URANTIA RAAMAT - 163. Kiri. Seitsmekümne ametissepühitsemine Magadanis

(UF-EST-001-2010-1)

URANTIA RAAMAT   

IV OSA: Jeesuse elu ja Õpetused



163. Kiri. Seitsmekümne ametissepühitsemine Magadanis

Paper 163 : Ordination of the Seventy at Magadan

MÕNI päev pärast Jeesuse ja kaheteistkümne apostli tagasipöördumist Jeruusalemmast Magadani saabus Petlemmast Abner koos umbes viiekümne jüngriga. Magadani laagrisse olid tolleks ajaks kogunenud ka evangelistide korpus, naiste korpus ja veel ligikaudu sada viiskümmend tõelist läbiproovitud jüngrit kõigist Palestiina osadest. Pühendanud mõned päevad laagri külastamisele ja ümberkorraldamisele, alustasid Jeesus ja kaksteist apostlit selle erilise uskujaterühma intensiivset koolituskursust ning nende hea koolitusega, kogenud jüngrite hulgast valis Meister hiljem seitsekümmend õpetajat, keda saatis kuulutama taevariigi evangeeliumi. Süstemaatiline õppetöö algas reedel, 4. novembril ja jätkus sabatini, 19. novembrini.

163:0.1 (1800.1) A FEW days after the return of Jesus and the twelve to Magadan from Jerusalem, Abner and a group of some fifty disciples arrived from Bethlehem. At this time there were also assembled at Magadan Camp the evangelistic corps, the women’s corps, and about one hundred and fifty other true and tried disciples from all parts of Palestine. After devoting a few days to visiting and the reorganization of the camp, Jesus and the twelve began a course of intensive training for this special group of believers, and from this well-trained and experienced aggregation of disciples the Master subsequently chose the seventy teachers and sent them forth to proclaim the gospel of the kingdom. This regular instruction began on Friday, November 4, and continued until Sabbath, November 19.

Jeesus kõneles sellele rühmale igal hommikul. Peetrus õpetas avaliku jutlustamise metoodikat; Naatanael juhendas neid õpetamiskunstis; Toomas selgitas, kuidas küsimustele vastata; Matteus suunas rühma rahaasjade korraldamist. Ka ülejäänud apostlid osalesid selles koolituses vastavalt igaühe kogemustele ja loomupärastele annetele.

163:0.2 (1800.2) Jesus gave a talk to this company each morning. Peter taught methods of public preaching; Nathaniel instructed them in the art of teaching; Thomas explained how to answer questions; while Matthew directed the organization of their group finances. The other apostles also participated in this training in accordance with their special experience and natural talents.

1. Seitsmekümne ametissepühitsemine

1. Ordination of the Seventy

Jeesus pühitses need seitsekümmend Magadani laagris ametisse sabati, 19. novembri õhtupoolikul ja Abner seati nende evangeeliumijutlustajate ja -õpetajate juhiks. Sellesse seitsmekümneliikmelisse korpusesse kuulusid peale Abneri kümme Johannese endist apostlit, viiskümmend üks endist evangelisti ja veel kaheksa jüngrit, kes olid taevariigi teenistuses silma paistnud.

163:1.1 (1800.3) The seventy were ordained by Jesus on Sabbath afternoon, November 19, at the Magadan Camp, and Abner was placed at the head of these gospel preachers and teachers. This corps of seventy consisted of Abner and ten of the former apostles of John, fifty-one of the earlier evangelists, and eight other disciples who had distinguished themselves in the service of the kingdom.

Kella kahe paiku sel sabati pärastlõunal, vihmahoogude vahel, kogunesid Galilea järve kaldale seitsmekümne ametissepühitsemist vaatama uskujad, kelle hulka suurendas Taaveti ja enamiku tema sõnumitoojate saabumine, keda oli kokku üle neljasaja.

163:1.2 (1800.4) About two o’clock on this Sabbath afternoon, between showers of rain, a company of believers, augmented by the arrival of David and the majority of his messenger corps and numbering over four hundred, assembled on the shore of the lake of Galilee to witness the ordination of the seventy.

Enne kui Jeesus neile seitsmekümnele käed pea peale pani, et nad evangeeliumi sõnumitoojateks kuulutada, ütles ta neile: „Lõikus on tõesti rikkalik, kuid töötegijaid on vähe, seepärast manitsen teid kõiki palvetama, et lõikuse Jumal saadaks siia lõikusele veel töölisi juurde. Ma sean teid nüüd ametisse taevariigi sõnumitoojatena, saadan teid juutide ja paganate juurde nagu lambaid huntide sekka. Kui te nüüd kahekaupa teele lähete, ärge võtke kaasa rahakotti ega lisarõivaid, sest te lähete sellele esimesele missioonile ainult lühikeseks ajaks. Ärge tervitage tee ääres ühtki inimest, tegelge ainult oma tööga. Kui te kuhugi öömajale jääte, öelge kõigepealt „Rahu sellele kojale”. Kui seal elavad rahuarmastavad inimesed, jääge sinna; kui mitte, lahkuge. Ning kui olete ühe maja välja valinud, jääge sinna kogu selles linnas viibimise ajaks ning sööge ja jooge seda, mis teile antakse. Ning tehke seda sellepärast, et töötegija on oma elatist väärt. Ärge käige majast majja, otsides paremat ööbimispaika. Pidage meeles, et kui te lähete kuulutama rahu maa peal ja head tahet inimeste seas, siis peate toime tulema ka kibestunud ja enesepettuse ohvriks langenud vaenlastega; seepärast olge targad nagu maod ja kahjutud kui tuvid.

163:1.3 (1800.5) Before Jesus laid his hands upon the heads of the seventy to set them apart as gospel messengers, addressing them, he said: “The harvest is indeed plenteous, but the laborers are few; therefore I exhort all of you to pray that the Lord of the harvest will send still other laborers into his harvest. I am about to set you apart as messengers of the kingdom; I am about to send you to Jew and gentile as lambs among wolves. As you go your ways, two and two, I instruct you to carry neither purse nor extra clothing, for you go forth on this first mission for only a short season. Salute no man by the way, attend only to your work. Whenever you go to stay at a home, first say: Peace be to this household. If those who love peace live therein, you shall abide there; if not, then shall you depart. And having selected this home, remain there for your stay in that city, eating and drinking whatever is set before you. And you do this because the laborer is worthy of his sustenance. Move not from house to house because a better lodging may be offered. Remember, as you go forth proclaiming peace on earth and good will among men, you must contend with bitter and self-deceived enemies; therefore be as wise as serpents while you are also as harmless as doves.

Kõikjal, kus te käite, jutlustage, et „taevariik on lähedal”, ja hoolitsege kõigi eest, kelle meel või keha on haige. Muidu olete te saanud taevariigi hüvesid, muidu ka andke. Kui linna rahvas teid vastu võtab, võetakse neid küllaga vastu Isa taevariiki, aga kui linna rahvas keeldub seda evangeeliumi vastu võtmast, kuulutage ikkagi oma sõnumit ja lahkudes sellest uskmatust kogukonnast, öelge neile, kes teie õpetuse tagasi lükkasid: „Hoolimata sellest, et te tõe tagasi lükkate, on tõsi, et jumalariik on teie ligi tulnud.” See, kes kuuleb teid, kuuleb mind. Ning see, kes kuuleb mind, kuuleb Teda, kes mind on saatnud. See, kes lükkab tagasi teie evangeeliumisõnumi, lükkab tagasi minu. Ja see, kes lükkab tagasi minu, lükkab tagasi Tema, kes mind on saatnud.”

163:1.4 (1801.1) “And everywhere you go, preach, saying, ‘The kingdom of heaven is at hand,’ and minister to all who may be sick in either mind or body. Freely you have received of the good things of the kingdom; freely give. If the people of any city receive you, they shall find an abundant entrance into the Father’s kingdom; but if the people of any city refuse to receive this gospel, still shall you proclaim your message as you depart from that unbelieving community, saying, even as you leave, to those who reject your teaching: ‘Notwithstanding you reject the truth, it remains that the kingdom of God has come near you.’ He who hears you hears me. And he who hears me hears Him who sent me. He who rejects your gospel message rejects me. And he who rejects me rejects Him who sent me.”

Kui Jeesus oli seitsmekümnele seda rääkinud, pani ta oma käed kordamööda igaühe peale, kes tema ümber ringis põlvitas, alustades Abnerist.

163:1.5 (1801.2) When Jesus had thus spoken to the seventy, he began with Abner and, as they knelt in a circle about him, laid his hands upon the head of every man.

Järgmise päeva varahommikul saatis Abner seitsekümmend sõnumitoojat kõigisse Galilea, Samaaria ja Juudamaa linnadesse. Ning need kolmkümmend viis paari jutlustasid ja õpetasid umbes kuus nädalat ning pöördusid reedel, 30. detsembril tagasi uude laagrisse Pereas Pella lähedal.

163:1.6 (1801.3) Early the next morning Abner sent the seventy messengers into all the cities of Galilee, Samaria, and Judea. And these thirty-five couples went forth preaching and teaching for about six weeks, all of them returning to the new camp near Pella, in Perea, on Friday, December 30.

2. Rikas noormees ja teised

2. The Rich Young Man and Others

Üle viiekümne jüngri, kes soovisid lasta end ametisse pühitseda ja seitsmekümnega liituda, lükkas komisjon, mille Jeesus oli moodustanud kandidaatide valmimiseks, tagasi. Sellesse komisjoni kuulusid Andreas, Abner ja evangelistide korpuse juhi kohusetäitja. Kõigil juhtudel, mil see kolmeliikmeline komisjon ei jõudnud üksmeelsele otsusele, tõid nad kandidaadi Jeesuse ette ja ehkki Meister ei lükanud kunagi tagasi kedagi, kes soovis lasta end evangeeliumi sõnumitoojana ametisse määrata, loobus neist rohkem kui tosin pärast Jeesusega vestlemist mõttest saada evangeeliumi sõnumitoojaks.

163:2.1 (1801.4) Over fifty disciples who sought ordination and appointment to membership in the seventy were rejected by the committee appointed by Jesus to select these candidates. This committee consisted of Andrew, Abner, and the acting head of the evangelistic corps. In all cases where this committee of three were not unanimous in agreement, they brought the candidate to Jesus, and while the Master never rejected a single person who craved ordination as a gospel messenger, there were more than a dozen who, when they had talked with Jesus, no more desired to become gospel messengers.

Üks tõsimeelne jünger tuli Jeesuse juurde ja ütles: „Meister, tahaksin saada üheks sinu uutest apostlitest, aga mu isa on väga vana ja sureb peagi; kas mind lubataks minna koju teda matma?” Sellele mehele kostis Jeesus: „Mu poeg, rebastel on urud ja taeva lindudel on pesad, kuid Inimese Pojal pole kuhugi oma pead asetada. Sa oled ustav jünger ja võid selleks jääda ka siis, kui lähed koju oma lähedaste eest hoolitsema, aga sama ei kehti minu evangeeliumi sõnumitoojate puhul. Nemad on loobunud kõigest, et mind järgida ja taevariiki kuulutada. Kui sind õpetajana ametisse määra taks, peaksid laskma teistel surnud matta, samal ajal kui sa ise lähed häid uudiseid kuulutama.” Ning see mees lahkus väga pettunult.

163:2.2 (1801.5) One earnest disciple came to Jesus, saying: “Master, I would be one of your new apostles, but my father is very old and near death; could I be permitted to return home to bury him?” To this man Jesus said: “My son, the foxes have holes, and the birds of heaven have nests, but the Son of Man has nowhere to lay his head. You are a faithful disciple, and you can remain such while you return home to minister to your loved ones, but not so with my gospel messengers. They have forsaken all to follow me and proclaim the kingdom. If you would be an ordained teacher, you must let others bury the dead while you go forth to publish the good news.” And this man went away in great disappointment.

Teine jünger tuli Meistri juurde ja ütles: „Tahaksin lasta end sõnumitoojana ametisse pühitseda, aga ma sooviksin mõneks ajaks koju minna ja oma peret lohutada.” Ja Jeesus vastas: „Kui sind ametisse pühitsetakse, pead olema valmis kõigest loobuma. Evangeeliumi sõnumitoojatel ei saa olla mitut kiindumust. Mitte keegi, kes tagasi pöördub, kui on oma käe kord adra külge pannud, ei ole väärt olema taevariigi sõnumitooja.”

163:2.3 (1801.6) Another disciple came to the Master and said: “I would become an ordained messenger, but I would like to go to my home for a short while to comfort my family.” And Jesus replied: “If you would be ordained, you must be willing to forsake all. The gospel messengers cannot have divided affections. No man, having put his hand to the plough, if he turns back, is worthy to become a messenger of the kingdom.”

Siis tõi Andreas Jeesuse juurde ühe rikka noormehe, kes oli harras uskuja ja soovis lasta end ametisse pühitseda. See noormees Matadormus oli Jeruusalemma Suurkohtu liige, ta oli kuulnud Jeesust õpetamas ning Peetrus ja teised apostlid olid talle seejärel taevariigi evangeeliumi õpetanud. Jeesus rääkis Matadormusele ametissepühitsemise nõuetest ja soovitas tal otsuse tegemine seniks edasi lükata, kuni ta on asja üle sügavamalt järele mõelnud. Kui Jeesus järgmisel varahommikul oli jalutuskäigule minemas, kõnetas noormees teda: „Meister, ma tahaksin saada sinult kinnitusi igavese elu suhtes. Ma olen juba noorusest saadik kõiki käsuseadusi täitnud ja tahaksin teada, mida ma veel pean tegema, et võita endale igavene elu?” Jeesus vastas sellele küsimusele: „Kui sa pead kinni kõigist seadustest — ei riku abielu, ei tapa, ei varasta, ei anna valetunnistusi, ei peta, austad oma vanemaid —, siis teed küll õigesti, kuid pääsemine on tasu usu, mitte üksnes tegude eest. Kas sa usud sellesse taevariigi evangeeliumisse?” Ja Matadormus vastas: „Jah, Meister, ma usun kõike, mida sina ja su apostlid mulle olete õpetanud.” Ja Jeesus ütles: „Siis oled sa tõesti minu jünger ja taevariigi laps.”

163:2.4 (1801.7) Then Andrew brought to Jesus a certain rich young man who was a devout believer, and who desired to receive ordination. This young man, Matadormus, was a member of the Jerusalem Sanhedrin; he had heard Jesus teach and had been subsequently instructed in the gospel of the kingdom by Peter and the other apostles. Jesus talked with Matadormus concerning the requirements of ordination and requested that he defer decision until after he had thought more fully about the matter. Early the next morning, as Jesus was going for a walk, this young man accosted him and said: “Master, I would know from you the assurances of eternal life. Seeing that I have observed all the commandments from my youth, I would like to know what more I must do to gain eternal life?” In answer to this question Jesus said: “If you keep all the commandments — do not commit adultery, do not kill, do not steal, do not bear false witness, do not defraud, honor your parents — you do well, but salvation is the reward of faith, not merely of works. Do you believe this gospel of the kingdom?” And Matadormus answered: “Yes, Master, I do believe everything you and your apostles have taught me.” And Jesus said, “Then are you indeed my disciple and a child of the kingdom.”

Seepeale ütles noormees: „Aga Meister, ma ei ole rahul sellega, et olen sinu jünger; tahaksin olla üks sinu uutest sõnumitoojatest.” Kui Jeesus seda kuulis, vaatas ta noormeest suure armastusega ja ütles: „Ma võtan su oma sõnumitoojaks, kui sa oled nõus selle eest tasuma — hankima endale selle ainsa asja, mida sul pole.” Matadormus vastas: „Meister, ma olen valmis tegema kõike, kui mind ainult lubataks sind järgida.” Jeesus ütles põlvitavat noormeest laubale suudeldes: „Kui tahad minu sõnumitoojaks hakata, mine ja müü kõik, mis sul on, ja kui oled tulu vaestele või oma vendadele annetanud, tule ja käi minu järel ja taevariigi aarded saavad sinu omaks.”

163:2.5 (1802.1) Then said the young man: “But, Master, I am not content to be your disciple; I would be one of your new messengers.” When Jesus heard this, he looked down upon him with a great love and said: “I will have you to be one of my messengers if you are willing to pay the price, if you will supply the one thing which you lack.” Matadormus replied: “Master, I will do anything if I may be allowed to follow you.” Jesus, kissing the kneeling young man on the forehead, said: “If you would be my messenger, go and sell all that you have and, when you have bestowed the proceeds upon the poor or upon your brethren, come and follow me, and you shall have treasure in the kingdom of heaven.”

Seda kuuldes Matadormuse näoilme muutus. Ta tõusis ja lahkus kurvalt, sest tal oli palju varandust. Seda noort rikast variseri oli kasvatatud usus, et rikkus on Jumala soosingu märk. Jeesus teadis, et ta polnud vaba enesearmastusest ja armastusest oma vara vastu. Meister tahtis teda päästa rikkusearmastusest, mitte tingimata rikkusest. Jeesuse jüngrid küll ei loobunud oma maisest varast, kuid apostlid ja seitsekümmend tegid seda tõesti. Matadormus soovis saada üheks seitsmekümnest uuest sõnumitoojast, seepärast nõudis Jeesus, et ta oma ajalikust varast loobuks.

163:2.6 (1802.2) When Matadormus heard this, his countenance fell. He arose and went away sorrowful, for he had great possessions. This wealthy young Pharisee had been raised to believe that wealth was the token of God’s favor. Jesus knew that he was not free from the love of himself and his riches. The Master wanted to deliver him from the love of wealth, not necessarily from the wealth. While the disciples of Jesus did not part with all their worldly goods, the apostles and the seventy did. Matadormus desired to be one of the seventy new messengers, and that was the reason for Jesus’ requiring him to part with all of his temporal possessions.

Peaaegu igal inimolendil on midagi, millest ta kui lemmikpahest kinni hoiab ja mida taevariiki pääsemine nõuab osana sissepääsumaksust. Kui Matadormus oleks oma rikkusest loobunud, oleks see tõenäoliselt antud tema hallata kui seitsmekümne vara. Hiljem, kui Jeruusalemmas kirik rajati, kuuletus ta Meistri käsule, ehkki siis oli juba hilja seitsmekümne hulka kuuluda, ja temast sai Jeruusalemma kiriku varahoidja, kiriku peaks oli aga Issanda lihalik vend Jaakobus.

163:2.7 (1802.3) Almost every human being has some one thing which is held on to as a pet evil, and which the entrance into the kingdom of heaven requires as a part of the price of admission. If Matadormus had parted with his wealth, it probably would have been put right back into his hands for administration as treasurer of the seventy. For later on, after the establishment of the church at Jerusalem, he did obey the Master’s injunction, although it was then too late to enjoy membership in the seventy, and he became the treasurer of the Jerusalem church, of which James the Lord’s brother in the flesh was the head.

Nii on see alati olnud ja saab ka alati olema: inimene peab ise otsustama. Surelikel on teatav valikuvabadus. Vaimse maailma jõud inimest ei sunni, nad lubavad tal minna tema enda valitud teed.

163:2.8 (1802.4) Thus always it was and forever will be: Men must arrive at their own decisions. There is a certain range of the freedom of choice which mortals may exercise. The forces of the spiritual world will not coerce man; they allow him to go the way of his own choosing.

Jeesus nägi ette, et Matadormusest ei võinud oma rikkusega kuidagi saada ametisse määratud kaaslast nendele, kes olid evangeeliumi heaks kõigest loobunud; samal ajal mõistis ta, et ilma rikkuseta saaks temast lõpuks nende kõigi juht. Ent nagu Jeesuse enda vennadki, ei saanud Matadormus kunagi taevariigis suureks, sest ta jättis end ilma sellest lähedasest isiklikust suhtest Meistriga, mida ta oleks kogenud, kui oleks olnud valmis tegema tol ajal seda, mis Jeesus oli palunud ja mida ta mitu aastat hiljem niikuinii tegi.

163:2.9 (1802.5) Jesus foresaw that Matadormus, with his riches, could not possibly become an ordained associate of men who had forsaken all for the gospel; at the same time, he saw that, without his riches, he would become the ultimate leader of all of them. But, like Jesus’ own brethren, he never became great in the kingdom because he deprived himself of that intimate and personal association with the Master which might have been his experience had he been willing to do at this time the very thing which Jesus asked, and which, several years subsequently, he actually did.

Rikkusel pole taevariiki pääsemisega otsest seost, küll aga on rikkusearmastusel. Taevariigi vaimne ustavus ei sobi kokku ainelise mammona orjamisega. Inimene ei saa end jagada — olla ülimalt ustav vaimsele ideaalile ja samas pühenduda ainelisele varale.

163:2.10 (1803.1) Riches have nothing directly to do with entrance into the kingdom of heaven, but the love of wealth does. The spiritual loyalties of the kingdom are incompatible with servility to materialistic mammon. Man may not share his supreme loyalty to a spiritual ideal with a material devotion.

Jeesus ei õpetanud kunagi, et rikkust omada on väär. Ta nõudis ainult, et kaksteist ja seitsekümmend loovutaksid kogu oma maise vara ühise ürituse heaks. Ning ka sel juhul korraldas ta nende vara realiseerimise tulutoovalt nagu apostel Matteuse puhul. Jeesus andis oma jõukatele jüngritele korduvalt sama nõu, mida rikkale mehele Roomas. Meister pidas ülearuse teenistuse tarka investeerimist inimese õigustatud tegevuseks kindlustamaks end tulevaste vältimatute hädade vastu. Kui apostlite varalaegas oli tulvil, hoiustas Juudas raha, et seda kasutada hiljem, kui tulude vähenemine neile suuri kannatusi peaks tooma. Juudas tegi seda pärast Andreasega nõu pidamist. Jeesus ei sekkunud kunagi isiklikult apostlite rahaasjadesse, välja arvatud almuste jagamisel. Siiski oli üks majanduslik väärnähtus, mida ta korduvalt hukka mõistis; see oli nõrkade, harimatute ning vähem õnne omavate inimeste ebaõiglane ärakasutamine nende tugevate, teraste ja arukamate kaaslaste poolt. Jeesus kuulutas, et meeste, naiste ja laste niisugune ebainimlik kohtlemine on ühitamatu taevariigi vennaskonna ideaalidega.

163:2.11 (1803.2) Jesus never taught that it was wrong to have wealth. He required only the twelve and the seventy to dedicate all of their worldly possessions to the common cause. Even then, he provided for the profitable liquidation of their property, as in the case of the Apostle Matthew. Jesus many times advised his well-to-do disciples as he taught the rich man of Rome. The Master regarded the wise investment of excess earnings as a legitimate form of insurance against future and unavoidable adversity. When the apostolic treasury was overflowing, Judas put funds on deposit to be used subsequently when they might suffer greatly from a diminution of income. This Judas did after consultation with Andrew. Jesus never personally had anything to do with the apostolic finances except in the disbursement of alms. But there was one economic abuse which he many times condemned, and that was the unfair exploitation of the weak, unlearned, and less fortunate of men by their strong, keen, and more intelligent fellows. Jesus declared that such inhuman treatment of men, women, and children was incompatible with the ideals of the brotherhood of the kingdom of heaven.

3. Arutelu jõukusest

3. The Discussion about Wealth

Selleks ajaks kui Jeesus Matadormusega jutuajamise lõpetas, oli Peetrus koos mitme apostliga tema ümber kogunenud ja rikka noormehe lahkudes pöördus Jeesus apostlite poole ning ütles: „Te näete, kui raske on rikastel täielikult jumalariiki astuda! Vaimset palveldamist ei saa jagada ainelise pühendumusega, ükski inimene ei saa teenida kaht isandat. Teil on ütlus, et „lihtsam on kaamelil minna läbi nõelasilma kui paganal pärida igavest elu”. Mina aga kuulutan, et sellel kaamelil on lihtsam minna läbi nõelasilma kui enesega rahulolevatel rikastel taevariiki astuda.”

163:3.1 (1803.3) By the time Jesus had finished talking with Matadormus, Peter and a number of the apostles had gathered about him, and as the rich young man was departing, Jesus turned around to face the apostles and said: “You see how difficult it is for those who have riches to enter fully into the kingdom of God! Spiritual worship cannot be shared with material devotions; no man can serve two masters. You have a saying that it is ‘easier for a camel to go through the eye of a needle than for the heathen to inherit eternal life.’ And I declare that it is as easy for this camel to go through the needle’s eye as for these self-satisfied rich ones to enter the kingdom of heaven.”

Peetrus ja apostlid olid neid sõnu kuuldes äärmiselt üllatunud, nii et Peetrus ütles: „Keda, Issand, saab siis päästa? Kas kõik, kellel on jõukust, jäävad taevariigist välja?” Ja Jeesus vastas: „Ei, Peetrus, ent kõik, kes panevad oma lootuse jõukusele, astuvad vaevalt küll vaimuellu, mis viib igavesele edenemisele. Ent ka sel juhul jäävad paljud inimesele võimatud asjad taevasele Isale kättesaadavaks; pigem peaksime tunnistama, et Jumalaga koos on kõik võimalik.”

163:3.2 (1803.4) When Peter and the apostles heard these words, they were astonished exceedingly, so much so that Peter said: “Who then, Lord, can be saved? Shall all who have riches be kept out of the kingdom?” And Jesus replied: “No, Peter, but all who put their trust in riches shall hardly enter into the spiritual life that leads to eternal progress. But even then, much which is impossible to man is not beyond the reach of the Father in heaven; rather should we recognize that with God all things are possible.”

Kui nad laiali läksid, oli Jeesus kurb, et Matadormus polnud nende juurde jäänud, sest ta armastas teda väga. Ja kui nad järve äärde olid jalutanud ning istusid seal vee ääres, ütles Peetrus kaheteistkümne nimel (kes kõik olid tookord kohal): „Sinu sõnad rikkale noormehele valmistavad meile muret. Kas me nõuame neilt, kes tahavad sind järgida, kõigist maistest varadest loobumist?” Ja Jeesus vastas: „Ei, Peetrus, ainult neilt, kes soovivad saada apostliks ja tahavad elada minuga koos ühtse perena nagu teiegi. Isa nõuab ju, et tema laste kiindumus oleks puhas ja jagamatu. Kõigist asjadest ja inimestest, kes tulevad teie ja taevariigi tõdede armastamise vahele, tuleb loobuda. Kui inimese rikkus ei tungi tema hingeni, ei mõjuta see taevariiki astujate vaimset elu.”

163:3.3 (1803.5) As they went off by themselves, Jesus was grieved that Matadormus did not remain with them, for he greatly loved him. And when they had walked down by the lake, they sat there beside the water, and Peter, speaking for the twelve (who were all present by this time), said: “We are troubled by your words to the rich young man. Shall we require those who would follow you to give up all their worldly goods?” And Jesus said: “No, Peter, only those who would become apostles, and who desire to live with me as you do and as one family. But the Father requires that the affections of his children be pure and undivided. Whatever thing or person comes between you and the love of the truths of the kingdom, must be surrendered. If one’s wealth does not invade the precincts of the soul, it is of no consequence in the spiritual life of those who would enter the kingdom.”

Ning siis ütles Peetrus: „Aga Meister, me oleme jätnud kõik, et sind järgida, mida siis meie saame?” Ja Jeesus rääkis kõigile kaheteistkümnele: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, iga inimene, kes on jätnud minu ja taevariigi pärast oma vara, kodu, naise, vennad, vanemad või lapsed, saab vastu mitu korda enam selles maailmas, ehkki võibolla mõningase tagakiusamise hinnaga, ja igavese elu tulevas maailmas. Kuid paljud, kes on esimesed, jäävad viimasteks, viimased aga saavad sageli esimesteks. Isa toimib oma loodud-olenditega vastavalt nende vajadustele, pidades kinni oma õiglastest seadustest, mis halastavalt ja armastavalt hoolitsevad universumi heaolu eest.

163:3.4 (1804.1) And then said Peter, “But, Master, we have left everything to follow you, what then shall we have?” And Jesus spoke to all of the twelve: “Verily, verily, I say to you, there is no man who has left wealth, home, wife, brethren, parents, or children for my sake and for the sake of the kingdom of heaven who shall not receive manifold more in this world, perhaps with some persecutions, and in the world to come eternal life. But many who are first shall be last, while the last shall often be first. The Father deals with his creatures in accordance with their needs and in obedience to his just laws of merciful and loving consideration for the welfare of a universe.

Taevariik on nagu peremees, kes andis teenistust paljudele inimestele ja käis igal varahommikul töölisi oma viinamäele palkamas. Kui ta oli kokku leppinud, et maksab töölistele ühe teenari päevas, saatis ta nad viinamäele. Kella üheksa paiku läks ta taas välja ja nähes teisigi turuplatsil jõude seismas, ütles neile: „Tulge ka teie minu viinamäele tööle ja ma maksan teile õiglaselt.” Ning nemadki läksid kohe tööle. Kaheteistkümne paiku ja kolme paiku läks ta jälle välja ning tegi samuti. Ja tulnud kella viie ajal turuplatsile, leidis ta ikka veel jõudeseisjaid ja küsis neilt: „Miks te siin kogu päeva tegevuseta seisate?” Ja mehed vastasid: „Sest keegi pole meid palganud.” Seepeale ütles peremees: „Tulge ka teie mu viinamäele tööle ja ma tasun teile õiglaselt.”

163:3.5 (1804.2) “The kingdom of heaven is like a householder who was a large employer of men, and who went out early in the morning to hire laborers to work in his vineyard. When he had agreed with the laborers to pay them a denarius a day, he sent them into the vineyard. Then he went out about nine o’clock, and seeing others standing in the market place idle, he said to them: ‘Go you also to work in my vineyard, and whatsoever is right I will pay you.’ And they went at once to work. Again he went out about twelve and about three and did likewise. And going to the market place about five in the afternoon, he found still others standing idle, and he inquired of them, ‘Why do you stand here idle all the day?’ And the men answered, ‘Because nobody has hired us.’ Then said the householder: ‘Go you also to work in my vineyard, and whatever is right I will pay you.’

Õhtu saabudes ütles viinamäe omanik oma varaülemale: „Kutsu töölised siia ja maksa neile tasu, alustades viimati palgatutest ja lõpetades esimesena palgatutega.” Kui kella viie ajal palgatud tulid, sai igaüks teenari, samuti kõik ülejäänud töölised. Kui päeva algul palgatud nägid, kuidas maksti hiljem tulnutele, lootsid nad saada suuremat tasu kui kokku lepitud. Aga iga mees sai nagu teisedki ainult ühe teenari. Ja kui kõik olid oma tasu kätte saanud, läksid nad peremehe juurde ja kaebasid: „Viimasena palgatud mehed töötasid ainult ühe tunni, aga sina maksid neile sama palju kui meile, kes me kogu päeva kõrvetava päikese käes rügasime.”

163:3.6 (1804.3) “When evening came, this owner of the vineyard said to his steward: ‘Call the laborers and pay them their wages, beginning with the last hired and ending with the first.’ When those who were hired about five o’clock came, they received a denarius each, and so it was with each of the other laborers. When the men who were hired at the beginning of the day saw how the later comers were paid, they expected to receive more than the amount agreed upon. But like the others every man received only a denarius. And when each had received his pay, they complained to the householder, saying: ‘These men who were hired last worked only one hour, and yet you have paid them the same as us who have borne the burden of the day in the scorching sun.’

Siis vastas peremees: „Mu sõbrad, ma ei tee teile ülekohut. Kas ei nõustunud igaüks teist töötama ühe teenari eest päevas? Võtke nüüd see, mis teile kuulub, ja minge oma teed, sest ma soovin maksta neile, kes viimasena tulid, sama palju kui teile. Kas mul pole seaduse järgi õigus toimida oma varaga nii, nagu ise tahan? Või panete te mulle heldust pahaks, kui ma tahan headust ja armulikkust ilmutada?””

163:3.7 (1804.4) “Then answered the householder: ‘My friends, I do you no wrong. Did not each of you agree to work for a denarius a day? Take now that which is yours and go your way, for it is my desire to give to those who came last as much as I have given to you. Is it not lawful for me to do what I will with my own? or do you begrudge my generosity because I desire to be good and to show mercy?’”

4. Hüvastijätt seitsmekümnega

4. Farewell to the Seventy

Päev, mil seitsekümmend lahkusid oma esimesele misjonitööle, oli Magadani laagris ärevust täis. Varahommikul, oma viimases kõneluses seitsmekümnega, rõhutas Jeesus järgmist:

163:4.1 (1804.5) It was a stirring time about the Magadan Camp the day the seventy went forth on their first mission. Early that morning, in his last talk with the seventy, Jesus placed emphasis on the following:

1. taevariigi evangeeliumi tuleb kuulutada kogu maailmale, nii juutidele kui ka paganatele;

163:4.2 (1804.6) 1. The gospel of the kingdom must be proclaimed to all the world, to gentile as well as to Jew.

2. haigete eest hoolitsedes hoiduge neid õpetamast imesid ootama;

163:4.3 (1804.7) 2. While ministering to the sick, refrain from teaching the expectation of miracles.

3. kuulutage Jumala poegade vaimset vendlust, mitte maise võimu ja ainelise auhiilgusega välist kuningriiki;

163:4.4 (1805.1) 3. Proclaim a spiritual brotherhood of the sons of God, not an outward kingdom of worldly power and material glory.

4. ärge kulutage aega liigsele suhtlemisele rahvaga ega muudele pisiasjadele, mis võivad takistada teid pühendumast kogu südamest evangeeliumi jutlustamisele;

163:4.5 (1805.2) 4. Avoid loss of time through overmuch social visiting and other trivialities which might detract from wholehearted devotion to preaching the gospel.

5. kui esimene keskuseks valitud maja osutub vääriliseks koduks, jääge sinna kogu selles linnas viibimise ajaks;

163:4.6 (1805.3) 5. If the first house to be selected for a headquarters proves to be a worthy home, abide there throughout the sojourn in that city.

6. selgitage kõigile ustavatele uskujatele, et on tulnud aeg avalikult lahku lüüa juutide usujuhtidest Jeruusalemmas;

163:4.7 (1805.4) 6. Make clear to all faithful believers that the time for an open break with the religious leaders of the Jews at Jerusalem has now come.

7. õpetage, et kõik inimese kohustused on kokku võetud selles ühes käsus: armasta Issandat, oma Jumalat, kogu enda meele ja hingega ning oma ligimest nii nagu iseennast. (Seda pidid nad õpetama inimese ainsa kohustusena nende 613 elureegli asemel, mida selgitasid variserid.)

163:4.8 (1805.5) 7. Teach that man’s whole duty is summed up in this one commandment: Love the Lord your God with all your mind and soul and your neighbor as yourself. (This they were to teach as man’s whole duty in place of the 613 rules of living expounded by the Pharisees.)

Kui Jeesus oli kõigi apostlite ja jüngrite juuresolekul seitsmekümnele seda öelnud, viis Siimon Peetrus nad kõrvale ja pidas neile nende ametissepühitsemisjutluse, milles oli edasi arendatud Meistri sõnu, mis ta oli öelnud neile sel korral, kui pani oma käed nende peale ja tõstis neid esile kui taevariigi sõnumitoojaid. Peetrus manitses seitsetkümmet pidama oma kogemuses kalliks järgmisi voorusi:

163:4.9 (1805.6) When Jesus had talked thus to the seventy in the presence of all the apostles and disciples, Simon Peter took them off by themselves and preached to them their ordination sermon, which was an elaboration of the Master’s charge given at the time he laid his hands upon them and set them apart as messengers of the kingdom. Peter exhorted the seventy to cherish in their experience the following virtues:

1. pühendunud andumus. Palvetada alati, et evangeeliumi lõikustööle saadetaks rohkem töölisi. Ta selgitas, et kui inimene nii palvetab, ütleb ta seda tõenäolisemalt: „Siin ma olen, saada mind.” Ta manitses neid, et nad igapäevast palveldamist hooletusse ei jätaks;

163:4.10 (1805.7) 1. Consecrated devotion. To pray always for more laborers to be sent forth into the gospel harvest. He explained that, when one so prays, he will the more likely say, “Here am I; send me.” He admonished them to neglect not their daily worship.

2. tõeline julgus. Ta hoiatas, et nad kohtavad ilmselt vaenulikkust ja kindlasti ka tagakiusamist. Peetrus ütles, et nende misjonitöö ei ole argade ettevõtmine, ja soovitas neil, kes kardavad, lahkuda enne teele asumist. Mitte keegi ei lahkunud;

163:4.11 (1805.8) 2. True courage. He warned them that they would encounter hostility and be certain to meet with persecution. Peter told them their mission was no undertaking for cowards and advised those who were afraid to step out before they started. But none withdrew.

3. usk ja usaldus. Nad peavad minema sellele lühiajalisele misjoniretkele ilma mingi varustuseta; nad peavad usaldama Isa, et see neile toitu ja peavarju ja muid vajalikke asju annab;

163:4.12 (1805.9) 3. Faith and trust. They must go forth on this short mission wholly unprovided for; they must trust the Father for food and shelter and all other things needful.

4. innukus ja algatusvõime. Neil peab olema indu ja arukat entusiasmi, nad peavad rangelt oma Meistri ülesannet täitma. Idamaine tervitus oli pikk ja keeruline tseremoonia, seepärast oli neil kästud „teel mitte ühtki inimest tervitada”, mis oli tavaline viis manitseda inimesi tegema aega raiskamata oma tööd. See ei puudutanud lihtsaid sõbralikke tervitusi;

163:4.13 (1805.10) 4. Zeal and initiative. They must be possessed with zeal and intelligent enthusiasm; they must attend strictly to their Master’s business. Oriental salutation was a lengthy and elaborate ceremony; therefore had they been instructed to “salute no man by the way,” which was a common method of exhorting one to go about his business without the waste of time. It had nothing to do with the matter of friendly greeting.

5. lahkus ja viisakus. Meister oli käskinud neil vältida aja tarbetut raiskamist suhtlemistseremooniatele, kuid olla samas viisakas kõigi suhtes, kellega nad kokku saavad. Nad pidid igati ilmutama lahkust nende vastu, kes neid oma kodus võõrustavad. Neid hoiatati rangelt, et nad ei tohi lahkuda tagasihoidlikust kodust, et lasta end vastu võtta mugavamas või mõjukamas majas;

163:4.14 (1805.11) 5. Kindness and courtesy. The Master had instructed them to avoid unnecessary waste of time in social ceremonies, but he enjoined courtesy toward all with whom they should come in contact. They were to show every kindness to those who might entertain them in their homes. They were strictly warned against leaving a modest home to be entertained in a more comfortable or influential one.

6. haigete eest hoolitsemine. Peetrus andis seitsmekümnele ülesande otsida üles meelelt ja kehalt haiged ning teha kõik, mis nende võimuses, et haigust leevendada või ravida.

163:4.15 (1805.12) 6. Ministry to the sick. The seventy were charged by Peter to search out the sick in mind and body and to do everything in their power to bring about the alleviation or cure of their maladies.

Ülesanded ja õpetused sel moel kaasa saanud, asusid nad kahekaupa teele oma misjonitööle Galileasse, Samaariasse ja Juudamaale.

163:4.16 (1805.13) And when they had been thus charged and instructed, they started out, two and two, on their mission in Galilee, Samaria, and Judea.

Ehkki juudid tundsid arvu seitsekümmend vastu erilist austust — vahel arvati näiteks, et paganarahvaid on seitsekümmend — ja ehkki need seitsekümmend sõnumitoojat pidid minema evangeeliumiga kõigi rahvaste juurde, oli see meie arvates pelk kokkusattumus, et rühmas juhtus olema just seitsekümmend liiget. Jeesus oleks kind lasti võtnud neid veel vähemalt pool tosinat juurde, kuid nad polnud nõus maksma selle eest oma rikkusest ja perest loobumisega.

163:4.17 (1806.1) Although the Jews had a peculiar regard for the number seventy, sometimes considering the nations of heathendom as being seventy in number, and although these seventy messengers were to go with the gospel to all peoples, still as far as we can discern, it was only coincidental that this group happened to number just seventy. Certain it was that Jesus would have accepted no less than half a dozen others, but they were unwilling to pay the price of forsaking wealth and families.

5. Laagri üleviimine Pellasse

5. Moving the Camp to Pella

Nüüd valmistus Jeesus koos kaheteistkümne apostliga sisse seadma oma viimast laagrit Pella lähedal Pereas, paigas, kus Meistrit kunagi Jordani jões oli ristitud. Novembri kümme viimast päeva peeti Magadanis nõu ja teisipäeval, 6. detsembril asus kogu see peaaegu kolmesajaliikmeline rühm koidu ajal koos kõigi oma asjadega teele, et samal õhtul Pella lähedal jõe kaldal öömajale jääda. See oli sama koht allika ääres, kus Ristija Johannes aastaid tagasi oma laagrit oli pidanud.

163:5.1 (1806.2) Jesus and the twelve now prepared to establish their last headquarters in Perea, near Pella, where the Master was baptized in the Jordan. The last ten days of November were spent in council at Magadan, and on Tuesday, December 6, the entire company of almost three hundred started out at daybreak with all their effects to lodge that night near Pella by the river. This was the same site, by the spring, that John the Baptist had occupied with his camp several years before.

Kui Magadani laager oli maha jäetud, pöördus Taavet Sebedeus Betsaidasse tagasi ja hakkas kohe sõnumitoomisteenistust kärpima. Oli algamas taevariigi uus etapp. Iga päev saabus kõigist Palestiina osadest ja isegi Rooma impeeriumi kaugetest piirkondadest palverändureid. Usklikke tuli ka Mesopotaamiast ja Tigrisest ida poole jäävatelt maadelt. Niisiis ladus Taavet pühapäeval, 18. detsembril oma sõnumitoojate korpuse abiga koormaloomadele isa majas hoitud laagrivarustuse, millega ta oli varem järve ääres Betsaida laagrit pidanud. Jättes selleks korraks Betsaidaga hüvasti, suundus ta mööda järvekallast ja piki Jordani jõge allapoole paika, mis jäi umbes pool kilomeetrit apostlite laagrist põhja, ja vähem kui nädala pärast oli ta valmis pakkuma külalislahkust peaaegu tuhande viiesajale palverändurile. Apostlite laagrisse mahtus umbes viissada inimest. Palestiinas oli parajasti vihmade aeg ja majutusvõimalusi oli vaja selleks, et hoolitseda üha enamate, enamasti tõsimeelsete huviliste eest, kes tulid Pereasse Jeesust vaatama ja tema õpetusi kuulama.

163:5.2 (1806.3) After the breaking up of the Magadan Camp, David Zebedee returned to Bethsaida and began immediately to curtail the messenger service. The kingdom was taking on a new phase. Daily, pilgrims arrived from all parts of Palestine and even from remote regions of the Roman Empire. Believers occasionally came from Mesopotamia and from the lands east of the Tigris. Accordingly, on Sunday, December 18, David, with the help of his messenger corps, loaded on to the pack animals the camp equipage, then stored in his father’s house, with which he had formerly conducted the camp of Bethsaida by the lake. Bidding farewell to Bethsaida for the time being, he proceeded down the lake shore and along the Jordan to a point about one-half mile north of the apostolic camp; and in less than a week he was prepared to offer hospitality to almost fifteen hundred pilgrim visitors. The apostolic camp could accommodate about five hundred. This was the rainy season in Palestine, and these accommodations were required to take care of the ever-increasing number of inquirers, mostly earnest, who came into Perea to see Jesus and to hear his teaching.

Taavet tegi seda kõike omal algatusel, ehkki oli Magadanis nõu pidanud ka Filippuse ja Matteusega. Ta võttis suurema osa oma endisest sõnumitoojate korpusest appi laagrit pidama. Regulaarses sõnumitoomisteenistuses kasutas ta nüüd vähem kui kahtkümmend meest. Detsembri lõpuks, enne seitsmekümne tagasipöördumist, oli Meistri ümber kogunenud peaaegu kaheksasada külalist, kes elasid Taaveti laagris.

163:5.3 (1806.4) David did all this on his own initiative, though he had taken counsel with Philip and Matthew at Magadan. He employed the larger part of his former messenger corps as his helpers in conducting this camp; he now used less than twenty men on regular messenger duty. Near the end of December and before the return of the seventy, almost eight hundred visitors were gathered about the Master, and they found lodging in David’s camp.

6. Seitsmekümne tagasipöördumine

6. The Return of the Seventy

Reedel, 30. detsembril, kui Jeesus oli koos Peetruse, Jaakobuse ja Johannesega lähikonna mägedes, saabusid Pella keskusesse paarikaupa seitsekümmend sõnumitoojat, saadetuna arvukatest uskujatest. Kõik seitsekümmend olid kella viie ajal, kui Jeesus laagrisse tagasi pöördus, õppepaika kogunenud. õhtusöök hilines enam kui tunni võrra, kuna need taevariigi evangeeliumi entusiastid jutustasid oma kogemustest. Taaveti sõnumitoojad olid möödunud nädalatel suurema osa neist uudistest juba apostliteni toonud, kuid oli tõeliselt innustav kuulata äsja ametisse määratud evangeeliumiõpetajate enda suust, kuidas janused juudid ja paganad olid nende sõnumi vastu võtnud. Lõpuks ometi sai Jeesus näha, kuidas inimesed levitavad häid uudiseid ilma tema vahetu juuresolekuta. Meister teadis nüüd, et ta võib sellest maailmast lahkuda taevariigi edenemist tõsiselt pidurdamata.

163:6.1 (1806.5) On Friday, December 30, while Jesus was away in the near-by hills with Peter, James, and John, the seventy messengers were arriving by couples, accompanied by numerous believers, at the Pella headquarters. All seventy were assembled at the teaching site about five o’clock when Jesus returned to the camp. The evening meal was delayed for more than an hour while these enthusiasts for the gospel of the kingdom related their experiences. David’s messengers had brought much of this news to the apostles during previous weeks, but it was truly inspiring to hear these newly ordained teachers of the gospel personally tell how their message had been received by hungry Jews and gentiles. At last Jesus was able to see men going out to spread the good news without his personal presence. The Master now knew that he could leave this world without seriously hindering the progress of the kingdom.

Kui seitsekümmend talle jutustasid, kuidas „isegi kuradid neile alistusid”, pidasid nad silmas närvihaiguste all kannatanute imelisi tervenemisi. Siiski olid olnud ka mõned tõelised vaimust vaevatute vabastamise juhtumid ja Jeesus ütles neile viidates: „Pole ime, et need sõnakuulmatud alamad vaimud teile allusid, sest ma nägin Saatanat välguna taevast langemas. Ent ärge selle üle nii väga rõõmustage, sest ma kuulutan teile, et niipea, kui ma oma Isa juurde tagasi pöördun, saadame kumbki oma vaimu inimmeelte sisimasse, nii et need vähesed eksinud vaimud ei saa enam õnnetute sure-like meelde siseneda. Ma rõõmustan koos teiega, et teil on inimeste üle võimu, kuid ärge sattuge sellest kogemusest liigselt vaimustusse, vaid rõõmustage pigem, et teie nimed on kirjutatud taeva kirjarullidele ning et te olete seega määratud edasi minema vaimsetele vallutustele pühendatud lõputul eluteel.”

163:6.2 (1807.1) When the seventy related how “even the devils were subject” to them, they referred to the wonderful cures they had wrought in the cases of victims of nervous disorders. Nevertheless, there had been a few cases of real spirit possession relieved by these ministers, and referring to these, Jesus said: “It is not strange that these disobedient minor spirits should be subject to you, seeing that I beheld Satan falling as lightning from heaven. But rejoice not so much over this, for I declare to you that, as soon as I return to my Father, we will send forth our spirits into the very minds of men so that no more can these few lost spirits enter the minds of unfortunate mortals. I rejoice with you that you have power with men, but be not lifted up because of this experience but the rather rejoice that your names are written on the rolls of heaven, and that you are thus to go forward in an endless career of spiritual conquest.”

Ning siis, vahetult enne õhtusööki, koges Jeesus üht harvadest emotsionaalse ekstaasi hetkedest, mille tunnistajateks tema poolehoidjad olid vahetevahel olnud. Ta ütles: „Ma tänan sind, mu Isa, taeva ja maa Issand, et ehkki see suurepärane evangeelium oli tarkade ja oma vooruslikkusega uhkeldajate eest varjatud, on vaim neile taevariigi lastele neid vaimuhiilgusi ilmutanud. Jah, mu Isa, see oli ilmselt sulle meelepärane tegu ja mind rõõmustab teadmine, et head uudised levivad üle kogu maailma ka pärast seda, kui ma olen naasnud sinu ja sinu antud töö juurde. Mind liigutab väga teadmine, et sa annad peagi kogu võimu mulle üle, et ainult sina tead tõeliselt, kes ma olen, ning et ainult mina tunnen tõeliselt sind ja neid, kellele ma olen sind ilmutanud. Ja kui ma olen lõpetanud selle ilmutuse oma lihalikele vendadele, jätkan ma ilmutust sinu loodud-olenditele kõrgel ülal.”

163:6.3 (1807.2) And it was at this time, just before partaking of the evening meal, that Jesus experienced one of those rare moments of emotional ecstasy which his followers had occasionally witnessed. He said: “I thank you, my Father, Lord of heaven and earth, that, while this wonderful gospel was hidden from the wise and self-righteous, the spirit has revealed these spiritual glories to these children of the kingdom. Yes, my Father, it must have been pleasing in your sight to do this, and I rejoice to know that the good news will spread to all the world even after I shall have returned to you and the work which you have given me to perform. I am mightily moved as I realize you are about to deliver all authority into my hands, that only you really know who I am, and that only I really know you, and those to whom I have revealed you. And when I have finished this revelation to my brethren in the flesh, I will continue the revelation to your creatures on high.”

Kui Jeesus oli nii Isale öelnud, pöördus ta, et rääkida oma apostlite ja jutlustajatega: „õnnistatud olgu silmad, mis näevad, ja kõrvad, mis kuulevad seda kõike. Ma ütlen teile, et paljud möödunud aegade prohvetid ja suurmehed on soovinud näha asju, mida teie praegu näete, kuid neile polnud seda antud. Ja paljud järgnevad valguselaste põlvkonnad hakkavad neist asjust kuuldes kadestama teid, kes te olete neid kuulnud ja näinud.”

163:6.4 (1807.3) When Jesus had thus spoken to the Father, he turned aside to speak to his apostles and ministers: “Blessed are the eyes which see and the ears which hear these things. Let me say to you that many prophets and many of the great men of the past ages have desired to behold what you now see, but it was not granted them. And many generations of the children of light yet to come will, when they hear of these things, envy you who have heard and seen them.”

Ning siis ütles ta kõigile jüngritele: „Te kuulsite, kui paljud linnad ja külad on võtnud vastu head uudised taevariigist ja kuidas mu jutlustajaid ja õpetajaid on vastu võtnud nii juudid kui ka paganad. Olgu tõesti õnnistatud need kogukonnad, kes on hakanud taevariigi evangeeliumisse uskuma. Ent häda neile Korasini, Betsaida-Juliase ja Kapernauma elanikele, kes valguse tagasi lükkasid, sest neis linnades ei võetud sõnumitoojaid hästi vastu. Ma kuulutan teile, et kui neis paigus tehtud vägevaid tegusid oleks tehtud Tüüroses või Siidonis, oleks nende niinimetatud paganlike linnade rahvas juba ammu patukahetsusrõivais käinud ja endale tuhka pähe raputanud. Tüürose ja Siidoni olukord saab kohtumõistmispäeval tõepoolest talutavam olema.”

163:6.5 (1807.4) Then, speaking to all the disciples, he said: “You have heard how many cities and villages have received the good news of the kingdom, and how my ministers and teachers have been received by both the Jew and the gentile. And blessed indeed are these communities which have elected to believe the gospel of the kingdom. But woe upon the light-rejecting inhabitants of Chorazin, Bethsaida-Julias, and Capernaum, the cities which did not well receive these messengers. I declare that, if the mighty works done in these places had been done in Tyre and Sidon, the people of these so-called heathen cities would have long since repented in sackcloth and ashes. It shall indeed be more tolerable for Tyre and Sidon in the day of judgment.”

Kuna järgmine päev oli sabat, eraldus Jeesus koos seitsmekümnega teistest ja ütles neile: „Ma rõõmustasin tõesti koos teiega, kui te tulite tagasi heade uudistega, et taevariigi evangeeliumi on võtnud vastu nii paljud inimesed kõikjal Galileas, Samaarias ja Juudamaal. Ent miks olite nii üllatunult elevil? Kas te ei oodanud, et teie edastatud sõnum sedavõrd võimsaks osutub? Kas te läksite teele nii vähese usuga sellesse evangeeliumisse, et tulete nüüd tagasi, üllatunud selle tõhususe üle? Ja kuigi ma ei taha praegu kahandada teie head tuju, hoiatan teid rangelt kõige salakavalama uhkuse, vaimse uhkuse eest. Kui te suudaksite aru saada kurja Luciferi languse asjaoludest, hoiduksite tõsiselt kõigist vaimse uhkuse vormidest.

163:6.6 (1807.5) The next day being the Sabbath, Jesus went apart with the seventy and said to them: “I did indeed rejoice with you when you came back bearing the good tidings of the reception of the gospel of the kingdom by so many people scattered throughout Galilee, Samaria, and Judea. But why were you so surprisingly elated? Did you not expect that your message would manifest power in its delivery? Did you go forth with so little faith in this gospel that you come back in surprise at its effectiveness? And now, while I would not quench your spirit of rejoicing, I would sternly warn you against the subtleties of pride, spiritual pride. If you could understand the downfall of Lucifer, the iniquitous one, you would solemnly shun all forms of spiritual pride.

Te olete alustanud seda suurt tööd, millega õpetate surelikule, et ta on Jumala poeg. Mina olen teile teed näidanud, minge täitke oma kohust ja ärge väsige head tehes. Ma luban teile ja kõigile, kes ajastute jooksul teie jälgedes hakkavad käima, et seisan alati teie lähedal. Minu kutse teile on praegu ja tulevikus: tulge minu juurde kõik, kes te teete rasket tööd ja kannate koormat, ma annan teile puhkust. Võtke minu ike enda peale ja õppige minult, sest ma olen tõeline ja ustav, ning teie hinged leiavad vaimset puhkust.”

163:6.7 (1808.1) “You have entered upon this great work of teaching mortal man that he is a son of God. I have shown you the way; go forth to do your duty and be not weary in well doing. To you and to all who shall follow in your steps down through the ages, let me say: I always stand near, and my invitation-call is, and ever shall be, Come to me all you who labor and are heavy laden, and I will give you rest. Take my yoke upon you and learn of me, for I am true and loyal, and you shall find spiritual rest for your souls.”

Ning kui nad Meistri lubadused hiljem proovile panid, leidsid nad need õiged olevat. Alates sellest päevast on loendamatu hulk teisigi nende lubaduste paikapidavust proovinud ja kogenud.

163:6.8 (1808.2) And they found the Master’s words to be true when they put his promises to the test. And since that day countless thousands also have tested and proved the surety of these same promises.

7. Ettevalmistused viimaseks misjoniks

7. Preparation for the Last Mission

Järgmised paar päeva oli Pella laagris askeldusterohke aeg, tehti viimaseid ettevalmistusi Perea misjoniks. Jeesus ja tema kaaslased olid alustamas oma viimast misjonit, kolmekuulist ringreisi kogu Pereas, ning see lõppes alles Meistri saabumisega Jeruusalemma oma viimasteks maisteks ponnistusteks. Kogu selle aja oli Jeesuse ja kaheteistkümne apostli keskus Pella laagris.

163:7.1 (1808.3) The next few days were busy times in the Pella camp; preparations for the Perean mission were being completed. Jesus and his associates were about to enter upon their last mission, the three months’ tour of all Perea, which terminated only upon the Master’s entering Jerusalem for his final labors on earth. Throughout this period the headquarters of Jesus and the twelve apostles was maintained here at the Pella camp.

Jeesusel polnud enam tarvis välja minna inimesi õpetama. Neid saabus nüüd tema juurde üha enam kõigist paigust, mitte ainult Palestiinast, vaid kogu Rooma maailmast ja Lähis-Idast. Ehkki Meister osales koos seitsmekümnega Perea retkel, veetis ta palju aega Pella laagris, õpetades rahvahulki ja kahtteist apostlit. Kogu selle kolmekuise perioodi oli Jeesuse juures alati vähemalt kümme apostlit.

163:7.2 (1808.4) It was no longer necessary for Jesus to go abroad to teach the people. They now came to him in increasing numbers each week and from all parts, not only from Palestine but from the whole Roman world and from the Near East. Although the Master participated with the seventy in the tour of Perea, he spent much of his time at the Pella camp, teaching the multitude and instructing the twelve. Throughout this three months’ period at least ten of the apostles remained with Jesus.

Ka naiskorpus valmistus koos seitsmekümnega kahekaupa välja minema, et töötada Perea suuremates linnades. Algselt kaheteistkümnest naisest koosnenud rühm oli koolitanud äsja välja suurema, viiekümnest naisest koosneva rühma, õpetades neile kodude külastamist ning haigete ja vaevatute eest hoolitsemist. Siimon Peetruse naine Perpetua sai naiskorpuse uue rühma liikmeks ja talle usaldati naiste laienenud töö juhtimine Abneri alluvuses. Pärast nelipüha jäi ta oma kuulsa mehe juurde ja saatis teda kõigil ta misjoniretkedel; päeval, mil Peetrus Roomas risti löödi, heideti see naine areenile metsloomade söödaks. Sellesse uude naiskorpusesse kuulusid ka Filippuse ja Matteuse naine ning Jaakobuse ja Johannese ema.

163:7.3 (1808.5) The women’s corps also prepared to go out, two and two, with the seventy to labor in the larger cities of Perea. This original group of twelve women had recently trained a larger corps of fifty women in the work of home visitation and in the art of ministering to the sick and the afflicted. Perpetua, Simon Peter’s wife, became a member of this new division of the women’s corps and was intrusted with the leadership of the enlarged women’s work under Abner. After Pentecost she remained with her illustrious husband, accompanying him on all of his missionary tours; and on the day Peter was crucified in Rome, she was fed to the wild beasts in the arena. This new women’s corps also had as members the wives of Philip and Matthew and the mother of James and John.

Nüüd võis taevariigitöös alata viimne Jeesuse isiklikul juhtimisel kulgev etapp. See etapp oli vaimse sügavuse etapp, mis vastandus imedele meelestatud ja neid otsivatele hulkadele, kes järgnesid Meistrile tema populaarsuse algusaegadel Galileas. Siiski oli tema poolehoidjate seas ikka veel väga palju aineliselt meelestatuid, kes ei suutnud mõista tõde, et taevariik on inimeste vaimne vennaskond, mis rajaneb Jumala kõikse isaduse igavesel faktil.

163:7.4 (1808.6) The work of the kingdom now prepared to enter upon its terminal phase under the personal leadership of Jesus. And this present phase was one of spiritual depth in contrast with the miracle-minded and wonder-seeking multitudes who followed after the Master during the former days of popularity in Galilee. However, there were still any number of his followers who were material-minded, and who failed to grasp the truth that the kingdom of heaven is the spiritual brotherhood of man founded on the eternal fact of the universal fatherhood of God.





Back to Top