URANTIA RAAMAT - 196. Kiri. Jeesuse usk

(UF-EST-001-2010-1)

URANTIA RAAMAT   

IV OSA: Jeesuse elu ja Õpetused



196. Kiri. Jeesuse usk

Paper 196 : The Faith of Jesus

JEESUSE usk Jumalasse oli ülev ja kogu südamest tulev. Ta tegi läbi sureliku eksistentsi tõusud ja mõõnad, kuid ei kahelnud kunagi oma usus Jumala hooldesse ja juhtimisse. Tema usk oli kasvanud välja jumaliku kohaloleku, tema sisimas elava Kohandaja tegevusest sündinud taipamisest. See usk polnud traditsiooniline ega puhtintellektuaalne, see oli täiesti isiklik ja puhtvaimne.

196:0.1 (2087.1) JESUS enjoyed a sublime and wholehearted faith in God. He experienced the ordinary ups and downs of mortal existence, but he never religiously doubted the certainty of God’s watchcare and guidance. His faith was the outgrowth of the insight born of the activity of the divine presence, his indwelling Adjuster. His faith was neither traditional nor merely intellectual; it was wholly personal and purely spiritual.

Jeesusele kui inimesele oli Jumal püha, õiglane ja suur, samuti tõeline, ilus ja hea. Kõik need jumalikkuse omadused koondusid tema meeles „taevase Isa tahteks”. Jeesuse Jumal oli ühtaegu „Iisraeli Püha” ja „elav ning armastav taevane Isa”. Arusaam Jumalast kui Isast ei olnud Jeesusele ainuomane, kuid ta ülendas ja õilistas selle idee ülevaks kogemuseks, saavutades uue ilmutuse Jumalast ja kuulutades, et iga surelik loodud-olend on selle armastuse-Isa laps, Jumala poeg.

196:0.2 (2087.2) The human Jesus saw God as being holy, just, and great, as well as being true, beautiful, and good. All these attributes of divinity he focused in his mind as the “will of the Father in heaven.” Jesus’ God was at one and the same time “The Holy One of Israel” and “The living and loving Father in heaven.” The concept of God as a Father was not original with Jesus, but he exalted and elevated the idea into a sublime experience by achieving a new revelation of God and by proclaiming that every mortal creature is a child of this Father of love, a son of God.

Jeesus ei klammerdunud Jumalasse uskumise külge nagu universumiga sõjajalal olev ning õela ja patuse maailma surmahaardes heitlev hing; ta ei pöördunud usu poole lihtsalt lohutuse leidmiseks raskustes või meeleheitega silmitsi seistes; usk polnud vaid illusoorne hüvitis elu ebameeldivate reaalsuste ja murede eest. Kõigi sureliku eksistentsi loomulike raskuste ja ajalike vastuoludega vastamisi olles tundis ta Jumala ülima ja kõhklematu usalduse rahu ning tohutut erutust usus elamisest taevase Isa enda kohalolekul. Ja see võidukas usk oli tegeliku vaimse saavutuse elav kogemus. Jeesuse suur panus inimkogemuse väärtustesse ei seisnenud niivõrd paljude uute ideede ilmutamises taevase Isa kohta, vaid pigem selles, et ta näitas nii suurejooneliselt ja inimlikult uut ja kõrgemat tüüpi elavat usku Jumalasse. Veel mitte kunagi polnud selle universumi maailmades ühegi sureliku elus Jumal saanud nii elavaks reaalsuseks kui Jeesus Naatsaretlase inimkogemuses.

196:0.3 (2087.3) Jesus did not cling to faith in God as would a struggling soul at war with the universe and at death grips with a hostile and sinful world; he did not resort to faith merely as a consolation in the midst of difficulties or as a comfort in threatened despair; faith was not just an illusory compensation for the unpleasant realities and the sorrows of living. In the very face of all the natural difficulties and the temporal contradictions of mortal existence, he experienced the tranquillity of supreme and unquestioned trust in God and felt the tremendous thrill of living, by faith, in the very presence of the heavenly Father. And this triumphant faith was a living experience of actual spirit attainment. Jesus’ great contribution to the values of human experience was not that he revealed so many new ideas about the Father in heaven, but rather that he so magnificently and humanly demonstrated a new and higher type of living faith in God. Never on all the worlds of this universe, in the life of any one mortal, did God ever become such a living reality as in the human experience of Jesus of Nazareth.

Meistri elus Urantial avastavad kohaliku loodu see maailm ja ka teised maailmad uut ja kõrgemat tüüpi religiooni, mis rajaneb isiklikel vaimsetel suhetel Kõikse Isaga ning on saanud täieliku kinnituse ehtsast isiklikust kogemusest kui kõige usaldusväärsemast allikast. See Jeesuse elav usk oli enamat kui intellektuaalne mõtisklus ega olnud ka müstiline meditatsioon.

196:0.4 (2087.4) In the Master’s life on Urantia, this and all other worlds of the local creation discover a new and higher type of religion, religion based on personal spiritual relations with the Universal Father and wholly validated by the supreme authority of genuine personal experience. This living faith of Jesus was more than an intellectual reflection, and it was not a mystic meditation.

Teoloogia võib usku kinnistada, sõnastada, määratleda ja dogmaks muuta, ent Jeesuse inimelus oli usk isiklik, elav, ainulaadne, spontaanne ja puhtvaimne. See usk ei olnud traditsioonide harras austamine ega pühaks usutunnistuseks peetav puhtintellektuaalne uskumus, vaid pigem ülev kogemus ja sügav veendumus, mis teda kindlalt oma võimuses hoidis. Tema usk oli nii reaalne ja kõikehõlmav, et see pühkis täielikult minema kõik vaimsed kahtlused ja kaotas tõhusalt kõik vastupidised soovid. Miski ei suutnud teda selle tulise, üleva ja kohkumatu usu vaimsest ankrupaigast eemale rebida. Isegi silmitsi näilise lüüasaamisega ning pettumuse ja ähvardava meeleheite piinades seisis ta rahulikult jumalikkuse ees, vabana hirmust ja täiesti teadlikuna vaimsest võitmatusest. Jeesus tundis heameelt oma vankumatu usu jõuduandvast kindlustundest ja ilmutas kõigis elu katsumustes alati kõhklematut ustavust Isa tahtele. Ning seda võrratut usku ei kõigutanud isegi julm ja rusuv teotava surma oht.

196:0.5 (2087.5) Theology may fix, formulate, define, and dogmatize faith, but in the human life of Jesus faith was personal, living, original, spontaneous, and purely spiritual. This faith was not reverence for tradition nor a mere intellectual belief which he held as a sacred creed, but rather a sublime experience and a profound conviction which securely held him. His faith was so real and all-encompassing that it absolutely swept away any spiritual doubts and effectively destroyed every conflicting desire. Nothing was able to tear him away from the spiritual anchorage of this fervent, sublime, and undaunted faith. Even in the face of apparent defeat or in the throes of disappointment and threatening despair, he calmly stood in the divine presence free from fear and fully conscious of spiritual invincibility. Jesus enjoyed the invigorating assurance of the possession of unflinching faith, and in each of life’s trying situations he unfailingly exhibited an unquestioning loyalty to the Father’s will. And this superb faith was undaunted even by the cruel and crushing threat of an ignominious death.

Religioosne vaimusuurus, tugev vaimne usk, viib sageli otse hukutavasse fanatismi, religioosse ego liialdustesse, ent Jeesusega seda ei juhtunud. Tema erakordne usk ja vaimsed saavutused ei mõjutanud igapäevaelu ebasoodsalt, sest see vaimne ülenemine oli tema isiklikest jumalakogemustest tulenenud täiesti alateadlik ja spontaanne hingeväljendus.

196:0.6 (2088.1) In a religious genius, strong spiritual faith so many times leads directly to disastrous fanaticism, to exaggeration of the religious ego, but it was not so with Jesus. He was not unfavorably affected in his practical life by his extraordinary faith and spirit attainment because this spiritual exaltation was a wholly unconscious and spontaneous soul expression of his personal experience with God.

Jeesuse kõikehaarav ja alistamatu vaimne usk ei muutunud kunagi fanaatiliseks, sest see ei püüdnud eales eemalduda tema tasakaalukatest intellektuaalsetest otsustest igapäevaelu tavaliste sotsiaalsete, majanduslike ja moraalsete küsimuste suhteliste väärtuste osas. Inimese Poeg oli võrratult ühtne inimisiksus: ta oli täiuslike annetega jumalik olend, aga ta oli ka suursuguselt harmooniline ühtaegu inimliku ja jumaliku olendina, kes tegutses maa peal ühtse isiksusena. Meister kooskõlastas hinge usku alati karastunud kogemuste tarkade hinnangutega. Isiklik usk, vaimne lootus ja moraalne pühendumine olid alati võrratus religioosses ühtsuses harmooniliselt seotud kogu inimliku ustavuse — isikliku au, perekonnaarmastuse, usuliste kohustuste, sotsiaalse kohusetunde ja majanduslike vajaduste — tõelisuse ja pühaduse erksa mõistmisega.

196:0.7 (2088.2) The all-consuming and indomitable spiritual faith of Jesus never became fanatical, for it never attempted to run away with his well-balanced intellectual judgments concerning the proportional values of practical and commonplace social, economic, and moral life situations. The Son of Man was a splendidly unified human personality; he was a perfectly endowed divine being; he was also magnificently co-ordinated as a combined human and divine being functioning on earth as a single personality. Always did the Master co-ordinate the faith of the soul with the wisdom-appraisals of seasoned experience. Personal faith, spiritual hope, and moral devotion were always correlated in a matchless religious unity of harmonious association with the keen realization of the reality and sacredness of all human loyalties — personal honor, family love, religious obligation, social duty, and economic necessity.

Jeesuse usu vaatenurgast võis jumalariigis leida kõiki vaimseid väärtusi, seepärast ütles ta: „Otsige kõigepealt taevariiki.” Jeesus nägi taevariigi kõrges ja ideaalses vendluses Jumala tahte saavutamist ja täitmist. Jüngritele õpetatud palve tuum kõlas: „Sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu.” Kujutades taevariiki ette Jumala tahte väljendusena, pühendus ta hämmastava ennastsalgavuse ja piiritu entusiasmiga selle teostamisele. Ent kogu Jeesuse pingelise missiooni ja erakordse elu ajal ei kaasnenud tema tegevusega kunagi fanaatiku raevu ega religioosse eneseupitaja pealiskaudset sõnavahtu.

196:0.8 (2088.3) The faith of Jesus visualized all spirit values as being found in the kingdom of God; therefore he said, “Seek first the kingdom of heaven.” Jesus saw in the advanced and ideal fellowship of the kingdom the achievement and fulfillment of the “will of God.” The very heart of the prayer which he taught his disciples was, “Your kingdom come; your will be done.” Having thus conceived of the kingdom as comprising the will of God, he devoted himself to the cause of its realization with amazing self-forgetfulness and unbounded enthusiasm. But in all his intense mission and throughout his extraordinary life there never appeared the fury of the fanatic nor the superficial frothiness of the religious egotist.

Kogu Meistri elu oli kooskõlas selle elava usuga, üleva usukogemusega. See vaimne hoiak valitses täielikult tema mõtteid ja tundeid, usku ja palvetamist, õpetamist ja jutlustamist. Poja isiklik usk taevase Isa juhtimise ja kaitsmise kindlusse ja turvalisusesse andis tema ainulaadsele elule sügava vaimse reaalsuse. Kuid hoolimata väga sügavast teadlikkusest oma lähedaste suhete kohta jumalikkusega küsis see galilealane, Jumala galilealane, kohe kui teda Heaks Õpetajaks nimetati: „Miks sa nimetad mind heaks?” Seistes vastamisi nii suurepärase enese ärasalgamisega, hakkame mõistma, miks Kõikne Isa pidas võimalikuks end temale nii täielikult avaldada ja end tema kaudu maailmade surelikele ilmutada.

196:0.9 (2088.4) The Master’s entire life was consistently conditioned by this living faith, this sublime religious experience. This spiritual attitude wholly dominated his thinking and feeling, his believing and praying, his teaching and preaching. This personal faith of a son in the certainty and security of the guidance and protection of the heavenly Father imparted to his unique life a profound endowment of spiritual reality. And yet, despite this very deep consciousness of close relationship with divinity, this Galilean, God’s Galilean, when addressed as Good Teacher, instantly replied, “Why do you call me good?” When we stand confronted by such splendid self-forgetfulness, we begin to understand how the Universal Father found it possible so fully to manifest himself to him and reveal himself through him to the mortals of the realms.

Jeesus tõi Jumalale maailma inimesena suurima kõigist ohvritest: pühendas oma tahte jumaliku tahte täitmise majesteetlikule teenistusele. Jeesus tõlgendas religiooni alati ja järjepidevalt tervenisti Isa tahtest lähtudes. Uurides Meistri seda elujärku palve või mõne muu usuelu tunnuse aspektist, ärge vaadake niivõrd tema õpetusi, kuivõrd tema tegusid. Jeesus ei palvetanud kunagi religioosse kohuse täitmiseks. Tema jaoks oli palve vaimse suhtumise, hinge ustavuse, isikliku pühendumise ja tänu siiras väljendus, vahend emotsionaalsest pingest vabanemiseks ja vastuolude vältimiseks, mõtlemise ülendamiseks, soovi õilistamiseks, moraalse otsuse põhjendamiseks, mõtte rikastamiseks, kõrgemate kalduvuste kosutuseks, ajendite pühitsemiseks, vaatepunkti selgitamiseks, usu väljendamiseks, tahte transtsendentseks allutamiseks, usalduse ülevaks kinnitamiseks, julguse ilmutamiseks, avastuse väljakuulutamiseks, ülima andumuse tunnistamiseks, pühendumise kinnitamiseks, raskuste lahendamiseks ja hinge ühendatud jõudude võimsaks mobiliseerimiseks kõigi inimlike isekuse-, pahe-ja patukalduvuste vastu. Ta elas just niisugust harrast Isa tahte täitmisele pühendatud elu ja lõpetas selle võidukalt just ühe sellise palvega. Selles Jumala kohaloleku teadvustamises seisnes tema võrratu usuelu saladus, ta saavutas selle aruka palve ning siira palveldamisega — katkematu osadusega Jumalaga —, mitte õpetuste, häälte, nägemuste või erakordsete usutoimingute abil.

196:0.10 (2088.5) Jesus brought to God, as a man of the realm, the greatest of all offerings: the consecration and dedication of his own will to the majestic service of doing the divine will. Jesus always and consistently interpreted religion wholly in terms of the Father’s will. When you study the career of the Master, as concerns prayer or any other feature of the religious life, look not so much for what he taught as for what he did. Jesus never prayed as a religious duty. To him prayer was a sincere expression of spiritual attitude, a declaration of soul loyalty, a recital of personal devotion, an expression of thanksgiving, an avoidance of emotional tension, a prevention of conflict, an exaltation of intellection, an ennoblement of desire, a vindication of moral decision, an enrichment of thought, an invigoration of higher inclinations, a consecration of impulse, a clarification of viewpoint, a declaration of faith, a transcendental surrender of will, a sublime assertion of confidence, a revelation of courage, the proclamation of discovery, a confession of supreme devotion, the validation of consecration, a technique for the adjustment of difficulties, and the mighty mobilization of the combined soul powers to withstand all human tendencies toward selfishness, evil, and sin. He lived just such a life of prayerful consecration to the doing of his Father’s will and ended his life triumphantly with just such a prayer. The secret of his unparalleled religious life was this consciousness of the presence of God; and he attained it by intelligent prayer and sincere worship — unbroken communion with God — and not by leadings, voices, visions, or extraordinary religious practices.

Religioon oli Jeesuse maises elus elav kogemus, otsene ja isiklik liikumine hardast vaimsest austusest igapäevaelus ilmnenud õigluseni. Jeesuse usk kandis jumaliku vaimu transtsendentseid vilju. Tema usk ei olnud ebaküps ega kergeusklik nagu lapsel, kuid meenutas paljuski lapsemeelset kahtlusteta usaldust. Jeesus usaldas Jumalat suures osas samuti nagu laps usaldab oma vanemaid. Tal oli sügav usaldus universumi vastu — nii nagu laps usaldab oma vanematekodu. Jeesuse puhtsüdamlik usk universumis põhiliselt valitsevasse headusse sarnanes väga lapse usuga oma maise ümbruskonna turvalisusse. Ta sõltus oma taevasest Isast, nii nagu laps toetub oma maisele vanemale, ja ta ei kahelnud oma kirglikus usus kordagi, et taevane Isa hoolitseb kõige eest. Teda ei häirinud tõsiselt hirmud, kahtlused ega skeptitsism. Uskmatus ei pärssinud tema elu vaba ja ainulaadset väljendumist. Täiskasvanu vapper ja arukas julgus oli temas ühendatud uskuva lapse siira ja usaldava optimismiga. Tema usk kasvas nii suurtesse usalduse kõrgustesse, et oli vaba hirmust.

196:0.11 (2089.1) In the earthly life of Jesus, religion was a living experience, a direct and personal movement from spiritual reverence to practical righteousness. The faith of Jesus bore the transcendent fruits of the divine spirit. His faith was not immature and credulous like that of a child, but in many ways it did resemble the unsuspecting trust of the child mind. Jesus trusted God much as the child trusts a parent. He had a profound confidence in the universe — just such a trust as the child has in its parental environment. Jesus’ wholehearted faith in the fundamental goodness of the universe very much resembled the child’s trust in the security of its earthly surroundings. He depended on the heavenly Father as a child leans upon its earthly parent, and his fervent faith never for one moment doubted the certainty of the heavenly Father’s overcare. He was not disturbed seriously by fears, doubts, and skepticism. Unbelief did not inhibit the free and original expression of his life. He combined the stalwart and intelligent courage of a full-grown man with the sincere and trusting optimism of a believing child. His faith grew to such heights of trust that it was devoid of fear.

Jeesuse usk saavutas lapse usalduse puhtuse. Tema usk oli nii absoluutne ja kahtlusteta, et reageeris omasugustele, puutudes kokku olemise hurma ja universumi imedega. Ta lootis nii täielikult ja usaldavalt jumalikule, et see andis talle absoluutse isikliku turvalisuse rõõmu ja enesekindluse. Tema usukogemuses polnud kõhklevat teesklust. Selles täiskasvanud inimese hiigelmõistuses valitses kõigis usulise teadlikkusega seotud küsimustes lapselik usk. Pole sugugi ime, et ta ütles kord: „Kui te ei saa väikese lapse sarnaseks, ei saa te astuda taevariiki.” Ehkki Jeesuse usk oli lapselik, polnud see mingis mõttes lapsik.

196:0.12 (2089.2) The faith of Jesus attained the purity of a child’s trust. His faith was so absolute and undoubting that it responded to the charm of the contact of fellow beings and to the wonders of the universe. His sense of dependence on the divine was so complete and so confident that it yielded the joy and the assurance of absolute personal security. There was no hesitating pretense in his religious experience. In this giant intellect of the full-grown man the faith of the child reigned supreme in all matters relating to the religious consciousness. It is not strange that he once said, “Except you become as a little child, you shall not enter the kingdom.” Notwithstanding that Jesus’ faith was childlike, it was in no sense childish.

Jeesus ei nõua, et ta õpilased usuksid temasse, vaid soovib pigem, et nad usuksid koos temaga, usuksid Jumala armastuse reaalsusesse ja võtaksid täie kindlustundega vastu taevase Isa pojaseisuse turvalisuse. Meister soovib, et kõik ta järgijad jagaksid temaga täielikult seda transtsendentset usku. Jeesus kutsus oma järgijaid väga liigutavalt üles uskuma mitte ainult sellesse, millesse usub tema, vaid uskuma nii, nagu usub tema. Selles seisnebki ühe tema tähtsaima nõude „järgi mind” täielik tähendus.

196:0.13 (2089.3) Jesus does not require his disciples to believe in him but rather to believe with him, believe in the reality of the love of God and in full confidence accept the security of the assurance of sonship with the heavenly Father. The Master desires that all his followers should fully share his transcendent faith. Jesus most touchingly challenged his followers, not only to believe what he believed, but also to believe as he believed. This is the full significance of his one supreme requirement, “Follow me.”

Jeesuse maine elu oli pühendatud ühele suurele eesmärgile — Isa tahte täitmisele, inimelu elamisele religioosselt ja usus. Jeesuse usk oli lapselikult usaldav, kuid täiesti vaba liigsest enesekindlusest. Ta tegi jõulisi ja mehiseid otsuseid, talus julgelt mitmeid pettumusi, ületas otsustavalt erakordseid raskusi ja täitis kohkumatult oma kohustusega seotud rangeid nõudeid. Et uskuda sellesse, millesse Jeesus uskus ja nagu tema uskus, oli vaja tugevat tahet ja vankumatut usaldust.

196:0.14 (2090.1) Jesus’ earthly life was devoted to one great purpose — doing the Father’s will, living the human life religiously and by faith. The faith of Jesus was trusting, like that of a child, but it was wholly free from presumption. He made robust and manly decisions, courageously faced manifold disappointments, resolutely surmounted extraordinary difficulties, and unflinchingly confronted the stern requirements of duty. It required a strong will and an unfailing confidence to believe what Jesus believed and as he believed.

1. Jeesus kui inimene

1. Jesus — The Man

Jeesuse pühendumine Isa tahte täitmisele ja inimese teenimisele oli midagi enamat sureliku otsustavusest ja inimlikust kindlameelsusest: see oli pühendumine kogu südamest sellise piiramatu armastuse annetamisele. Ükskõik kui suur ka poleks Miikael suveräänina, ei tohi inimestelt võtta Jeesust kui inimest. Meister on tõusnud kõrgele nii inimesena kui ka Jumalana, ta kuulub inimestele, inimesed kuuluvad talle. Kui kahju, et religiooni ennast nii valesti tõlgendatakse ja raskustes rabelevatelt surelikelt Jeesus kui inimene ära võetakse! Ärge laske arutlustel Kristuse inimlikkusest või jumalikkusest varjutada päästvat tõde, et Jeesus Naatsaretlane oli religioosne inimene, kes tänu usule õppis tundma ja täitma Isa tahet; ta oli kõige tõelisem religioosne inimene, kes Urantial kunagi on elanud.

196:1.1 (2090.2) Jesus’ devotion to the Father’s will and the service of man was even more than mortal decision and human determination; it was a wholehearted consecration of himself to such an unreserved bestowal of love. No matter how great the fact of the sovereignty of Michael, you must not take the human Jesus away from men. The Master has ascended on high as a man, as well as God; he belongs to men; men belong to him. How unfortunate that religion itself should be so misinterpreted as to take the human Jesus away from struggling mortals! Let not the discussions of the humanity or the divinity of the Christ obscure the saving truth that Jesus of Nazareth was a religious man who, by faith, achieved the knowing and the doing of the will of God; he was the most truly religious man who has ever lived on Urantia.

Aeg on küps tunnistama Jeesuse kui inimese kujundlikku ülestõusmist hauast üheksateistkümne sajandi teoloogiliste traditsioonide ja usudogmade keskelt. Jeesus Naatsaretlast ei tohi enam ohverdada isegi suurepärasele käsitusele ülendatud Kristusest. Missugune kõikeületav teene oleks see, kui käesolev ilmutus ärataks Inimese Poja traditsioonilise teoloogia hauast ja esitleks teda elava Jeesusena tema enda nime kandvale kirikule ja kõigile teistele religioonidele! Kristlastest usklikud kohandaksid kindlasti kõhklematult oma usku ja eluviisi, et järgida Meistri tegelikku elu, mida iseloomustas religioosne pühendumine Isa tahte täitmisele ja inimese isetule teenimisele. Kas end kristlasteks pidavad inimesed kardavad, et avastatakse ühiskonna lugupidamist taotlev ja isekate majanduslike huvidega ning enesega rahulolev ja pühendumatu vennaskond? Kas ametlikuks muudetud ristiusk kardab traditsioonilise kirikuvõimu ohtusattumist või isegi kukutamist, kui surelike inimeste meelde ja hinge ennistatakse isikliku usuelu ideaalina Jeesus Galileast? Tõepoolest, kui teoloogilise religiooni Jeesusest asendaks äkki Jeesuse elav religioon, siis toimuksid sotsiaalsed ja majanduslikud ümberkorraldused ning moraalne noorenemine; religioonist lähtudes revideeritaks kristlikku tsivilisatsiooni drastiliselt ja murranguliselt.

196:1.2 (2090.3) The time is ripe to witness the figurative resurrection of the human Jesus from his burial tomb amidst the theological traditions and the religious dogmas of nineteen centuries. Jesus of Nazareth must not be longer sacrificed to even the splendid concept of the glorified Christ. What a transcendent service if, through this revelation, the Son of Man should be recovered from the tomb of traditional theology and be presented as the living Jesus to the church that bears his name, and to all other religions! Surely the Christian fellowship of believers will not hesitate to make such adjustments of faith and of practices of living as will enable it to “follow after” the Master in the demonstration of his real life of religious devotion to the doing of his Father’s will and of consecration to the unselfish service of man. Do professed Christians fear the exposure of a self-sufficient and unconsecrated fellowship of social respectability and selfish economic maladjustment? Does institutional Christianity fear the possible jeopardy, or even the overthrow, of traditional ecclesiastical authority if the Jesus of Galilee is reinstated in the minds and souls of mortal men as the ideal of personal religious living? Indeed, the social readjustments, the economic transformations, the moral rejuvenations, and the religious revisions of Christian civilization would be drastic and revolutionary if the living religion of Jesus should suddenly supplant the theologic religion about Jesus.

„Jeesuse järgimine” tähendab tema religioosse usu isiklikku omaksvõttu ja süüvimist Meistri elu olemusse, milleks on inimese isetu teenimine. Üks tähtsamaid asju inimese elus on selgitada, millesse Jeesus uskus, avastada tema ideaalid ja püüda saavutada tema kõrget elueesmärki. Kõigist inimteadmistest kõige väärtuslikum on tunda Jeesuse usuelu ja teada, kuidas ta seda elas.

196:1.3 (2090.4) To “follow Jesus” means to personally share his religious faith and to enter into the spirit of the Master’s life of unselfish service for man. One of the most important things in human living is to find out what Jesus believed, to discover his ideals, and to strive for the achievement of his exalted life purpose. Of all human knowledge, that which is of greatest value is to know the religious life of Jesus and how he lived it.

Lihtrahvas kuulas Jeesust meeleldi ja kui neid tõdesid taas maailmale kuulutatakse, võtab see uuesti Meistri siira, religioossetest ajedest lähtuva pühitsetud inimelu esituse vastu. Inimesed kuulasid teda meeleldi sellepärast, et ta oli üks nende seast, pretensioonitu ilmik — maailma suurim usuõpetaja oligi tõepoolest ilmik.

196:1.4 (2090.5) The common people heard Jesus gladly, and they will again respond to the presentation of his sincere human life of consecrated religious motivation if such truths shall again be proclaimed to the world. The people heard him gladly because he was one of them, an unpretentious layman; the world’s greatest religious teacher was indeed a layman.

Taevariigisse uskujate eesmärk ei tohiks olla Jeesuse lihaliku elu väliste aspektide otsene matkimine, vaid pigem tema usu omaksvõtmine: usaldada Jumalat, nii nagu tema Jumalat usaldas, ja uskuda inimestesse, nii nagu tema inimestesse uskus. Jeesus ei vaielnud kunagi Jumala isaduse ja inimestevahelise vendluse üle, vaid oli elav näide nii ühest kui ka teisest.

196:1.5 (2091.1) It should not be the aim of kingdom believers literally to imitate the outward life of Jesus in the flesh but rather to share his faith; to trust God as he trusted God and to believe in men as he believed in men. Jesus never argued about either the fatherhood of God or the brotherhood of men; he was a living illustration of the one and a profound demonstration of the other.

Nagu inimteadvus peab arenema inimese mõistmisest jumaliku mõistmiseni, nii tõusis ka Jeesuse teadlikkus inimolemusest Jumala olemuse mõistmiseni. Ning Meister sooritas selle suure tõusu inimlikust jumalikuni oma sureliku intellekti usu ja sisimas elava Kohandaja ühiste saavutuste kaudu. Täieliku jumalikkuse saavutamise faktilise teostumisega (jäädes samal ajal täiesti teadlikuks inimlikkuse reaalsusest) seostus seitse usulise teadlikkuse etappi, mis kujutasid endast järkjärgulist jumalikustumist. Neid eneseteostuse seitset etappi tähistasid järgmised erakordsed sündmused Meistri annetumiskogemuses:

196:1.6 (2091.2) Just as men must progress from the consciousness of the human to the realization of the divine, so did Jesus ascend from the nature of man to the consciousness of the nature of God. And the Master made this great ascent from the human to the divine by the conjoint achievement of the faith of his mortal intellect and the acts of his indwelling Adjuster. The fact-realization of the attainment of totality of divinity (all the while fully conscious of the reality of humanity) was attended by seven stages of faith consciousness of progressive divinization. These stages of progressive self-realization were marked off by the following extraordinary events in the Master’s bestowal experience:

1. Mõttekohandaja saabumine;

196:1.7 (2091.3) 1. The arrival of the Thought Adjuster.

2. Immanueli sõnumitooja ilmumine Jeruusalemmas, kui Meister oli umbes kaheteistkümneaastane;

196:1.8 (2091.4) 2. The messenger of Immanuel who appeared to him at Jerusalem when he was about twelve years old.

3. tema ristimisega kaasnenud ilmutused;

196:1.9 (2091.5) 3. The manifestations attendant upon his baptism.

4. Muutmise mäel läbielatud sündmused;

196:1.10 (2091.6) 4. The experiences on the Mount of Transfiguration.

5. morontia-ärkamine;

196:1.11 (2091.7) 5. The morontia resurrection.

6. vaimuna ülestõusmine;

196:1.12 (2091.8) 6. The spirit ascension.

7. Paradiisi-Isa lõplik embus, millega Meister sai oma universumis piiramatu suveräänsuse.

196:1.13 (2091.9) 7. The final embrace of the Paradise Father, conferring unlimited sovereignty of his universe.

2. Jeesuse religioon

2. The Religion of Jesus

Ristiusukiriku reform võib minna kunagi piisavalt sügavuti, et jõuda meie usu autori ja lõpuleviija Jeesuse võltsimatute usuõpetusteni. Te võite küll jutlustada religiooni Jeesusest, kuid te peate vältimatult elama Jeesuse religiooni. Nelipühi-vaimustuses juhatas Peetrus kavatsematult sisse uue religiooni, ülestõusnud ja ülendatud Kristuse religiooni. Hiljem muutis apostel Paulus selle uue evangeeliumi ristiusuks, religiooniks, mis sisaldas tema enda teoloogilisi vaateid ja kirjeldas tema enda isiklikku kogemust Jeesusega Damaskuse teel. Taevariigi evangeelium rajaneb Galilea Jeesuse isiklikul usukogemusel, ristiusk põhineb peaaegu täielikult ainult apostel Pauluse isiklikul usukogemusel. Peaaegu kogu Uus Testament on pühendatud Jeesuse tähelepanuväärse ja innustava usuelu kirjeldamise asemel arutlustele Pauluse usukogemuse üle ja tema isiklike usuliste veendumuste esitamisele. Ainsad märkimisväärsed erandid, kui mitte arvestada mõningaid osi Matteuse, Markuse ja Luuka evangeeliumist, on Kiri heebrealastele ja Jaakobuse kiri. Isegi Peetrus pöördus oma kirjatöös Meistri isikliku usuelu poole vaid ühel korral. Uus Testament on suurepärane kristlik dokument, kuid Jeesusele väheomane.

196:2.1 (2091.10) Some day a reformation in the Christian church may strike deep enough to get back to the unadulterated religious teachings of Jesus, the author and finisher of our faith. You may preach a religion about Jesus, but, perforce, you must live the religion of Jesus. In the enthusiasm of Pentecost, Peter unintentionally inaugurated a new religion, the religion of the risen and glorified Christ. The Apostle Paul later on transformed this new gospel into Christianity, a religion embodying his own theologic views and portraying his own personal experience with the Jesus of the Damascus road. The gospel of the kingdom is founded on the personal religious experience of the Jesus of Galilee; Christianity is founded almost exclusively on the personal religious experience of the Apostle Paul. Almost the whole of the New Testament is devoted, not to the portrayal of the significant and inspiring religious life of Jesus, but to a discussion of Paul’s religious experience and to a portrayal of his personal religious convictions. The only notable exceptions to this statement, aside from certain parts of Matthew, Mark, and Luke, are the Book of Hebrews and the Epistle of James. Even Peter, in his writing, only once reverted to the personal religious life of his Master. The New Testament is a superb Christian document, but it is only meagerly Jesusonian.

Jeesuse lihalik elu annab pildi transtsendentsest usulisest kasvust, mis algas algelist aukartust ja inimlikku harrast austust väljendavatest ideedest, jätkus isikliku vaimse osaduse aastatega ning päädis selle kõrge ja üleva teadvuseseisundiga, milles ta sai oma Isaga üheks. Nii tegi Jeesus ühe lühikese elu jooksul läbi religioosse vaimse arengu, mida inimene alustab maa peal ja mis lõpeb tavaliselt alles pärast pikaajalist viibimist Paradiisi elujärgule eelnevates üha kõrgema tasandi vaimukoolides. Jeesus arenes puhtinimliku isikliku usukogemuse kaudu nii ülevate vaimsete kõrgusteni, et jõudis vankumatu arusaamani enese jumalikust olemusest ja sai teadlikuks oma lähedasest sidemest Kõikse Isaga universumi haldamise osas. Ta arenes sõltuva sureliku madalaimast seisundist — mis ajendas teda spontaanselt ütlema kellelegi, kes teda Heaks Õpetajaks nimetas: „Miks sa nimetad mind heaks? On vaid üksnes Jumal, kes on hea” — üleva teadlikkuseni saavutatud jumalikkusest, mis ajendas teda hüüdma: „Kes teist saab tõestada mul ühegi patu olevat?” Ning see edenev tõus inimlikust jumalikuni oli eranditult surelik saavutus. Kuigi ta selliselt jumalikkuseni jõudis, oli ta ikka seesama inimene Jeesus, Inimese Poeg ja Jumala Poeg.

196:2.2 (2091.11) Jesus’ life in the flesh portrays a transcendent religious growth from the early ideas of primitive awe and human reverence up through years of personal spiritual communion until he finally arrived at that advanced and exalted status of the consciousness of his oneness with the Father. And thus, in one short life, did Jesus traverse that experience of religious spiritual progression which man begins on earth and ordinarily achieves only at the conclusion of his long sojourn in the spirit training schools of the successive levels of the pre-Paradise career. Jesus progressed from a purely human consciousness of the faith certainties of personal religious experience to the sublime spiritual heights of the positive realization of his divine nature and to the consciousness of his close association with the Universal Father in the management of a universe. He progressed from the humble status of mortal dependence which prompted him spontaneously to say to the one who called him Good Teacher, “Why do you call me good? None is good but God,” to that sublime consciousness of achieved divinity which led him to exclaim, “Which one of you convicts me of sin?” And this progressing ascent from the human to the divine was an exclusively mortal achievement. And when he had thus attained divinity, he was still the same human Jesus, the Son of Man as well as the Son of God.

Markus, Matteus ja Luukas on talletanud midagi ka Jeesusest kui inimesest, kes nägi palju vaeva, et jumalikku tahet välja selgitada ja täita. Johannes kirjeldab võidukat Jeesust kõndimas maa peal täies teadlikkuses jumalikkusest. Meistri elu mõned uurijad on teinud suure vea, vaadeldes teda üksnes inimesena, teised aga on teda pidanud ainult jumalikuks olendiks. Kogu oma kogemuse jooksul oli ta tõeliselt nii inimlik kui ka jumalik ja on seda isegi veel praegu.

196:2.3 (2092.1) Mark, Matthew, and Luke retain something of the picture of the human Jesus as he engaged in the superb struggle to ascertain the divine will and to do that will. John presents a picture of the triumphant Jesus as he walked on earth in the full consciousness of divinity. The great mistake that has been made by those who have studied the Master’s life is that some have conceived of him as entirely human, while others have thought of him as only divine. Throughout his entire experience he was truly both human and divine, even as he yet is.

Ent suurim viga oli see, et ehkki tunnistati, et Jeesusel kui inimesel oli religioon, sai jumalik Jeesus (Kristus) ise peaaegu üleöö religiooniks. Pauluse ristiusk jumaldas küll jumalikku Kristust, kuid kaotas peaaegu täielikult silmist raskustega võitleva vapra inimese Galilea Jeesuse, kes tänu oma isikliku religioosse usu mehisusele ja sisimas elava Kohandaja kangelaslikkusele tõusis inimkonna alamatelt tasanditelt üheks jumalikuga, saades uueks ning elavaks teeks, mida mööda kõik surelikud võivad samamoodi inimlikust jumalikuni tõusta. Kõigil vaimsuse tasanditel olevad kõigi maailmade surelikud võivad leida Jeesuse isiklikus elus midagi, mis tugevdab ja innustab neid nende edenemisel madalaimatelt vaimsetelt tasanditelt kõrgeimate jumalike väärtusteni, igasuguse isikliku usukogemuse algusest lõpuni.

196:2.4 (2092.2) But the greatest mistake was made in that, while the human Jesus was recognized as having a religion, the divine Jesus (Christ) almost overnight became a religion. Paul’s Christianity made sure of the adoration of the divine Christ, but it almost wholly lost sight of the struggling and valiant human Jesus of Galilee, who, by the valor of his personal religious faith and the heroism of his indwelling Adjuster, ascended from the lowly levels of humanity to become one with divinity, thus becoming the new and living way whereby all mortals may so ascend from humanity to divinity. Mortals in all stages of spirituality and on all worlds may find in the personal life of Jesus that which will strengthen and inspire them as they progress from the lowest spirit levels up to the highest divine values, from the beginning to the end of all personal religious experience.

Uue Testamendi autorid uskusid selle kirjutamise ajal väga sügavalt ülestõusnud Kristuse jumalikkusesse, aga nad uskusid ka pühendunult ja siiralt tema peatsesse tagasitulekusse maa peale taevariigi rajamist lõpule viima. See kindel usk Issanda kohesesse tagasipöördumisse seostus paljuski kalduvusega jätta ürikutest välja viited Meistri puhtinimlikele kogemustele ja omadustele. Kogu ristiusuliikumine kaldus inimliku Jeesus Naatsaretlase kirjeldamise asemel ülestõusnud Kristuse, aulise ja peagi tagasipöörduva Issanda Jeesuse Kristuse ülistamisele.

196:2.5 (2092.3) At the time of the writing of the New Testament, the authors not only most profoundly believed in the divinity of the risen Christ, but they also devotedly and sincerely believed in his immediate return to earth to consummate the heavenly kingdom. This strong faith in the Lord’s immediate return had much to do with the tendency to omit from the record those references which portrayed the purely human experiences and attributes of the Master. The whole Christian movement tended away from the human picture of Jesus of Nazareth toward the exaltation of the risen Christ, the glorified and soon-returning Lord Jesus Christ.

Jeesus rajas isikliku kogemuse religiooni Jumala tahet täites ja inimeste vennaskonda teenides. Paulus rajas religiooni, milles ülendatud Jeesus sai palveldamisobjektiks ja mille vennaskonda kuulusid jumalikku Kristusesse uskujad. Jeesuse annetumises oli potentsiaali mõlemaks käsituseks tema jumalik-inimlikust elust ning on tõesti kahju, et tema järgijad ei suutnud luua ühtset religiooni, milles oleks vääriliselt tunnustatud nii Meistri inimlikku kui ka jumalikku olemust, nagu need lahutamatult tema maises elus omavahel põimusid ja nagu neid algses taevariigi evangeeliumis nii ülevalt esitati.

196:2.6 (2092.4) Jesus founded the religion of personal experience in doing the will of God and serving the human brotherhood; Paul founded a religion in which the glorified Jesus became the object of worship and the brotherhood consisted of fellow believers in the divine Christ. In the bestowal of Jesus these two concepts were potential in his divine-human life, and it is indeed a pity that his followers failed to create a unified religion which might have given proper recognition to both the human and the divine natures of the Master as they were inseparably bound up in his earth life and so gloriously set forth in the original gospel of the kingdom.

Mõned Jeesuse jõulised ütlused ei ehmataks ega häiriks teid, kui võtaksite arvesse, et ta oli maailma kõige puhtsüdamlikum ja pühendunum usutegelane. Ta oli surelikuna täielikult pühendunud oma Isa tahte täitmisele. Paljud tema pealtnäha karmid ütlused olid pigem tema isikliku usu ja andumuse väljendused kui käsud oma poolehoidjatele. Ning just see sihikindlus ja isetu andumus võimaldasid tal ühe lühikese elu jooksul inimmeele vallutamisel nii erakordselt kaugele jõuda. Paljusid tema avaldusi tuleks pidada pigem tunnistuseks sellest, mida ta nõudis endalt, kui kõikidele tema järgijatele esitatud nõueteks. Taevariigi üritusele pühendudes põletas Jeesus enda järel kõik sillad, ohverdades kõik, mis takistas Isa tahte täitmist.

196:2.7 (2093.1) You would be neither shocked nor disturbed by some of Jesus’ strong pronouncements if you would only remember that he was the world’s most wholehearted and devoted religionist. He was a wholly consecrated mortal, unreservedly dedicated to doing his Father’s will. Many of his apparently hard sayings were more of a personal confession of faith and a pledge of devotion than commands to his followers. And it was this very singleness of purpose and unselfish devotion that enabled him to effect such extraordinary progress in the conquest of the human mind in one short life. Many of his declarations should be considered as a confession of what he demanded of himself rather than what he required of all his followers. In his devotion to the cause of the kingdom, Jesus burned all bridges behind him; he sacrificed all hindrances to the doing of his Father’s will.

Jeesus õnnistas vaeseid, sest nad olid tavaliselt siirad ja vagad; ta mõistis hukka rikkaid, sest nad olid enamasti kombelõdvad ja uskmatud. Samamoodi võis ta hukka mõista uskmatu kerjuse ning kiita pühendunud ja palveldamisaldist rikast.

196:2.8 (2093.2) Jesus blessed the poor because they were usually sincere and pious; he condemned the rich because they were usually wanton and irreligious. He would equally condemn the irreligious pauper and commend the consecrated and worshipful man of wealth.

Jeesus pani inimesed end maailmas koduselt tundma: ta vabastas nad tabude orjusest ja õpetas neile, et maailm pole oma olemuselt kuri. Ta ei igatsenud pääseda maisest elust, ta omandas oskuse täita lihas olles vastuvõetavalt Isa tahet. Ta suutis elada ideaalset usuelu keset realistlikku maailma. Jeesus ei jaganud Pauluse pessimismi inimkonna suhtes. Meister suhtus inimestesse kui Jumala poegadesse ja ennustas ellujäämise valinutele suurejoonelist ja igavest tulevikku. Ta ei olnud moraalne skeptik; ta ei suhtunud inimesesse negatiivselt, vaid positiivselt. Ta pidas enamikku inimesi pigem nõrkadeks kui pahelisteks, pigem segadusse sattunuteks kui kõlvatuteks. Ent nad kõik olid olenemata oma olukorrast Jumala lapsed ja tema vennad.

196:2.9 (2093.3) Jesus led men to feel at home in the world; he delivered them from the slavery of taboo and taught them that the world was not fundamentally evil. He did not long to escape from his earthly life; he mastered a technique of acceptably doing the Father’s will while in the flesh. He attained an idealistic religious life in the very midst of a realistic world. Jesus did not share Paul’s pessimistic view of humankind. The Master looked upon men as the sons of God and foresaw a magnificent and eternal future for those who chose survival. He was not a moral skeptic; he viewed man positively, not negatively. He saw most men as weak rather than wicked, more distraught than depraved. But no matter what their status, they were all God’s children and his brethren.

Ta õpetas inimesi nägema enda kõrget väärtust ajas ja igavikus. Kuna Jeesus hindas inimesi nii kõrgelt, oli ta valmis inimkonda ennastsalgavalt ja järjekindlalt teenima. Ning see piiritletud lõpmatu väärtus tegi kuldreeglist tema religiooni elutähtsa teguri. Kes surelikest ei tunneks end ülendatuna Jeesuse erakordse usu tõttu temasse?

196:2.10 (2093.4) He taught men to place a high value upon themselves in time and in eternity. Because of this high estimate which Jesus placed upon men, he was willing to spend himself in the unremitting service of humankind. And it was this infinite worth of the finite that made the golden rule a vital factor in his religion. What mortal can fail to be uplifted by the extraordinary faith Jesus has in him?

Jeesus ei pakkunud mingeid reegleid ühiskonna arenguks, tema ülesanne oli religioosne ja religioon on eranditult isiklik kogemus. Pole mingit lootust, et ühiskonna kaugeimate püüdluste kõrgeim siht võiks kunagi ületada Jumala isaduse tunnistamisele tuginevat inimeste vendlust, mida Jeesus õpetas. Ideaal, millele on suunatud kõik ühiskonna taotlused, võib teostuda ainult jumaliku taevariigi saabudes.

196:2.11 (2093.5) Jesus offered no rules for social advancement; his was a religious mission, and religion is an exclusively individual experience. The ultimate goal of society’s most advanced achievement can never hope to transcend Jesus’ brotherhood of men based on the recognition of the fatherhood of God. The ideal of all social attainment can be realized only in the coming of this divine kingdom.

3. Religiooni ülimuslikkus

3. The Supremacy of Religion

Isiklik vaimne usukogemus on tõhus lahendus enamikule surelike probleemidest, olles kõigi inimlike probleemide efektiivne sortija, hindaja ja korrigeerija. Religioon ei kaota ega hävita inimese muresid, vaid lahustab need, neelab endasse, valgustab ja ületab neid. Tõeline religioon teeb isiksuse ühtseks, et see vastaks tõhusalt kõigile sureliku vajadustele. Religioosne usk — sisimas elava jumaliku kohaloleku kindel juhatus — võimaldab Jumalat tundval inimesel alati ületada see kuristik, kus ühel pool on intellektuaalne loogika, mille jaoks Kõikne Esimene Põhjus on See, ja teisel pool hinge kindlad kinnitused selle kohta, et see Esimene Põhjus on Tema, Jeesuse evangeeliumi taevane Isa, inimliku pääsemise isikuline Jumal.

196:3.1 (2093.6) Personal, spiritual religious experience is an efficient solvent for most mortal difficulties; it is an effective sorter, evaluator, and adjuster of all human problems. Religion does not remove or destroy human troubles, but it does dissolve, absorb, illuminate, and transcend them. True religion unifies the personality for effective adjustment to all mortal requirements. Religious faith — the positive leading of the indwelling divine presence — unfailingly enables the God-knowing man to bridge that gulf existing between the intellectual logic which recognizes the Universal First Cause as It and those positive affirmations of the soul which aver this First Cause is He, the heavenly Father of Jesus’ gospel, the personal God of human salvation.

Kõikne reaalsus koosneb vaid kolmest elemendist: fakt, idee ja suhe. Usuteadvuse jaoks on need reaalsused teadus, filosoofia ja tõde. Filosoofia kaldub nägema neid tegevusi mõistuse, tarkuse ja usuna — füüsilise reaalsusena, intellektuaalse reaalsusena ja vaimse reaalsusena. Meie tavatseme nimetada neid reaalsusi asjaks, tähenduseks ja väärtuseks.

196:3.2 (2094.1) There are just three elements in universal reality: fact, idea, and relation. The religious consciousness identifies these realities as science, philosophy, and truth. Philosophy would be inclined to view these activities as reason, wisdom, and faith — physical reality, intellectual reality, and spiritual reality. We are in the habit of designating these realities as thing, meaning, and value.

Üha parem arusaamine reaalsusest on võrdväärne lähenemisega Jumalale. Jumala leidmine, teadlik samastumine reaalsusega, on võrdväärne eneseteostumise kogemisega — enese täielikkuse, terviklikkuse kogemisega. Tervikliku reaalsuse kogemine on Jumala täielik mõistmine, lõplik Jumala tundmise kogemus.

196:3.3 (2094.2) The progressive comprehension of reality is the equivalent of approaching God. The finding of God, the consciousness of identity with reality, is the equivalent of the experiencing of self-completion — self-entirety, self-totality. The experiencing of total reality is the full realization of God, the finality of the God-knowing experience.

Inimelu kokkuvõte seisneb selles, et inimest õpetab fakt, õilistab tarkus ja päästab — tunnistab õigeks — religioosne usk.

196:3.4 (2094.3) The full summation of human life is the knowledge that man is educated by fact, ennobled by wisdom, and saved — justified — by religious faith.

Füüsiline kindlustunne sisaldub teaduse loogikas, moraalne kindlustunne filosoofia tarkuses, vaimne kindlustunne ehtsa usukogemuse tões.

196:3.5 (2094.4) Physical certainty consists in the logic of science; moral certainty, in the wisdom of philosophy; spiritual certainty, in the truth of genuine religious experience.

Inimese meel võib jõuda vaimse taipamise kõrgetele tasanditele ja neile vastavate väärtuste jumalike sfäärideni sellepärast, et see pole täiesti aineline. Inimmeelel on vaimne tuum — jumalik kohalolek Kohandaja näol. Selle vaimu kohta inimmeele sisimas on olemas kolm erinevat tõendit:

196:3.6 (2094.5) The mind of man can attain high levels of spiritual insight and corresponding spheres of divinity of values because it is not wholly material. There is a spirit nucleus in the mind of man — the Adjuster of the divine presence. There are three separate evidences of this spirit indwelling of the human mind:

1. inimsõbralik vendlus — armastus. Puhtloomne meel võib enesekaitseks karjas elada, kuid ainult meel, milles elab vaim, on isetult altruistlik ja tingimusteta armastav;

196:3.7 (2094.6) 1. Humanitarian fellowship — love. The purely animal mind may be gregarious for self-protection, but only the spirit-indwelt intellect is unselfishly altruistic and unconditionally loving.

2. universumi tõlgendamine — tarkus. Ainult selline meel, milles elab vaim, võib mõista, et universum on indiviidi suhtes sõbralik;

196:3.8 (2094.7) 2. Interpretation of the universe — wisdom. Only the spirit-indwelt mind can comprehend that the universe is friendly to the individual.

3. elu vaimne hindamine — palveldamine. Ainult inimene, kelle sisimas elab vaim, võib tajuda jumalikku kohalolekut ja püüda kogeda võimalikult täielikult seda jumalikkuse eelmaiku, olles koos sellega ja selles.

196:3.9 (2094.8) 3. Spiritual evaluation of life — worship. Only the spirit-indwelt man can realize the divine presence and seek to attain a fuller experience in and with this foretaste of divinity.

Inimmeel ei loo reaalseid väärtusi, inimkogemus ei anna universumi-taipamist. Mis puudutab taipamist, kõlbeliste väärtuste teadvustamist ja vaimsete tähenduste eristamist, siis võib inimmeel neid vaid leida, teadvustada, tõlgendada ja valida.

196:3.10 (2094.9) The human mind does not create real values; human experience does not yield universe insight. Concerning insight, the recognition of moral values and the discernment of spiritual meanings, all that the human mind can do is to discover, recognize, interpret, and choose.

Universumi kõlbelised väärtused saavad intellektuaalseks omandiks sureliku inimmeele kolme põhilise otsustus- ehk valikuvõime rakendamise teel:

196:3.11 (2094.10) The moral values of the universe become intellectual possessions by the exercise of the three basic judgments, or choices, of the mortal mind:

1. otsustamine enda üle — moraalne valik;

196:3.12 (2094.11) 1. Self-judgment — moral choice.

2. sotsiaalne otsustusvõime — eetiline valik;

196:3.13 (2094.12) 2. Social-judgment — ethical choice.

3. otsustamine Jumala üle — religioosne valik.

196:3.14 (2094.13) 3. God-judgment — religious choice.

Seega ilmneb, et igasugust inimarengut mõjutatakse ühendatud ilmutusliku evolutsiooni teel.

196:3.15 (2094.14) Thus it appears that all human progress is effected by a technique of conjoint revelational evolution.

Kui inimeses ei elaks jumalikku armastajat, ei saaks ta isetult ja vaimselt armastada. Kui meeles ei elaks tõlgendajat, ei saaks inimene universumi ühtsusest tõeliselt aru. Kui inimese sisimas ei elaks hindajat, ei saaks ta kuidagi hinnata kõlbelisi väärtusi ega tunnistada vaimseid tähendusi. Ning see armastaja pärineb lõpmatu armastuse algallikast, see tõlgendaja on osa Kõiksest Ühtsusest, see hindaja on jumaliku ja igavese reaalsuse kõigi absoluutsete väärtuste Keskme ja Allika laps.

196:3.16 (2094.15) Unless a divine lover lived in man, he could not unselfishly and spiritually love. Unless an interpreter lived in the mind, man could not truly realize the unity of the universe. Unless an evaluator dwelt with man, he could not possibly appraise moral values and recognize spiritual meanings. And this lover hails from the very source of infinite love; this interpreter is a part of Universal Unity; this evaluator is the child of the Center and Source of all absolute values of divine and eternal reality.

Moraalne hindamine koos religioosse tähendusega — vaimne taip — tähendab indiviidi valikut hea ja kurja, tõe ja eksimuse, ainelise ja vaimse, inimliku ja jumaliku, aja ja igaviku vahel. Inimese ellujäämine sõltub suurel määral tahtlikust pühendumisest nende väärtuste valimisele, mille on välja valinud see vaimsete väärtuste sortija — sisimas elav tõlgendaja ja ühendaja. Isiklik usukogemus koosneb kahest faasist: inimmeeles toimuvast leidmisest ja sisimas elava jumaliku vaimu ilmutusest. Inimene või isegi terve inimpõlv võib liigsete targutuste või tunnustatud usutegelaste jumalakartmatuse tõttu loobuda pingutustest leida sisimas elavat Jumalat, tema areng võib seiskuda ja ta ei saavuta jumalikkust. Ent sisimas elava Mõttekohandaja kohaloleku ja mõju tõttu ei saa see vaimne paigalseis kaua püsida.

196:3.17 (2095.1) Moral evaluation with a religious meaning — spiritual insight — connotes the individual’s choice between good and evil, truth and error, material and spiritual, human and divine, time and eternity. Human survival is in great measure dependent on consecrating the human will to the choosing of those values selected by this spirit-value sorter — the indwelling interpreter and unifier. Personal religious experience consists in two phases: discovery in the human mind and revelation by the indwelling divine spirit. Through oversophistication or as a result of the irreligious conduct of professed religionists, a man, or even a generation of men, may elect to suspend their efforts to discover the God who indwells them; they may fail to progress in and attain the divine revelation. But such attitudes of spiritual nonprogression cannot long persist because of the presence and influence of the indwelling Thought Adjusters.

See sügav kogemus, et jumalik kohalolek sinu sisimas on tõeline, ületab igaveseks füüsiliste teaduste tahumatud materialistlikud meetodid. Vaimset rõõmu ei saa mikroskoobi alla panna, armastust ei saa kaaluda, kõlbelisi väärtusi ei saa mõõta, vaimse palveldamise kvaliteeti ei saa kindlaks määrata.

196:3.18 (2095.2) This profound experience of the reality of the divine indwelling forever transcends the crude materialistic technique of the physical sciences. You cannot put spiritual joy under a microscope; you cannot weigh love in a balance; you cannot measure moral values; neither can you estimate the quality of spiritual worship.

Heebrealastel oli üleva moraaliga religioon, kreeklased arendasid välja ilureligiooni, Paulus ja tema järeltulijad rajasid usu-, lootuse- ja ligimesearmastuse religiooni. Jeesus ilmutas ja demonstreeris armastusereligiooni: Isa armastusest johtuvat turvalisust koos rõõmu ja rahuldusega, et inimeste vennaskond on selle armastuse jagamise teenistuses.

196:3.19 (2095.3) The Hebrews had a religion of moral sublimity; the Greeks evolved a religion of beauty; Paul and his conferees founded a religion of faith, hope, and charity. Jesus revealed and exemplified a religion of love: security in the Father’s love, with joy and satisfaction consequent upon sharing this love in the service of the human brotherhood.

Iga kord kui inimene teeb järelemõeldud moraalse valiku, tunneb ta kohe, kuidas uus jumalik laine tulvab tema hinge. Moraalse valiku tegemisel ajendab religioon andma sisemist vastust välistingimustele. Ent see tõeline religioon ei ole puhtsubjektiivne kogemus. See toob esile üksikisiku kogu subjektiivsuse, mille vastus täielikule objektiivsusele — universumile ja selle Loojale — on tähendusrikas ja arukas.

196:3.20 (2095.4) Every time man makes a reflective moral choice, he immediately experiences a new divine invasion of his soul. Moral choosing constitutes religion as the motive of inner response to outer conditions. But such a real religion is not a purely subjective experience. It signifies the whole of the subjectivity of the individual engaged in a meaningful and intelligent response to total objectivity — the universe and its Maker.

Armastamise ja armastatud olemise suurepärane ja transtsendentne kogemus, mis on küll puhtsubjektiivne, ei ole üksnes psüühiline illusioon. Surelike olenditega seotud tõeliselt jumalik ja objektiivne reaalsus, Mõttekohandaja, toimib inimese vaatepunktist puhtsubjektiivse nähtusena. Inimese kokkupuude kõrgeima objektiivse reaalsuse, Jumalaga, toimub ainult tema tundmise, palveldamise ja tema pojaks olemise mõistmise puhtsubjektiivse kogemuse kaudu.

196:3.21 (2095.5) The exquisite and transcendent experience of loving and being loved is not just a psychic illusion because it is so purely subjective. The one truly divine and objective reality that is associated with mortal beings, the Thought Adjuster, functions to human observation apparently as an exclusively subjective phenomenon. Man’s contact with the highest objective reality, God, is only through the purely subjective experience of knowing him, of worshiping him, of realizing sonship with him.

Tõeliselt religioosne palveldamine ei ole mõttetu enesepettuseks peetav monoloog. Palveldamine on isiklik osadus sellega, mis on jumalikult reaalne, reaalsuse algallikas. Palveldamise kaudu püüab inimene saada paremaks ja saavutab lõppkokkuvõttes parima.

196:3.22 (2095.6) True religious worship is not a futile monologue of self-deception. Worship is a personal communion with that which is divinely real, with that which is the very source of reality. Man aspires by worship to be better and thereby eventually attains the best.

Tõe, ilu ja headuse idealiseerimine ja püüd neid teenida ei asenda ehtsat usukogemust — vaimset reaalsust. Psühholoogia ja idealism ei ole võrdväärsed religioosse reaalsusega. Inimmõistuse projektsioonid võivad tekitada isegi väärjumalaid — inimese kujutluses olevaid jumalaid —, ent tõeline jumalateadvus selliselt ei teki. Jumalateadvus paikneb sisimas elavas vaimus. Paljud inimese religioossed süsteemid on formuleeritud inimmõistuse poolt, kuid jumalateadvus ei tarvitse neisse grotesksetesse religioosse orjuse süsteemidesse kuuluda.

196:3.23 (2095.7) The idealization and attempted service of truth, beauty, and goodness is not a substitute for genuine religious experience — spiritual reality. Psychology and idealism are not the equivalent of religious reality. The projections of the human intellect may indeed originate false gods — gods in man’s image — but the true God-consciousness does not have such an origin. The God-consciousness is resident in the indwelling spirit. Many of the religious systems of man come from the formulations of the human intellect, but the God-consciousness is not necessarily a part of these grotesque systems of religious slavery.

Jumal ei ole üksnes inimese idealismi leiutis, ta on kõigi nende loomalikkusest kõrgemate kontseptsioonide ja väärtuste algallikas. Jumal ei ole hüpotees, mis on sõnastatud ühendamaks inimlikke käsitusi tõest, ilust ja headusest; ta on armastav isiksus, kellest kõik need kõiksed ilmingud tulenevad. Inimeste maailma tõe, ilu ja headuse ühendab Paradiisi reaalsuste poole tõusvate surelike kogemuse üha suurem vaimsus. Tõe, ilu ja headuse ühendamine võib teostuda ainult Jumalat tundva isiksuse vaimse kogemuse kaudu.

196:3.24 (2095.8) God is not the mere invention of man’s idealism; he is the very source of all such superanimal insights and values. God is not a hypothesis formulated to unify the human concepts of truth, beauty, and goodness; he is the personality of love from whom all of these universe manifestations are derived. The truth, beauty, and goodness of man’s world are unified by the increasing spirituality of the experience of mortals ascending toward Paradise realities. The unity of truth, beauty, and goodness can only be realized in the spiritual experience of the God-knowing personality.

Moraalsus on isiklikule jumalateadvusele, Kohandaja sisimas kohaloleku isiklikule tunnetamisele oluline pinnas, ent see ei ole usukogemuse ja sellest tuleneva vaimse taipamise allikas. Moraalne olemus on loomsest kõrgem, kuid vaimsest madalam. Moraalsus on võrdväärne kohuse äratundmisega, õige ja väära olemasolu mõistmisega. Moraalivaldkond jääb loomset ja inimlikku tüüpi meele vahele, nii nagu morontia toimib isiksuse saavutuste ainelise ja vaimse sfääri vahel.

196:3.25 (2096.1) Morality is the essential pre-existent soil of personal God-consciousness, the personal realization of the Adjuster’s inner presence, but such morality is not the source of religious experience and the resultant spiritual insight. The moral nature is superanimal but subspiritual. Morality is equivalent to the recognition of duty, the realization of the existence of right and wrong. The moral zone intervenes between the animal and the human types of mind as morontia functions between the material and the spiritual spheres of personality attainment.

Arenev meel on võimeline avastama seadust, moraali ja eetikat, ent annetatud vaim, sisimas elav Kohandaja, ilmutab arenevale inimmeelele seaduseandjat, kõige tõelise, kauni ja hea Isa-allikat. Niisugusel valgustatud inimesel on religioon ning ta on vaimselt valmis alustama pikka ja seiklusrikast Jumala otsingut.

196:3.26 (2096.2) The evolutionary mind is able to discover law, morals, and ethics; but the bestowed spirit, the indwelling Adjuster, reveals to the evolving human mind the lawgiver, the Father-source of all that is true, beautiful, and good; and such an illuminated man has a religion and is spiritually equipped to begin the long and adventurous search for God.

Moraalsus ei tarvitse olla tingimata vaimne; see võib olla täielikult ja üksnes inimlik, ehkki tõeline religioon täiustab kõiki moraalseid väärtushinnanguid, muutes need tähendusrikkamaks. Moraalsus ilma religioonita ei suuda ilmutada lõplikku headust ega tagada ka omaenda kõlbeliste väärtuste püsimajäämist. Religioon kindlustab kõigi tunnustatud ja heakskiidetud kõlbeliste väärtuste täiustamise, õilistamise ja kindla püsimajäämise.

196:3.27 (2096.3) Morality is not necessarily spiritual; it may be wholly and purely human, albeit real religion enhances all moral values, makes them more meaningful. Morality without religion fails to reveal ultimate goodness, and it also fails to provide for the survival of even its own moral values. Religion provides for the enhancement, glorification, and assured survival of everything morality recognizes and approves.

Religioon seisab teadusest, kunstist, filosoofiast, eetikast ja moraalist kõrgemal, kuid pole neist sõltumatu. Need kõik on isiklikus ja sotsiaalses inimkogemuses omavahel lahutamatult seotud. Religioon on inimese sureliku olemuse kõrgeim kogemus, kuid keele piiratuse tõttu on teoloogias tõelise usukogemuse adekvaatne kirjeldamine alatiseks võimatu.

196:3.28 (2096.4) Religion stands above science, art, philosophy, ethics, and morals, but not independent of them. They are all indissolubly interrelated in human experience, personal and social. Religion is man’s supreme experience in the mortal nature, but finite language makes it forever impossible for theology ever adequately to depict real religious experience.

Religioosne taip suudab muuta läbikukkumise kõrgemateks soovideks ja uuteks otsusteks. Armastus on kõrgeim aje, mida inimene võib oma tõusuteel universumis järgida. Ent armastus ilma tõe, ilu ja headuseta on vaid tundmus, filosoofiline moonutus, psüühiline illusioon, vaimne pettus. Edenevatel morontia- ja vaimse edasiliikumise tasanditel tuleb armastust alati uuesti määratleda.

196:3.29 (2096.5) Religious insight possesses the power of turning defeat into higher desires and new determinations. Love is the highest motivation which man may utilize in his universe ascent. But love, divested of truth, beauty, and goodness, is only a sentiment, a philosophic distortion, a psychic illusion, a spiritual deception. Love must always be redefined on successive levels of morontia and spirit progression.

Kunst tuleneb inimese püüdest lisada ilu oma ainelisse keskkonda, see on liikumine morontiatasandi poole. Teadus on inimese jõupingutus lahendada ainelise universumi näilisi mõistatusi. Filosoofia on inimese püüd inimkogemust ühendada. Religioon on inimese kõrgeim väljendus, tema suurejooneline sirutumine lõpliku reaalsuse järele, tema kindel otsus leida Jumalat ja olla tema sarnane.

196:3.30 (2096.6) Art results from man’s attempt to escape from the lack of beauty in his material environment; it is a gesture toward the morontia level. Science is man’s effort to solve the apparent riddles of the material universe. Philosophy is man’s attempt at the unification of human experience. Religion is man’s supreme gesture, his magnificent reach for final reality, his determination to find God and to be like him.

Usukogemuse vallas on vaimne võimalikkus potentsiaalne reaalsus. Inimese vaimne edasitung ei ole psüühiline illusioon. Inimese kogu romantiline ettekujutus universumist ei tarvitse olla fakt, kuid väga-väga palju sellest on tõde.

196:3.31 (2096.7) In the realm of religious experience, spiritual possibility is potential reality. Man’s forward spiritual urge is not a psychic illusion. All of man’s universe romancing may not be fact, but much, very much, is truth.

Mõne inimese elu on liiga suur ja üllas, et paigutuda üksnes edukuse madalale tasemele. Loom peab kohanema keskkonnaga, kuid usklik ületab keskkonna ja pääseb tänu jumaliku armastuse taipamisele praeguse ainelise maailma kitsendustest. See arusaam armastusest paneb inimhinge tegema looma ületavat jõupingutust tõe, ilu ja headuse leidmiseks, ning kui ta need lõpuks leiab, siis ülendavad need teda; teda täidab soov neid oma elus rakendada, olla õiglane.

196:3.32 (2096.8) Some men’s lives are too great and noble to descend to the low level of being merely successful. The animal must adapt itself to the environment, but the religious man transcends his environment and in this way escapes the limitations of the present material world through this insight of divine love. This concept of love generates in the soul of man that superanimal effort to find truth, beauty, and goodness; and when he does find them, he is glorified in their embrace; he is consumed with the desire to live them, to do righteousness.

Ärge kaotage julgust, inimese evolutsioon alles kestab ning Jumala ilmutus maailmale Jeesuses ja Jeesuse kaudu ei luhtu.

196:3.33 (2097.1) Be not discouraged; human evolution is still in progress, and the revelation of God to the world, in and through Jesus, shall not fail.

Nüüdisinimesele on esitatud suur väljakutse saavutada parem side inimmeele sisimas elava jumaliku Järelevaatajaga. Inimese suurim avastusretk lihas seisneb tasakaalukas ja mõistlikus jõupingutuses laiendada eneseteadvuse piire embrüonaalse hingeteadvuse ähmastelt aladelt kaugemale, et püüda kogu südamest ulatuda vaimuteadvuse piirimaadele — kokkupuutesse jumaliku kohalolekuga. Selline kogemus määrab jumalateadvuse, kogemus, mis kinnitab jõuliselt varasemat tõde religioossest Jumala tundmise kogemusest. Selline vaimuteadvus on sama mis Jumala poja seisuse tegelik mõistmine. Teisiti öeldes, veendumus oma pojaseisuses on religioosne kogemus.

196:3.34 (2097.2) The great challenge to modern man is to achieve better communication with the divine Monitor that dwells within the human mind. Man’s greatest adventure in the flesh consists in the well-balanced and sane effort to advance the borders of self-consciousness out through the dim realms of embryonic soul-consciousness in a wholehearted effort to reach the borderland of spirit-consciousness — contact with the divine presence. Such an experience constitutes God-consciousness, an experience mightily confirmative of the pre-existent truth of the religious experience of knowing God. Such spirit-consciousness is the equivalent of the knowledge of the actuality of sonship with God. Otherwise, the assurance of sonship is the experience of faith.

Jumalateadvus on võrdväärne mina lõimumisega universumisse vaimse reaalsuse kõrgeimatel tasanditel. Hävimatu on vaid iga väärtuse vaimne sisu. See osa inimkogemusest ei saa hävida, mis on tõeline, ilus ja hea. Kui inimene ei vali ellujäämist, säilitab ellujääv Kohandaja need reaalsused, mis on sündinud armastusest ja toitu saanud teenimisest. Ning kõik see moodustab osa Kõiksest Isast. Isa on elav armastus ja Isa elu on tema Poegades. Ja Isa vaim on tema Poegade poegades — surelikes inimestes. Lõppude lõpuks on Isa mõiste ikka kõrgeim inimkäsitus Jumalast.

196:3.35 (2097.3) And God-consciousness is equivalent to the integration of the self with the universe, and on its highest levels of spiritual reality. Only the spirit content of any value is imperishable. Even that which is true, beautiful, and good may not perish in human experience. If man does not choose to survive, then does the surviving Adjuster conserve those realities born of love and nurtured in service. And all these things are a part of the Universal Father. The Father is living love, and this life of the Father is in his Sons. And the spirit of the Father is in his Sons’ sons — mortal men. When all is said and done, the Father idea is still the highest human concept of God.





Back to Top