URANTIA RAAMAT - 169. Kiri. Viimased õpetused Pellas

(UF-EST-001-2010-1)

URANTIA RAAMAT   

IV OSA: Jeesuse elu ja Õpetused

169. Kiri. Viimased õpetused Pellas



169. Kiri. Viimased õpetused Pellas

169:0.1 (1850.1) ESMASPÄEVA, 6. märtsi hilisõhtul saabus Jeesus koos kümne apostliga Pella laagrisse. Jeesus viibis seal viimast nädalat ja õpetas rahvahulki ning apostleid eriti innukalt. Igal pärastlõunal jutlustas ta rahvale, õhtuti vastas apostlite ning mõnede laagris elavate edasijõudnud jüngrite küsimustele.

169:0.2 (1850.2) Teade Laatsaruse elluäratamisest oli jõudnud laagrisse kaks päeva enne Meistri saabumist ja kõik kokkutulnud olid elevil. Pärast viie tuhande toitmist polnud juhtunud midagi, mis oleks inimeste kujutlusvõimet sedavõrd ergutanud. Seepärast otsustas Jeesus taevariigi avaliku jutlustamise teise etapi kulmineerudes õpetada ühe lühikese nädala Pellas ja seejärel alustada Lõuna-Pereas ringreisi, mis viis Jeruusalemmas toimunud viimaste traagiliste sündmusteni.

169:0.3 (1850.3) Variserid ja ülempreestrid olid oma süüdistustele lõplikku kuju andmas. Nad esitasid Meistri õpetustele järgmised vastuväited:

169:0.4 (1850.4) 1. ta on tölnerite ja patuste sõber, kes võtab jumalakartmatuid vastu ja isegi einestab nendega;

169:0.5 (1850.5) 2. ta on pühaduseteotaja, kes nimetab Jumalat oma Isaks ja peab end Jumalaga võrdseks;

169:0.6 (1850.6) 3. ta on seaduserikkuja, kes ravib sabatipäeval haigusi ja astub paljudel muudel viisidel Iisraeli pühast seadusest üle;

169:0.7 (1850.7) 4. ta on kuraditega liidus ja teeb kuradivürst Peltsebuli väega näilisi imetegusid.

1. Mõistujutt kadunud pojast

169:1.1 (1850.8) Neljapäeva õhtul rääkis Jeesus rahvale teemal „Pääsemise arm”. Sel jutlusel jutustas ta veel kord lugu kadunud lambast ja kadunud mündist, samuti oma lemmik-mõistujuttu kadunud pojast. Jeesus lausus:

169:1.2 (1850.9) „Prohvetid Saamuelist Johanneseni on manitsenud teid Jumalat otsima — tõde otsima. Nad on alati öelnud: „Otsige Issandat, kuni teda võib leida”. Ja kõiki neid õpetusi tuleks võtta südamega. Aga mina olen tulnud teile ütlema, et samal ajal, kui teie püüate leida Jumalat, püüab Jumal leida teid. Olen teile korduvalt rääkinud lugu heast karjasest, kes jättis üheksakümmend üheksa lammast aedikusse ning läks ise otsima ühte kadunud lammast; kui ta eksinud lamba leidis, tõstis ta selle õlale ning kandis hellalt tarasse tagasi. Te mäletate, et eksinud lamba tarandikku tagasi toonud, kutsus hea karjane oma sõbrad kokku, et nemadki rõõmustaksid koos temaga kadunud lamba leidmise üle. Ma ütlen teile taas, et ühe kahetseva patuse üle tuntakse taevas rohkem rõõmu kui üheksakümne üheksa õiglase üle, kellel pole kahetseda vaja. Tõsiasi, et hinged on kadunud, üksnes suurendab taevase Isa huvi. Ma olen tulnud siia maailma oma Isa käsku täitma ja Inimese Poja kohta on õigesti öeldud, et ta on tölnerite ja patuste sõber.

169:1.3 (1851.1) Teile on õpetatud, et jumalik heakskiit saabub pärast meeleparandust kõigi teie ohverduste ja patukahetsuste tulemusena, ent mina kinnitan teile, et Isa võtab teid vastu juba enne kahetsemist ning saadab Poja koos kaaslastega teid otsima ja rõõmuga enda juurde tarasse, pojaseisuse ja vaimse edenemise taevariiki tooma. Te olete kõik nagu eksinud lambad — mina olen tulnud kadunuid otsima ja päästma.

169:1.4 (1851.2) Te peaksite mäletama ka lugu naisest, kes lasi kümnest hõbemündist kaelakee teha, kuid kaotas ühe hõbemündi. Ta süütas lambi, pühkis kogu maja hoolikalt puhtaks ja jätkas otsimist, kuni kadunud hõbemündi leidis. Niipea, kui ta oli kadunud mündi leidnud, kutsus ta kokku naabrid ja sõbrad, öeldes: „Rõõmustage koos minuga, sest ma olen kadunud mündi leidnud.” Nii kordan ma taas, et taevainglid rõõmustavad alati iga kahetseva patuse üle, kes pöördub Isa aedikusse tagasi. Ma tahan teile selle looga toonitada, et Isa ja ta Poeg lähevad eksinuid otsima ning selles otsingus rakendame me kõiki mõjutusviise, mis võivad aidata kaasa meie usinatele jõupingutustele eksinute ja päästmist vajavate leidmiseks. Ning ehkki Inimese Poeg läheb välja kõnnumaale eksinud lambaid otsima, otsib ta ühtlasi majas kaduma läinud münti. Lambad eksivad tahtmatult, münti katab aga aegade tolm ja seda varjavad inimeste kogutud asjad.

169:1.5 (1851.3) Ning nüüd tahaksin ma teile rääkida loo jõuka talupidaja mõtlematust pojast, kes lahkus omal soovil isamajast võõrale maale, kus tal tuli raskeid katsumusi taluda. Nagu mäletate, eksis lammas tahtmatult, ent see noormees lahkus kodunt ettekavatsetult. Lugu oli järgmine:

169:1.6 (1851.4) Ühel mehel oli kaks poega; noorem oli kergemeelne ja muretu, ta otsis alati lõbustusi ja hiilis kohustustest kõrvale, vanem aga tõsine, tasakaalukas, töökas ja kohusetundlik. Vennad ei saanud omavahel hästi läbi, vaid tülitsesid ja nääklesid kogu aeg. Noorem vend oli rõõmsameelne ja elav, kuid laisk, tema peale ei saanud kindel olla; vanem poeg oli tubli ja töökas, aga enesekeskne, tõre ja ninakas. Nooremale pojale meeldis lõbutseda, kuid ta hoidis tööst kõrvale; vanem pühendas end tööle ja lõbutses harva. Nende kooselu muutus nii ebameeldivaks, et noorem poeg läks isa juurde ja ütles: „Isa, anna mulle kolmandik oma varast, mis minu omaks saaks, ja luba mul minna laia maailma õnne otsima.” Ja kui isa seda palvet kuulis, jagas ta oma vara osadeks ning andis noormehele tema osa kätte, sest teadis, kui õnnetuna poeg end kodus vanema venna seltsis tunneb.

169:1.7 (1851.5) Mõne nädala pärast võttis noormees kogu oma raha ja asus reisile kaugele maale ning et ta ei leidnud mingit tulusat tegevusala, mis oleks olnud samas ka meeldiv, prassis peagi kogu oma päranduse maha. Kui kogu raha oli kulutatud, saabus sellele maale pikaajaline näljahäda ning noormees sattus vaesusse. Olles näljas ja suures kitsi kuses, leidis ta tööd ühe tolle riigi kodaniku juures, kes saatis ta väljale sigu söötma. Noormees oleks meeleldi söönud ka ise koori, mida sigadele söötis, kuid talle ei antud midagi.

169:1.8 (1852.1) Ühel päeval, tundes suurt nälga, ütles ta endale: „Kui paljudel minu isa palgatöölistel on piisavalt ja isegi ülearu leiba, kuna mina suren nälga, söötes võõral maal sigu! Tõusen ja lähen oma isa juurde ja sõnan talle: „Isa, ma olen patustanud taeva ja sinu ees. Ma ei ole enam väärt, et mind sinu pojaks hüütaks, ole ainult nõus mind oma palgaliseks teenriks võtma.”” Kui noormees oli sellele otsusele jõudnud, tõusis ta ja asus teele isakodu poole.

169:1.9 (1852.2) Isa oli poja pärast palju kurvastanud, ta oli oma mõtlematust, kuid rõõmsameelsest pojast puudust tundnud. Isa armastas seda poega ja oli kogu aeg oodanud tema tagasitulekut, nii et päeval, mil poeg kodule lähenes, nägi isa teda juba kaugelt. Armastavast kaastundest liigutatuna jooksis ta pojale vastu ning embas ja suudles teda südamlikult tervitades. Kui nad olid sel moel kohtunud, vaatas poeg oma isa pisarais silmadesse ja ütles: „Isa, ma olen patustanud taeva ja sinu ees, ma pole enam väärt, et mind pojaks kutsutaks...” Ent noormees ei saanud oma ülestunnistust lõpetada, sest ülimalt rõõmus isa ütles selleks ajaks kohale jooksnud sulastele: „Tooge ruttu tema parim kuub, mille ma olen alles hoidnud, pange see talle selga, torgake pojasõrmus tema sõrme ning andke talle jalga sandaalid.”

169:1.10 (1852.3) Ja kui õnnelik isa oli väsinud noormehe, kelle jalad valutasid, majja viinud, hüüdis ta sulastele: „Tooge ja tapke nuumvasikas, söögem ja lõbutsegem, sest see on poeg, kes on surnuist ellu ärganud: ta oli kadunud, kuid on nüüd leitud.” Ja kõik kogunesid isa ümber koos temaga poja tagasituleku üle rõõmustama.

169:1.11 (1852.4) Kui pidu oli käimas, jõudis põllult päevatöölt koju vanem poeg, majale lähenedes kuulis ta pillihelisid ning tantsusamme. Ta läks tagaukse juurde, kutsus ühe sulase lähemale ja päris, miks seda pidu peetakse. Ja sulane vastas: „Sinu kaua eemal viibinud vend tuli koju ja su isa tappis nuumvasika, et oma poja elavana tagasituleku üle rõõmustada. Tule sisse, et saaksid ka oma venda tervitada ja teda oma isa majja vastu võtta.”

169:1.12 (1852.5) Vanem vend oli aga seda kuuldes nii vihane ja solvunud, et ei tahtnud majja sisenedagi. Kui isa kuulis, et poeg ei taha nooremat venda tervitada, läks ta välja poega paluma. Vanem poeg aga ei andnud isa veenmisele järele. Ta vastas isale: „Ma olen sind aastaid teeninud ega ole kunagi sinu käsust üle astunud, ent sina ei ole andnud mulle kunagi kitsetallegi, et ma võiksin oma sõpradega pidutseda. Jäin siia, et sinu eest kõik need aastad hoolitseda, aga sina pole kunagi mu ustava teenistuse üle rõõmustanud. Kui aga naaseb koju see poeg, kes on su vara koos hooradega ära raisanud, kiirustad sa tapma nuumvasikat ja tema pärast pidutsema.”

169:1.13 (1852.6) Et isa armastas siiralt oma mõlemat last, püüdis ta vanemat poega lepitada: „Aga mu poeg, sina oled alati minu juures ja kõik, mis minu, on sinu oma. Sa oleksid võinud igal ajal kitsetalle saada, kui oleksid vaid kutsunud sõpru endaga pidutsema. Kuid nüüd oleks sul igati kohane koos minuga rõõmustada ja pidutseda oma venna tagasituleku pärast. Mõtle selle peale, mu poeg, et su vend kadus ja on nüüd leitud ning elusalt meie juurde tagasi tulnud!””

169:1.14 (1853.1) See oli üks liigutavamaid ja mõjuvamaid mõistujutte, mis Jeesus oma kuulajatele kunagi oli rääkinud Isa valmisolekust võtta vastu kõik, kes soovivad taevariiki astuda.

169:1.15 (1853.2) Jeesuse jaoks oli väga tähtis jutustada need kolm lugu korraga. Looga eksinud lambast tahtis ta näidata, et kui inimene eksib tahtmatult oma eluteelt kõrvale, paneb Isa eksinut tähele ja läheb koos oma Poegadega, karja tõeliste karjastega, kadunud lammast otsima. Seejärel rääkis ta tavaliselt loo majas kadunud mündist, et näidata, kui põhjalikult toimub kõigi segadusse ja hämmeldusse sattunute või muidu elu aineliste murede ja külgede pärast vaimupimeduses viibijate jumalik otsimine. Kolmandaks rääkis ta mõistujutu kadunud pojast, tagasipöördunud pillaja vastuvõtmisest, et näidata, kui jäägitult kadunud poeg oma Isa majja ja südamesse tagasi võetakse.

169:1.16 (1853.3) Jeesus rääkis oma õpetamisaastatel lugu pillajast pojast palju kordi ikka ja jälle. See mõistujutt ja lugu halastajast samaaria mehest olid tema lemmikvahendid Isa armastuse ja inimeste ligimesearmastuse õpetamiseks.

2. Mõistujutt kavalast majapidajast

169:2.1 (1853.4) Ühel õhtul küsis seloot Siimon Jeesuse ühe väite kohta: „Meister, mida sa mõtlesid, kui täna ütlesid, et paljud maailma lapsed on oma põlvkonnas targemad kui taevariigi lapsed, sest nad oskavad sõbrustada ülekohtuse mammonaga?” Jeesus vastas:

169:2.2 (1853.5) „Mõni teist oskas enne taevariiki astumist oma äripartneritega väga kavalasti toime tulla. Ehkki olite mõnikord ebaõiglased ja sageli ebaausad, olite siiski ettenägelikud ja -vaatlikud, sest pidasite äriasjus silmas ainult oma praegusi huvisid ja tulevast turvalisust. Te peaksite ka nüüd taevariigis oma elu selliselt korraldama, et oleksite praegu rõõmsad ja kindlustaksite endale tulevased rõõmud taevasse kogutud vara näol. Kui te taotlesite nii usinalt oma kasu iseennast teenides, miks olla siis vähem hoolikas taevariigile hingi juurde võites nüüd, mil olete inimeste vennaskonna teenijad ja Jumala majapidajad?

169:2.3 (1853.6) Võib-olla on teile kõigile õpetlik kuulda lugu ühest rikkast mehest, kellel oli kaval, kuid ebaaus majapidaja. See majapidaja oli pitsitanud oma isanda kliente, et ise kasu saada, ja koguni oma isanda enda vara ära raisanud. Kui see kõik lõpuks isanda kõrvu ulatus, kutsus too majapidaja enda juurde ja küsis, mida need kuuldused tähendavad, ning nõudis, et ta oma tööst kohe aru annaks ja valmistuks asjaajamist kellelegi teisele loovutama.

169:2.4 (1853.7) Ebaustav majapidaja aga mõtles endamisi: „Mida ma tegema hakkan, kui majapidaja koha kaotan? Maad kaevata ma ei jaksa, kerjata häbenen. Ma tean, mida teha, et mind kõigi oma isanda äripartnerite majades rõõmuga tervitataks pärast seda, kui oma majapidajatööst vabanen.” Ta kutsus ükshaaval kohale kõik isanda võlgnikud ja küsis esimeselt: „Kui palju sa võlgned mu isandale?” Too vastas: „Sada mõõtu õli.” Seepeale ütles majapidaja: „Võta oma vahatahvel, istu ruttu siia ja muuda see viiekümneks.” Siis küsis ta teiselt võlgnikult: „Kui palju sina võlgned?” Ja see vastas: „Sada mõõtu vilja.” Majapidaja käskis: „Võta oma võlakiri ja kirjuta sinna kaheksakümmend.” Ning ta tegi sama ka paljude teiste võlgnikega. Nii püüdis ebaaus majapidaja võita endale sõpru ajaks, mil ta ametist vabastatakse. Ja kui ta isand selle hiljem avastas, oli temagi sunnitud tunnistama, et ebaustav majapidaja oli kõigele vaatamata püüdnud end targasti tulevaste häda-ja õnnetuseaegade vastu kindlustada.

169:2.5 (1854.1) Nii ilmutavad selle maailma pojad vahel tulevikuks valmistudes rohkem tarkust kui valguselapsed. Ma ütlen teile, kes te soovite taevas vara omandada: õppige neilt, kes sõbrustavad ülekohtuse mammonaga, ja elage oma elu, luues igavest sõprust õiglusejõududega, et teid maise elu lõppedes igavestesse asupaikadesse rõõmuga vastu võetaks.

169:2.6 (1854.2) Ma kinnitan teile, et see, kes on ustav väheses, on ustav ka paljus, samas see, kes on ülekohtune väheses, on ülekohtune ka paljus. Kui te pole ilmutanud ettenäge likkust ja ausust selles maailmas, kuidas võite olla ustavad ja hoolikad siis, kui teile usaldatakse taevariigi tõeliste rikkuste majandamine? Kes oleks nii rumal, et annaks teie kätte suure varanduse, kui te pole olnud head majapidajad ja ustavad pankurid ega ole teiste suhtes ustavalt toiminud?

169:2.7 (1854.3) Ning ma kinnitan taas, et mitte keegi ei või teenida kaht isandat: ta kas vihkab üht ja armastab teist või pooldab üht ja põlgab teist. Ei saa korraga teenida Jumalat ja mammonat.”

169:2.8 (1854.4) Kui kohalviibinud variserid seda kuulsid, hakkasid nad teda pilkama ja halvustama, sest olid pühendunud rikkuste kogumisele. Need ebasõbralikud kuulajad püüdsid tõmmata Jeesust tulututesse vaidlustesse, kuid too keeldus oma vaenlastega väitlemast. Variserid hakkasid omavahel nääklema ja nende valjude häälte peale tulid ümbruskonnast kohale paljud laagrielanikud ning kõik hakkasid omavahel vaidlema, Jeesus aga eemaldus ja läks oma telki ööd veetma.

3. Rikas mees ja kerjus

169:3.1 (1854.5) Kui koosolek liiga lärmakaks muutus, tõusis Siimon Peetrus ja võttis juhtimise enda kätte, öeldes: „Mehed-vennad, niimoodi ei sobi omavahel vaielda. Meister ütles, mis tal öelda oli, teil oleks õigem tema sõnade üle järele mõelda. Ta ei kuulutanud teile mingit uut õpetust. Kas te ei tea nasarlaste allegoorilist juttu rikkast mehest ja kerjusest? Mõned meist on kuulnud, kuidas Ristija Johannes ise müristas seda hoiatavat mõistujuttu nende peale, kes armastavad rikkust ja ihkavad ebaausalt jõukaks saada. Ning ehkki see vana mõistujutt pole kooskõlas meie evangeeliumiga, oleks teil kõigil kasulik selle õpetust silmas pidada, kuni viimaks taevariigi uuest valgusest aru saate. Johannese lugu oli selline:

169:3.2 (1854.6) Elas kord rikas mees Dives, kes kandis purpurseid ja peenest linasest riidest rõivaid ning pidutses päevast päeva rõõmsasti. Aga kerjus Laatsarus oli maas selle rikka mehe värava ees, nahk kaetud vermetega, ja soovis saada söögiks rikka mehe laualt langevaid palukesi; jah, isegi koerad käisid tema vermeid lakkumas. Ning juhtus, et kerjus suri ja inglid kandsid ta Aabrahami rüppe puhkama. Peagi aga suri see rikas mees ja ta maeti suure toreduse ning kuningliku hiilgusega. Kui rikas mees oli sellest maailmast lahkunud, ärkas ta Hadeses. Leides end piinades, tõstis ta silmad ja nägi eemal Aabrahami ja tema rüpes Laatsarust. Dives hüüdis valjusti: „Isa Aabraham, halasta minu peale ja saada Laatsarus siia, et ta kastaks oma sõrmeotsa vette ja jahutaks mu keelt, sest mu karistus valmistab mulle suurt piina.” Aabraham aga vastas: „Mu poeg, tuleta meelde, kuidas sa nautisid oma elu ajal hüvesid, aga Laatsarus talus viletsust. Nüüd on kõik muutunud, Laatsarust lohutatakse, sind piinatakse. Pealegi on meie ja sinu vahel sügav kuristik, me ei pääse sinu juurde ega sina meie juurde.” Seda kuulnud, ütles Dives Aabrahamile: „Sel juhul palun sind, et saadaksid Laatsaruse mu isakotta tagasi, sest mul on viis venda ja ta võiks neid hoiatada sellesse piinapaika sattumast.” Aabraham aga ütles: „Mu poeg, neil on Mooses ja prohvetid, kuulaku neid.” Ja Dives vastas: „Ei, ei, isa Aabraham! Kui keegi surnuist nende juurde läheks, siis nad parandaksid meelt.” Seepeale ütles Aabraham: „Kui nad ei kuula Moosest ega prohveteid, siis ei veena neid ka see, kui keegi surnuist üles ärkaks!””

169:3.3 (1855.1) Kui Peetrus lõpetas nasarlaste vennaskonna iidse mõistujutu rääkimise, oli rahvahulk juba rahunenud ning Andreas tõusis ja saatis nad ööseks puhkama. Nii apostlid kui ka jüngrid küsisid sageli Jeesuselt Divese ja Laatsaruse loo kohta, kuid too ei nõustunud seda kommenteerima.

4. Isa ja tema taevariik

169:4.1 (1855.2) Jeesus sattus alailma raskustesse, kui selgitas apostlitele, et ehkki nad kuulutavad jumalariigi rajamist, ei ole taevane Isa kuningas. Ajal, mil Jeesus elas maa peal ja õpetas inimesena, teadsid Urantia rahvad riigijuhtidena enamasti kuningaid ja keisreid, juudid aga olid juba ammu jumalariigi tulekut oodanud. Neil ja muudelgi põhjustel pidas Meister paremaks nimetada inimeste vaimset vennaskonda taevariigiks ja selle vennaskonna vaimset juhti taevaseks Isaks. Jeesus ei nimetanud oma Isa kunagi kuningaks. Omavahelistes jutuajamistes apostlitega nimetas ta end alati Inimese Pojaks ja nende vanemaks vennaks. Ta pidas kõiki oma poolehoidjaid inimkonna teenijateks ja taevariigi evangeeliumi sõnumitoojateks.

169:4.2 (1855.3) Jeesus ei andnud apostlitele kunagi süsteemset õpetust taevase Isa isiksusest ja omadustest. Ta ei palunud kunagi inimestel oma Isasse uskuda, vaid pidas enesestmõistetavaks, et nad seda teevad. Jeesus ei laskunud kunagi selleni, et oleks hakanud Isa olemasolu tõestama. Kogu tema õpetus Isast keskendus kuulutamisele, et tema ja ta Isa on üks; et see, kes on näinud Poega, on näinud ka Isa; et Isa teab kõike nagu Poegki; et ainult Poeg tunneb Isa tõeliselt, ja nii ka see, kellele Poeg teda ilmutab; et see, kes tunneb Poega, tunneb ka Isa; et Isa oli saatnud ta maailma ilmutama nende ühist olemust ja näitama nende ühist tööd. Ta ei öelnud kunagi Isa kohta midagi muud. Ainult samaaria naisele Jaakobi allika ääres kuulutas ta: „Jumal on vaim.”

169:4.3 (1856.1) Te õpite Jeesuselt Jumala kohta, jälgides tema elu jumalikkust, mitte niivõrd tema õpetusi. Meistri elust võib igaüks leida just niisuguse arusaama Jumalast, mis vastab tema võimele tajuda vaimseid ja jumalikke reaalsusi, reaalseid ja igavesi tõdesid. Piiritletu ei või kunagi loota, et ta saab aru Lõpmatust teisiti kui sellisena, nagu Lõpmatu oli koondatud Jeesus Naatsaretlase inimelu piiritletud kogemusega aegruumi isiksusse.

169:4.4 (1856.2) Jeesus teadis hästi, et Jumalat võib tunda ainult tegeliku kogemuse kaudu, teda ei saa kunagi mõista pelgalt meelele antud õpetuse põhjal. Jeesus õpetas oma apostlitele, et ehkki nad ei suuda kunagi Jumalast täielikult aru saada, võivad nad päris kindlasti teda tunda, nii nagu nad tunnevad Inimese Poega. Te võite tunda Jumalat mitte Jeesuse sõnadest arusaamise, vaid Jeesuse tundmise kaudu sellisena, nagu ta oli. Jeesus oligi Jumala ilmutus.

169:4.5 (1856.3) Kui heebrea pühakirjade tsiteerimine välja arvata, nimetas Jeesus Jumalust ainult kahe nimega: Jumal ja Isa. Ja kui Meister oma Isa Jumalaks nimetas, kasutas ta tavaliselt heebreakeelset nime, mis väljendas Jumalat mitmuses (Kolmsust), mitte nime „Jahve”, millega väljendati arenenumat arusaama juutide hõimujumalast.

169:4.6 (1856.4) Jeesus ei nimetanud Isa kunagi kuningaks ja kahetses väga, et juutide lootus taastada kuningriik ja Johannese kuulutatud eelseisev kuningriik tingisid tema vaimse vennaskonna nimetamise taevariigiks. Kui mitte arvestada üht erandit — kuulutust, et „Jumal on vaim” —, ei viidanud Jeesus Jumalusele kunagi muul viisil kui sõnadega, mis kirjeldasid tema isiklikku suhet Paradiisi Esimese Allika ja Keskmega.

169:4.7 (1856.5) Jeesus tähistas sõnaga „Jumal” Jumaluse ideed ja sõnaga „Isa” Jumala tundmise kogemust. Kui Jumalat tähistatakse sõnaga „Isa”, tuleb seda mõista võimalikult laias tähenduses. Sõna „Jumal” ei ole määratletav ning on seega lõputu arusaam Isast. Terminit „Isa” saab aga osaliselt määratleda, sellega võib tähistada inimlikku arusaama jumalikust Isast, nii nagu see inimesega tema sureliku eksistentsi ajal seondub.

169:4.8 (1856.6) Juutide jaoks oli Elohim jumalate Jumal, Jahve aga Iisraeli Jumal. Jeesus tunnistas Elohimi kontseptsiooni ja nimetas seda kõrgeimat olendirühma Jumalaks. Jahve kui rahva jumaluse arusaama asemel viis ta sisse idee Jumalast kui isast ning inimeste ülemaailmsest vendlusest. Ta ülendas kontseptsiooni Jahvest kui rahva jumalustatud Isast ideeks kõigi inimlaste Isast, iga uskuja jumalikust Isast. Ja ta õpetas, et universumite Jumal ja kõigi inimeste Isa on üks ja seesama Paradiisi Jumalus.

169:4.9 (1856.7) Jeesus ei väitnud kunagi, et ta on kehastunud Elohim (Jumal). Ta ei kuulutanud end kunagi Elohimi (Jumala) ilmutuseks maailmadele. Ta ei õpetanud kunagi, et see, kes on näinud teda, on näinud Elohimi (Jumalat). Ent ta kuulutas end Isa kehastunud ilmutuseks ja ütles, et see, kes on näinud teda, on näinud ka Isa. Jumaliku Pojana väitis ta end esindavat ainult Isa.

169:4.10 (1857.1) Ta oli tõepoolest ka Jumal Elohimi Poeg, kuid surelikuna end Jumala surelikele poegadele ilmutades otsustas ta piirata oma elu kui ilmutust nii, et see annaks surelikule inimesele arusaadava pildi Isa olemusest. Paradiisi-Kolmsuse teiste isikute olemuse osas peame rahulduma õpetusega, et nad on igati Isa sarnased, keda on ilmutatud tema kehastunud Poja Jeesus Naatsaretlase isikus.

169:4.11 (1857.2) Ehkki Jeesus ilmutas taevase Isa tõelist olemust oma maises elus, õpetas ta tema kohta vähe. Ta õpetas tegelikult ainult kaht asja: et Jumal ise on vaim ning et ta on kõigis oma suhetes loodud-olenditega Isa. Jeesus tegi tol õhtul lõplikult teatavaks oma suhte Jumalaga, kuulutades: „Ma olen tulnud Isa juurest ja olen tulnud maailma; ma lahkun taas maailmast ja lähen Isa juurde.”

169:4.12 (1857.3) Ent pange tähele! Jeesus ei öelnud kunagi, et see, kes on kuulnud teda, on kuulnud Jumalat, vaid ta ütles: „See, kes on näinud mind, on näinud Isa.” Jeesuse õpetuse kuulmine ei ole võrdväärne Jumala tundmisega, ent Jeesuse nägemine on Isa ilmutus hingele. Universumite Jumal valitseb kaugeleulatuva loodu üle, ent taevane Isa saadab oma vaimu elama teie meele sisimasse.

169:4.13 (1857.4) Jeesus on inimkujul ilmunud vaimne lääts, mis teeb nähtamatu Tema ainelisele loodud-olendile nähtavaks. Ta on teie vanem vend, kes teeb lihalikku elu elades teid tuttavaks lõpmatute omadustega Olendiga, kelle kohta isegi taevased väed ei saa tunnistada, et nad temast täielikult aru saavad. See kõik aga peab sisalduma iga uskuja isiklikus kogemuses. Jumalat, kes on vaim, võib tunda vaid vaimse kogemusena. Aineliste maailmade piiritletud poegadele võib vaimumaailmade jumalik Poeg Jumalat ilmutada ainult Isana. Te võite tunda Igavest kui Isa, te võite teda palveldada kui universumite Jumalat, kõigi eksistentside lõpmatut Loojat.





Back to Top