URANTIA RAAMAT - 155. Kiri. Põgenemine läbi Põhja-Galilea

(UF-EST-001-2010-1)

URANTIA RAAMAT   

IV OSA: Jeesuse elu ja Õpetused



155. Kiri. Põgenemine läbi Põhja-Galilea

Paper 155 : Fleeing Through Northern Galilee

TOL sündmusrikkal pühapäeval siirdus Jeesus peagi pärast maabumist Keresa lähedal koos oma kahekümne nelja kaaslasega veidi põhja poole, kus nad veetsid öö kaunis pargis Betsaida-Juliasest lõunas. Nad teadsid seda laagriplatsi, sest olid kunagi seal peatunud. Enne magamaminekut kutsus Meister oma poolehoidjad enda ümber ja arutas nendega kavatsetavat rännakut läbi Batanea ja Põhja-Galilea Foiniikia rannikule.

155:0.1 (1725.1) SOON after landing near Kheresa on this eventful Sunday, Jesus and the twenty-four went a little way to the north, where they spent the night in a beautiful park south of Bethsaida-Julias. They were familiar with this camping place, having stopped there in days gone by. Before retiring for the night, the Master called his followers around him and discussed with them the plans for their projected tour through Batanea and northern Galilee to the Phoenician coast.

1. Miks on paganad raevutsevad?

1. Why Do the Heathen Rage?

Jeesus ütles: „Te peaksite kõik mäletama, kuidas psalmilaulja neist aegadest rääkis: „Miks paganad möllavad ja rahvad taotlevad tühja? Ilmamaa kuningad on üles tõusnud ja inimeste valitsejad kogunenud Issanda ja tema võitud mehe vastu, öeldes: murdkem lahti halastuse köidikud ja heitkem eemale armastuse köied.”

155:1.1 (1725.2) Said Jesus: “You should all recall how the Psalmist spoke of these times, saying, ‘Why do the heathen rage and the peoples plot in vain? The kings of the earth set themselves, and the rulers of the people take counsel together, against the Lord and against his anointed, saying, Let us break the bonds of mercy asunder and let us cast away the cords of love.’

Te näete täna oma silmaga seda täitumas. Ent psalmilaulja ülejäänud ennustuste täitumist te ei näe, sest tal olid Inimese Pojast ja tema maisest missioonist ekslikud ettekujutused. Minu kuningriik rajaneb armastusel, seda kuulutatakse halastusega ning luuakse omakasupüüdmatu teenimisega. Minu Isa ei istu taevas paganate üle põlglikult naerdes. Ta pole suurt meelepaha tundes raevukas. Tõotus, et Poeg saab pärandiks niinimetatud paganad (tegelikult oma harimata ja õpetamata vennad), on tõsi. Ja ma võtan need paganad lahkelt ning armastavalt avakäsi vastu. Niinimetatud paganate vastu ilmutatakse kogu seda armastavat headust hoolimata sellest, et ürikutes on kahjuks kuulutatud, et võidukas Poeg „peksab nad raudkepiga puruks ja lööb nad katki nagu pottsepa tehtud astjad”. Psalmilaulja manitses teid, et te „teeniksite Issandat kartuses” — mina kutsun teid astuma jumaliku pojaseisuse ülevatesse eesõigustesse usu kaudu; tema käsib teid rõõmustada värisedes; mina käsin teid rõõmustada kindlustundega. Tema ütleb: „Andke suud Pojale, et ta ei vihastaks ja te ei hukkuks oma teel, kui tema viha süttib.” Ent teie, kes te olete koos minuga elanud, teate hästi, et viha ja raev ei kuulu inimsüdamesse rajatavasse taevariiki. Psalmilaulja nägi siiski veidi tõelist valgust, kui ta lõpetas oma manitsuse sõnadega „Õndsad on kõik, kes seda Poega usaldavad.”

155:1.2 (1725.3) “Today you see this fulfilled before your eyes. But you shall not see the remainder of the Psalmist’s prophecy fulfilled, for he entertained erroneous ideas about the Son of Man and his mission on earth. My kingdom is founded on love, proclaimed in mercy, and established by unselfish service. My Father does not sit in heaven laughing in derision at the heathen. He is not wrathful in his great displeasure. True is the promise that the Son shall have these so-called heathen (in reality his ignorant and untaught brethren) for an inheritance. And I will receive these gentiles with open arms of mercy and affection. All this loving-kindness shall be shown the so-called heathen, notwithstanding the unfortunate declaration of the record which intimates that the triumphant Son ‘shall break them with a rod of iron and dash them to pieces like a potter’s vessel.’ The Psalmist exhorted you to ‘serve the Lord with fear’ — I bid you enter into the exalted privileges of divine sonship by faith; he commands you to rejoice with trembling; I bid you rejoice with assurance. He says, ‘Kiss the Son, lest he be angry, and you perish when his wrath is kindled.’ But you who have lived with me well know that anger and wrath are not a part of the establishment of the kingdom of heaven in the hearts of men. But the Psalmist did glimpse the true light when, in finishing this exhortation, he said: ‘Blessed are they who put their trust in this Son.’”

Jeesus jätkas kahekümne nelja õpetamist: „Paganate raev meie vastu ei ole päris põhjendamata. Et nende maailmanägemine on piiratud ja kitsas, siis saavad nad oma energiat entusiastlikult koondada. Nende siht on lähedal ja enam-vähem nähtav; seepärast püüavad nad seda saavutada ja tõhusalt ellu viia. Teie, kes te olete avalikult tunnistanud oma soovi taevariiki astuda, käitute õpetades liiga kõhklevalt ja ebamääraselt. Paganad astuvad otse oma eesmärkide poole, teie viga on liigne ja krooniline igatsemine. Kui te soovite taevariiki astuda, miks mitte vallutada seda vaimse rünnakuga, nagu paganad võtavad linna, mida nad piiravad? Vaevalt olete taevariiki väärt, kui teie teenistus seisneb peamiselt mineviku kahetsemises, oleviku üle virisemises ja asjatutes tulevikuootustes? Miks paganad raevutsevad? Sest nad ei tunne tõde. Miks teie kidute asjatus igatsuses? Sest te ei kuuletu tõele. Jätke oma kasutu igatsus ja minge vapralt taevariigi rajamiseks vajalikke tegusid tegema.

155:1.3 (1725.4) Jesus continued to teach the twenty-four, saying: “The heathen are not without excuse when they rage at us. Because their outlook is small and narrow, they are able to concentrate their energies enthusiastically. Their goal is near and more or less visible; wherefore do they strive with valiant and effective execution. You who have professed entrance into the kingdom of heaven are altogether too vacillating and indefinite in your teaching conduct. The heathen strike directly for their objectives; you are guilty of too much chronic yearning. If you desire to enter the kingdom, why do you not take it by spiritual assault even as the heathen take a city they lay siege to? You are hardly worthy of the kingdom when your service consists so largely in an attitude of regretting the past, whining over the present, and vainly hoping for the future. Why do the heathen rage? Because they know not the truth. Why do you languish in futile yearning? Because you obey not the truth. Cease your useless yearning and go forth bravely doing that which concerns the establishment of the kingdom.

Hoiduge kõiges, mida te teete, ühekülgsusest ja liigsest spetsialiseerumisest. Meie hävingut taotlevad variserid arvavad tõesti, et nad teenivad sellega Jumalat. Traditsioonide tõttu on nad nii piiratuiks muutunud, et neid pimestavad eelarvamused ja kalestab hirm. Näiteks kreeklastel on teadus ilma religioonita, juutidel aga religioon ilma teaduseta. Ja kui inimesed satuvad sel moel eksiteele ning lepivad piiratud ja segase laialivalguva tõega, on nende ainsaks pääsemislootuseks viia end tõega kooskõlla — pöörduda.

155:1.4 (1726.1) “In all that you do, become not one-sided and overspecialized. The Pharisees who seek our destruction verily think they are doing God’s service. They have become so narrowed by tradition that they are blinded by prejudice and hardened by fear. Consider the Greeks, who have a science without religion, while the Jews have a religion without science. And when men become thus misled into accepting a narrow and confused disintegration of truth, their only hope of salvation is to become truth-co-ordinated — converted.

Ma rõhutan seda igavest tõde: kui te õpite tõega kooskõlastumise kaudu seadma oma elus eeskujuks seda kaunist terviklikku õiglust, hakkavad teie kaasinimesed teid otsima, et sama saavutada. See, mil määral tõeotsijaid teie poole tõmbab, näitab teie tõe mõõtu, teie õiglust. See, mil määral te peate oma sõnumiga inimeste juurde minema, näitab teatud määral seda, mil määral te ei suuda elada terviklikku või õiglast elu, tõest juhitud elu.”

155:1.5 (1726.2) “Let me emphatically state this eternal truth: If you, by truth co-ordination, learn to exemplify in your lives this beautiful wholeness of righteousness, your fellow men will then seek after you that they may gain what you have so acquired. The measure wherewith truth seekers are drawn to you represents the measure of your truth endowment, your righteousness. The extent to which you have to go with your message to the people is, in a way, the measure of your failure to live the whole or righteous life, the truth-co-ordinated life.”

Ning Meister õpetas oma apostlitele ja evangelistidele veel palju muud, enne kui nood talle head ööd soovisid ja oma pead padjale panid.

155:1.6 (1726.3) And many other things the Master taught his apostles and the evangelists before they bade him good night and sought rest upon their pillows.

2. Evangelistid Korasinis

2. The Evangelists in Chorazin

Esmaspäeva, 23. mai hommikul käskis Jeesus Peetrusel koos kaheteistkümne evangelistiga Korasini minna ja lahkus ise üheteistkümnega Filippuse Kaisareasse, liikudes Jordani kaudu Damaskuse-Kapernauma teele, sealt edasi kirdesse kuni tee ristumiskohani Filippuse Kaisareasse suunduva teega ja siis edasi sellesse linna, kuhu nad jäid õpetama kaheks nädalaks. Nad jõudsid kohale teisipäeva, 24. mai õhtupoolikul.

155:2.1 (1726.4) On Monday morning, May 23, Jesus directed Peter to go over to Chorazin with the twelve evangelists while he, with the eleven, departed for Caesarea-Philippi, going by way of the Jordan to the Damascus-Capernaum road, thence northeast to the junction with the road to Caesarea-Philippi, and then on into that city, where they tarried and taught for two weeks. They arrived during the afternoon of Tuesday, May 24.

Peetrus jäi koos evangelistidega Korasini kaheks nädalaks, jutlustades taevariigi evangeeliumi väikesele, kuid tõsimeelsele uskujarühmale. Ent uusi pöördunuid nad eriti juurde võita ei suutnud. Ükski linn kogu Galileas ei andnud taevariigile nii vähe hingi kui Korasin. Vastavalt Peetruse juhtnööridele rääkisid kaksteist evangelisti vähem ravimisest — maistest asjadest —, kuid jutlustasid ja õpetasid energilisemalt taevariigi vaimseid tõdesid. Need kaks nädalat Korasinis tähendasid kaheteistkümnele evangelistile tõelisi vaenulikkuse tuleristseid, sest see oli nende senise elujärgu kõige raskem ja viljatum periood. Jäänud ilma taevariigile hingede juurdevõitmisest saadavast rahuldusest, uuris igaüks seda tõsisemalt ja ausamalt omaenda hinge ja selle arengut uue elu vaimsetel radadel.

155:2.2 (1726.5) Peter and the evangelists sojourned in Chorazin for two weeks, preaching the gospel of the kingdom to a small but earnest company of believers. But they were not able to win many new converts. No city of all Galilee yielded so few souls for the kingdom as Chorazin. In accordance with Peter’s instructions the twelve evangelists had less to say about healing — things physical — while they preached and taught with increased vigor the spiritual truths of the heavenly kingdom. These two weeks at Chorazin constituted a veritable baptism of adversity for the twelve evangelists in that it was the most difficult and unproductive period in their careers up to this time. Being thus deprived of the satisfaction of winning souls for the kingdom, each of them the more earnestly and honestly took stock of his own soul and its progress in the spiritual paths of the new life.

Kui selgus, et taevariiki astuda soovijaid enam ei olnud, kutsus Peetrus teisipäeval, 7. juunil oma kaaslased kokku ja lahkus Filippuse Kaisareasse, et ühineda Jeesuse ja apostlitega. Nad jõudsid kohale kolmapäeva lõuna paiku ja jutustasid teistele kogu õhtu oma kogemustest Korasini uskmatutega. Tol õhtul peetud arutelude käigus viitas Jeesus taas mõistujutule külvajast ja õpetas neile väga palju elus ettevõetu näilise nurjumise tähendusest.

155:2.3 (1726.6) When it appeared that no more people were minded to seek entrance into the kingdom, Peter, on Tuesday, June 7, called his associates together and departed for Caesarea-Philippi to join Jesus and the apostles. They arrived about noontime on Wednesday and spent the entire evening in rehearsing their experiences among the unbelievers of Chorazin. During the discussions of this evening Jesus made further reference to the parable of the sower and taught them much about the meaning of the apparent failure of life undertakings.

3. Filippuse Kaisareas

3. At Caesarea-Philippi

Ehkki Jeesus ei teinud selle kahe nädala jooksul, mil ta Filippuse Kaisarea lähistel viibis, avalikku tööd, pidasid apostlid linnas arvukalt vaikseid õhtusi koosolekuid ja paljud uskujad tulid laagrisse Meistriga rääkima. Selle külaskäigu tulemusena lisandus uskujarühma väga vähe uusi liikmeid. Jeesus rääkis iga päev apostlitega ja nad nägid üha selgemini, et taevariigi jutlustamise töös on algamas uus etapp. Nad hakkasid aru saama, et „taevariik ei ole liha ja jook, vaid jumaliku pojaseisuse vastuvõtmisest saadud vaimse rõõmu teostumine”.

155:3.1 (1727.1) Although Jesus did no public work during this two weeks’ sojourn near Caesarea-Philippi, the apostles held numerous quiet evening meetings in the city, and many of the believers came out to the camp to talk with the Master. Very few were added to the group of believers as a result of this visit. Jesus talked with the apostles each day, and they more clearly discerned that a new phase of the work of preaching the kingdom of heaven was now beginning. They were commencing to comprehend that the “kingdom of heaven is not meat and drink but the realization of the spiritual joy of the acceptance of divine sonship.”

Viibimine Filippuse Kaisareas oli üheteistkümnele apostlile tõeline proovikivi, neil oli raske need kaks nädalat vastu pidada. Nad olid õige rõhutud meeleolus ja tundsid puudust entusiastliku Peetruse innustavast ergutusest. Tol ajal oli Jeesusesse uskumine ja tema järgimine tõeliselt suur ja raske katsumus. Ehkki nad võitsid nende kahe nädala jooksul vähe pöördunuid juurde, õppisid nad oma igapäevastest vestlustest Meistriga palju tulusat.

155:3.2 (1727.2) The sojourn at Caesarea-Philippi was a real test to the eleven apostles; it was a difficult two weeks for them to live through. They were well-nigh depressed, and they missed the periodic stimulation of Peter’s enthusiastic personality. In these times it was truly a great and testing adventure to believe in Jesus and go forth to follow after him. Though they made few converts during these two weeks, they did learn much that was highly profitable from their daily conferences with the Master.

Apostlid said teada, et juudid on vaimselt loiud ja suremas, sest nad on kristalliseerinud tõe veendumuseks; kui tõde formuleeritakse ennastõigustavalt vaid eraldumise piirjoonena, mitte aga vaimse juhenduse ja progressi teetähisena, kaotab see õpetus oma loova ja eluandva jõu ning muutub lõpuks vaid säilitavaks ja kivistavaks teguriks.

155:3.3 (1727.3) The apostles learned that the Jews were spiritually stagnant and dying because they had crystallized truth into a creed; that when truth becomes formulated as a boundary line of self-righteous exclusiveness instead of serving as signposts of spiritual guidance and progress, such teachings lose their creative and life-giving power and ultimately become merely preservative and fossilizing.

Nad õppisid Jeesuselt üha enam inimisiksuste vaatlemist, lähtudes oma võimalustest ajas ja igavikus. Nad said teada, et paljusid hingi on kõige parem juhtida nähtamatut Jumalat armastama, õpetades neid kõigepealt armastama oma vendi, kes on nähtavad. Ning seoses sellega lisandus uus tähendus Meistri ütlusele oma kaaslaste isetu teenimise kohta: seda, mida sa oled teinud mõnele minu kõige tähtsusetumale vennale, oled sa teinud minule.

155:3.4 (1727.4) Increasingly they learned from Jesus to look upon human personalities in terms of their possibilities in time and in eternity. They learned that many souls can best be led to love the unseen God by being first taught to love their brethren whom they can see. And it was in this connection that new meaning became attached to the Master’s pronouncement concerning unselfish service for one’s fellows: “Inasmuch as you did it to one of the least of my brethren, you did it to me.”

Üks Kaisareas viibimise suuri õppetunde oli seotud usutraditsioonide päritoluga, sellega, kui ohtlik on lasta kinnistuda pühaduseoreooli mittepühadele asjadele, igapäevaideedele või -sündmustele. Ühest vestlusest omandasid nad teadmise, et tõeline religioon on inimese südamest tulev ustavus oma kõrgeimatele ja siiraimatele veendumustele.

155:3.5 (1727.5) One of the great lessons of this sojourn at Caesarea had to do with the origin of religious traditions, with the grave danger of allowing a sense of sacredness to become attached to nonsacred things, common ideas, or everyday events. From one conference they emerged with the teaching that true religion was man’s heartfelt loyalty to his highest and truest convictions.

Jeesus hoiatas endasse uskujaid, et kui nende religioossed igatsused on ainult ainelised, tõrjub üha laiemate teadmiste omandamine looduse kohta järk-järgult kõrvale oletused asjade üleloomulikust päritolust, jättes nad lõppkokkuvõttes ilma usust Jumalasse. Kui aga nende religioon on vaimne, ei saa loodusteaduste areng nende usku igavestesse reaalsustesse ja jumalikesse väärtustesse kunagi häirida.

155:3.6 (1727.6) Jesus warned his believers that, if their religious longings were only material, increasing knowledge of nature would, by progressive displacement of the supposed supernatural origin of things, ultimately deprive them of their faith in God. But that, if their religion were spiritual, never could the progress of physical science disturb their faith in eternal realities and divine values.

Nad said teada, et kui religiooni motiivid on puhtvaimsed, muudab see kogu elu väärtuslikumaks ja väärikamaks, täidab selle kõrgete eesmärkide ja transtsendentsete väärtustega, innustades seda suurepäraste motiividega ja lohutades inimhinge alati üleva ja toetava lootusega. Tõeline religioon on mõeldud eksistentsi pinge vähendamiseks; see vabastab usu ja annab julgust igapäevaeluks ning isetuks teenimiseks. Usk edendab vaimset elujõudu ja õiglast viljakust.

155:3.7 (1727.7) They learned that, when religion is wholly spiritual in motive, it makes all life more worth while, filling it with high purposes, dignifying it with transcendent values, inspiring it with superb motives, all the while comforting the human soul with a sublime and sustaining hope. True religion is designed to lessen the strain of existence; it releases faith and courage for daily living and unselfish serving. Faith promotes spiritual vitality and righteous fruitfulness.

Jeesus õpetas oma apostlitele korduvalt, et ükski tsivilisatsioon ei suuda kaua taluda oma religiooni parima osa kaotust. Ta ei väsinud kunagi juhtimast kaheteistkümne tähelepanu sellele, kui ohtlik on usukogemuse asemel piirduda religioosse sümboolikaga ja tseremooniatega. Kogu tema maine elu oli järjekindlalt pühendatud religiooni tardunud vormide sulatamisele valgustatud pojaseisuse voolavaks vabaduseks.

155:3.8 (1727.8) Jesus repeatedly taught his apostles that no civilization could long survive the loss of the best in its religion. And he never grew weary of pointing out to the twelve the great danger of accepting religious symbols and ceremonies in the place of religious experience. His whole earth life was consistently devoted to the mission of thawing out the frozen forms of religion into the liquid liberties of enlightened sonship.

4. Teel Foiniikiasse

4. On the Way to Phoenicia

Neljapäeva, 9. juuni hommikul, saanud Taaveti sõnumitoojatelt Betsaidast teateid taevariigi edenemise kohta, lahkus see kahekümne viiest tõeõpetajast koosnenud rühm Filippuse Kaisareast, et alustada reisi Foiniikia rannikule. Nad läksid ümber rabade Luzi kaudu kuni Magdalat Liibanoni mäega ühendava teerajani ning sealt edasi ristumiskohani Siidonisse viiva teega ja jõudsid kohale reede õhtupoolikul.

155:4.1 (1728.1) On Thursday morning, June 9, after receiving word regarding the progress of the kingdom brought by the messengers of David from Bethsaida, this group of twenty-five teachers of truth left Caesarea-Philippi to begin their journey to the Phoenician coast. They passed around the marsh country, by way of Luz, to the point of junction with the Magdala-Mount Lebanon trail road, thence to the crossing with the road leading to Sidon, arriving there Friday afternoon.

Kui nad jäid Luzi lähedal kaljueendi varju lõunat sööma, pidas Jeesus ühe oma tähelepanuväärseima kõne, mida ta apostlid olid kõigi temaga koos oldud aastate jooksul kuulnud. Niipea kui nad olid sööma istunud, küsis Siimon Peetrus Jeesuselt: „Meister, kui taevane Isa teab kõike ja tema vaim toetab meid taevariigi rajamisel maa peal, miks põgeneme siis oma vaenlaste ähvarduste eest? Miks me keeldume tõe vaenlastele vastu astumast?” Aga enne, kui Jeesus jõudis Peetruse küsimusele vastata, katkestas teda ka Toomas oma küsimusega: „Meister, ma tahaksin tõesti teada, mis meie Jeruusalemma-vaenlaste usul viga on. Milles seisneb tegelikult nende ja meie usu vahe? Miks meie tõekspidamised niivõrd lahku lähevad, kui me ometi kõik tunnistame, et teenime sama Jumalat?” Ja kui Toomas oli lõpetanud, ütles Jeesus: „Ma küll ei tahaks jätta tähelepanuta Peetruse küsimust, teades väga hästi, kui kerge oleks vääriti mõista põhjusi, miks ma väldin avalikku kokkupõrget juutide valitsejatega, aga ometi on teile kõigile praegu kasulikum, kui ma vastan pigem Tooma küsimusele. Ja ma teen seda siis, kui olete oma lõunasöögi lõpetanud.”

155:4.2 (1728.2) While pausing for lunch under the shadow of an overhanging ledge of rock, near Luz, Jesus delivered one of the most remarkable addresses which his apostles ever listened to throughout all their years of association with him. No sooner had they seated themselves to break bread than Simon Peter asked Jesus: “Master, since the Father in heaven knows all things, and since his spirit is our support in the establishment of the kingdom of heaven on earth, why is it that we flee from the threats of our enemies? Why do we refuse to confront the foes of truth?” But before Jesus had begun to answer Peter’s question, Thomas broke in, asking: “Master, I should really like to know just what is wrong with the religion of our enemies at Jerusalem. What is the real difference between their religion and ours? Why is it we are at such diversity of belief when we all profess to serve the same God?” And when Thomas had finished, Jesus said: “While I would not ignore Peter’s question, knowing full well how easy it would be to misunderstand my reasons for avoiding an open clash with the rulers of the Jews at just this time, still it will prove more helpful to all of you if I choose rather to answer Thomas’s question. And that I will proceed to do when you have finished your lunch.”

5. Jutlus tõelisest religioonist

5. The Discourse on True Religion

See mälestusväärne jutlus religioonist sisaldas nüüdisaegses sõnastuses kokkuvõtlikult järgmisi tõdesid:

155:5.1 (1728.3) This memorable discourse on religion, summarized and restated in modern phraseology, gave expression to the following truths:

Maailma religioonid on küll kahest päritolu — loomulikku ja ilmutuslikku päritolu —, kuid samal ajal ja sama rahva seas võib leida alati kolme selgelt eristuvat religioosse pühendumuse vormi. Need kolm usulise aje avaldust on:

155:5.2 (1728.4) While the religions of the world have a double origin — natural and revelatory — at any one time and among any one people there are to be found three distinct forms of religious devotion. And these three manifestations of the religious urge are:

1. algeline religioon. Pooleldi loomupärane ja instinktiivne aje karta saladuslikke energiaid ja palveldada kõrgemaid jõude, põhiliselt füüsilise olemusega religioon, hirmureligioon;

155:5.3 (1728.5) 1. Primitive religion. The seminatural and instinctive urge to fear mysterious energies and worship superior forces, chiefly a religion of the physical nature, the religion of fear.

2. tsivilisatsiooni religioon. Tsiviliseeruvate rahvaste arenevad usukontseptsioonid ja -kombed — meelereligioon — intellektuaalne teoloogia, millele on andnud autoriteedi väljakujunenud religioossed traditsioonid;

155:5.4 (1728.6) 2. The religion of civilization. The advancing religious concepts and practices of the civilizing races — the religion of the mind — the intellectual theology of the authority of established religious tradition.

3. tõeline religioon — ilmutuslik religioon. Üleloomulike väärtuste ilmnemine, igaveste reaalsuste osaline taipamine, pilguheit taevase Isa lõpmatule headusele ja ilule — inimkogemuste kaudu avalduv vaimureligioon.

155:5.5 (1728.7) 3. True religion — the religion of revelation. The revelation of supernatural values, a partial insight into eternal realities, a glimpse of the goodness and beauty of the infinite character of the Father in heaven — the religion of the spirit as demonstrated in human experience.

Meister ei halvustanud loodusinimese füüsilistel meeltel ja ebausklikel hirmudel põhinevat religiooni, ehkki tal oli kahju, et seda algelist palveldamisvormi oli inimkonna arukamate rahvaste usuvormides veel nii palju säilinud. Jeesus selgitas, et meele- ja vaimureligiooni suur vahe on selles, et esimest hoiavad ülal kirikuvõimud, teine aga põhineb täielikult inimkogemusel.

155:5.6 (1729.1) The religion of the physical senses and the superstitious fears of natural man, the Master refused to belittle, though he deplored the fact that so much of this primitive form of worship should persist in the religious forms of the more intelligent races of mankind. Jesus made it clear that the great difference between the religion of the mind and the religion of the spirit is that, while the former is upheld by ecclesiastical authority, the latter is wholly based on human experience.

Ja seejärel selgitas Meister selles õppetunnis järgmisi tõdesid:

155:5.7 (1729.2) And then the Master, in his hour of teaching, went on to make clear these truths:

Kuni rahvad pole jõudnud kõrgemale intellektuaalsele tasandile ja täielikumalt tsiviliseerunud, säilib neil veel palju niisuguseid lapsikuid ebausukombeid, mis on algeliste ja vähearenenud rahvaste arengulistele usutavadele nii iseloomulikud. Enne kui inimsugu jõuab vaimse kogemuse reaalsuste kõrgema ja üldisema tunnustamise tasandile, eelistavad paljud mehed ja naised ikka veel neid ametlikke religioone, milleni jõudmiseks on vaja vaid intellektuaalset tõusu, erinevalt vaimureligioonist, mis hõlmab meele ja hinge aktiivset osalemist usu heitluses edasiliikuva inimkogemuse karmide reaalsustega.

155:5.8 (1729.3) Until the races become highly intelligent and more fully civilized, there will persist many of those childlike and superstitious ceremonies which are so characteristic of the evolutionary religious practices of primitive and backward peoples. Until the human race progresses to the level of a higher and more general recognition of the realities of spiritual experience, large numbers of men and women will continue to show a personal preference for those religions of authority which require only intellectual assent, in contrast to the religion of the spirit, which entails active participation of mind and soul in the faith adventure of grappling with the rigorous realities of progressive human experience.

Ametlike traditsiooniliste religioonide tunnistamine on kerge lahendus inimese jaoks, kes tahab leida rahuldust oma vaimset laadi igatsustele. Ametlikud stabiilsed, kristalliseerunud ja juurdunud religioonid pakuvad valmis pelgupaiga, kuhu ahastav ja arutu inimhing võib põgeneda, kui teda kimbutab hirm ja piinab ebakindlus. Selline religioon nõuab pühendunutelt pakutava rahulduse ja kindlustunde hinnana ainult passiivset ja puhtintellektuaalset tõusu.

155:5.9 (1729.4) The acceptance of the traditional religions of authority presents the easy way out for man’s urge to seek satisfaction for the longings of his spiritual nature. The settled, crystallized, and established religions of authority afford a ready refuge to which the distracted and distraught soul of man may flee when harassed by fear and tormented by uncertainty. Such a religion requires of its devotees, as the price to be paid for its satisfactions and assurances, only a passive and purely intellectual assent.

Maale jääb veel kauaks niisuguseid arglikke, kartlikke ja kõhklevaid indiviide, kes eelistavad sel viisil religioosset lohutust saada, ehkki end ametliku religiooniga sidudes lähevad nad kompromissile isiksuse sõltumatusega, alandavad oma eneseväärikust ja loobuvad täielikult õigusest osaleda selles kõige põnevamas ja innustavamas võimalikus inimkogemustes: isiklikus tõeotsingus, intellektuaalse avastuse elevas rõõmus, isikliku usukogemuse reaalsuste kindlameelses uurimises, ülimas rahulduses, mida pakub vaimse usu poolt intellektuaalse kahtluse üle saavutatud võidu tegelikust teostumisest tuleneva isikliku triumfi kogemine, mis on ausalt saavutatud kogu inimeksistentsi ülimal avastusretkel — inimese Jumala-otsingus enda jaoks ja endana, ning tema leidmises.

155:5.10 (1729.5) And for a long time there will live on earth those timid, fearful, and hesitant individuals who will prefer thus to secure their religious consolations, even though, in so casting their lot with the religions of authority, they compromise the sovereignty of personality, debase the dignity of self-respect, and utterly surrender the right to participate in that most thrilling and inspiring of all possible human experiences: the personal quest for truth, the exhilaration of facing the perils of intellectual discovery, the determination to explore the realities of personal religious experience, the supreme satisfaction of experiencing the personal triumph of the actual realization of the victory of spiritual faith over intellectual doubt as it is honestly won in the supreme adventure of all human existence — man seeking God, for himself and as himself, and finding him.

Vaimureligioon tähendab pingutusi, heitlusi, vastuolusid, usku, kindlameelsust, armastust, ustavust ja edenemist. Meelereligioon — ametlik teoloogia — peaaegu ei nõuagi oma formaalsetelt uskujatelt neid jõupingutusi. Traditsioon on turvaline pelgupaik ja kerge tee neile kartlikele ning pooleldi uskuvatele hingedele, kes tõmbuvad vaistlikult eemale vaimuheitlustest ja meele ebakindlusest, mis kaasnevad julgete usurännakutega läbiuurimata tõdede avamerele, mille käigus otsitakse vaimsete reaalsuste kaugemaid kaldaid, nagu neid võib leida edenev inimmeel ja kogeda arenev inimhing.

155:5.11 (1729.6) The religion of the spirit means effort, struggle, conflict, faith, determination, love, loyalty, and progress. The religion of the mind — the theology of authority — requires little or none of these exertions from its formal believers. Tradition is a safe refuge and an easy path for those fearful and halfhearted souls who instinctively shun the spirit struggles and mental uncertainties associated with those faith voyages of daring adventure out upon the high seas of unexplored truth in search for the farther shores of spiritual realities as they may be discovered by the progressive human mind and experienced by the evolving human soul.

Ja Jeesus jätkas: „Jeruusalemma usujuhid on sõnastanud oma traditsiooniliste õpetajate ja kunagiste prohvetite eri doktriine intellektuaalsete tõekspidamiste juurdunud süsteemiks, ametlikuks religiooniks. Kõik need religioonid toetuvad suures osas meelele. Ning nüüd me astume selle religiooniga surmaheitlusse, sest hakkame üsna pea julgelt kuulutama uut religiooni — mis pole religioon selle sõna nüüdisaegses tähenduses, vaid on religioon, mis toetub põhiliselt inimmeele sisimas elavale Isa jumalikule vaimule; religioon, mille autoriteet tuleneb selle vastuvõtmise viljadest, mis ilmuvad nii kindlalt peagi kõigi nende isiklikus kogemuses, kes selle kõrgema vaimse osaduse tõdesid tõeliselt uskuma hakkavad.”

155:5.12 (1729.7) And Jesus went on to say: “At Jerusalem the religious leaders have formulated the various doctrines of their traditional teachers and the prophets of other days into an established system of intellectual beliefs, a religion of authority. The appeal of all such religions is largely to the mind. And now are we about to enter upon a deadly conflict with such a religion since we will so shortly begin the bold proclamation of a new religion — a religion which is not a religion in the present-day meaning of that word, a religion that makes its chief appeal to the divine spirit of my Father which resides in the mind of man; a religion which shall derive its authority from the fruits of its acceptance that will so certainly appear in the personal experience of all who really and truly become believers in the truths of this higher spiritual communion.”

Osutades ükshaaval kõigile kahekümne neljale ja nimetades neid nimepidi, ütles Jeesus: „Ja kes teist eelistaks nüüd minna seda lihtsat juurdunud ja kivistunud religiooni teed, mida kaitsevad Jeruusalemma variserid, selle asemel et kannatada raskusi ja tagakiusamisi, mis kaasnevad inimestele parema pääsemistee kuulutamisega, kui te samal ajal saate aru, missugust rahuldust pakub taevariigi igaveste tõdede ja ülima toreduse reaalse ilu elav isiklik kogemine? Kas te olete hirmunud, arad ja kerge tee otsijad? Kas te kardate usaldada oma tulevikku tõe Jumala kätesse, kelle pojad te olete? Kas te ei usalda Isa, kelle lapsed te olete? Kas te lähete tagasi traditsioonilise ja ametliku religiooni kindlustunnet ja intellektuaalset stabiilsust pakkuvale kergele teele või kinnitate oma vööd, et astuda koos minuga edasi sellesse ebakindlasse ja rahutusse tulevikku, et kuulutada uusi tõdesid vaimureligioonist, taevariigist inimsüdameis?”

155:5.13 (1730.1) Pointing out each of the twenty-four and calling them by name, Jesus said: “And now, which one of you would prefer to take this easy path of conformity to an established and fossilized religion, as defended by the Pharisees at Jerusalem, rather than to suffer the difficulties and persecutions attendant upon the mission of proclaiming a better way of salvation to men while you realize the satisfaction of discovering for yourselves the beauties of the realities of a living and personal experience in the eternal truths and supreme grandeurs of the kingdom of heaven? Are you fearful, soft, and ease-seeking? Are you afraid to trust your future in the hands of the God of truth, whose sons you are? Are you distrustful of the Father, whose children you are? Will you go back to the easy path of the certainty and intellectual settledness of the religion of traditional authority, or will you gird yourselves to go forward with me into that uncertain and troublous future of proclaiming the new truths of the religion of the spirit, the kingdom of heaven in the hearts of men?”

Kõik tema kakskümmend neli kuulajat tõusid, kavatsedes anda ühise ustava vastuse sellele emotsionaalsele üleskutsele, millesarnaseid Jeesus neile haruharva oli esitanud, kuid too tõstis käe ja peatas nad, lausudes: „Minge nüüd ja olge igaüks Isaga omaette ja leidke eneses minu küsimusele tunnetest mõjutamata vastus, ning selle õige ja siira hingehoiaku leidnud, rääkige sellest vabalt ja julgelt minu ja enda Isale, kelle lõpmatu armastav elu ongi selle religiooni vaim, mida me kuulutame.”

155:5.14 (1730.2) All twenty-four of his hearers rose to their feet, intending to signify their united and loyal response to this, one of the few emotional appeals which Jesus ever made to them, but he raised his hand and stopped them, saying: “Go now apart by yourselves, each man alone with the Father, and there find the unemotional answer to my question, and having found such a true and sincere attitude of soul, speak that answer freely and boldly to my Father and your Father, whose infinite life of love is the very spirit of the religion we proclaim.”

Evangelistid ja apostlid läksid ning igaüks oli veidi aega omaette. Jeesuse sõnad olid nende vaimu ülendanud, meelele innustust andnud ja neid tugevasti erutanud. Ent kui Andreas nad taas kokku kutsus, ütles Meister ainult: „Jätkame nüüd reisi. Me läheme mõneks ajaks Foiniikiasse ja te kõik peaksite palvetama selle eest, et Isa muudaks teie meele ja keha tunded meele kõrgemaks ustavuseks ja rohkem rahuldust pakkuvateks vaimukogemusteks.”

155:5.15 (1730.3) The evangelists and apostles went apart by themselves for a short time. Their spirits were uplifted, their minds were inspired, and their emotions mightily stirred by what Jesus had said. But when Andrew called them together, the Master said only: “Let us resume our journey. We go into Phoenicia to tarry for a season, and all of you should pray the Father to transform your emotions of mind and body into the higher loyalties of mind and the more satisfying experiences of the spirit.”

Teel olles need kakskümmend neli meest algul vaikisid, kuid peagi hakkasid omavahel rääkima ning sama päeva pärastlõunal kell kolm tundsid nad, et ei suuda enam edasi minna. Nad peatusid ja Peetrus ütles Jeesuse juurde astudes: „Meister, sa rääkisid meile elu ja tõe sõnu. Tahaksime neid veel kuulda; me palume, et sa räägiksid meile neist asjadest veel.”

155:5.16 (1730.4) As they journeyed on down the road, the twenty-four were silent, but presently they began to talk one with another, and by three o’clock that afternoon they could not go farther; they came to a halt, and Peter, going up to Jesus, said: “Master, you have spoken to us the words of life and truth. We would hear more; we beseech you to speak to us further concerning these matters.”

6. Teine jutlus religioonist

6. The Second Discourse on Religion

Kui nad nüüd mäenõlva varjus peatuse tegid, jätkas Jeesus neile vaimureligiooni õpetamist, rääkides sisuliselt järgmist:

155:6.1 (1730.5) And so, while they paused in the shade of the hillside, Jesus continued to teach them regarding the religion of the spirit, in substance saying:

Te olete tulnud nende oma kaaslaste seast, kes on paremaks pidanud rahulduda meelereligiooniga, kes ihkavad turvalisust ja eelistavad konformismi. Teie olete otsustanud vahetada ametliku religiooni pakutava kindlustunde põneva ja edasiviiva usu vaimust saadava kindlustunde vastu. Te olete julgenud protesteerida ametliku religiooni kurnava ikke vastu ja lükata tagasi praegu jumalasõnaks peetavate pärimuslike traditsioonide autoriteedi. Meie Isa rääkis tõepoolest Moosese, Eelija, Jesaja, Aamose ja Hoosea kaudu, kuid ei lakanud pärast nende vanaaja prohvetite vaikimist maailmale tõesõnu andmast. Minu Isa ei tee vahet rahvaste ega põlvkondade vahel, ta ei jaga tõe sõna armulikult ühele ajastule, hoides seda teise eest. Ärge tehke seda rumalust, et te nimetate jumalikuks seda, mis on üdini inimlik, ja ärge jätke märkamata tõe sõnu, mis ei tule oletatavalt ilmutuse saanud traditsiooniliste oraaklite suust.

155:6.2 (1730.6) You have come out from among those of your fellows who choose to remain satisfied with a religion of mind, who crave security and prefer conformity. You have elected to exchange your feelings of authoritative certainty for the assurances of the spirit of adventurous and progressive faith. You have dared to protest against the grueling bondage of institutional religion and to reject the authority of the traditions of record which are now regarded as the word of God. Our Father did indeed speak through Moses, Elijah, Isaiah, Amos, and Hosea, but he did not cease to minister words of truth to the world when these prophets of old made an end of their utterances. My Father is no respecter of races or generations in that the word of truth is vouchsafed one age and withheld from another. Commit not the folly of calling that divine which is wholly human, and fail not to discern the words of truth which come not through the traditional oracles of supposed inspiration.

Olen kutsunud teid üles sündima uuesti, sündima vaimust. olen kutsunud teid traditsioonide autoriteedi ja letargia pimedusest välja transtsendentsesse valgusesse, mis lubab teil mõista võimalust teha ise see suurim avastus, mis inimkonnal on võimalik teha — leida Jumal enda jaoks, endas ja endast taevaliku kogemusena ning seda kõike oma tegelikus isiklikus kogemuses. Nii võite te siirduda surmast ellu, traditsioonide autoriteedist Jumala tundmise kogemusse; nii siirdute pimedusest valgusesse, päritud rahvausust isikliku kogemuse tulemusena omandatud isiklikku usku; ja te edenete oma esivanematelt saadud meeleteoloogialt tõelise vaimureligioonini, mis koguneb teie hinges igavese annetusena.

155:6.3 (1731.1) I have called upon you to be born again, to be born of the spirit. I have called you out of the darkness of authority and the lethargy of tradition into the transcendent light of the realization of the possibility of making for yourselves the greatest discovery possible for the human soul to make — the supernal experience of finding God for yourself, in yourself, and of yourself, and of doing all this as a fact in your own personal experience. And so may you pass from death to life, from the authority of tradition to the experience of knowing God; thus will you pass from darkness to light, from a racial faith inherited to a personal faith achieved by actual experience; and thereby will you progress from a theology of mind handed down by your ancestors to a true religion of spirit which shall be built up in your souls as an eternal endowment.

Teie religioon muutub puhtintellektuaalsest usust traditsioonilisse autoriteeti selle elava usu tegelikuks kogemiseks, mis suudab hõlmata Jumala reaalsust ja kõike, mis on seotud Isa jumaliku vaimuga. Meelereligioon seob teid lootusetult minevikuga, vaimureligioon seisneb järjestikustes ilmutustes ja kutsub teid ikka edasi vaimsete ideaalide ja igaveste reaalsuste üha kõrgemate ja pühamate saavutuste poole.

155:6.4 (1731.2) Your religion shall change from the mere intellectual belief in traditional authority to the actual experience of that living faith which is able to grasp the reality of God and all that relates to the divine spirit of the Father. The religion of the mind ties you hopelessly to the past; the religion of the spirit consists in progressive revelation and ever beckons you on toward higher and holier achievements in spiritual ideals and eternal realities.

Ehkki ametlik religioon võib anda teatud ajaks kindlustunde, maksate te selle mööduva rahuldustunde eest oma vaimse ja usuvabaduse kaotamisega. Minu Isa ei sunni teid taevariiki astumise hinnana vastu võtma usku teile vaimselt vastumeelsetesse, ebapühadesse ja ebareaalsetesse asjadesse. Teilt ei nõuta, et te enda halastus-, õiglus- ja tõetunnet rikutaks allumisega religioossete vormide ja tseremooniate kulunud süsteemile. Vaimureligioon jätab teid alatiseks vabaks järgima tõde, kuhu iganes te vaimu juhtimisel ka ei satuks. Ja kes oskab otsustada — vahest on sellel vaimul ka sellele põlvkonnale midagi niisugust anda, mida varasemad põlvkonnad on keeldunud kuulmast?

155:6.5 (1731.3) While the religion of authority may impart a present feeling of settled security, you pay for such a transient satisfaction the price of the loss of your spiritual freedom and religious liberty. My Father does not require of you as the price of entering the kingdom of heaven that you should force yourself to subscribe to a belief in things which are spiritually repugnant, unholy, and untruthful. It is not required of you that your own sense of mercy, justice, and truth should be outraged by submission to an outworn system of religious forms and ceremonies. The religion of the spirit leaves you forever free to follow the truth wherever the leadings of the spirit may take you. And who can judge — perhaps this spirit may have something to impart to this generation which other generations have refused to hear?

Häbi neile väärusuõpetajatele, kes veavad janused hinged tagasi hämarasse ja kaugesse minevikku ning jätavad nad sinna! Nii on need õnnetud inimesed määratud ehmuma iga uue avastuse peale, kuna iga uus tõeilmutus neid kimbatusse ajab. Prohvet, kes ütles, et „täiuslikus rahus püsib see, kelle meel loodab Jumala peale”, polnud lihtsalt autoriteetse teoloogia intellektuaalne uskuja. See tõde tundnud inimene oli avastanud Jumala ega rääkinud lihtsalt Jumalast.

155:6.6 (1731.4) Shame on those false religious teachers who would drag hungry souls back into the dim and distant past and there leave them! And so are these unfortunate persons doomed to become frightened by every new discovery, while they are discomfited by every new revelation of truth. The prophet who said, “He will be kept in perfect peace whose mind is stayed on God,” was not a mere intellectual believer in authoritative theology. This truth-knowing human had discovered God; he was not merely talking about God.

Ma manitsen teid loobuma tavast alati vanaaja prohveteid tsiteerida ja Iisraeli kangelasi kiita, püüdke selle asemel ise saada Kõigekõrgema elavateks prohvetiteks ja saabuva taevariigi vaimseteks kangelasteks. Kunagisi Jumalat tundnud juhte tasub tõepoolest austada, ent miks peaksite seda tehes ohverdama inimeksistentsi üleva kogemuse: Jumala leidmise iseenda jaoks ja tema tundmise omaenda hinges?

155:6.7 (1731.5) I admonish you to give up the practice of always quoting the prophets of old and praising the heroes of Israel, and instead aspire to become living prophets of the Most High and spiritual heroes of the coming kingdom. To honor the God-knowing leaders of the past may indeed be worth while, but why, in so doing, should you sacrifice the supreme experience of human existence: finding God for yourselves and knowing him in your own souls?

Igal rahval on inimeksistentsi kohta vaimusilmas oma ettekujutus, seetõttu jääb meelereligioon sellistele rahva vaadetele paratamatult alati truuks. Ametlikud religioonid ei jõua kunagi ühtlustumiseni. Inimlikku ühtsust ja surelike vendlust on võimalik saavutada ainult vaimureligiooni annetamisega kõrgemalt ja selle kaudu. Rahvad võivad meelelt erineda, aga kogu inimkonna sisimas elab seesama jumalik ja igavene vaim. Lootus saavutada inimestevahelist vendlust võib teostuda vaid siis, kui üksteisest kaugenenud ametlikke meelereligioone immutab ning varjutab ühendav ja õilistav vaimureligioon — isikliku vaimse kogemuse religioon.

155:6.8 (1732.1) Every race of mankind has its own mental outlook upon human existence; therefore must the religion of the mind ever run true to these various racial viewpoints. Never can the religions of authority come to unification. Human unity and mortal brotherhood can be achieved only by and through the superendowment of the religion of the spirit. Racial minds may differ, but all mankind is indwelt by the same divine and eternal spirit. The hope of human brotherhood can only be realized when, and as, the divergent mind religions of authority become impregnated with, and overshadowed by, the unifying and ennobling religion of the spirit — the religion of personal spiritual experience.

Ametlikud usundid saavad inimesi ainult lahutada ja neid nende veendumustega üksteise vastu seada, vaimureligioon toob inimesed üha enam kokku ja teeb nad üksteise suhtes mõistvaks ning osavõtlikuks. Ametlikud religioonid nõuavad inimestelt uskumuste ühetaolisust, aga seda on maailma praeguses olukorras võimatu saavutada. Vaimureligioon vajab vaid kogemuse ühtsust — ühesugust saatust —, lubades uskumuste mitmekesisust. Vaimureligioon nõuab ainult taipamise ühtsust, mitte arvamuste ja vaatepunktide ühetaolisust. Vaimureligioon ei nõua intellektuaalsete seisukohtade, vaid ainult vaimutunnetuse ühtsust. Ametlikud usundid kristalliseeruvad elututeks usutunnistusteks, vaimureligioon kasvab armastava teenimise ja halastava hoolekande õilistavatest tegudest üha suurenevaks rõõmuks ja vabaduseks.

155:6.9 (1732.2) The religions of authority can only divide men and set them in conscientious array against each other; the religion of the spirit will progressively draw men together and cause them to become understandingly sympathetic with one another. The religions of authority require of men uniformity in belief, but this is impossible of realization in the present state of the world. The religion of the spirit requires only unity of experience — uniformity of destiny — making full allowance for diversity of belief. The religion of the spirit requires only uniformity of insight, not uniformity of viewpoint and outlook. The religion of the spirit does not demand uniformity of intellectual views, only unity of spirit feeling. The religions of authority crystallize into lifeless creeds; the religion of the spirit grows into the increasing joy and liberty of ennobling deeds of loving service and merciful ministration.

Aga ma hoiatan teid, et ükski teist ei vaataks Aabrahami lapsi põlgusega sellepärast, et nad juhtusid elama neil pahelistel traditsioonilise viljatuse päevadel. Meie esiisad andusid püsivale ja kirglikule Jumala otsimisele ning leidsid ta, nii nagu ükski teine rahvas pole teda tundnud alates Aadamast, kes teadis sellest palju, sest oli ise Jumala Poeg. Minu Isa ei ole jätnud tähele panemata Iisraeli juba Moosese ajast saadik toimunud pikki ja väsimatuid püüdlusi leida Jumal ja teda tundma õppida. Juudid on inimpõlvi kestnud ränkade aastate jooksul lakkamatult rüganud, higistanud, äganud ja vaevarikast tööd teinud ning talunud kannatusi ja kogenud valestimõistetud ja põlatud inimeste kurbust, kõike selleks, et jõuda veidi lähemale Jumala kohta käiva tõe avastamisele. Hoolimata kõigist Iisraeli ebaõnnestumistest ja kõhklustest, ilmutasid meie isad alates Moosesest kuni Aamose ja Hoosea aegadeni kogu maailmale üha enam ja üha selgemat ning tõelisemat pilti igavesest Jumalast. Nii valmistati ette tee veel suuremale ilmutusele Isast, millest teidki on kutsutud osa saama.

155:6.10 (1732.3) But watch, lest any of you look with disdain upon the children of Abraham because they have fallen on these evil days of traditional barrenness. Our forefathers gave themselves up to the persistent and passionate search for God, and they found him as no other whole race of men have ever known him since the times of Adam, who knew much of this as he was himself a Son of God. My Father has not failed to mark the long and untiring struggle of Israel, ever since the days of Moses, to find God and to know God. For weary generations the Jews have not ceased to toil, sweat, groan, travail, and endure the sufferings and experience the sorrows of a misunderstood and despised people, all in order that they might come a little nearer the discovery of the truth about God. And, notwithstanding all the failures and falterings of Israel, our fathers progressively, from Moses to the times of Amos and Hosea, did reveal increasingly to the whole world an ever clearer and more truthful picture of the eternal God. And so was the way prepared for the still greater revelation of the Father which you have been called to share.

Ärge unustage, et on ainult üks avastusretk, mis annab rohkem rahuldust ja on erutavam kui püüd avastada elava Jumala tahet — see on ülev kogemus, mis saadakse ausast püüdest seda jumalikku tahet täita. Ärge unustage, et Jumala tahet saab täita igal maisel tegevusalal. Ei ole nii, et mõni elukutse on püha ja mõni ilmalik. Kõik on püha nende elus, keda juhib vaim; see tähendab, et nad alluvad tõele, neid õilistab armastus ja valdab halastus ning piirab ausus — õiglus. Vaim, mille minu Isa ja mina maailma saadame, ei ole mitte ainult Tõe Vaim, vaid ka täiusliku ilu vaim.

155:6.11 (1732.4) Never forget there is only one adventure which is more satisfying and thrilling than the attempt to discover the will of the living God, and that is the supreme experience of honestly trying to do that divine will. And fail not to remember that the will of God can be done in any earthly occupation. Some callings are not holy and others secular. All things are sacred in the lives of those who are spirit led; that is, subordinated to truth, ennobled by love, dominated by mercy, and restrained by fairness — justice. The spirit which my Father and I shall send into the world is not only the Spirit of Truth but also the spirit of idealistic beauty.

Te peate lakkama otsimast Jumala maailma ainult vanade autoriteetsete teoloogiaallikate lehekülgedelt. Need, kes on sündinud Jumala vaimust, saavad nüüdsest eristada Jumala sõna, hoolimata sellest, kust see pärineb. Jumalikku tõde ei tohi alahinnata, kui selle annetamise kanal näibki olevat inimlik. Paljud teie vennad võtavad küll Jumala teooria vastu, aga vaimselt ei suuda nad Jumala olemasolu mõista. Just seepärast olengi ma teile nii tihti õpetanud, et taevariiki saab kõige paremini tegelikkuseks muuta lapse siira vaimuhoiaku omandamise teel. See ei ole mitte lapse vaimne ebaküpsus, mida ma teile soovitan, vaid pigem säärase kergeuskliku ja täiesti usaldava väikese olevuse vaimne lihtsus. Ei ole nii tähtis teada Jumala fakti, kui üha enam suuta tunda Jumala kohalolu.

155:6.12 (1732.5) You must cease to seek for the word of God only on the pages of the olden records of theologic authority. Those who are born of the spirit of God shall henceforth discern the word of God regardless of whence it appears to take origin. Divine truth must not be discounted because the channel of its bestowal is apparently human. Many of your brethren have minds which accept the theory of God while they spiritually fail to realize the presence of God. And that is just the reason why I have so often taught you that the kingdom of heaven can best be realized by acquiring the spiritual attitude of a sincere child. It is not the mental immaturity of the child that I commend to you but rather the spiritual simplicity of such an easy-believing and fully-trusting little one. It is not so important that you should know about the fact of God as that you should increasingly grow in the ability to feel the presence of God.

Kui te kord juba hakkate Jumalat oma hinges leidma, hakkate teda peagi avastama ka teiste inimeste hingedes ning lõpuks kõigis võimsa universumi loodud-olendites ja loodutes. Ent kuidas saab Isa ilmuda üleva ustavuse ja jumalike ideaalide Jumalana nende inimeste hingedes, kes peaaegu ei mõtisklegi selliste igaveste reaalsuste üle? Meel ei ole küll vaimse olemuse asupaik, kuid on sissepääsutee sellesse.

155:6.13 (1733.1) When you once begin to find God in your soul, presently you will begin to discover him in other men’s souls and eventually in all the creatures and creations of a mighty universe. But what chance does the Father have to appear as a God of supreme loyalties and divine ideals in the souls of men who give little or no time to the thoughtful contemplation of such eternal realities? While the mind is not the seat of the spiritual nature, it is indeed the gateway thereto.

Ärge tehke seda viga, et püüate teistele inimestele tõestada, et olete leidnud Jumala; te ei saa teadlikult sellist kehtivat tõestust esitada, ehkki on olemas kaks kindlat ja võimsat fakti, mis kinnitavad, et te tunnete Jumalat:

155:6.14 (1733.2) But do not make the mistake of trying to prove to other men that you have found God; you cannot consciously produce such valid proof, albeit there are two positive and powerful demonstrations of the fact that you are God-knowing, and they are:

1. Jumala vaimu viljad, mis ilmnevad teie igapäevaelus;

155:6.15 (1733.3) 1. The fruits of the spirit of God showing forth in your daily routine life.

2. kogu teie elukava tõendab kindlalt, et olete surmajärgse ellujäämise avastusretke nimel riskinud tagasihoidmatult kõigega, mis te olete ja mis teil on, lootuses leida igaviku Jumal, kelle kohaloleku eelmaiku olete ajas tundnud.

155:6.16 (1733.4) 2. The fact that your entire life plan furnishes positive proof that you have unreservedly risked everything you are and have on the adventure of survival after death in the pursuit of the hope of finding the God of eternity, whose presence you have foretasted in time.

Ja ärge kahelge: minu Isa vastab alati usu nõrgimalegi vilkumisele. Ta paneb tähele ürginimese füüsilisi ja ebausklikke emotsioone. Neis ausates, kuid kartlikes hingedes, kelle usk on nii nõrk, et see polegi palju enamat kui intellektuaalne kohanemine, passiivne nõustumine ametlike religioonidega, on Isa alati valmis austama ja edendama isegi kõiki neid nõrku katseid temani jõuda. Aga teilt, kes te olete kutsutud pimedusest valgusesse, oodatakse uskumist kogu südamest: teie usk peab valitsema teie keha, hinge ja vaimu ühiseid hoiakuid.

155:6.17 (1733.5) Now, mistake not, my Father will ever respond to the faintest flicker of faith. He takes note of the physical and superstitious emotions of the primitive man. And with those honest but fearful souls whose faith is so weak that it amounts to little more than an intellectual conformity to a passive attitude of assent to religions of authority, the Father is ever alert to honor and foster even all such feeble attempts to reach out for him. But you who have been called out of darkness into the light are expected to believe with a whole heart; your faith shall dominate the combined attitudes of body, mind, and spirit.

Teie olete minu apostlid ning teile ei tohi religioon saada teoloogiliseks varjupaigaks, kuhu võite põgeneda, kui kardate seista silmitsi vaimse progressi ja idealistliku avastusretke karmide reaalsustega. Pigem peaks teie religioon saama tegelikuks kogemuseks, mis tunnistaks, et Jumal on teid leidnud, valgustanud, õilistanud ja vaimsustanud ning et te olete värvatud igavesele avastusretkele, leidmaks Jumalat, kes on teid nõndaviisi leidnud ja oma pojaks teinud.

155:6.18 (1733.6) You are my apostles, and to you religion shall not become a theologic shelter to which you may flee in fear of facing the rugged realities of spiritual progress and idealistic adventure; but rather shall your religion become the fact of real experience which testifies that God has found you, idealized, ennobled, and spiritualized you, and that you have enlisted in the eternal adventure of finding the God who has thus found and sonshipped you.

Ja kui Jeesus kõnelemise lõpetas, viipas ta Andreasele ning ütles läände, Foiniikia poole osutades: „Asume teele.”

155:6.19 (1733.7) And when Jesus had finished speaking, he beckoned to Andrew and, pointing to the west toward Phoenicia, said: “Let us be on our way.”





Back to Top