URANTIA RAAMAT - 142. Kiri. Paasapüha Jeruusalemmas

(UF-EST-001-2010-1)

URANTIA RAAMAT   

IV OSA: Jeesuse elu ja Õpetused

142. Kiri. Paasapüha Jeruusalemmas



142. Kiri. Paasapüha Jeruusalemmas

142:0.1 (1596.1) APRILLIKUUS töötas Jeesus koos apostlitega Jeruusalemmas, kuid igal õhtul läksid nad ööseks Betaaniasse. Jeesus ise veetis iga nädal ühe või kaks ööd Kreeka juudi Flaviuse kodus, kuhu paljud tuntud juudid tulid salaja talle küsimusi esitama.

142:0.2 (1596.2) Esimesel Jeruusalemmas veedetud päeval külastas Jeesus oma endist sõpra Hannast, kunagist ülempreestrit ja Sebedeuse naise Saloome sugulast. Hannas oli Jeesusest ja tema õpetustest kuulnud ning kui Jeesus ülempreestrile külla läks, võeti teda vastu väga jahedalt. Tajunud Hannase jahedust, lahkus Jeesus kohe, öeldes: „Hirm on inimese põhiline orjastaja ja uhkus tema suur nõrkus, kas sina annad ennast nende mõlema, rõõmu-ja vabadusehävitaja orjusse?” Ent Hannas ei vastanud. Meister nägi Hannast uuesti alles siis, kui too koos oma väimehega Inimese Poja üle kohut mõistis.

1. Õpetustöö templis

142:1.1 (1596.3) Iga päev kogu selle kuu õpetas Jeesus või mõni apostlitest templis. Kui paasapüha rahvahulgad juba liiga suureks kasvasid ja kõik ei pääsenud enam templisse õpetusi kuulama, hakkasid apostlid paljusid õpperühmi juhtima väljaspool pühasid õuesid. Nende sõnumi tuum oli järgmine:

142:1.2 (1596.4) 1. taevariik on ligidal;

142:1.3 (1596.5) 2. uskudes Jumalasse kui Isasse, võite pääseda taevariiki ja saada seeläbi Jumala poegadeks;

142:1.4 (1596.6) 3. taevariigi elu reegel on armastus — ülim andumus Jumalale, armastades samal ajal ligimest nagu iseennast;

142:1.5 (1596.7) 4. taevariigi seadus on Isa tahtele kuuletumine, mis kannab vaimuvilja inimese isiklikus elus.

142:1.6 (1596.8) Paasapüha tähistama tulnud rahvahulgad kuulasid seda Jeesuse õpetust ja sajad neist rõõmustasid hea uudise üle. Juutide tähtsamatele preestritele ja valitsejatele hakkas Jeesus koos oma apostlitega suurt muret tekitama ning nad vaidlesid omavahel, mida tuleks nendega peale hakata.

142:1.7 (1596.9) Lisaks jutlustamisele templis ja selle ümber tegid apostlid ning neisse uskujad paasapühale saabunud rahvahulga seas palju isiklikku tööd. Neid kuulanud mehed ja naised omakorda kandsid uudise Jeesuse sõnumist sellelt paasapühalt Rooma impeeriumi kaugeimatesse osadesse, samuti Itta. Nii sai alguse taevariigi evangeeliumi levik ka välismaailma. Jeesuse töö ei piirdunud enam Palestiinaga.

2. Jumala viha

142:2.1 (1597.1) Jeruusalemmas viibis paasapühapidustustel keegi Jaakob, rikas juudi kaupmees Kreetalt, kes tuli Andrease juurde paluma isiklikku kohtumist Jeesusega. Andreas korraldas talle salajase kohtumise Jeesusega järgmisel õhtul Flaviuse kodus. See mees ei saanud Meistri õpetustest aru ja oli tulnud sellepärast, et soovis jumalariigi kohta lähemalt küsida. Jaakob ütles Jeesusele: „Aga rabi, Mooses ja vanaaja prohvetid ütlesid, et Jahve on kiivas Jumal, suure viha ja ägeda raevuga Jumal. Prohvetid ütlevad, et ta vihkab pahategijaid ja maksab kätte neile, kes tema seadustele ei kuuletu. Sina oma jüngritega õpetad meile, et Jumal on hea ja kaastundlik Isa, kes armastab kõiki inimesi nii väga, et tahaks võtta nad sellesse uude taevariiki, mille peatset saabumist te kuulutate.”

142:2.2 (1597.2) Kui Jaakob oma jutu oli lõpetanud, vastas Jeesus: „Jaakob, sa oled õigesti esitanud vanaaja prohvetite arusaamu, kes on õpetanud oma põlvkonna lapsi vastavalt oma aja valgusele. Meie Isa Paradiisis on muutumatu. Ent arusaam tema olemusest on Moosese ajast Aamose ajani ja isegi prohvet Jesaja põlvkonnani avardunud ning kasvanud. Ja nüüd olen mina tulnud lihas ilmutama Isa uues auhiilguses ja näitama tema armastust ning halastust kõigi maailmade kõigile inimestele. Sedamööda, kuidas evangeelium sellest taevariigist levib oma rõõmu- ja hea tahte sõnumiga üle kogu maailma ja iga inimeseni, arenevad kõigi rahvaste perede vahel täiuslikumad ja paremad suhted. Aja möödudes hakkavad isad ja nende lapsed üksteist rohkem armastama ning sel viisil tekib parem arusaam taevase Isa armastusest oma maiste laste vastu. Pea meeles, Jaakob, et hea ja õige isa armastab oma peret tervikuna — kui peret — , armastades samas tõeliselt ja südamest ka iga üksikut pereliiget.”

142:2.3 (1597.3) Olles taevase Isa olemuse üle üsna pikalt arutlenud, ütles Jeesus: „Sina, Jaakob, oled paljude laste isa ja tead hästi, et minu sõnades on tõde.” Ja Jaakob vastas: „Aga Meister, kes ütles sulle, et ma olen kuue lapse isa? Kuidas sa seda minu kohta tead?” Ja Meister lausus: „Piisab, kui ma ütlen, et Isa ja Poeg teavad kõike, sest nad näevad tõepoolest kõike. Armastades oma lapsi maapealse isana, pead sa nüüd mõistma oma taevase Isa tõelist armastust sinu vastu — mitte lihtsalt kui Aabrahami lapse, vaid sinu, sinu isikliku hinge vastu.”

142:2.4 (1597.4) Ja Jeesus jätkas: „Kui su lapsed on väga väikesed ja rumalad ning sa pead neid nuhtlema, võivad nad mõelda, et nende isa on raevukas ja täis vihavimma. Nad ei näe oma ebaküpsuses karistuse taga isa ettenägelikku ja kasvatada soovivat armastust. Kas poleks aga neil lastel rumal jääda varasemate vääritimõistetud ettekujutuste juurde oma isast, kui nad täiskasvanud meesteks ja naisteks saavad? Meeste ja naistena peaksid nad nüüd aduma oma isa armastust kõigis neis nooruses kogetud karistustes. Ning kas ei peaks inimkond sajandite möödudes hakkama paremini aru saama taevase Isa tõelisest olemusest ja armastavast loomusest? Mis kasu on vaimuvalguse andmi sest järjestikustele põlvkondadele, kui te näete Jumalat endiselt nii, nagu Mooses ja prohvet teda nägid? Ma ütlen sulle, Jaakob, et praeguse tunni säravas valguses peaksid sa nägema Isa teistsugusena, kui teda varem on nähtud. Ning teda sellisena nähes peaksid sa rõõmuga astuma kuningriiki, kus valitseb niisugune halastav Isa, ning laskma tema armastusetahtel nüüdsest oma elu juhtida.”

142:2.5 (1598.1) Ja Jaakob vastas: „Rabi, ma usun, ja soovin, et sa juhiksid mind Isa kuningriiki.”

3. Arusaam Jumalast

142:3.1 (1598.2) Kaksteist apostlit, kelle enamik oli seda arutelu Jumala olemusest pealt kuulanud, esitasid Jeesusele tol õhtul taevase Isa kohta palju küsimusi. Meistri vastused on kõige parem edasi anda järgmise nüüdisaegses sõnastuses kokkuvõttena:

142:3.2 (1598.3) Jeesus noomis neid kahtteist leebelt, öeldes sisuliselt järgmist: Kas te ei tea siis, kuidas idee Jahvest on iisraeli pärimustes arenenud ning mida pühakirjades Jumaladoktriini kohta õpetatakse? Ning Meister seletas apostlitele, kuidas arusaam Jumalusest on kogu juudi rahva arenguloo jooksul kujunenud. Ta juhtis tähelepanu järgmistele etappidele Jumala-idee kasvus:

142:3.3 (1598.4) 1. Jahve — Siinai sugukondade jumal. See oli primitiivne arusaam Jumalusest, mille Mooses tõstis Iisraeli Issand Jumalana kõrgemale tasemele. Taevane Isa ei jäta kunagi oma maiste laste siirast palveldamist vastu võtmata, ükskõik kui tahumatu ka poleks nende arusaam Jumalusest või missuguse nimega nad tema jumalikku olemust ka ei tähistaks;

142:3.4 (1598.5) 2. Kõigekõrgem. Seda arusaama taevasest Isast kuulutas Aabrahamile Melkisedek ning selle kandsid Saalemist edasi need, kes uskusid seda avaramat ja laiemat Jumaluse-ideed. Aabraham ja ta vend lahkusid Uurist, sest seal oli võimust võtnud päikese palveldamine, ning hakkasid uskuma Melkisedeki õpetust El Elyonist — Kõigekõrgemast Jumalast. Nende arusaamas Jumalast olid liitunud ja segunenud varasemad, Mesopotaamiast pärit ideed ja doktriin Kõigekõrgemast;

142:3.5 (1598.6) 3. El Šaddai. Tol varasel ajal palveldasid paljud heebrealased El Šaddaid, egiptlaste arusaama taevasest Jumalast, mida nad õppisid tundma Niilusemaal vangipõlves olles. Kõik kolm arusaama Jumalast ühinesid alles tükk aega pärast Melkisedekit ühtseks doktriiniks loojast Jumalusest, Iisraeli Issandast Jumalast;

142:3.6 (1598.7) 4. Elohim. Õpetus Paradiisi-Kolmsusest pärineb veel Aadama aegadest. Kas te ei mäleta, et pühakirja alguses öeldakse: „Alguses lõid Jumalad taevad ja maa”? See näitab, et tolle üriku koostamise ajal oli meie esiisade religioonis juurdunud arusaam Kolmsusest kui kolmest Jumalast üheskoos;

142:3.7 (1598.8) 5. Ülim Jahve. Jesaja ajaks olid need uskumused Jumalast avardunud arusaamaks Kõiksest Loojast, kes oli ühtaegu kõikvõimas ja kõikselt halastav. Ning see arenev ja avarduv arusaam Jumalast tõrjus kõik varasemad Jumaluse-ideed meie isade religioonist praktiliselt välja;

142:3.8 (1598.9) 6. Taevane Isa. Nüüd tunneme Jumalat kui meie taevast Isa. Meie õpetus loob religiooni, milles uskuja on Jumala poeg. See ongi taevariigi evangeeliumi hea sõnum. Isaga koos eksisteerivad Poeg ja Vaim ning nende Paradiisi Jumaluste olemuse ja hoolitsuse ilmutamine muutub tõusvate Jumala poegade igavese vaimse progressi lõpututel ajastutel üha avaramaks ja eredamaks. Sisimas elav vaim tunneb kõigil aegadel ja ajastutel kõigi inimolendite tõelises palveldamises — mis on seotud nende isikliku vaimse arenguga — ära austusavalduse taevasele Isale.

142:3.9 (1599.1) Apostlid polnud veel kunagi varem olnud nii ehmunud kui nüüd, kuuldes Jeesust selgitamas, kuidas arusaam Jumalast on eelmiste põlvkondade jooksul juutide meeles kasvanud; nad olid liialt hämmeldunud, et küsimusi esitada. Nad istusid vaikides Jeesuse ees ja Meister jätkas: „Te oleksite neid tõdesid teadnud, kui oleksite pühakirju lugenud. Kas te pole lugenud Saamueli raamatust: „Aga Issanda viha süttis põlema Iisraeli vastu, nii et ta kihutas Taaveti nende vastu, öeldes: „Mine, loe ära Iisrael ja Juuda””? Ning selles pole midagi imelikku, sest Saamueli ajal uskusid Aabrahami lapsed tõesti, et Jahve oli loonud nii hea kui ka kurja. Kui aga üks hilisem kirjatundja neid sündmusi jutustas ajal, mil juutide arusaam Jumala olemusest oli avardunud, ei julgenud ta Jahvele kurjust omistada, seepärast ütles ta: „Aga saatan tõusis Iisraeli vastu ja õhutas Taavetit, et ta Iisraeli ära loeks”. Kas te ei saa siis aru, et need kirjakohad pühakirjades näitavad selgesti, kuidas arusaam Jumala olemusest on iga põlvkonnaga avardunud?

142:3.10 (1599.2) Te oleksite pidanud ka mõistma, kuidas täies kooskõlas nende avardunud arusaamadega jumalikkusest kasvas arusaam jumalikest seadustest. Kui Iisraeli lapsed enne Jahve-arusaama avardumist Egiptusest pääsesid, oli neil kümme käsku, mis olid neile seaduseks ajani, mil nad Siinai all laagrisse jäid. Ja need kümme käsku olid:

142:3.11 (1599.3) 1. sa ei tohi kummardada ühtki teist jumalat, sest Issand on kiivas Jumal;

142:3.12 (1599.4) 2. sa ei tohi endale teha valatud jumalaid;

142:3.13 (1599.5) 3. sa ei tohi jätta pidamata hapnemata leibade püha;

142:3.14 (1599.6) 4. kõik su esmasündinud pojad ja su isaste kariloomade esmikud on minu päralt, ütleb Issand;

142:3.15 (1599.7) 5. kuus päeva võid sa teha tööd, aga seitsmendal päeval pead sa puhkama;

142:3.16 (1599.8) 6. pea uudsevilja lõikamise püha ja vilja lõikustänupüha aasta lõpus;

142:3.17 (1599.9) 7. sa ei tohi ohverdada ühegi tapaohvri verd koos hapnenud leivaga;

142:3.18 (1599.10) 8. paasapüha tapaohver ei tohi seista üle öö hommikuni;

142:3.19 (1599.11) 9. parim osa oma põllu uudseviljast vii Issanda, oma Jumala kotta;

142:3.20 (1599.12) 10. ära keeda kitsetalle ta ema piimas.

142:3.21 (1599.13) Ning siis, Siinai mäel, keset müristamist ja välku, andis Mooses neile kümme uut käsku, mis on, nagu te kõik peaksite möönma, väärtuslikumad ütlused, saatmaks Jumaluse Jahve-arusaama avardumist. Ning kas te pole kunagi märganud nende käskude esinemist pühakirjades kahel korral: esimesel juhul põhjendati sabati pidamist Egiptusest pääsemisega, hilisemas ürikus nõudsid aga meie esiisade arenenumad usulised tõekspidamised selle seisukoha muutmist, et tunnistada sabatipidamise põhjendusena loomise fakti?

142:3.22 (1599.14) Ja ehk tuleb teile meelde, et need kümme negatiivset käsku muudeti Jesaja aja vaimse valgustumise mõjul uuesti suureks ja positiivseks armastuse seaduseks, käsuks armastada Jumalat üle kõige ja oma ligimest nagu iseennast. See ülim Jumala ja inimese armastamise seadus ongi kõik, mida inimene peab järgima.”

142:3.23 (1600.1) Kui ta jutu lõpetas, ei küsinud keegi temalt midagi. Nad kõik läksid magama.

4. Flavius ja Kreeka kultuur

142:4.1 (1600.2) Kreeka juut Flavius oli väravate juures pöördunu, keda polnud ei ümber lõigatud ega ristitud. Ta armastas väga kauneid maale ja skulptuure, mistõttu oli tema maja Jeruusalemmas väga ilus. See kodu oli oivaliselt kaunistatud hindamatute varadega, mida ta oli siin-seal maailmas reisides kogunud. Kui tal tuli esmakordselt mõte Jeesus endale külla kutsuda, kartis ta, et Meister võib niinimetatud kujutisi nähes pahaseks saada. Flavius oli aga meeldivalt üllatunud, kui Jeesus, astunud tema majja, ei noominud teda majas kõikjal leiduvate oletatavate ebajumalakummardamise objektide pärast, vaid ilmutas kogu kollektsiooni vastu suurt huvi ja esitas iga eseme kohta palju lugupidavaid küsimusi, kuna Flavius käis temaga toast tuppa ja näitas talle kõiki oma lemmikkujusid.

142:4.2 (1600.3) Meister nägi, et võõrustaja oli tema kunstisõbralikust suhtumisest hämmastunud, ja ütles seepärast, kui nad olid kogu kollektsiooni üle vaadanud: „Miks sa kardad, et sulle tehakse etteheiteid selle pärast, et sa hindad minu Isa loodud ja inimese kunstnikukätega kujundatud asjade ilu? Miks peaksid kõik inimesed graatsia ja ilu taasloomist pahaks panema vaid sellepärast, et Mooses püüdis kunagi võidelda ebajumalakummardamisega ja väärjumalate palveldamisega? Ma ütlen sulle, Flavius, et Moosese lapsed on temast valesti aru saanud ning teinud nüüd väärjumalad isegi tema pühakujude ning taevaseid ja maiseid asju kujutavate piltide vastastest keeldudest. Aga kui Mooses isegi õpetas tolle aja tumestatud meelele neid keelde, kuidas puudutab see siis tänast päeva, mil taevast Isa ilmutatakse kõikse Vaimse Valitsejana kõige üle? Ja Flavius, mina kuulutan, et saabuvas taevariigis ei hakata enam õpetama, mida kõike ei tohi kummardada. Inimesed ei pea järgima enam käske hoiduda sellest ja mitte teha teist, vaid peavad pigem täitma oma ühtainust ülimat kohust. See inimese kohus väljendub kahes suures eesõiguses: lõpmatu Looja, Paradiisi-Isa siiras palveldamises ja oma kaasinimeste armastavas teenimises. Kui armastad oma ligimest nagu iseennast, siis sa tead tõesti, et oled Jumala poeg.

142:4.3 (1600.4) Ajastul, mil mu Isa hästi ei mõistetud, olid Moosese püüded takistada ebajumalakummardamist põhjendatud, kuid saabuval ajajärgul, mil Isa on Poja elu kaudu ilmutatud, muutub selle uue Jumala-ilmutuse tõttu Looja-Isa segiajamine kivist iidolitega või kullast ja hõbedast kujutistega igavesti tarbetuks. Nüüdsest võivad arukad inimesed kunstiväärtustest rõõmu tunda, ilma et see aineline iluhindamine segaks Paradiisi-Isa, kõigi asjade ja olendite Jumala palveldamist ja teenimist.”

142:4.4 (1600.5) Flavius uskus kõike, mida Jeesus talle õpetas. Järgmisel päeval läks ta Jordani äärde Betaaniasse ja lasi end Johannese jüngritel ristida. Seda tegi ta sellepärast, et Jeesuse apostlid ei ristinud veel uskujaid. Kui Flavius Jeruusalemma naasis, korraldas ta Jeesusele suure pidusöögi ja kutsus kokku kuuskümmend sõpra. Paljud neist külalistest hakkasid samuti saabuva taevariigi sõnumisse uskuma.

5. Jutlus kindlast usust

142:5.1 (1601.1) Üks Jeesuse suuri jutlusi, mis ta tol paasapühanädalal templis pidas, oli mõeldud vastuseks kellegi Damaskusest tulnud kuulaja küsimusele. See mees küsis Jeesuselt: „Aga rabi, kuidas saame me kindlalt teada, et sind on saatnud Jumal ning et me võime tõesti astuda sellesse taevariiki, mis sinu ja su jüngrite sõnul on ligidal?” Ja Jeesus vastas:

142:5.2 (1601.2) „Minu sõnumi ja mu jüngrite õpetuste üle peate otsustama nende viljade alusel. Kui me kuulutame teile vaimutõdesid, tunnistab teie südames olev vaim meie sõnumi ehtsust. Mis puutub taevariiki ja sellesse, kas taevane Isa teid kindlasti vastu võtab, siis küsin ma teilt, missugune isa teie seast, vääriline ja heasüdamlik isa, hoiaks oma poega ärevas ootuses, kui küsimus puudutab tema seisundit perekonnas või kindlustunnet koha suhtes oma isa armastavas südames? Kas teie, maised isad, piinate heameelega oma lapsi, jättes nad selgusetusse nende koha suhtes teie inimsüdamete püsivas armastuses? Ka teie taevane Isa ei jäta oma vaimu usulapsi nende seisundi suhtes taevariigis kõhklevasse määramatusse. Kui te võtate Jumala vastu oma Isana, siis olete te tõepoolest ja tõeliselt Jumala pojad. Ja kui te olete pojad, kuulute te kindlalt igavesse ja jumalikku pojaseisusesse. Kui te mu sõnu usute, usute sellega Teda, kes mind on saatnud, ja selliselt Isasse uskudes olete endale kindlustanud taevase kodakondsuse. Kui te täidate oma taevase Isa tahet, siis õnnestub teil alati edasi jõuda igavese elu jumalikus taevariigis.

142:5.3 (1601.3) Ülim Vaim tunnistab koos teie vaimudega, et te olete tõesti Jumala lapsed. Kui te olete Jumala lapsed, siis olete sündinud Jumala vaimust. Kes iganes on sündinud vaimust, sel on sisimas jõudu kõigi kahtluste ületamiseks, ja võti, mis saab jagu kogu ebakindlusest — see on teie usk.

142:5.4 (1601.4) Prohvet Jesaja ütles neist aegadest rääkides: „Kui meie peale valatakse ülalt vaimu, siis on õigluse vili rahu ning õigluse tulemuseks püsiv rahulik elu ning kindlustunne.” Kõigile, kes tõeliselt sellesse evangeeliumisse usuvad, luban ma tagatiseks, et nad võetakse vastu minu Isa taevariigi igavesse armulisusesse ja igavesse ellu. Seega olete teie, kes te seda sõnumit kuulete ja seda taevariigi evangeeliumi usute, Jumala pojad ja elate igavesti ning teie sündimist vaimust tõendab kogu maailmale see, et te siiralt üksteist armastate.”

142:5.5 (1601.5) Kuulajate hulgad jäid tundideks Jeesuse juurde, esitades talle küsimusi ja kuulates tähelepanelikult tema lohutavaid vastuseid. Ka apostlitele andis Jeesuse õpetus julgust jutlustada taevariigi evangeeliumi jõulisemalt ja kindlamalt. See kogemus Jeruusalemmas oli kaheteistkümnele suureks innustuseks. See oli nende esimene kokkupuude nii suurte rahvahulkadega ja nad omandasid palju väärtuslikke õppetunde, mis olid neile hilisemas töös suureks abiks.

6. Nikodeemose külaskäik

142:6.1 (1601.6) Ühel õhtul saabus Flaviuse majja Jeesust külastama keegi Nikodeemos, juudi Suurkohtu eakas ja rikas liige. Ta oli selle galilealase õpetustest palju kuulnud ja nüüd tuli ühel õhtupoolikul ise templiõuele neid õpetusi kuulama. Ta oleks käinud Jeesuse õpetusi sagedaminigi kuulamas, kuid kartis, et inimesed näevad teda. Juutide valitsejatel oli Jeesusega nii suuri lahkhelisid, et ükski Suurkohtu liige ei soovinud end temaga avalikult siduda. Seepärast oli Nikodeemos korraldanud Andrease kaudu samal õhtul videviku saabudes isikliku kokkusaamise Jeesusega. Peetrus, Jaakobus ja Johannes olid vestluse algul Flaviuse aias, kuid hiljem läksid nad kõik majja, kus jutuajamine jätkus.

142:6.2 (1602.1) Jeesus ei võtnud Nikodeemost vastu mingite eriliste lugupidamisavaldustega, ta ei läinud temaga vesteldes kompromissile ega hakanud teda liialt veenma. Meister ei püüdnud oma salajast külalist tagasi tõrjuda ega olnud ka sarkastiline. Suhetes väljapaistva külalisega jäi Jeesus rahulikuks, tõsiseks ja väärikaks. Nikodeemos ei olnud Suurkohtu ametlik saadik, ta tuli Jeesust vaatama puhtisiklikust ja siirast huvist Meistri õpetuste vastu.

142:6.3 (1602.2) Kui Flavius oli Nikodeemost tutvustanud, ütles too: „Rabi, me teame, et sa oled Jumala juurest tulnud õpetaja, sest ükski inimene ei suudaks nii õpetada, kui temaga ei oleks Jumal. Ja ma soovin sinu õpetustest saabuva kuningriigi kohta lähemalt teada saada.”

142:6.4 (1602.3) Jeesus vastas Nikodeemosele: „Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, Nikodeemos, kes ei sünni ülalt, ei või näha jumalariiki.” Siis vastas Nikodeemos: „Kuidas saab inimene uuesti sündida, kui ta on vana? Ta ei saa ju minna tagasi oma ema üska ja teist korda sündida.”

142:6.5 (1602.4) Jeesus ütles: „Hoolimata sellest ma ütlen sulle: kes ei sünni vaimust, ei saa minna jumalariiki. Lihast sündinu on liha ja vaimust sündinu on vaim. Ära imesta, et ma sulle ütlen: te peate sündima ülalt. Kui tuul puhub, kuuled sa lehtede sahinat, aga tuult ennast ei näe — sa ei näe, kust ta tuleb ja kuhu läheb — ja niisamuti on kõigiga, kes on sündinud vaimust. Liha silmadega võite näha vaimu avaldumisi, kuid mitte vaimu ennast.”

142:6.6 (1602.5) Nikodeemos vastas: „Aga ma ei saa aru — kuidas on see võimalik?” Jeesus ütles: „Sina, Iisraeli õpetaja, ei tea seda? Kõigi kohus, kes teavad vaimureaalsustest, on ilmutada neid inimestele, kes näevad ainult ainelise maailma avaldumisi. Ent kas te usute meid, kui me teile taevastest tõdedest kõneleme? On sul, Nikodeemos, julgust uskuda teda, kes on tulnud taevast alla Inimese Pojana?”

142:6.7 (1602.6) Ja Nikodeemos ütles: „Aga kuidas leian ma selle vaimu, kes mind kuningriiki astumiseks teiseks muutma hakkab?” Jeesus vastas: „Taevase Isa vaim juba elabki sinu sisimas. Kui lased end sellest ülalt tulnud vaimust juhtida, hakkad peagi ka ise nägema vaimu silmadega ja tänu sellele, et oled kõigest südamest valinud vaimu oma juhiks, sünnidki vaimust, sest sinu elu ainus eesmärk on siis täita oma taevase Isa tahet. Ning kui sa siis vaimust sünnid ja rõõmsalt jumalariiki astud, hakkab sinu igapäevaelu külluslikke vaimuvilju kandma.”

142:6.8 (1602.7) Nikodeemos oli täiesti siiras. See kõik jättis talle sügava mulje, kuid ta lahkus segaduses. Nikodeemos oli enese arendamise ja ohjeldamise ning isegi kõrge moraali osas väga palju saavutanud. Ta oli heade kommetega, egoistlik ja altruistlik, kuid ta ei teadnud, kuidas allutada oma tahet jumaliku Isa tahtele, nii nagu väike laps on valmis alluma targa ja armastava maise isa suunamisele ning juhtimisele, et saada selle kaudu tõeliselt Jumala pojaks, igavese taevariigi arenguliseks pärijaks.

142:6.9 (1603.1) Ent Nikodeemos ei kogunud piisavalt julgust, et taevariiki astuda. Kui tema kolleegid Suurkohtust püüdsid Jeesust ilma kohtumõistmiseta süüdi tunnistada, avaldas ta nõrka protesti, hiljem aga siiski tunnistas koos Joosepiga Arimaatiast kindlalt oma usku ja palus luba võtta Jeesuse ihu, ehkki enamik jüngritest oli Meistri viimaseid kannatusi ja surma nähes hirmuga põgenenud.

7. Õppetund perekonnast

142:7.1 (1603.2) Pärast tihedat õpetamise ja isikliku töö perioodi Jeruusalemmas paasapühanädalal veetis Jeesus järgmise kolmapäeva koos apostlitega Betaanias puhates. Toomas esitas tol õhtupoolikul küsimuse, millele ta sai pika ja õpetliku vastuse. Toomas ütles: „Meister, päeval, mil meid taevariigi saadikuteks määrati, rääkisid sa meile paljudest asjadest; sa õpetasid meid oma isiklikku elu elama, aga mida hakkame me rahvale õpetama? Kuidas hakkavad need inimesed elama siis, kui taevariik täielikumalt saabub? Kas sinu jüngritel peaks orje olema? Kas sinu uskujad peaksid taotlema vaesust ja vältima vara omamist? Kas siis valitseb vaid halastus, nii et meil pole enam ei seadusi ega õiglust?” Jeesus ja kaksteist apostlit arutasid Tooma küsimusi kogu selle pärastlõuna ja ka pärast õhtusööki. Käesoleva kirja jaoks teeme Meistri õpetustest järgmise kokkuvõtte:

142:7.2 (1603.3) Jeesus püüdis oma apostlitele kõigepealt selgitada, et tema ise elab maa peal ainulaadset elu lihas ning et neid kahtteist on kutsutud osalema selles Inimese Poja annetumiskogemuses. Kaastöötajatena pidid ka nemad kogu selle annetumiskogemuse paljudest piirangutest ja kohustustest kinni pidama. See oli varjatud vihje, et Inimese Poeg on ainus kunagi maa peal elanud isik, kes võib üheaegselt näha Jumala südame sisimasse ja inimhinge sügavatesse soppidesse.

142:7.3 (1603.4) Jeesus selgitas väga lihtsalt, et taevariik on arenguline kogemus, mis saab alguse siin maa peal ja areneb läbi edenevate elutasandite Paradiisini. Sel õhtul väitis ta kindlalt, et taevariigi arengu mingil tulevasel etapil külastab ta seda maailma vaimuväe ja jumaliku auhiilgusega uuesti.

142:7.4 (1603.5) Edasi selgitas ta, et „taevariigi idee” pole sugugi parim viis inimese ja Jumala suhte illustreerimiseks: ta kasutab seda kõnekujundit vaid sellepärast, et juudi rahvas ootab taevariiki ning et Johannes oli jutlustanud saabuvast taevariigist lähtudes. Jeesus ütles: „Mõne teise ajastu inimesed saavad taevariigi evangeeliumist paremini aru siis, kui seda esitatakse perekonnasuhtena — kui inimene mõistab religiooni õpetusena Jumala isadusest ja inimestevahelisest vendlusest, inimesest kui Jumala pojast.” Siis rääkis Meister mõnda aega maisest perekonnast kui taevase perekonna näitest, korrates taas elu kaht põhilist seadust: esimest käsku — armastust isa kui perekonnapea vastu, ja teist käsku — lastevahelist vastastikust armastust, kus vend armastab venda nii nagu iseennast. Ning ta selgitas, et selline vennalik armastus avaldub alati omakasupüüdmatus ja armastavas ühiskonna teenimises.

142:7.5 (1603.6) Sellele järgnes mälestusväärne arutelu perekonnaelu põhijoontest ning nende kohaldatavusest Jumala ja inimese vahelisele suhtele. Jeesus väitis, et tõeline perekond tugineb järgmisele seitsmele asjaolule:

142:7.6 (1604.1) 1. olemasolu. Perekonnas põimuvad looduses valitsevad suhted ja surelike seas sarnasusena täheldatavad nähtused: lapsed pärivad vanematelt teatavaid jooni. Lapsed pärinevad oma vanematest: isiksuse olemasolu sõltub vanemate tahteaktist. Isa ja lapse suhe on omane kogu loodusele ja täidab kogu elavat eksistentsi;

142:7.7 (1604.2) 2. turvalisus ja heameel. Tõelised isad tunnevad suurt rõõmu, hoolitsedes oma laste vajaduste eest. Paljud isad ei piirdu ainult laste vajaduste rahuldamisega, vaid tunnevad heameelt ka selle üle, kui saavad neile rõõmu valmistada;

142:7.8 (1604.3) 3. haridus ja koolitus. Targad isad kavandavad hoolikalt oma poegadele ja tütardele hariduse ja piisava koolituse andmist. Noorena valmistatakse neid ette suuremate ülesannete täitmiseks hilisemas elus;

142:7.9 (1604.4) 4. distsipliin ja piirangud. Ettenägelikud isad hoolitsevad oma noorte ja ebaküpsete järglaste vajaliku distsiplineerimise, suunamise, õigele teele juhtimise ja vahel ka piiramise eest;

142:7.10 (1604.5) 5. sõbralikkus ja ustavus. Armastav isa peab oma lastega lähedasi ja armastavaid jutuajamisi. Ta on alati valmis nende soove ära kuulama, jagama nende muresid ja aitama neil raskusi ületada. Isa on ülimalt huvitatud oma järglaste pidevast heaolust;

142:7.11 (1604.6) 6. armastus ja halastus. Kaastundlik isa annab alati andeks, isad ei hau oma lastele kättemaksu. Isad ei ole nagu kohtunikud, vaenlased või võlausaldajad. Tõelised perekonnad rajatakse sallivusele, kannatlikkusele ja andeksandmisele;

142:7.12 (1604.7) 7. tuleviku eest hoolitsemine. Ajalikud isad tahavad oma poegadele pärandi jätta. Perekond püsib põlvkonnast põlvkonda. Surm lõpetab ainult ühe põlvkonna ja tähistab teise algust. Surm lõpetab üksikelu, kuid mitte tingimata perekonna.

142:7.13 (1604.8) Meister arutles mitu tundi, kuidas kohaldada neid perekonnaelu aspekte inimese kui maise lapse suhetele Jumalaga, Paradiisi-Isaga. Ning ta jõudis niisugusele järeldusele: „Ma tunnen kogu seda poja suhet Isaga täiuslikult, sest kõik, mis te peate igaveses tulevikus pojaseisuses saavutama, olen mina nüüdseks juba saavutanud. Inimese Poeg valmistub tõusma Isa paremale käele, seega on minus nüüd teile veel enam avali tee Jumala nägemiseks ja enne oma hiilgava tee lõppu jõudmist täiuslikuks saamiseks, nii nagu teie taevane Isa on täiuslik.”

142:7.14 (1604.9) Kuulnud seda hämmastavat juttu, tuletasid apostlid meelde Johannese sõnu, mida too oli lausunud Jeesuse ristimise ajal, ning nad mäletasid seda kogemust eredalt ka oma jutlustamis- ja õpetamistöö ajal pärast Meistri surma ja ülestõusmist.

142:7.15 (1604.10) Jeesus on jumalik Poeg, keda Kõikne Isa täielikult usaldab. Ta oli olnud koos Isaga ja sai temast igati aru. Nüüd elas ta oma maist elu Isa täielikuks rahuloluks ja see kehastumine lihas oli võimaldanud tal inimest täielikult mõista. Jeesus oli täiuslik inimene, saavutades just niisuguse täiuslikkuse, nagu kõik tõelised uskujad on määratud temas ja tema kaudu saavutama. Jeesus ilmutas inimesele täiuslikku Jumalat ja esitles endas Jumalale maailmade täiustunud poega.

142:7.16 (1605.1) Ehkki Jeesus rääkis mitu tundi, ei jäänud Toomas ikka veel rahule, sest ütles: „Aga Meister, me ei leia, et taevane Isa meiega alati heatahtlikult ja halastavalt käituks. Meil on maa peal sageli raskeid kannatusi ja meie palved ei saa alati vastust. Mis on meile sinu õpetuses arusaamatuks jäänud?”

142:7.17 (1605.2) Jeesus vastas: „Toomas, Toomas, kui kaua aega läheb veel vaja, kuni sa omandad võime kuulata vaimse kõrvaga? Millal hakkad sa aru saama, et see taevariik on vaimne kuningriik ning et ka mu Isa on vaimne olend? Kas sa ei saa aru, et ma õpetan teid nagu vaimseid lapsi taevases vaimuperes, mille isa on lõpmatu ja igavene vaim? Kas sa ei luba mul kasutada maist perekonda jumalike suhete näitena, ilma et nii sõnasõnalt kohaldaksid minu õpetust ainelistele asjadele? Kas te ei suuda oma meeles eraldada taevariigi vaimseid reaalsusi ajastu ainelistest, sotsiaalsetest, majanduslikest ja poliitilistest probleemidest? Kui mina räägin vaimukeelt, miks tahate teie minu sõnad tingimata tõlkida liha keelde vaid sellepärast, et ma kasutan näitena igapäevaseid ja otseseid suhteid? Mu lapsed, ma anun teid: lakake kohaldamast taevariigi õpetust orjuse, vaesuse, majade ja maadega seotud räpastele sekeldustele ning inimliku võrdsuse ja õigluse ainelistele probleemidele. Need ajalikud asjad puudutavad selle maailma inimesi, ja kuigi need mõjutavad mingis mõttes kõiki, on teid kutsutud esindama maailmas mind, nii nagu mina esindan oma Isa. Teie olete vaimuriigi vaimsed saadikud, vaim-Isa eriesindajad. Nüüdseks peaks mul juba olema võimalik õpetada teid kui vaimuriigi täiskasvanud inimesi. Kas ma pean ikka ja jälle pöörduma teie kui laste poole? Kas te ei saa vaimse tajumisvõime poolest täiskasvanuteks? Hoolimata sellest armastan ma teid ja olen teiega kannatlik kuni meie lihaliku seose lõpuni. Ning isegi siis läheb minu vaim teie ees kogu maailma.”

8. Juudamaa lõunaosas

142:8.1 (1605.3) Aprilli lõpuks muutus vastuseis Jeesusele variseride ja saduseride seas nii märgatavaks, et Meister otsustas oma apostlitega mõneks ajaks Jeruusalemmast lahkuda, et asuda tööle Petlemmas ja Hebronis. Kogu maikuu tehti neis linnades ja nende ümbruse külades isiklikku tööd. Sellel reisil avalikku jutlustamist ei toimunud, käidi ainult majast majja. Osa ajast, mil apostlid evangeeliumi õpetasid ja haigete eest hoolitsesid, veetsid Jeesus ja Abner Een-Gedis nasariitide kolooniat külastades. Ristija Johannes oli siin oma tegevust alustanud ja Abner oli olnud selle rühma juht. Paljud nasariitide vennaskonnast hakkasid Jeesusesse uskuma, kuid enamik neist askeetlikest ja ekstsentrilistest meestest keeldus teda vastu võtmast kui taevast saadetud õpetajat, sest ta ei õpetanud paastumist ega muid enesesalgamise vorme.

142:8.2 (1605.4) Selle piirkonna elanikud ei teadnud, et Jeesus oli Petlemmas sündinud. Nad olid alati arvanud, et Meister on sündinud Naatsaretis, ning seda arvas ka enamik tema jüngritest, kuid kaksteist apostlit teadsid tõde.

142:8.3 (1605.5) See Juudamaa lõunaosas viibitud aeg oli rahulik ja viljakas; taevariiki lisati palju uusi hingi. Juuni alguseks olid Jeesuse-vastased meeleolud Jeruusalemmas sedavõrd vaibunud, et Meister ja apostlid naasid sinna õpetama ja uskujaid lohutama.

142:8.4 (1605.6) Ehkki Jeesus ja apostlid veetsid kogu juunikuu Jeruusalemmas või selle lähedal, ei tegelnud nad sel ajal avaliku õpetamisega. Nad elasid enamasti telkides ühes varjulises pargis, mida tol ajal nimetati Ketsemani aiaks. See park asus Õlimäe läänenõlval Kidroni oja lähedal. Sabati-nädalalõpud veetsid nad tavaliselt Laatsaruse ja tema õdede juures Betaanias. Jeesus sisenes Jeruusalemma müüride vahele vaid mõne korra, kuid paljud huvilised tulid Ketsemani aeda temaga vestlema. Ühel reede õhtupoolikul asutasid Nikodeemos ja keegi Joosep Arimaatiast Jeesust külastama, kuid pöördusid Meistri telgi sissepääsult hirmuga tagasi. Nemad muidugi ei aimanud, et Jeesus teab nende tegemistest kõike.

142:8.5 (1605.7) Kui juutide valitsejad kuulsid, et Jeesus on Jeruusalemma tagasi pöördunud, valmistusid nad teda vahistama. Ent nähes, et ta avalikult ei jutlusta, järeldasid nad, et ta oli nende varasemat kihutustööd kartma hakanud, ning otsustasid lubada tal isikuti õpetamist jätkata ja teda enam mitte tülitada. Nii kulgeski tegevus vaikselt kuni juuni lõpuni, mil keegi Suurkohtu liige Siimon avalikult Jeesuse õpetused omaks võttis, olles sellest teatanud ka juutide valitsejatele. Kohe alustati uut kihutustööd Jeesuse vahistamiseks ning see tugevnes niivõrd, et Meister otsustas taanduda Samaaria linnadesse ja Dekapolisesse.





Back to Top