URANTIA RAAMAT - 91. Kiri. Palve areng

(UF-EST-001-2010-1)

URANTIA RAAMAT   

III OSA: Urantia Ajalugu



91. Kiri. Palve areng

Paper 91 : The Evolution of Prayer

PALVE kui religioosne toiming arenes välja varasematest mitteusulistest monoloogi- ja dialoogivormis eneseväljendustest. Eneseteadvuse omandamisega tekkis ürginimesel paratamatult arusaam ka muu teadvuse olemasolust ja sellega kaasnes kaks potentsiaali: sotsiaalne vastutus ja Jumala tunnustamine.

91:0.1 (994.1) PRAYER, as an agency of religion, evolved from previous nonreligious monologue and dialogue expressions. With the attainment of self-consciousness by primitive man there occurred the inevitable corollary of other-consciousness, the dual potential of social response and God recognition.

Varaseimad palvevormid ei olnud adresseeritud Jumalusele. Need olid umbes samasugused fraasid, nagu tänapäevane sõbralik ütlus: „Hoia mulle pöialt,” mida kasutatakse tähtsat ettevõtmist alustades. Ürginimene oli maagia ori, hea ja halb õnn tungisid kõigile tema elualadele. Algul paluti head õnne monoloogi vormis, maagia harrastaja lihtsalt mõtles valjusti. Seejärel kutsusid heasse õnne uskujad endale abiks oma sõbrad ja perekonnaliikmed ning peagi sooritati tseremooniaid, millesse oli kaasatud kogu sugukond või hõim.

91:0.2 (994.2) The earliest prayer forms were not addressed to Deity. These expressions were much like what you would say to a friend as you entered upon some important undertaking, “Wish me luck.” Primitive man was enslaved to magic; luck, good and bad, entered into all the affairs of life. At first, these luck petitions were monologues — just a kind of thinking out loud by the magic server. Next, these believers in luck would enlist the support of their friends and families, and presently some form of ceremony would be performed which included the whole clan or tribe.

Kui kujunesid välja arusaamad hingedest ja vaimudest, hakati palveid adresseerima üleinimlikele jõududele, kui saadi teadlikuks jumalatest, arenesid need pöördumised tõelise palve tasemele. Näiteks tekkisid mõnes Austraalia hõimus ürgsed usupalved veel enne seda, kui hakati uskuma vaimudesse ja üleinimlikesse isiksustesse.

91:0.3 (994.3) When the concepts of ghosts and spirits evolved, these petitions became superhuman in address, and with the consciousness of gods, such expressions attained to the levels of genuine prayer. As an illustration of this, among certain Australian tribes primitive religious prayers antedated their belief in spirits and superhuman personalities.

India toda hõim palvetab praegugi, pöördumata kellegi poole konkreetselt, nagu tegid varased rahvad enne religioosse teadlikkuse teket. Todade puhul tähendab see aga nende manduva usundi taandarengut ürgsele tasemele. Todade piimakaupmeestest preestrite praegused rituaalid ei kujuta endast usutseremooniat, sest need umbisikulised palved ei anna mingit panust sotsiaalsete, kõlbeliste ega vaimsete väärtuste säilitamisse või parandamisse.

91:0.4 (994.4) The Toda tribe of India now observes this practice of praying to no one in particular, just as did the early peoples before the times of religious consciousness. Only, among the Todas, this represents a regression of their degenerating religion to this primitive level. The present-day rituals of the dairymen priests of the Todas do not represent a religious ceremony since these impersonal prayers do not contribute anything to the conservation or enhancement of any social, moral, or spiritual values.

Religioonieelne palvetamine kuulus melaneeslaste mana-tavade ja Põhja-Ameerika indiaanlaste manitou ebausu juurde. Aafrika baganda hõimud jõudsid alles hiljuti mana-tasemel palvetest kaugemale. Selles varases arengulises segaduses palvetavad inimesed kohalike ja kogu rahva jumalate, aga ka fetišite, amulettide, hingede, valitsejate ja tavaliste inimeste poole.

91:0.5 (994.5) Prereligious praying was part of the mana practices of the Melanesians, the oudah beliefs of the African Pygmies, and the manitou superstitions of the North American Indians. The Baganda tribes of Africa have only recently emerged from the mana level of prayer. In this early evolutionary confusion men pray to gods — local and national — to fetishes, amulets, ghosts, rulers, and to ordinary people.

1. Algeline palve

1. Primitive Prayer

Varase arengulise usundi ülesandeks oli säilitada ja rohkendada neid olulisi sotsiaalseid, kõlbelisi ning vaimseid väärtusi, mis hakkasid aegamööda välja kuju nema. Inimkond ei järgi seda religiooni eesmärki teadlikult, peamiselt täidab selle funktsiooni palve. Palvetamine kujutab endast rühma kavatsematut, ent sellegipoolest isiklikku ja kollektiivset jõupingutust kindlustada (tegelikustada) kõrgemate väärtuste säilimine. Ilma palve kaitseta muutuksid kõik pühad päevad kiiresti vaid pidupäevadeks.

91:1.1 (994.6) The function of early evolutionary religion is to conserve and augment the essential social, moral, and spiritual values which are slowly taking form. This mission of religion is not consciously observed by mankind, but it is chiefly effected by the function of prayer. The practice of prayer represents the unintended, but nonetheless personal and collective, effort of any group to secure (to actualize) this conservation of higher values. But for the safeguarding of prayer, all holy days would speedily revert to the status of mere holidays.

Religioon ja sellega kaasnevad toimingud, millest tähtsaim on palve, on seotud vaid nende väärtustega, mis on omandanud ühiskonnas üldise tunnustuse, rühma heakskiidu. Kui ürginimene püüdis rahuldada oma madalamaid instinkte või saavutada selgelt isekaid eesmärke, jäi ta usu lohutusest ja palve abist ilma. Kui indiviid püüdis korda saata ühiskonnavastast tegu, oli ta sunnitud otsima abi mittereligioossest maagiast, pöörduma nõidade poole ja jääma samuti palve abist ilma. Seepärast sai palvest väga varakult võimas ühiskonna, kõlbluse ja vaimse arengu edendaja.

91:1.2 (995.1) Religion and its agencies, the chief of which is prayer, are allied only with those values which have general social recognition, group approval. Therefore, when primitive man attempted to gratify his baser emotions or to achieve unmitigated selfish ambitions, he was deprived of the consolation of religion and the assistance of prayer. If the individual sought to accomplish anything antisocial, he was obliged to seek the aid of nonreligious magic, resort to sorcerers, and thus be deprived of the assistance of prayer. Prayer, therefore, very early became a mighty promoter of social evolution, moral progress, and spiritual attainment.

Ent ürgne meel ei olnud loogiline ega järjekindel. Varased inimesed ei mõistnud, et ainelist elu palved ei mõjuta. Need lihtsameelsed hinged taipasid, et toit, peavari, vihm, jahisaak ja kõik muu aineline parandavad ühiskonna heaolu, ning hakkasid seetõttu selle füüsilise õnnistuse eest palvetama. Kuigi see tähendas palve olemuse pahupidi pööramist, ergutas see saavutama ainelisi eesmärke sotsiaalsete ja eetiliste tegude abil. Niisugune palve labastamine alandas küll inimeste vaimseid väärtushinnanguid, kuid ülendas otseselt nende majanduslikke, sotsiaalseid ja eetilisi kombeid.

91:1.3 (995.2) But the primitive mind was neither logical nor consistent. Early men did not perceive that material things were not the province of prayer. These simple-minded souls reasoned that food, shelter, rain, game, and other material goods enhanced the social welfare, and therefore they began to pray for these physical blessings. While this constituted a perversion of prayer, it encouraged the effort to realize these material objectives by social and ethical actions. Such a prostitution of prayer, while debasing the spiritual values of a people, nevertheless directly elevated their economic, social, and ethical mores.

Kõige algelisemat tüüpi meeles esineb palve vaid monoloogivormis. Peagi muutub see dialoogiks ja avardub kiiresti rühmaviisilise palveldamise tasemele. Palve näitab, et algelises religioonis maagiale eelnenud loitsimine on arenenud tasemeni, kus inimmeel tunnistab heasoovlikke jõudusid, sotsiaalseid väärtusi ja kõlbelisi ideaale ülendada suutvate olendite olemasolu ning möönab, et need mõjud on inimülesed ja eristuvad eneseteadliku inimese ja tema surelike kaaslaste egost. Tõeline palve tekib seetõttu alles siis, kui kõrgemaid hoolekandjaid hakatakse nägema isiksustena.

91:1.4 (995.3) Prayer is only monologuous in the most primitive type of mind. It early becomes a dialogue and rapidly expands to the level of group worship. Prayer signifies that the premagical incantations of primitive religion have evolved to that level where the human mind recognizes the reality of beneficent powers or beings who are able to enhance social values and to augment moral ideals, and further, that these influences are superhuman and distinct from the ego of the self-conscious human and his fellow mortals. True prayer does not, therefore, appear until the agency of religious ministry is visualized as personal.

Animismiga seostatakse palvet vähe, kuid need uskumused võivad eksisteerida kõrvuti alles kujunevate usuliste tundmustega. Sageli on religioonil ja animismil olnud täiesti erinev päritolu.

91:1.5 (995.4) Prayer is little associated with animism, but such beliefs may exist alongside emerging religious sentiments. Many times, religion and animism have had entirely separate origins.

Surelikke, keda ei ole veel päästetud ürgsetest hirmuköidikutest, varitseb tõeline oht, et mis tahes palve võib neis tekitada haiglast patutunnet, põhjendamata veendumust oma tõelises või kujutletud süüs. Nüüdisajal pole küll tõenäoline, et eriti paljud inimesed kulutaksid palvele sedavõrd ohtrasti aega, et see kujuneks kahjulikuks mõtiskluseks oma väärtusetuse või patususe üle. Palve moonutamise või pahupidi pööramisega kaasnevad ohud seisnevad harimatuses, ebausus, arvamuste kivistumises, elujõu kaotamises, materialismis ja fanatismis.

91:1.6 (995.5) With those mortals who have not been delivered from the primitive bondage of fear, there is a real danger that all prayer may lead to a morbid sense of sin, unjustified convictions of guilt, real or fancied. But in modern times it is not likely that many will spend sufficient time at prayer to lead to this harmful brooding over their unworthiness or sinfulness. The dangers attendant upon the distortion and perversion of prayer consist in ignorance, superstition, crystallization, devitalization, materialism, and fanaticism.

2. Arenev palve

2. Evolving Prayer

Esimesed palved olid vaid sõnadesse pandud soovid, siirate ihade väljendused. Siis sai palvest vaimudega koostöö tegemise vahend ning seejärel hakkas ta täitma veel kõrgemat ülesannet — abistama religiooni kõige väärtusliku säilitamisel.

91:2.1 (995.6) The first prayers were merely verbalized wishes, the expression of sincere desires. Prayer next became a technique of achieving spirit co-operation. And then it attained to the higher function of assisting religion in the conservation of all worth-while values.

Nii palve kui ka maagia tulenesid inimese püüetest kohaneda Urantia keskkonnaga. Ent peale selle üldise seose on neil vähe ühist. Palve on alati olnud palvetava ego positiivne tegevus; see on alati olnud psüühiline ja vahel ka vaimne. Maagia on tähendanud tavaliselt püüet tegelikkusega manipuleerida, mõjutamata manipuleerija, maagia harrastaja egot. Vaatamata nende teineteisest sõltumatule päritolule on maagia ja palve olnud hilisematel arenguastmetel sageli vastastikku seotud. Vahel on maagia tänu ülenenud eesmärgile arenenud kindla sõnastusega väljendusvormist rituaalide ja loitsude kaudu peaaegu tõeliseks palveks. Palve seevastu on mõnikord muutunud nii materialistlikuks, et on mandunud pseudomaagiliseks toiminguks, millega püütakse vältida Urantia probleemide lahendamiseks vajalikke jõupingutusi.

91:2.2 (995.7) Both prayer and magic arose as a result of man’s adjustive reactions to Urantian environment. But aside from this generalized relationship, they have little in common. Prayer has always indicated positive action by the praying ego; it has been always psychic and sometimes spiritual. Magic has usually signified an attempt to manipulate reality without affecting the ego of the manipulator, the practitioner of magic. Despite their independent origins, magic and prayer often have been interrelated in their later stages of development. Magic has sometimes ascended by goal elevation from formulas through rituals and incantations to the threshold of true prayer. Prayer has sometimes become so materialistic that it has degenerated into a pseudomagical technique of avoiding the expenditure of that effort which is requisite for the solution of Urantian problems.

Kui inimesele sai selgeks, et palvega ei saa jumalaid sundida, muutus see pigem petitsiooniks, soosingu taotlemiseks. Ent tõeline palve on tegelikult inimese ja tema Looja vaheline osadus.

91:2.3 (996.1) When man learned that prayer could not coerce the gods, then it became more of a petition, favor seeking. But the truest prayer is in reality a communion between man and his Maker.

Ohverdamisidee ilmumine religiooni kahandab paratamatult siira palve ülevat mõju, sest inimesed püüavad asendada omaenda pühendunud tahte allutamise Jumala tahtele aineliste varade pakkumisega.

91:2.4 (996.2) The appearance of the sacrifice idea in any religion unfailingly detracts from the higher efficacy of true prayer in that men seek to substitute the offerings of material possessions for the offering of their own consecrated wills to the doing of the will of God.

Kui usundist kaob isikuline Jumal, siis jäävad palved teoloogia ja filosoofia tasandile. Kui religiooni kõrgeim kontseptsioon Jumalast seisneb ebaisikulises Jumaluses, nagu on panteistlikus idealismis, annab see küll alust teatavatele müstilise osaduse vormidele, kuid saab hukatuslikuks tõelise palve toimele, mis väljendab alati inimese osadust isikulise ja kõrgema olendiga.

91:2.5 (996.3) When religion is divested of a personal God, its prayers translate to the levels of theology and philosophy. When the highest God concept of a religion is that of an impersonal Deity, such as in pantheistic idealism, although affording the basis for certain forms of mystic communion, it proves fatal to the potency of true prayer, which always stands for man’s communion with a personal and superior being.

Inimarengu varasematel etappidel ja isegi praegu tähendab palve keskmise sureliku igapäevakogemuses suures osas suhtlemist omaenda alateadvusega. Ent on olemas ka niisugused palved, mis aitavad intellektuaalselt vastuvõtlikku ja vaimselt arenevat inimest saavutada suuremal või vähemal määral kontakti inimmeele üliteadvuse tasanditega, sisimas elava Mõttekohandaja alaga. Lisaks sellele on tõelisel palvel ka selgelt vaimne faas, mis puudutab selle vastuvõtmist ja tunnistamist universumi vaimsete jõudude poolt ning seisab igasugustest inimlikest ja intellektuaalsetest ühendustest täiesti eraldi.

91:2.6 (996.4) During the earlier times of racial evolution and even at the present time, in the day-by-day experience of the average mortal, prayer is very much a phenomenon of man’s intercourse with his own subconscious. But there is also a domain of prayer wherein the intellectually alert and spiritually progressing individual attains more or less contact with the superconscious levels of the human mind, the domain of the indwelling Thought Adjuster. In addition, there is a definite spiritual phase of true prayer which concerns its reception and recognition by the spiritual forces of the universe, and which is entirely distinct from all human and intellectual association.

Palve aitab areneva inimmeele usuliste tunnete arengule väga palju kaasa. See on võimas mõjur, mis kaitseb isiksust üksilduse eest.

91:2.7 (996.5) Prayer contributes greatly to the development of the religious sentiment of an evolving human mind. It is a mighty influence working to prevent isolation of personality.

Palve on areneva inimkonna loodususunditega seotud meetod, mis kuulub ka kõrgema eetilise tasemega religioonide, ilmutuslike religioonide kogemuslike väärtuste hulka.

91:2.8 (996.6) Prayer represents one technique associated with the natural religions of racial evolution which also forms a part of the experiential values of the higher religions of ethical excellence, the religions of revelation.

3. Palve ja alter ego

3. Prayer and the Alter Ego

Kui lapsed õpivad keelt kasutama, kalduvad nad algul valjusti mõtlema, väljendama oma mõtteid sõnades ka siis, kui keegi neid parajasti ei kuule. Loova kujutlusvõime tekkides ilmutavad nad kalduvust vestelda kujuteldavate kaaslastega. Nii püüab tärkav mina suhelda väljamõeldud alter ego'ga. Laps õpib varakult muutma oma monoloogivormis vestlusi pseudodialoogideks, milles alter ego annab tema sõnastatud mõtetele ja väljendatud soovidele vastused. Väga suur osa täiskasvanu mõttetegevusest toimub endamisi peetud vestluse vormis.

91:3.1 (996.7) Children, when first learning to make use of language, are prone to think out loud, to express their thoughts in words, even if no one is present to hear them. With the dawn of creative imagination they evince a tendency to converse with imaginary companions. In this way a budding ego seeks to hold communion with a fictitious alter ego. By this technique the child early learns to convert his monologue conversations into pseudo dialogues in which this alter ego makes replies to his verbal thinking and wish expression. Very much of an adult’s thinking is mentally carried on in conversational form.

Palve varane algeline vorm oli üsna sarnane tänapäeva toda hõimu poolmaagiliste deklamatsioonidega, need palved ei olnud otseselt kellelegi suunatud. Alter ego esile tõustes kalduvad niisugused palvevormid kujunema kahekõneliseks suhtlemiseks. Aja jooksul omandab alter ego kõrgema jumaliku väärikuse ning palve muutub religioosseks toiminguks. See algeline palve peab oma arenguteel läbima palju etappe ja pikki ajastuid, enne kui jõuab arukale ja tõeliselt eetilisele tasemele.

91:3.2 (996.8) The early and primitive form of prayer was much like the semimagical recitations of the present-day Toda tribe, prayers that were not addressed to anyone in particular. But such techniques of praying tend to evolve into the dialogue type of communication by the emergence of the idea of an alter ego. In time the alter-ego concept is exalted to a superior status of divine dignity, and prayer as an agency of religion has appeared. Through many phases and during long ages this primitive type of praying is destined to evolve before attaining the level of intelligent and truly ethical prayer.

Loodud palvetavate surelike järjestikuste põlvkondade poolt, areneb alter ego hingedest, fetišitest ja vaimudest polüteistlike jumalateni ning lõpuks Ainsa Jumalani, jumaliku olendini, kelles on kehastunud palvetava mina kõrgeimad ideaalid ja kõige lennukamad püüdlused. Nii toimib palve religiooni võimsaima vahendina, säilitades palvetajate kõrgeimaid väärtushinnanguid ja ideaale. Alter ego tekkest jumaliku ja taevaliku Isa mõiste ilmumiseni on palve alati olnud ühiskonnastav, kõlbeliseks muutev ja vaimsustav tegevus.

91:3.3 (997.1) As it is conceived by successive generations of praying mortals, the alter ego evolves up through ghosts, fetishes, and spirits to polytheistic gods, and eventually to the One God, a divine being embodying the highest ideals and the loftiest aspirations of the praying ego. And thus does prayer function as the most potent agency of religion in the conservation of the highest values and ideals of those who pray. From the moment of the conceiving of an alter ego to the appearance of the concept of a divine and heavenly Father, prayer is always a socializing, moralizing, and spiritualizing practice.

Lihtne usupalve annab tunnistust inimkogemuse vägevast arengust, mille käigus iidsed vestlused algelise usundi alter ego kui väljamõeldud sümboliga on ülenenud osaduseni Lõpmatu vaimuga ja bona fide teadlikkuseni kogu aruka loodu igavese Jumala ja Paradiisi-Isa reaalsusest.

91:3.4 (997.2) The simple prayer of faith evidences a mighty evolution in human experience whereby the ancient conversations with the fictitious symbol of the alter ego of primitive religion have become exalted to the level of communion with the spirit of the Infinite and to that of a bona fide consciousness of the reality of the eternal God and Paradise Father of all intelligent creation.

Kõige selle kõrval, mis seostub palvetamiskogemuses üliminaga, tuleb meeles pidada ka seda, et eetiline palve on suurepärane viis ülendada oma mina ja kindlustada end oma elu parandamiseks ja kõrgemateks saavutusteks. Palve ajendab inimese ego otsima abi kahelt poolt: ainelist abi sureliku kogemuse alateadvuse varamust ning inspiratsiooni ja juhtimist üliteadvuse piirimailt, kus aineline ja vaimne — ühenduses Saladusliku Järelevaatajaga — omavahel kokku puutuvad.

91:3.5 (997.3) Aside from all that is superself in the experience of praying, it should be remembered that ethical prayer is a splendid way to elevate one’s ego and reinforce the self for better living and higher attainment. Prayer induces the human ego to look both ways for help: for material aid to the subconscious reservoir of mortal experience, for inspiration and guidance to the superconscious borders of the contact of the material with the spiritual, with the Mystery Monitor.

Palve oli ja on igavesti kahekordne inimkogemus: psüühilise tegevusega seotud vaimne meetod. Neid kaht funktsiooni ei saa kunagi päriselt üksteisest eraldada.

91:3.6 (997.4) Prayer ever has been and ever will be a twofold human experience: a psychologic procedure interassociated with a spiritual technique. And these two functions of prayer can never be fully separated.

Valgustatud palve peab tunnistama nii välist ja isikulist Jumalat kui ka sisemist ja mitteisikulist Jumalikkust, sisimas elavat Kohandajat. Palvetades on igati sobilik püüelda arusaamani Paradiisi Kõiksest Isast, ent tõhusam ja otstarbekam oleks pöörduda tagasi läheduses asuva alter ego juurde, nagu tavatses teha ürgne meel, ning aduda, et idee teisest minast on saanud tühisest väljamõeldisest tõeks Jumala tegelikust kohalolekust surelikus inimeses Kohandaja näol, tänu millele võib inimene kõnelda näost näkku ehtsa jumaliku alter ego'ga, kes elab tema sees ja kelleks on temas kogu oma olemusega viibiv Jumal, Kõikne Isa.

91:3.7 (997.5) Enlightened prayer must recognize not only an external and personal God but also an internal and impersonal Divinity, the indwelling Adjuster. It is altogether fitting that man, when he prays, should strive to grasp the concept of the Universal Father on Paradise; but the more effective technique for most practical purposes will be to revert to the concept of a near-by alter ego, just as the primitive mind was wont to do, and then to recognize that the idea of this alter ego has evolved from a mere fiction to the truth of God’s indwelling mortal man in the factual presence of the Adjuster so that man can talk face to face, as it were, with a real and genuine and divine alter ego that indwells him and is the very presence and essence of the living God, the Universal Father.

4. Eetiline palve

4. Ethical Praying

Palve ei saa olla eetiline, kui paluja taotleb endale isekalt eeliseid oma kaaslaste ees. Isekas ja materialistlik palve ei sobi kokku isetul ja jumalikul armastusel põhinevate eetiliste usunditega. Igasugune ebaeetiline palvetamine kujutab endast tagasipöördumist pseudomaagia algelistele tasemetele ega ole arenevate tsivilisatsioonide ja valgustatud religioonide vääriline. Isekas palvetamine on vastuolus iga armastaval õiglusel põhineva eetika vaimuga.

91:4.1 (997.6) No prayer can be ethical when the petitioner seeks for selfish advantage over his fellows. Selfish and materialistic praying is incompatible with the ethical religions which are predicated on unselfish and divine love. All such unethical praying reverts to the primitive levels of pseudo magic and is unworthy of advancing civilizations and enlightened religions. Selfish praying transgresses the spirit of all ethics founded on loving justice.

Palvet ei tohi kunagi labastada sooviga, et see asendaks tegutsemise. Igasugune eetiline palve stimuleerib tegutsemist ja juhib üha rohkem püüdlema ülimina idealistlikke sihte.

91:4.2 (997.7) Prayer must never be so prostituted as to become a substitute for action. All ethical prayer is a stimulus to action and a guide to the progressive striving for idealistic goals of superself-attainment.

Olge kõigis oma palvetes õiglane; ärge lootke, et Jumal ilmutab erapoolikust ning hakkab teid rohkem armastama kui oma teisi lapsi, teie sõpru, naabreid või isegi vaenlasi. Loodususundites ja arengulistes religioonides pole palve algselt eetiline, nagu on hilisemates ilmutuslikes religioonides. Nii individuaalne kui ka kollektiivne palve võib olla kas egoistlik või altruistlik. See tähendab, et palve võib olla enesekeskne või teistele suunatud. Kui palvega ei taotleta midagi ei palvetajale ega tema kaaslastele, siis kaldub see hingehoiak tõelise palveldamise poole. Egoistlikud palved hõlmavad pihtimist ja palumist ning seisnevad sageli aineliste hüvede taotlemises. Mõnevõrra eetilisem on palve, milles palutakse andestust või tarkust parema enesekontrolli saavutamiseks.

91:4.3 (998.1) In all your praying be fair; do not expect God to show partiality, to love you more than his other children, your friends, neighbors, even enemies. But the prayer of the natural or evolved religions is not at first ethical, as it is in the later revealed religions. All praying, whether individual or communal, may be either egoistic or altruistic. That is, the prayer may be centered upon the self or upon others. When the prayer seeks nothing for the one who prays nor anything for his fellows, then such attitudes of the soul tend to the levels of true worship. Egoistic prayers involve confessions and petitions and often consist in requests for material favors. Prayer is somewhat more ethical when it deals with forgiveness and seeks wisdom for enhanced self-control.

Isetu palve annab jõudu ja lohutust, kuid materialistlik palvetamine toob paratamatult pettumusi ja hajutab illusioone, sest uusimad teaduslikud avastused näitavad, et inimene elab korrastatud füüsilises universumis. Nii üksikisiku kui ka rassi lapsepõlvele on iseloomulikud algelised, isekad ja materialistlikud palved. Ja teatud määral on need palved tõhusad, sest ajendavad paratamatult tegema pingutusi ja ponnistusi, mis aitavad neile vastust saada. Tõelisest usust kantud palve parandab alati elujärge, isegi kui seda pöördumist ei saa vaimseks tunnistada. Ent vaimselt arenenud inimene peab olema väga ettevaatlik, kui ta püüab algelist või ebaküpset meelt võõrutada niisugustest palvetest.

91:4.4 (998.2) While the nonselfish type of prayer is strengthening and comforting, materialistic praying is destined to bring disappointment and disillusionment as advancing scientific discoveries demonstrate that man lives in a physical universe of law and order. The childhood of an individual or a race is characterized by primitive, selfish, and materialistic praying. And, to a certain extent, all such petitions are efficacious in that they unvaryingly lead to those efforts and exertions which are contributory to achieving the answers to such prayers. The real prayer of faith always contributes to the augmentation of the technique of living, even if such petitions are not worthy of spiritual recognition. But the spiritually advanced person should exercise great caution in attempting to discourage the primitive or immature mind regarding such prayers.

Pidage meeles, et kuigi palve Jumalat ei muuda, kutsub see sageli esile suuri ja kestvaid muutusi inimeses, kes usus ja kindlas lootuses palvetab. Palve on aidanud arenguliste rasside meestel ja naistel saavutada meelerahu, rõõmsat meelt, rahu, julgust, enesevalitsust ja õiglast meelt.

91:4.5 (998.3) Remember, even if prayer does not change God, it very often effects great and lasting changes in the one who prays in faith and confident expectation. Prayer has been the ancestor of much peace of mind, cheerfulness, calmness, courage, self-mastery, and fair-mindedness in the men and women of the evolving races.

5. Palve vastukajad ühiskonnas

5. Social Repercussions of Prayer

Esivanemate kultuse ajal viib palve esivanemate ideaalide viljelemisele. Ent palve kui Jumaluse palveldamise vahend, mis ületab kõiki samalaadseid toiminguid, viib jumalike ideaalide viljelemisele. Sedamööda, kuidas palves sisalduv alter ego saab ülimuslikuks ja jumalikuks, ülenduvad ka inimese ideaalid puhtinimlikult tasemelt taevalike ja jumalike tasemeteni ning niisuguse palvetamise tulemusena paraneb inimese iseloom ja tema isiksus saab sügavalt ühtseks.

91:5.1 (998.4) In ancestor worship, prayer leads to the cultivation of ancestral ideals. But prayer, as a feature of Deity worship, transcends all other such practices since it leads to the cultivation of divine ideals. As the concept of the alter ego of prayer becomes supreme and divine, so are man’s ideals accordingly elevated from mere human toward supernal and divine levels, and the result of all such praying is the enhancement of human character and the profound unification of human personality.

Palve ei pea siiski alati isiklik olema. Rühmas või koos kogudusega palvetamine on väga tõhus tugeva ühiskonnastava vastukaja tõttu. Kui rühm palvetab ühiselt kõlbelise täiustumise ja vaimse ülenemise eest, mõjuvad need palved kõigile selle rühma liikmetele; kõik saavad tänu palvuses osalemisele paremaks. Niisugune palvele pühendumine võib aidata ka tervet linna või kogu rahvast. Pihtimine, kahetsus ja palvus on ajendanud üksikisikuid, linnu, rahvaid ja terveid rasse tegema võimsaid jõupingutusi reformide läbiviimiseks ja vaprateks tegudeks.

91:5.2 (998.5) But prayer need not always be individual. Group or congregational praying is very effective in that it is highly socializing in its repercussions. When a group engages in community prayer for moral enhancement and spiritual uplift, such devotions are reactive upon the individuals composing the group; they are all made better because of participation. Even a whole city or an entire nation can be helped by such prayer devotions. Confession, repentance, and prayer have led individuals, cities, nations, and whole races to mighty efforts of reform and courageous deeds of valorous achievement.

Kui soovite tõepoolest vabaneda harjumusest mõnda sõpra arvustada, on kiireim ja kindlaim viis võtta endale harjumuseks iga päev selle inimese eest palvetada. Ent niisuguste palvete vastukajad ühiskonnas sõltuvad suures osas kahest tingimusest:

91:5.3 (998.6) If you truly desire to overcome the habit of criticizing some friend, the quickest and surest way of achieving such a change of attitude is to establish the habit of praying for that person every day of your life. But the social repercussions of such prayers are dependent largely on two conditions:

1. inimene, kelle eest palvetatakse, peab teadma, et tema eest palvetatakse;

91:5.4 (998.7) 1. The person who is prayed for should know that he is being prayed for.

2. palvetaja peaks looma isikuga, kelle eest ta palvetab, lähedase inimliku suhte.

91:5.5 (999.1) 2. The person who prays should come into intimate social contact with the person for whom he is praying.

Palve on meetod, mille kaudu iga religioon varem või hiljem muutub korralduslikuks. Ja aja jooksul seondub palve arvukate teiseste inimese ja Jumala vahelülidega, mille hulgas on nii kasulikke kui ka kahtlemata kahjulikke ilminguid, näiteks preestrid, pühad raamatud, palveldamisrituaalid ja tseremooniad.

91:5.6 (999.2) Prayer is the technique whereby, sooner or later, every religion becomes institutionalized. And in time prayer becomes associated with numerous secondary agencies, some helpful, others decidedly deleterious, such as priests, holy books, worship rituals, and ceremonials.

Ent vaimselt valgustunud meel peaks olema kannatlik ja salliv nendega, kellele on antud vähem vaimuandeid ja kes vajavad oma nõrga vaimse taibu koondamiseks sümboolikat. Tugevad ei tohiks nõrku põlastada. Need, kes tunnetavad Jumalat ilma sümboolikata, ei tohiks keelata sümboli palves teenimist neile, kellel on raske ilma vormilisuse ja rituaalita Jumalust palveldada ning tõde, ilu ja headust austada. Enamik surelikke näeb palvuslikus jumalateenimises oma pühendumuse objekti-eesmärgi sümbolit.

91:5.7 (999.3) But the minds of greater spiritual illumination should be patient with, and tolerant of, those less endowed intellects that crave symbolism for the mobilization of their feeble spiritual insight. The strong must not look with disdain upon the weak. Those who are God-conscious without symbolism must not deny the grace-ministry of the symbol to those who find it difficult to worship Deity and to revere truth, beauty, and goodness without form and ritual. In prayerful worship, most mortals envision some symbol of the object-goal of their devotions.

6. Palve ulatus

6. The Province of Prayer

Kui palve ei ole ühenduses isiklike vaimujõududega ja maailma aineliste juhendajate tahte ja tegudega, ei saa see inimese füüsilisele keskkonnale otsest mõju avaldada. Ehkki palve ulatus on väga kindlapiiriline, ei kehti need kitsendused samavõrd palvetajate usu kohta.

91:6.1 (999.4) Prayer, unless in liaison with the will and actions of the personal spiritual forces and material supervisors of a realm, can have no direct effect upon one’s physical environment. While there is a very definite limit to the province of the petitions of prayer, such limits do not equally apply to the faith of those who pray.

Palve ei ole vahend tõeliste ja orgaaniliste haiguste ravimiseks, kuid on aidanud väga palju kaasa hea tervise saavutamisele ja arvukate tundeelu-, vaimu- ja närvivaevuste ravimisele. Ning ka tegeliku, bakterite tekitatud haiguse puhul on palve aidanud sageli teisi raviviise tõhustada. Palve on teinud paljudest kergesti ärritujatest ja kaeblejatest kannatlikkuse etalonid, kes on eeskujuks paljudele teistele kannatavatele inimestele.

91:6.2 (999.5) Prayer is not a technique for curing real and organic diseases, but it has contributed enormously to the enjoyment of abundant health and to the cure of numerous mental, emotional, and nervous ailments. And even in actual bacterial disease, prayer has many times added to the efficacy of other remedial procedures. Prayer has turned many an irritable and complaining invalid into a paragon of patience and made him an inspiration to all other human sufferers.

Ükskõik kui raske ka pole ühitada teaduslikke kahtlusi palve tõhususes alatise tungiga jumalikest allikatest abi ja õpetust leida, ärge kunagi unustage, et siiras usust kantud palve on vägev jõud isikliku õnne, enesekontrolli, harmoonilise ühiskonna, kõlbluse arengu ja vaimuvara saavutamiseks.

91:6.3 (999.6) No matter how difficult it may be to reconcile the scientific doubtings regarding the efficacy of prayer with the ever-present urge to seek help and guidance from divine sources, never forget that the sincere prayer of faith is a mighty force for the promotion of personal happiness, individual self-control, social harmony, moral progress, and spiritual attainment.

Puhtinimliku tegevusena, dialoogina oma alter ego'ga kujutab palve endast kõige tõhusamat viisi nende inimloomuse jõuvarude mobiliseerimiseks, mis on tallel inimmeele alateadlikus osas. Lisaks oma religioossetele kaastähendustele ja vaimsele tähtsusele on palve ka mõttekas psühholoogiline tegevus. Inimkogemused näitavad, et enamik inimesi, kes on piisavalt raskes olukorras, palvetab mingil viisil mõne abiallika poole.

91:6.4 (999.7) Prayer, even as a purely human practice, a dialogue with one’s alter ego, constitutes a technique of the most efficient approach to the realization of those reserve powers of human nature which are stored and conserved in the unconscious realms of the human mind. Prayer is a sound psychologic practice, aside from its religious implications and its spiritual significance. It is a fact of human experience that most persons, if sufficiently hard pressed, will pray in some way to some source of help.

Ärge olge nii laisad, et palute Jumalal oma probleemid lahendada, kuid ärge kunagi kõhelge palumast temalt tarkust ja vaimujõudu, mis teid juhiks ja toetaks, kui te ise otsustavalt ja julgelt oma pakilisi probleeme lahendama asute.

91:6.5 (999.8) Do not be so slothful as to ask God to solve your difficulties, but never hesitate to ask him for wisdom and spiritual strength to guide and sustain you while you yourself resolutely and courageously attack the problems at hand.

Palve on olnud religioosse tsivilisatsiooni arengus ja säilimises asendamatu ja tal on ka praegu suur panus ühiskonna edasises täiustamises ja vaimsustamises, kui palvetajad palvetavad teaduslike faktide, filosoofilise tarkuse, intellektuaalse siiruse ja vaimse usu valguses. Palvetage nii, nagu Jeesus oma jüngritele õpetas — ausalt, isetult, õiglaselt ja kahtlusteta.

91:6.6 (999.9) Prayer has been an indispensable factor in the progress and preservation of religious civilization, and it still has mighty contributions to make to the further enhancement and spiritualization of society if those who pray will only do so in the light of scientific facts, philosophic wisdom, intellectual sincerity, and spiritual faith. Pray as Jesus taught his disciples — honestly, unselfishly, with fairness, and without doubting.

Palve mõju palvetaja isiklikele vaimsetele kogemustele ei sõltu mingil määral palveldaja intellektuaalsest taipamisest, filosoofilisest meeleteravusest, sotsiaalsest või kultuuritasemest või muudest surelikest saavutustest. Usust kantud palvega kaasnevad psüühilised ja vaimsed seigad on otsesed, isiklikud ja kogemuslikud. Pole teist viisi, kuidas iga inimene võiks vaatamata kõigile muudele surelikele saavutustele nii tõhusalt ja otseselt läheneda selle maailma lävele, kus ta saab suhelda oma Loojaga, kus loodud-olend astub kontakti Looja reaalsusega, oma sisimas elava Mõttekohandajaga.

91:6.7 (1000.1) But the efficacy of prayer in the personal spiritual experience of the one who prays is in no way dependent on such a worshiper’s intellectual understanding, philosophic acumen, social level, cultural status, or other mortal acquirements. The psychic and spiritual concomitants of the prayer of faith are immediate, personal, and experiential. There is no other technique whereby every man, regardless of all other mortal accomplishments, can so effectively and immediately approach the threshold of that realm wherein he can communicate with his Maker, where the creature contacts with the reality of the Creator, with the indwelling Thought Adjuster.

7. Müstika, ekstaas ja inspiratsioon

7. Mysticism, Ecstasy, and Inspiration

Müstika on igati kiiduväärt vahend, arendamaks teadlikkust Jumala kohalolekust, ent kui selle harrastamine viib sotsiaalsesse isolatsiooni ja kulmineerub usufanatismis, on see laiduväärt. Liigagi sageli on see, mida ülespiitsutatud müstik peab jumalikuks inspiratsiooniks, kerkinud tema enda meele sügavusest. Pühendunud meditatsioon soodustab küll tihti sureliku meele kontakti sisimas elava Kohandajaga, kuid sagedamini aitab sellele kaasa teiste olendite omakasupüüdmatu, kogu südamest tulev ja armastav teenimine.

91:7.1 (1000.2) Mysticism, as the technique of the cultivation of the consciousness of the presence of God, is altogether praiseworthy, but when such practices lead to social isolation and culminate in religious fanaticism, they are all but reprehensible. Altogether too frequently that which the overwrought mystic evaluates as divine inspiration is the uprisings of his own deep mind. The contact of the mortal mind with its indwelling Adjuster, while often favored by devoted meditation, is more frequently facilitated by wholehearted and loving service in unselfish ministry to one’s fellow creatures.

Möödunud ajastute suured usuõpetajad ja prohvetid ei olnud äärmuslikud müstikud. Nad olid Jumalat tundvad mehed ja naised, kes teenisid Loojat kõige paremini isetult surelike ligimeste eest hoolt kandes. Jeesus viis sageli oma apostlid veidikeseks teistest eemale mõtisklema ja palvetama, kuid enamasti olid nad rahva seas ja teenisid inimesi. Inimese hing vajab nii vaimset kogemust kui ka vaimset kosutust.

91:7.2 (1000.3) The great religious teachers and the prophets of past ages were not extreme mystics. They were God-knowing men and women who best served their God by unselfish ministry to their fellow mortals. Jesus often took his apostles away by themselves for short periods to engage in meditation and prayer, but for the most part he kept them in service-contact with the multitudes. The soul of man requires spiritual exercise as well as spiritual nourishment.

Religioosne ekstaas on lubatav, kui see tuleneb tervetest allikatest, aga sagedamini on see puhtemotsionaalsetest mõjudest võrsunud kogemus, mitte sügavalt vaimne ilming. Usklikud ei tohiks pidada iga eredat psüühilist eelaimust ja intensiivset emotsionaalset kogemust jumalikuks ilmutuseks või vaimseks sõnumiks. Ehtsat vaimset ekstaasi seostatakse tavaliselt suure välise rahulikkuse ja peaaegu täiusliku emotsioonide ohjeldamisega. Ent tõeline prohvetlik nägemus on psüühikat ületav eelaimus. Niisugused kogemused ei ole hallutsinatsioonid ega transilaadsed ekstaasid.

91:7.3 (1000.4) Religious ecstasy is permissible when resulting from sane antecedents, but such experiences are more often the outgrowth of purely emotional influences than a manifestation of deep spiritual character. Religious persons must not regard every vivid psychologic presentiment and every intense emotional experience as a divine revelation or a spiritual communication. Genuine spiritual ecstasy is usually associated with great outward calmness and almost perfect emotional control. But true prophetic vision is a superpsychologic presentiment. Such visitations are not pseudo hallucinations, neither are they trancelike ecstasies.

Inimmeel võib reageerida niinimetatud inspiratsioonile, kui on tundlik kas alateadvuse üleskerkimise või üliteadvuse stimuleerimise suhtes. Mõlemal juhul näib inimesele, et teadvuse säärane avardumine on talle suuremal või vähemal määral võõras. Ohjeldamatu müstiline entusiasm ja metsik usuekstaas ei ole inspiratsiooni volikirjad, jumalikud volikirjad, milleks neid võidakse pidada.

91:7.4 (1000.5) The human mind may perform in response to so-called inspiration when it is sensitive either to the uprisings of the subconscious or to the stimulus of the superconscious. In either case it appears to the individual that such augmentations of the content of consciousness are more or less foreign. Unrestrained mystical enthusiasm and rampant religious ecstasy are not the credentials of inspiration, supposedly divine credentials.

Kõiki neid kummalisi müstilisi, ekstaatilisi ja ilmutuslikke usukogemusi saab tegelikkuses proovile panna, jälgides, kas inimene nende nähtuste mõjul:

91:7.5 (1000.6) The practical test of all these strange religious experiences of mysticism, ecstasy, and inspiration is to observe whether these phenomena cause an individual:

1. omandab parema ja terviklikuma füüsilise tervise;

91:7.6 (1000.7) 1. To enjoy better and more complete physical health.

2. muutub oma intellektuaalses elus tegusamaks ja praktilisemaks;

91:7.7 (1000.8) 2. To function more efficiently and practically in his mental life.

3. jagab oma usukogemust täielikumalt ja rõõmsamalt teistele;

91:7.8 (1000.9) 3. More fully and joyfully to socialize his religious experience.

4. vaimsustab üha enam oma igapäevaelu, täites kohusetruult rutiinse sureliku eksistentsi tavalisi kohustusi;

91:7.9 (1000.10) 4. More completely to spiritualize his day-by-day living while faithfully discharging the commonplace duties of routine mortal existence.

5. armastab ja hindab senisest rohkem tõde, ilu ja headust;

91:7.10 (1001.1) 5. To enhance his love for, and appreciation of, truth, beauty, and goodness.

6. hoiab alal kehtivaid sotsiaalseid, kõlbelisi, eetilisi ja vaimseid väärtusi;

91:7.11 (1001.2) 6. To conserve currently recognized social, moral, ethical, and spiritual values.

7. omandab parema vaimse taibu — jumalateadvuse.

91:7.12 (1001.3) 7. To increase his spiritual insight — God-consciousness.

Ent palve pole nende erakordsete usukogemustega päriselt seotud. Kui palve muutub ülearu ilutsevaks, kui see seisneb peaaegu täielikult kaunites ja ülevates mõtisklustes paradiislikust jumalikkusest, kaotab see suure osa oma sotsialiseerivast mõjust, kaldub müstitsismi ja viib eraklusse. Liigse omaette palvetamisega kaasneb teatav oht, mida saab vähendada ja ära hoida rühmaviisilise palvetamise ehk ühispalvustega.

91:7.13 (1001.4) But prayer has no real association with these exceptional religious experiences. When prayer becomes overmuch aesthetic, when it consists almost exclusively in beautiful and blissful contemplation of paradisiacal divinity, it loses much of its socializing influence and tends toward mysticism and the isolation of its devotees. There is a certain danger associated with overmuch private praying which is corrected and prevented by group praying, community devotions.

8. Palvetamine kui isiklik kogemus

8. Praying as a Personal Experience

Palvel on ka tõeliselt spontaanne aspekt, sest ürginimene leidis end palvetamast ammu enne seda, kui tal tekkis vähegi selge arusaam Jumalast. Varane inimene tavatses palvetada kahes erinevas olukorras: suures hädas olles tekkis tal vajadus abi otsida, rõõmu tundes väljendada oma rahulolu.

91:8.1 (1001.5) There is a truly spontaneous aspect to prayer, for primitive man found himself praying long before he had any clear concept of a God. Early man was wont to pray in two diverse situations: When in dire need, he experienced the impulse to reach out for help; and when jubilant, he indulged the impulsive expression of joy.

Palve ei ole välja kasvanud maagiast, kumbki tekkis teineteisest sõltumatult. Maagia oli katse kohandada Jumalust oma tingimustega, palve on püüd kohandada oma isiksust Jumaluse tahtega. Tõeline palve on ühtaegu kõlbeline ja usuline, maagia pole ei seda ega teist.

91:8.2 (1001.6) Prayer is not an evolution of magic; they each arose independently. Magic was an attempt to adjust Deity to conditions; prayer is the effort to adjust the personality to the will of Deity. True prayer is both moral and religious; magic is neither.

Palve võib kujuneda juurdunud tavaks; paljud palvetavad seepärast, et teised teevad nii. On neid, kes palvetavad, sest kardavad, et juhtub midagi kohutavat, kui nad oma palveid korrapäraselt ei loe.

91:8.3 (1001.7) Prayer may become an established custom; many pray because others do. Still others pray because they fear something direful may happen if they do not offer their regular supplications.

Mõne inimese jaoks on palve rahulik tänuavaldus; teisele rühmaviisiline kiituse väljendus, ühispalvus; mõnikord imiteeritakse sellega kellegi teise usku, ehkki tõeline palve on loodud-olendi vaimse olemuse siiras ja usaldav suhtlus Looja kõikjal viibiva vaimuga.

91:8.4 (1001.8) To some individuals prayer is the calm expression of gratitude; to others, a group expression of praise, social devotions; sometimes it is the imitation of another’s religion, while in true praying it is the sincere and trusting communication of the spiritual nature of the creature with the anywhere presence of the spirit of the Creator.

Palve võib olla jumalateadvuse spontaanne väljendus või religioossete fraaside tähenduseta deklameerimine. See võib olla Jumalat tundvast hingest tulev ekstaatiline tänu või hirmust vallatud sureliku orjalik kuuletumine. Vahel on see vaimsete ihaluste pateetiline väljendus ja mõnikord lärmakas vagade fraaside karjumine. Palve võib olla rõõmus kiitus või alandlik andestuse palumine.

91:8.5 (1001.9) Prayer may be a spontaneous expression of God-consciousness or a meaningless recitation of theologic formulas. It may be the ecstatic praise of a God-knowing soul or the slavish obeisance of a fear-ridden mortal. It is sometimes the pathetic expression of spiritual craving and sometimes the blatant shouting of pious phrases. Prayer may be joyous praise or a humble plea for forgiveness.

Palvetades võib paluda lapse kombel võimatut või küpse inimesena kõlbelist kasvu ja vaimujõudu. Võib paluda igapäevast leiba või väljendada kõigest südamest oma igatsust leida Jumal ja toimida tema tahte järgi. Tegu võib olla äärmiselt iseka palvega ning eheda ja üleva sooviga saavutada omakasupüüdmatu vendlus.

91:8.6 (1001.10) Prayer may be the childlike plea for the impossible or the mature entreaty for moral growth and spiritual power. A petition may be for daily bread or may embody a wholehearted yearning to find God and to do his will. It may be a wholly selfish request or a true and magnificent gesture toward the realization of unselfish brotherhood.

Palve võib olla vihane kättemaksuhüüd või halastav eespalve oma vaenlastele. See võib väljendada lootust muuta Jumalat või jõulist katset muuta iseennast. See võib olla eksinud patuse lömitav palve oletatavalt karmi Kohtuniku ees või elava ja armulise taevase Isa vabanenud poja rõõmuväljendus.

91:8.7 (1001.11) Prayer may be an angry cry for vengeance or a merciful intercession for one’s enemies. It may be the expression of a hope of changing God or the powerful technique of changing one’s self. It may be the cringing plea of a lost sinner before a supposedly stern Judge or the joyful expression of a liberated son of the living and merciful heavenly Father.

Mõte Jumalaga isiklikult oma asju arutada tekitab nüüdisaegses inimeses hämmeldust. Paljud on korrapärasest palvetamisest loobunud ja teevad seda üksnes harukordadel, häda sunnil. Inimene ei tohiks karta Jumalaga kõnelda, kuid ainult vaimne laps hakkaks Jumalat veenma või arvaks, et suudab teda muuta.

91:8.8 (1001.12) Modern man is perplexed by the thought of talking things over with God in a purely personal way. Many have abandoned regular praying; they only pray when under unusual pressure — in emergencies. Man should be unafraid to talk to God, but only a spiritual child would undertake to persuade, or presume to change, God.

Tõelisel palvetamisel on ka reaalsed tulemused. Isegi linnud suudavad tõusvates õhuvooludes lauelda vaid väljasirutatud tiibadega. Palve ülendab inimest, sest viib teda universumi tõusvate vaimuvoolude najal edasi.

91:8.9 (1002.1) But real praying does attain reality. Even when the air currents are ascending, no bird can soar except by outstretched wings. Prayer elevates man because it is a technique of progressing by the utilization of the ascending spiritual currents of the universe.

Tõeline palve toob vaimset kasvu, muudab hoiakuid ja annab rahulduse, mida pakub osadus jumalikkusega. See on jumalateadvuse spontaanne pahvak.

91:8.10 (1002.2) Genuine prayer adds to spiritual growth, modifies attitudes, and yields that satisfaction which comes from communion with divinity. It is a spontaneous outburst of God-consciousness.

Jumal vastab inimese palvele, ilmutades talle rohkem tõde ning suurendades tema võimet hinnata ilu ja mõista headust. Palve on subjektiivne tegevus, kuid saavutab sideme vägevate objektiivsete reaalsustega inimkogemuse vaimsetel tasemetel; see on inimese tähendusrikas sirutumine üleinimlike väärtuste poole. See on kõige võimsam vaimse kasvu stiimul.

91:8.11 (1002.3) God answers man’s prayer by giving him an increased revelation of truth, an enhanced appreciation of beauty, and an augmented concept of goodness. Prayer is a subjective gesture, but it contacts with mighty objective realities on the spiritual levels of human experience; it is a meaningful reach by the human for superhuman values. It is the most potent spiritual-growth stimulus.

Sõnad ei ole palves olulised: need on vaid intellektuaalne kanal, milles vaimse palve jõgi juhtumisi voolab. Palve sõnaline väärtus on endamisi palvetamisel üksnes autosugestiivne, ühispalvuses sotsiosugestiivne. Jumal vastab hinge hoiakule, mitte sõnadele.

91:8.12 (1002.4) Words are irrelevant to prayer; they are merely the intellectual channel in which the river of spiritual supplication may chance to flow. The word value of a prayer is purely autosuggestive in private devotions and sociosuggestive in group devotions. God answers the soul’s attitude, not the words.

Palve ei ole konfliktidest pääsemise meetod, vaid pigem konfliktides toimiv arengustiimul. Paluge ainult väärtusi, mitte asju; arengut, mitte rahuldust.

91:8.13 (1002.5) Prayer is not a technique of escape from conflict but rather a stimulus to growth in the very face of conflict. Pray only for values, not things; for growth, not for gratification.

9. Tulemusliku palve tingimused

9. Conditions of Effective Prayer

Et teie palved oleksid tulemuslikud, peaksite arvestama järgmisi reegleid:

91:9.1 (1002.6) If you would engage in effective praying, you should bear in mind the laws of prevailing petitions:

1. palve on tõhus, kui te vaatate kõikehõlmava reaalsuse probleemidele siiralt ja julgelt vastu. Teil peab olema kosmilist visadust;

91:9.2 (1002.7) 1. You must qualify as a potent prayer by sincerely and courageously facing the problems of universe reality. You must possess cosmic stamina.

2. te peate tõesti olema ammendanud inimlikud võimalused olukorda parandada. Te peate olema usin olnud;

91:9.3 (1002.8) 2. You must have honestly exhausted the human capacity for human adjustment. You must have been industrious.

3. te peate loovutama oma meele iga soovi ja hinge iga ihaluse vaimse kasvu muundavasse embusesse. Peate olema kogenud tähenduste täiustumist ja väärtushinnangute ülenemist;

91:9.4 (1002.9) 3. You must surrender every wish of mind and every craving of soul to the transforming embrace of spiritual growth. You must have experienced an enhancement of meanings and an elevation of values.

4. te peate kõigest südamest soovima täita jumalikku tahet. Peate väljuma otsustamatuse ummikseisust;

91:9.5 (1002.10) 4. You must make a wholehearted choice of the divine will. You must obliterate the dead center of indecision.

5. te ei tunnista üksnes Isa tahet ega soovi seda täita, vaid olete tingimusteta ja jõuliselt pühendunud Isa tahte tegelikule täitmisele;

91:9.6 (1002.11) 5. You not only recognize the Father’s will and choose to do it, but you have effected an unqualified consecration, and a dynamic dedication, to the actual doing of the Father’s will.

6. teie palve on suunatud ainuliselt jumalikule tarkusele, mis lahendab Paradiisitõusul ettetulevad puhtinimlikud probleemid — jumaliku täiuslikkuse saavutamisele;

91:9.7 (1002.12) 6. Your prayer will be directed exclusively for divine wisdom to solve the specific human problems encountered in the Paradise ascension — the attainment of divine perfection.

7. ja teil peab olema usku — elavat usku.

91:9.8 (1002.13) 7. And you must have faith — living faith.

[Esitanud Urantia keskteeliste juht.]

91:9.9 (1002.14) [Presented by the Chief of the Urantia Midwayers.]





Back to Top