URANTIA RAAMAT - 166. Kiri. Viimane külaskäik Põhja-Pereasse

(UF-EST-001-2010-1)

URANTIA RAAMAT   

IV OSA: Jeesuse elu ja Õpetused

166. Kiri. Viimane külaskäik Põhja-Pereasse



166. Kiri. Viimane külaskäik Põhja-Pereasse

166:0.1 (1825.1) ALATES 11. kuni 20. veebruarini käis Jeesus koos kaheteistkümne apostliga ringreisil kõigis Põhja-Perea linnades ja külades, kus Abner koos naiskorpusega töötas. Nad leidsid, et neid evangeeliumi sõnumitoojaid saatis edu, ja Jeesus juhtis apostlite tähelepanu korduvalt asjaolule, et taevariigi evangeeliumi saab levitada ka ilma seda saatvate imedeta.

166:0.2 (1825.2) See kolmekuuline misjoniretk Pereas jätkus edukalt vaid vähese kaheteistkümne apostli poolse abiga ja sellest ajast kajastas evangeelium rohkem Jeesuse õpetusi kui tema isiksust. tema poolehoidjad ei järginud tema juhiseid aga kaua, sest varsti pärast Jeesuse surma ja ülestõusmist kaldusid nad tema õpetustest kõrvale ja hakkasid rajama varast kirikut, mis tugines imelugudele ning ülistatud mälestustele tema jumalikinimlikust isiksusest.

1. Variserid Ragabas

166:1.1 (1825.3) Sabatil 18. veebruaril oli Jeesus Ragabas, kus elas rikas variser Naatanael, ning et Jeesust ja kahteteist apostlit saatsid ümbruskonnas üsna paljud tema tuttavad variserid, pakkus ta tol sabatihommikul neile kõigile, ligikaudu kahekümnele inimesele, hommikusööki ja kutsus Jeesuse aukülaliseks.

166:1.2 (1825.4) Kui Jeesus tollele hommikueinele jõudis, olid enamik varisere koos kahe-kolme seadusetundjaga juba kohal ja istusid lauas. Meister võttis kohe istet Naatanaeli vasakul käel, ilma et oleks läinud veekausside juurde käsi pesema. Paljud variserid, eriti need, kes pooldasid Jeesuse õpetusi, teadsid, et ta peseb käsi ainult puhtuse pärast ega salli neid puhttseremoniaalseid etendusi. Seepärast ei imestanud nad selle üle, et ta tuli otse lauda, ilma et oleks teist korda käsi pesnud. Naatanael oli aga jahmunud, et Meister variseride rangetest nõuetest kinni ei pidanud. Jeesus ei pesnud käsi ka iga toidukorra järel ega pärast söömise lõpetamist, nagu variseridel kombeks oli.

166:1.3 (1825.5) Kui Naatanael oli ühe tema paremal käel istuva ebasõbraliku variseriga üsna palju sosistanud ja Meistri vastas istujad päris kaua kulme kergitanud ning pilkavalt huuli kõverdanud, ütles Jeesus lõpuks: „Ma arvasin, et sa kutsusid mu siia majja endaga koos einestama ja tahad võib-olla mulle ka uue jumalariigi evangeeliumi kuulutamise kohta küsimusi esitada, aga ma näen, et sa oled toonud mu siia vaatama, kuidas sa demonstreerid tseremoniaalset pühendumist omaenda võltsvagadusele. Seda oled sa nüüd teinud, millega sa mind kui oma külalist järgmisena austad?”

166:1.4 (1826.1) Kui Meister oli seda öelnud, langetasid kõik silmad ja vaikisid. Kuna keegi enam midagi ei kostnud, jätkas Jeesus: „Paljud teist, variseridest, on siin koos minuga kui sõbrad, mõned teist on isegi minu jüngrid, kuid enamik teist keeldub jonnakalt valgust nägemast ja tõde tunnistamast ka siis, kui evangeeliumitöö võimsalt nende ette tuuakse. Kui hoolikalt puhastate te karikaid ja vaagnaid väljastpoolt, vaimutoidu nõud on aga räpased ja rüvetatud! te näitate inimestele oma vaga ja püha välist külge, kuid teie hinged on sisimas täidetud võltsvagaduse, saamahimu, väljapressimise ja igasuguse vaimse kurjusega. teie juhid söandavad isegi sepitseda ja kavandada Inimese Poja mõrva. Kas te, rumalad inimesed, ei saa aru, et Jumal taevas näeb peale teie välise teeskluse ja vagaduse ka hinge sisimaid motiive? Ärge arvake, et almuste andmine ja kümnise maksmine puhastab teid ebaõiglusest ja võimaldab teil seista puhtana kõigi inimeste Kohtuniku ees. Häda teile, variseridele, kes te ikka veel elu valguse tagasi lükkate! te maksate piinliku täpsusega kümnist ja annate suurustledes almuseid, kuid ajate teadlikult minema teid külastava Jumala ja lükkate tagasi tema armastuse ilmutuse. te teete küll õigesti, et neile vähemtähtsatele kohustustele tähelepanu pöörate, kuid poleks maksnud jätta ka kaalukamaid nõudeid täitmata. Häda kõigile neile, kes väldivad õiglust, põlastavad halastust ja lükkavad tagasi tõe! Häda kõigile neile, kes põlgavad Isa ilmutust, taotledes samal ajal tähtsaid kohti sünagoogis ja himustades turgudel lipitsevaid tervitusi!”

166:1.5 (1826.2) Kui Jeesus lahkumiseks tõusis, ütles üks lauas istuv seadusetundja talle: „Aga, Meister, mõnes oma sõnumis teed sa vahel ka meile etteheiteid. Kas kirjatundjates, variserides ega seadusetundjates pole siis midagi head?” Ja püstijalu vastas Jeesus seadusetundjale: „teid rõõmustavad nagu variseregi aukohad pidulauas ja pikkade rüüde kandmine, ehkki panete samal ajal inimeste õlgadele koormaid, mida on raske kanda. Ja kui inimhinged löövad nende raskete koormate all vankuma, ei liiguta te sõrmegi. Häda teile, kes te rõõmustate nii väga selle üle, et ehitate haudu prohvetitele, kelle teie isad on tapnud! teie soostumine oma isade tegudega avaldub selles, et te kavatsete tappa ka nemad, kes on tulnud praegu tegema seda, mida prohvetid omal ajal tegid — kuulutama Jumala õiglust ja ilmutama taevase Isa halastust. Ent sellelt väärastunud ja võltsvagalt põlvkonnalt nõutakse prohvetite ja apostlite verd kõigi varasemate põlvkondade eest. Häda kõigile teile, seadusetundjatele, kes olete võtnud lihtrahvalt teadmiste võtme! te keeldute astumast tõe teele ja tahaksite samal ajal takistada ka kõiki teisi sinna astumast. te ei saa aga taevariigi uksi niiviisi sulgeda; me oleme avanud need kõigile, kellel on sisenemiseks usku, ja neid halastuseväravaid ei sule väärõpetajate ja truudusetute karjaste eelarvamus ega ülbus, nad on nagu valged hauakambrid, mis näivad küll väliselt kaunid, kuid on seest täis surnute luid ja igasugust vaimset rüvedust.”

166:1.6 (1826.3) Kui Jeesus oli Naatanaeli laua taga kõnelemise lõpetanud, lahkus ta söömata sellest majast. Mõned neid sõnu kuulnud variserid hakkasid tema õpetust uskuma ja astusid taevariiki, kuid rohkem oli neid, kes jäid pimeduse teele ja otsustasid seda kindlamalt teda varitseda, et püüda kinni mõni tema sõna, mille eest võiks teda kohtu ette viia ja tema üle Jeruusalemma Suurkohtu ees kohut mõista.

166:1.7 (1827.1) Variserid pöörasid erilist tähelepanu vaid kolmele asjale:

166:1.8 (1827.2) 1. range kümnisemaksmine;

166:1.9 (1827.3) 2. puhastamisseaduste piinlikult täpne täitmine;

166:1.10 (1827.4) 3. mittevariseridega igasuguse suhtlemise vältimine.

166:1.11 (1827.5) Jeesus püüdis tol korral paljastada kahe esimese teguviisi vaimset viljatust, jättes märkused variseride keeldumise kohta suhelda mittevariseridega mõneks hilisemaks korraks, mil ta taas paljudega neist koos õhtustab.

2. Kümme pidalitõbist

166:2.1 (1827.6) Järgmisel päeval läks Jeesus kaheteistkümne apostliga Samaaria piiri lähedale Amatusesse ja linnale lähenedes kohtasid nad kümmet läheduses elavat pidalitõbist. Üheksa neist olid juudid ja üks samaarlane. Need juudid poleks tavaolukorras selle samaarlasega üldse suhelnud ega kontakti astunud, kuid ühisest haigusest oli enam kui küllalt kõigi religioossete eelarvamuste ületamiseks. Nad olid Jeesusest ja tema varasematest tervendamisimetegudest palju kuulnud ning et seitsmekümnel oli alati kombeks teatada, millal Jeesuse saabumist on oodata, kui Meister kaheteistkümne apostliga neil rännakutel käis, teadsid kümme pidalitõbist, et ta on umbes sel ajal lähikonda tulemas, ning seepärast olid nad asunud linna lähedusse valvepostile, lootes võita tema tähelepanu ja paluda, et ta nad terveks teeks. Kui pidalitõbised Jeesust lähenemas nägid, ei julgenud nad tema juurde minna, vaid hüüdsid eemalt: „Meister, halasta meie peale, puhasta meid meie tõvest. Ravi meid terveks, nagu sa oled teisi terveks ravinud.”

166:2.2 (1827.7) Jeesus oli just kaheteistkümnele selgitanud, miks Perea paganad ja vähemortodokssed juudid olid seitsmekümne jutlustatud evangeeliumi rohkem valmis uskuma kui ortodokssemad traditsioonide kütkeis Juudamaa juudid. ta oli juhtinud nende tähelepanu asjaolule, et ka galilealased ning isegi samaarlased olid nende sõnumi meelsamini vastu võtnud. Kaksteist apostlit polnud siiski veel sugugi valmis kauapõlatud samaarlaste vastu heatahtlikkust ilmutama.

166:2.3 (1827.8) Seetõttu püüdis seloot Siimon, märganud pidalitõbiste seas samaarlast, veenda Meistrit edasi linna poole minema, loobudes kõhklemata isegi neid tervitamast. Jeesus ütles Siimonile: „Aga kui samaarlane armastab Jumalat sama palju kui juudid? Kas me peaksime oma kaasinimeste üle kohut mõistma? Kes võib seda öelda? Kui me need kümme meest terveks teeme, osutub samaarlane ehk juutidest tänulikumakski. Kas sa oled oma seisukohtades kindel, Siimon?” Ja Siimon vastas kiiresti: „Küll sa varsti näed, kui sa nad puhtaks teed.” Ja Jeesus vastas: „Olgu nii, Siimon, ja peagi saad sa teada tõe inimeste tänulikkuse ja Jumala armastava halastuse kohta.”

166:2.4 (1827.9) Jeesus ütles pidalitõbistele lähenedes: „Kui tahate, et teid terveks tehtaks, minge kohe ja näidake end preestritele, nagu Moosese seadus ette näeb.” Ja nad läksid ning said terveks. Kui samaarlane nägi, et ka tema tervenes, pöördus ta tagasi ja hakkas Jeesust otsides valjul häälel Jumalat kiitma. Ning kui ta Meistri leidis, langes ta tema jalge ette põlvili ja tänas teda haigusest puhastamise eest. Ülejäänud üheksa, juudid, olid samuti avastanud, et nad on terved, ning ehkki ka nemad olid tänulikud, jätkasid nad teed preestrite juurde, et end näidata.

166:2.5 (1828.1) Kui samaarlane ikka veel Jeesuse jalge ees põlvitas, ütles Meister, vaadates kaheteistkümne, eriti seloot Siimoni poole: „Eks kümme ole saanud puhtaks? Kus on siis ülejäänud üheksa, juudid? tagasi Jumalat ülistama on tulnud ainult üks, see muulane.” Siis ütles ta samaarlasele: „tõuse ja mine oma teed, sinu usk on su terveks teinud.”

166:2.6 (1828.2) Kui võõras lahkus, tõstis Jeesus pilgu jälle apostlitele. Kõik apostlid peale seloot Siimoni, kelle silmad olid maas, vastasid Jeesuse pilgule. Kaksteist apostlit ei lausunud sõnagi. Ka Jeesus ei öelnud midagi, seda polnudki vaja.

166:2.7 (1828.3) Ehkki kõik kümme meest uskusid tõesti end pidalitõbised olevat, oli see haigus tegelikult vaid neljal. Ülejäänud kuus paranesid nahahaigusest, mida oli ekslikult pidalitõveks peetud. Samaarlasel oli aga tõepoolest pidalitõbi olnud.

166:2.8 (1828.4) Jeesus palus kahteteist, et nad pidalitõbiste tervendamisest kellelegi ei räägiks, ja edasi Amatuse poole rännates märkis ta: „te näete, kuidas selle maja lapsed isegi Isa tahtele allumata saadud õnnistusi enesestmõistetavaks peavad. Nad ei pea oluliseks Isa tänada, kui ta nad terveks teeb, aga kui võõrad saavad majaisandalt kinke, on nad imestunud ja tunnevad vajadust tänada nende heade asjade eest, mis neile on antud.” Apostlid ei vastanud Meistri sõnadele aga ikka veel midagi.

3. Jutlus Gerasas

166:3.1 (1828.5) Kui Jeesus koos kaheteistkümne apostliga Gerasas taevariigi sõnumitoojaid külastas, esitas üks temasse uskuv variser talle järgmise küsimuse: „Issand, kas tegelikult päästetakse vaid vähesed või paljud?” Ja Jeesus vastas talle:

166:3.2 (1828.6) „Teile on õpetatud, et päästetakse ainult Aabrahami lapsed, et pääsemisele võivad loota üksnes usku vastuvõetud paganad. Mõned teist on arutlenud selle üle, et kuna pühakirja järgi jäid kogu Egiptusesse suundunud rahvahulgast ellu ja astusid tõotatud maale ainult Kaaleb ja Joosua, leiavad neist, kes püüdlevad taevariiki, sissepääsu sinna vaid vähesed.

166:3.3 (1828.7) Teie seas on levinud ka üks teine ütlus, milles on palju tõde: igavesse ellu viiv tee on sirge ja kitsas ning sinna avanev värav sama kitsas, nii et pääsemise otsijaist vaid vähesed sellest läbi mahuvad. teil on ka õpetus, mille kohaselt hukatusse viiv tee ja sinna avanev värav on laiad ning seda teed soovivad paljud minna. Ning sellel õpetussõnal on oma mõte. Ent ma kuulutan teile, et pääsemine on eelkõige teie isikliku valiku küsimus. Isegi kui elutee värav on kitsas, on see piisavalt lai, et lasta sisse kõik, kes siiralt sisse pääseda püüavad, sest mina olengi see värav. Ja Poeg ei keela sissepääsu kunagi ühelegi universumilapsele, kes usu abil püüab Poja kaudu Isa leida.

166:3.4 (1829.1) Ent siin peitub oht kõigi jaoks, kes soovivad taevariiki astumist edasi lükata, jätkates ebaküpsete naudingute otsimist ja andes järele isekale rahuldustundele: keeldunud taevariiki astumisest kui vaimsest kogemusest, võivad nad hiljem taotleda pääsu sellesse siis, kui eeloleval ajastul tuleb ilmsiks parema tee õndsus. Ja kui need, kes on taevariigi tagasi lükanud siis, kui mina inimkujul siia tulin, püüavad sinna pääseda siis, kui selle jumalikkus on ilmne, ütlen ma kõigile neile isekatele: ma ei tea, kust te olete tulnud. teil oli võimalus valmistuda selleks taevaseks kodakondsuseks, kuid te lükkasite kõik halastusepakkumised tagasi; te lükkasite tagasi kõik kutsed siseneda, kui uks oli avatud. Nüüd on uks suletud teile, kes te olete pääsemisest keeldunud. See uks ei ole avatud neile, kes tahavad astuda taevariiki vaid isekast soovist õndsust saavutada. Pääsemine ei ole nende jaoks, kes ei taha maksta kogu südamest minu Isa tahte täitmisele pühendumise hinda. Kui te olete vaimus ja hinges Isa taevariigile selja pööranud, on kasutu seista selle ukse ees meeles ja kehas ning koputada, öeldes: „Issand, ava meile, ka meie tahame taevariigis suureks saada.” Siis kuulutan mina, et te pole minu karjast. Ma ei võta teid nende hulka, kes on pidanud tublit usuvõitlust ja võitnud selle eest isetu teenimise maises taevariigis. Ja kui te küsite: „Kas me ei söönud ja joonud koos sinuga ja kas sa ei õpetanud meie tänavatel?”, siis ma teatan taas, et te olete mulle vaimselt võõrad; et me pole koos teeninud maa peal Isa halastust jutlustades; et ma ei tunne teid; ning siis ütleb kogu maailma Kohtunik teile: „Lahkuge meie juurest kõik teie, kes te olete rõõmu tundnud ülekohtustest tegudest”.

166:3.5 (1829.2) Aga ärge kartke: igaüks, kes siiralt soovib jumalariiki astumise kaudu igavest elu leida, leiab kindlasti selle igikestva pääsemise. Ent teie, kes te sellest pääsemisest keeldute, näete veel kunagi, kuidas Aabrahami soost prohvetid istuvad koos paganarahvaste seast pärit uskujatega selles säravas taevariigis, süües eluleiba ja värskendades end eluveega. Ning neid, kes vallutavad taevariigi endale vaimujõu ja elava usu püsivate rünnakutega, tuleb põhjast ja lõunast ning idast ja läänest. Ning ennäe, paljud, kes on esimesed, saavad viimasteks, ja need, kes on viimased, saavad sageli esimesteks.”

166:3.6 (1829.3) See oli tõesti sirgest ja kitsast teest kõneleva tuttava õpetussõna esitamine uuel ja teistsugusel viisil.

166:3.7 (1829.4) Apostlid ja paljud jüngrid hakkasid pikkamööda aru saama, mida tähendab Jeesuse kunagine ütlus „te ei saa astuda jumalariiki enne, kui pole uuesti, vaimust sündinud”. Hoolimata sellest on igavesti tõsi kõigi nende jaoks, kes on südamelt ausad ja oma usus siirad, seegi lause: „Vaadake, ma seisan inimsüdamete uksel ja koputan ja kui inimene mulle avab, astun ma sisse ja õhtustan koos temaga ning toidan teda eluleivaga; me saame üheks oma vaimu ja sihi poolest ning jääme igavesti vendadeks oma pikas ja viljakas teenistuses Paradiisi-Isa otsinguil.” Ning see, kas ühtekokku päästetakse teist vähesed või paljud, sõltub sellest, kas vähesed või paljud kuulevad kutset „Mina olen värav, ma olen uus ja elav tee, ja igaüks, kes soovib, võib alustada lõputut tõeotsingut igavese elu saavutamiseks”.

166:3.8 (1829.5) Isegi apostlid ei saanud täielikult aru tema õpetusest, mille kohaselt igasuguse ainelise vastupanu murdmiseks ja kõigi maiste takistuste ületamiseks, mis võivad seista Jumala vabastatud poegade uue, vaimuelu ülitähtsate vaimsete väärtuste taipamise teel, on vaja kasutada vaimujõudu.

4. Õpetus õnnetustest

166:4.1 (1830.1) Ehkki enamik palestiinlasi sõi vaid kaks korda päevas, oli Jeesusel ja apostlitel tavaks reisil olles keskpäeval puhkepeatus teha ja einestada. Ühe sellise lõunapeatuse ajal teel Filadelfiasse päris toomas Jeesuselt: „Meister, kuulsin su märkusi tänahommikuse rännaku ajal ja tahaksin küsida, kas vaimud kutsuvad ainelises maailmas esile iseäralikke ja erakordseid sündmusi ja kas inglid ning muud vaimolendid on võimelised õnnetusi ära hoidma.”

166:4.2 (1830.2) Jeesus vastas tooma küsimusele: „Olen juba nii kaua teiega koos olnud ja te esitate ikka veel sääraseid küsimusi. Kas te pole näinud, et Inimese Poeg elab ühena teie seast ja keeldub pidevalt taevajõude oma isikliku ülalpidamise heaks rakendamast? Kas me kõik ei kasuta samu elatusvahendeid nagu ülejäänud inimesed? Kas te näete vaimumaailma vägevust avaldumas selle maailma ainelises elus muul viisil kui Isa ilmutamise ja vahetevahel tema haigusest vaevatud laste tervendamise näol?

166:4.3 (1830.3) Teie isad on liigagi kaua pidanud jõukust jumaliku heakskiidu märgiks, õnnetusi aga tõendiks Jumala meelepahast. Ma ütlen teile, et niisugused uskumused on ebausk. Kas te siis ei näe, et nende seas, kes rõõmuga evangeeliumi vastu võtavad ja kohe taevariiki astuvad, on palju enam vaeseid? Kui rikkus on tõend jumalikust soosingust, miks keelduvad siis rikkad nii sageli seda taevast saadetud head uudist uskumast?

166:4.4 (1830.4) Isa laseb oma vihmal sadada nii õiglaste kui ka ebaõiglaste peale, ka päike paistab ühtmoodi nii vagade kui ka mittevagade peale. te teate neist galilealastest, kelle verd Pilatus ohvrite verega segas, aga ma ütlen teile, et need galilealased polnud selle tagajärjel veel mingiski mõttes oma kaaslastest patusemad. te teate ka kaheksateistkümnest mehest, kelle peale langes Siiloahi torn, mis tappis nad. Ärge arvake, et selliselt hukkunud inimesed olid rohkem süüdi kui kõik teised nende vennad Jeruusalemmas. Need inimesed olid lihtsalt ühe ajaliku õnnetusjuhtumi süütud ohvrid.

166:4.5 (1830.5) Teie elus võib juhtuda kolme liiki sündmusi:

166:4.6 (1830.6) 1. te võite sattuda neisse tavalistesse juhtumustesse, mis kuuluvad teie ja teie kaaslaste ellu siin maa peal;

166:4.7 (1830.7) 2. te võite langeda juhtumisi mõne loodusõnnetuse või inimliku äparduse ohvriks, teades väga hästi, et need juhtumid pole mingil viisil ette määratud ega muul moel maailma vaimujõudude poolt tekitatud;

166:4.8 (1830.8) 3. võite lõigata oma otseste jõupingutuste vilju, püüdes täita maailma valitsevaid loodusseadusi.

166:4.9 (1830.9) Oli kord üks mees, kes istutas oma aeda viigipuu, ja kui ta oli korduvalt otsinud sellelt vilju ning polnud midagi leidnud, kutsus ta aednikud enda juurde ja ütles: „Ma olen juba kolm aastat sellelt viigipuult vilju otsinud ja pole ühtki leidnud. Võtke see viljatu puu maha, miks peaks ta maad koormama?” Ent peaaednik vastas oma isandale: „Las see jääda veel üheks aastaks, ma kaevan maad selle ümber ja panen väetist ning kui tal järgmisel aastal jälle vilju pole, tuleb ta maha võtta.” Kui nad olid selliselt viljakuseseadusi järginud, said nad tasuks küllusliku saagi, sest puu oli elus ja hea.

166:4.10 (1831.1) Haiguste ja tervise kohta peaksite teadma, et need kehaseisundid tulenevad ainelistest põhjustest; tervis ei ole taeva naeratus ega haigus Jumala kulmukortsutus.

166:4.11 (1831.2) Isa inimlastel on aineliste õnnistuste vastuvõtmiseks võrdsed võimed, seepärast kingib ta inimlastele ainelisi ande nende vahel vahet tegemata. Kui on vaja annetada vaimuandeid, on Isale piiranguks inimese võime neid jumalikke ande vastu võtta. Ehkki Isa ei tee isikute vahel vahet, piirab teda vaimuandide annetamisel inimese usk ja valmisolek alati Isa tahet järgida.”

166:4.12 (1831.3) Edasi Filadelfia poole reisides jätkas Jeesus apostlite õpetamist ja vastamist nende küsimustele õnnetuste, haiguste ja imede kohta, aga nad ei saanud sellest õpetusest päriselt aru. tund aega õpetusi ei muuda täielikult elu jooksul omandatud uskumusi ja seepärast pidas Jeesus vajalikuks oma sõnumit ikka ja jälle korrata, rääkides sellest, mida ta neile selgeks tahtis teha, kuid nad said tema maise missiooni tähendusest aru alles pärast tema surma ja ülestõusmist.

5. Filadelfia kogudus

166:5.1 (1831.4) Jeesus ja kaksteist apostlit olid teel külastama Abnerit ja tema kaaslasi, kes jutlustasid ja õpetasid Filadelfias. Kõigist Perea linnadest oli siin seitsmekümne õpetused vastu võtnud suurim rikaste ja vaeste, õpetatud ja õpetamata juutide ja paganate rühm, kes seeläbi taevariiki astus. Filadelfia sünagoog ei olnud kunagi allunud Jeruusalemma Suurkohtu järelevalvele ega olnud seepärast Jeesuse ja tema kaaslaste õpetustele suletud. Abner õpetas nüüdki Filadelfia sünagoogis kolm korda päevas.

166:5.2 (1831.5) Seesama sünagoog sai hiljem ristiusu kirikuks ja oli misjonäride keskus evangeeliumi levitamisel läbi kõigi piirkondade ida poole. See oli pikka aega Meistri õpetuste kants ja jäi sajanditeks ristiusuõpetuse keskuseks selles piirkonnas.

166:5.3 (1831.6) Jeruusalemma juutidel oli Filadelfia juutidega alati probleeme olnud. Ja pärast Jeesuse surma ning ülestõusmist hakkasid Jeruusalemma kirikul, mille pea oli Issanda vend Jaakobus, tekkima Filadelfia usklikekogudusega tõsised raskused. Abner sai Filadelfia kiriku peaks ja jäi sellesse ametisse kuni surmani. Sellise võõrandumisega Jeruusalemmast on ka seletatav, miks Uue testamendi evangeeliumides pole Abnerist ega tema tööst midagi kirjutatud. See Jeruusalemma ja Filadelfia vaheline vaen kestis kogu Jaakobuse ja Abneri eluaja ning püsis veidi aega pärast Jeruusalemma hävingut. Filadelfia oli tegelikult varase kiriku keskus lõunas ja idas, nagu Antiookia oli põhjas ja läänes.

166:5.4 (1831.7) Abneri õnnetuseks oli tal lahkhelisid kõigi varakristliku kiriku juhtidega. Peetruse ja Jaakobusega (Jeesuse vennaga) läks ta tülli haldusalaste ja Jeruusalemma kiriku jurisdiktsiooni küsimuste pärast; Paulusega läksid ta teed lahku filosoofia ja teoloogia alaste erimeelsuste tõttu. Abner pooldas filosoofias pigem babüloonia kui helleeni koolkonda ja seisis vastu kõigile Pauluse katsetele Jeesuse õpetusi sel moel ümber teha, et need juutidele ja seejärel kreeka-rooma müsteeriumidesse uskujatele vähem vastumeelsed oleksid.

166:5.5 (1832.1) Nii oli Abner sunnitud üksinduses elama. ta juhtis kirikut, millel puudus Jeruusalemmas oma positsioon. ta oli julgenud trotsida Issanda venda Jaakobust, keda Peetrus hiljem toetas. See teguviis eraldas ta lõpuks kõigist ta endistest kaaslastest. Siis julges ta ka Paulusele vastu astuda. Ehkki ta elas Pauluse misjoniretkele paganate juurde igati kaasa ja toetas teda tema tülides Jeruusalemma kirikuga, oli ta teravalt vastu sellele Jeesuse õpetuste variandile, mida Paulus jutlustas. Abner mõistis Pauluse oma viimastel eluaastatel hukka kui „Jeesus Naatsaretlase, elava Jumala Poja eluõpetuste kavala moonutaja”.

166:5.6 (1832.2) Abneri hilisematel eluaastatel ja mõnda aega hiljemgi pidasid Filadelfia usklikud Jeesuse religioonist, nagu ta seda elanud ja õpetanud oli, rangemalt kinni kui ükski teine rühm selles maailmas.

166:5.7 (1832.3) Abner elas 89-aastaseks ja suri Filadelfias 21. novembril 74. aastal pKr. ta jäi lõpuni taevariigi evangeeliumi uskujaks ja õpetajaks.





Back to Top