URANTIA RAAMAT - 84. Kiri. Abielu ja perekonnaelu

(UF-EST-001-2010-1)

URANTIA RAAMAT   

III OSA: Urantia Ajalugu



84. Kiri. Abielu ja perekonnaelu

Paper 84 : Marriage and Family Life

AINELINE vajadus lõi abielu aluse, suguiha ilustas seda, religioon kiitis selle heaks ja ülendas seda, riik nõudis ja reguleeris seda ning alles viimasel ajal on arenev armastus hakanud põhjendama ja õilistama abielu kui tsivilisatsiooni kõige kasulikuma ja ülevama institutsiooni — kodu — esiisa ja loojat. Just koduloomine peaks olema kõigi haridusalaste pingutuste kese ja sisu.

84:0.1 (931.1) MATERIAL necessity founded marriage, sex hunger embellished it, religion sanctioned and exalted it, the state demanded and regulated it, while in later times evolving love is beginning to justify and glorify marriage as the ancestor and creator of civilization’s most useful and sublime institution, the home. And home building should be the center and essence of all educational effort.

Paariminek on enesejätkamisakt, mida seostatakse erineval määral enese soovide rahuldamisega; abielu ehk koduloomine on suures osas enesesäilitamise küsimus ja eeldab ühiskonna evolutsiooni. Ühiskond ise on perekonnaüksuste kogum. Üksikisikud tegutsevad planeedil väga ajutiselt, vaid perekonnad on ühiskonna arengus püsivad. Perekond on kanal, mille kaudu kultuuri ja teadmiste jõgi voolab ühest põlvkonnast teise.

84:0.2 (931.2) Mating is purely an act of self-perpetuation associated with varying degrees of self-gratification; marriage, home building, is largely a matter of self-maintenance, and it implies the evolution of society. Society itself is the aggregated structure of family units. Individuals are very temporary as planetary factors — only families are continuing agencies in social evolution. The family is the channel through which the river of culture and knowledge flows from one generation to another.

Kodu on sisuliselt sotsiaalne institutsioon. Abielu arenes välja koostööst enesesäilitamisel ja partnerlusest enesejätkamisel, enese rahuldamise element oli suures osas juhuslik. Vaatamata sellele hõlmab kodu kõiki kolme inimeksistentsi põhifunktsiooni, elu edasiandmine teeb sellest aga põhilise iniminstitutsiooni ja seksuaalsuhted eristavad seda kõigist teistest ühiskondlikest tegevustest.

84:0.3 (931.3) The home is basically a sociologic institution. Marriage grew out of co-operation in self-maintenance and partnership in self-perpetuation, the element of self-gratification being largely incidental. Nevertheless, the home does embrace all three of the essential functions of human existence, while life propagation makes it the fundamental human institution, and sex sets it off from all other social activities.

1. Algelised paarisuhted

1. Primitive Pair Associations

Abielu ei rajatud seksuaalsuhetele, need käisid sellega lihtsalt kaasas. Ürginimene, kes rahuldas oma suguiha vabalt, koormamata end naise, laste ja koduga seotud kohustustega, abielu ei vajanud.

84:1.1 (931.4) Marriage was not founded on sex relations; they were incidental thereto. Marriage was not needed by primitive man, who indulged his sex appetite freely without encumbering himself with the responsibilities of wife, children, and home.

Naisel on oma järglastega füüsiline ja emotsionaalne side, mistõttu ta sõltub koostööst mehega ja see viibki ta abielu kaitsvasse rüppe. Meest ei ole aga ükski bioloogiline tung otseselt abielluma sundinud — ammugi siis abielus hoidnud. Abielu ei teinud mehele meeldivaks mitte armastus, vaid toidunälg, mis esimesena ürginimest-meest naise juurde meelitas, ja algeline peavari, kus naine oma lastega elas.

84:1.2 (931.5) Woman, because of physical and emotional attachment to her offspring, is dependent on co-operation with the male, and this urges her into the sheltering protection of marriage. But no direct biologic urge led man into marriage — much less held him in. It was not love that made marriage attractive to man, but food hunger which first attracted savage man to woman and the primitive shelter shared by her children.

Samuti ei tekkinud abielu sugudevahelistest suhetest tulenevate kohustuste teadlikust mõistmisest. Ürginimene ei saanud aru, et sugukire rahuldamisel ja hilisemal lapse sünnil on mingi omavaheline seos. Kunagi oli üldlevinud arvamus, et neitsi võib rasestuda. Ürginimestel tekkis varakult mõte, et beebisid luuakse vaimudemaal; raseduse põhjustajaks peeti naisesse sisenenud vaimu, arenevat hinge. Neitsi või vallalise naise raseduse põhjuseks peeti ka toitu või kurja silma, hilisemad uskumused seostasid aga elu algust hingeõhu ja päikesevalgusega.

84:1.3 (931.6) Marriage was not even brought about by the conscious realization of the obligations of sex relations. Primitive man comprehended no connection between sex indulgence and the subsequent birth of a child. It was once universally believed that a virgin could become pregnant. The savage early conceived the idea that babies were made in spiritland; pregnancy was believed to be the result of a woman’s being entered by a spirit, an evolving ghost. Both diet and the evil eye were also believed to be capable of causing pregnancy in a virgin or unmarried woman, while later beliefs connected the beginnings of life with the breath and with sunlight.

Paljud varased rahvad seostasid vaime merega, mistõttu piirati igati neitsite suplemist; noored naised kartsid tõusu ajal meres suplemist palju rohkem kui seksuaalsuhteid. Vigaste või enneaegsete laste sigitajaks peeti loomi, kes olid tunginud naise kehasse hooletu suplemise või pahatahtlike vaimude tegevuse tulemusena. Muidugi kägistasid ürginimesed niisugused järglased kohe pärast nende sündi.

84:1.4 (932.1) Many early peoples associated ghosts with the sea; hence virgins were greatly restricted in their bathing practices; young women were far more afraid of bathing in the sea at high tide than of having sex relations. Deformed or premature babies were regarded as the young of animals which had found their way into a woman’s body as a result of careless bathing or through malevolent spirit activity. Savages, of course, thought nothing of strangling such offspring at birth.

Esimene samm teadmiste poole tuli koos uskumusega, et seksuaalsuhted avavad hingele tee naisesse tungimiseks. Pärast seda avastas inimene, et isa ja ema annavad järglaste sigitamiseks võrdselt pärilikkustegureid. Ent ka kahekümnendal sajandil püüavad paljud vanemad oma lapsi inimelu tekkimise küsimuses rohkem või vähem teadmatuses hoida.

84:1.5 (932.2) The first step in enlightenment came with the belief that sex relations opened up the way for the impregnating ghost to enter the female. Man has since discovered that father and mother are equal contributors of the living inheritance factors which initiate offspring. But even in the twentieth century many parents still endeavor to keep their children in more or less ignorance as to the origin of human life.

Algelise perekonna tekke kindlustas asjaolu, et soojätkamisfunktsioon hõlmab ema ja lapse vahelist suhet. Emaarmastus on instinktiivne ega ole saanud alguse kommetest, nagu sai abielu. Kõigile imetajatele on emaarmastus sündides kaasa antud, see on kohaliku universumi meeleabivaimude annetus, mis on oma tugevuselt ja andumuselt alati otseses sõltuvuses antud liigi abitu lapsepõlve kestusega.

84:1.6 (932.3) A family of some simple sort was insured by the fact that the reproductive function entails the mother-child relationship. Mother love is instinctive; it did not originate in the mores as did marriage. All mammalian mother love is the inherent endowment of the adjutant mind-spirits of the local universe and is in strength and devotion always directly proportional to the length of the helpless infancy of the species.

Ema ja lapse suhe on loomulik, tugev ja vaistlik ning sundis seetõttu ürgaja naisi alistuma paljudele tavatutele tingimustele ja taluma kujuteldamatuid raskusi. See kõikevõitev emaarmastus on koormav emotsioon, mis on asetanud naise alati kõigis eluvõitlustes tunduvalt ebasoodsamasse olukorda kui mehe. Ent inimliigi emainstinkt ei ole siiski kõikvõimas: seda võivad kallutada kõrvale ambitsioonikus, isekus ja usulised veendumused.

84:1.7 (932.4) The mother and child relation is natural, strong, and instinctive, and one which, therefore, constrained primitive women to submit to many strange conditions and to endure untold hardships. This compelling mother love is the handicapping emotion which has always placed woman at such a tremendous disadvantage in all her struggles with man. Even at that, maternal instinct in the human species is not overpowering; it may be thwarted by ambition, selfishness, and religious conviction.

Kuigi ema-lapse suhe ei tähenda abielu ega kodu, tekkisid mõlemad just sellest tuumikust. Paarimineku arengus astuti suur samm edasi, kui ajutine partnerlus jätkus piisavalt kaua, et kasvatada üles sündinud järglased, sest see tähendas juba koduloomist.

84:1.8 (932.5) While the mother-child association is neither marriage nor home, it was the nucleus from which both sprang. The great advance in the evolution of mating came when these temporary partnerships lasted long enough to rear the resultant offspring, for that was homemaking.

Vaatamata varajaste paaride omavahelistele vastuoludele ja suhete lõtvusele, suurendas mehe ja naise partnerlussuhe tunduvalt nende ellujäämisvõimalusi. Mees ja naine, kes teevad koostööd, isegi omamata peret ja järglasi, ületavad enamikus asjades tunduvalt kaht meest või kaht naist. Sugupoolte paariastumine soodustas ellujäämist ja pani aluse inimühiskonnale. Elu tegi mugavamaks ja õnnelikumaks ka sugupooltevaheline tööjaotus.

84:1.9 (932.6) Regardless of the antagonisms of these early pairs, notwithstanding the looseness of the association, the chances for survival were greatly improved by these male-female partnerships. A man and a woman, co-operating, even aside from family and offspring, are vastly superior in most ways to either two men or two women. This pairing of the sexes enhanced survival and was the very beginning of human society. The sex division of labor also made for comfort and increased happiness.

2. Varane emakeskne perekond

2. The Early Mother-Family

Naise regulaarsed verejooksud ja verekaotus lapse sünnitamisel tekitasid juba varakult arvamuse, et laps sünnib verest (milles asuvat ka inimese hing) ning sellest tekkis ka veresideme mõiste inimsuhetest rääkides. Varastel aegadel arvestati põlvnemist alati naisliinis, mis oli pärilikkuse ainus kindel osa.

84:2.1 (932.7) The woman’s periodic hemorrhage and her further loss of blood at childbirth early suggested blood as the creator of the child (even as the seat of the soul) and gave origin to the blood-bond concept of human relationships. In early times all descent was reckoned in the female line, that being the only part of inheritance which was at all certain.

Algeline perekond, mis arenes välja ema ja lapse vahelisest instinktiivsest bioloogilisest veresidemest, oli paratamatult emaperekond ja see peremudel püsis paljudes hõimudes veel kaua. Emaperekond oli ainus võimalik üleminek karja rühmaabielu etapilt hilisemale ja täiuslikumale kodusele elule polügaamiliste ning monogaamsete isakesksete perekondadena. Emaperekond oli loomulik ja bioloogiline, isaperekond on ühiskondlik, majanduslik ja poliitiline. Emaperekonna püsimine Põhja-Ameerika punaste inimeste seas on üks peamisi põhjusi, miks muidu edumeelsed irokeesid kunagi tõeliseks riigiks ei kujunenud.

84:2.2 (932.8) The primitive family, growing out of the instinctive biologic blood bond of mother and child, was inevitably a mother-family; and many tribes long held to this arrangement. The mother-family was the only possible transition from the stage of group marriage in the horde to the later and improved home life of the polygamous and monogamous father-families. The mother-family was natural and biologic; the father-family is social, economic, and political. The persistence of the mother-family among the North American red men is one of the chief reasons why the otherwise progressive Iroquois never became a real state.

Emaperekonna kommete kohaselt oli naise emal kodus kõrgeim võim; ka naise vennad ja nende pojad juhtisid perekonda aktiivsemalt kui mees. Isale anti sageli tema laste järgi uus nimi.

84:2.3 (933.1) Under the mother-family mores the wife’s mother enjoyed virtually supreme authority in the home; even the wife’s brothers and their sons were more active in family supervision than was the husband. Fathers were often renamed after their own children.

Varaseimad rassid hindasid isa vähem, nagu oleks laps ainult emast sündinud. Nad uskusid, et lapsed on isaga sarnased kooselu tõttu või et nad „märgiti” ära sellepärast, et ema soovis nende sarnasust isaga. Hiljem, üleminekuga emaperekonnalt isaperekonnale, võttis isa kogu au lapse eest endale ja paljud rasedate naiste suhtes kehtinud tabud laienesid hiljem ka nende meestele. Tulevane isa lakkas sünnitusaja lähenedes töötamast ja jäi sünnituse ajal koos naisega voodisse, puhates seal kolm kuni kaheksa päeva. Naine tõusis võib-olla juba teisel päeval üles ja asus rasket tööd tegema, aga mees jäi voodisse, et õnnitlusi vastu võtta; see kõik kuulus nende varaste komme juurde, mis pidid kehtestama isa õiguse lapsele.

84:2.4 (933.2) The earliest races gave little credit to the father, looking upon the child as coming altogether from the mother. They believed that children resembled the father as a result of association, or that they were “marked” in this manner because the mother desired them to look like the father. Later on, when the switch came from the mother-family to the father-family, the father took all credit for the child, and many of the taboos on a pregnant woman were subsequently extended to include her husband. The prospective father ceased work as the time of delivery approached, and at childbirth he went to bed, along with the wife, remaining at rest from three to eight days. The wife might arise the next day and engage in hard labor, but the husband remained in bed to receive congratulations; this was all a part of the early mores designed to establish the father’s right to the child.

Algul pidi mees tava kohaselt minema oma naise rahva juurde elama, aga hilisemal ajal tohtis mees pärast pruudihinna tasumist või selle väljateenimist naise ja lapsed oma rahva hulka viia. Üleminekuga emaperekonnalt isaperekonnale on seletatavad ka mõnda liiki nõbudevaheliste abielude muidu arusaamatu keelamine, kuigi teisi samaväärseid sugulastevahelisi abielusid lubati.

84:2.5 (933.3) At first, it was the custom for the man to go to his wife’s people, but in later times, after a man had paid or worked out the bride price, he could take his wife and children back to his own people. The transition from the mother-family to the father-family explains the otherwise meaningless prohibitions of some types of cousin marriages while others of equal kinship are approved.

Kui jahipidamine asendus karjakasvatusega, muutus toiduvarude hankimine põhiliselt mehe ülesandeks ja emakeskne perekond hääbus kiiresti. See ei saanud püsima jääda lihtsalt sellepärast, et ei suutnud konkureerida uuema, isakeskse perekonnaga. Ema meessoost sugulaste võim ei suutnud võistelda mehele-isale koondunud võimuga. Naine ei suutnud täita üheaegselt kõiki ülesandeid — sünnitada, pidevalt koduseid toimetusi juhtida ja kodus oma volitusi suurendada. Peagi tekkinud naiseröövi ja hiljem naise ostmise komme kiirendasid emakeskse perekonna kadumist.

84:2.6 (933.4) With the passing of the hunter mores, when herding gave man control of the chief food supply, the mother-family came to a speedy end. It failed simply because it could not successfully compete with the newer father-family. Power lodged with the male relatives of the mother could not compete with power concentrated in the husband-father. Woman was not equal to the combined tasks of childbearing and of exercising continuous authority and increasing domestic power. The oncoming of wife stealing and later wife purchase hastened the passing of the mother-family.

Tohutut muutust tähistav üleminek emakeskselt perekonnalt isakesksele on üks radikaalsemaid ja täielikumaid pöördeid inimsoo ajaloos. See muudatus avaldus kohe ühiskonnaelu aktiviseerumises ja kiirendas perekonna arengut.

84:2.7 (933.5) The stupendous change from the mother-family to the father-family is one of the most radical and complete right-about-face adjustments ever executed by the human race. This change led at once to greater social expression and increased family adventure.

3. Isakeskne perekond

3. The Family under Father Dominance

Emainstinkt võis küll naist abielluma ajendada, kuid abielu jätkama sundisid teda eeskätt mehe suurem jõud ning ka kommete mõju. Karjakasvatajate eluviis lõi uue kommete süsteemi, patriarhaalset tüüpi perekonnaelu; karjakasvatajate ning varajaste põllumeeste kommete järgi oli perekonnaühtsuse aluseks isa vaieldamatu ja meelevaldne võim. Kogu ühiskond, nii riigi kui ka perekonna tasemel, tegi läbi patriarhaalse korra autokraatliku võimu etapi.

84:3.1 (933.6) It may be that the instinct of motherhood led woman into marriage, but it was man’s superior strength, together with the influence of the mores, that virtually compelled her to remain in wedlock. Pastoral living tended to create a new system of mores, the patriarchal type of family life; and the basis of family unity under the herder and early agricultural mores was the unquestioned and arbitrary authority of the father. All society, whether national or familial, passed through the stage of the autocratic authority of a patriarchal order.

Vana Testamendi ajajärgul naissoole osutatud vähene viisakus peegeldab tõetruult karjakasvatajate kombeid. Kõik heebrea patriarhid olid karjakasvatajad, nagu näitab ka ütlus: „Issand on mu karjane.”

84:3.2 (934.1) The scant courtesy paid womankind during the Old Testament era is a true reflection of the mores of the herdsmen. The Hebrew patriarchs were all herdsmen, as is witnessed by the saying, “The Lord is my Shepherd.”

Ent mees polnud selles, et ta naist alavääristas, möödunud aegadel rohkem süüdi kui naine ise. Naine jäi ürgajal sotsiaalse tunnustuseta sellepärast, et ei tegutsenud hädaolukorras; ta ei paistnud silma ega olnud kriisiolukorra kangelane. Emadus oli olelusvõitluses selgelt puudus, emaarmastus takistas naisi hõimu kaitsmast.

84:3.3 (934.2) But man was no more to blame for his low opinion of woman during past ages than was woman herself. She failed to get social recognition during primitive times because she did not function in an emergency; she was not a spectacular or crisis hero. Maternity was a distinct disability in the existence struggle; mother love handicapped women in the tribal defense.

Ürgaja naised sattusid tahtmatult meestest sõltuvusse, sest imetlesid ja kiitsid nende võitlusvalmidust ning mehisust. Selline sõjamehe ülistamine tõstis mehe egot ja surus naise tegelikult samavõrra alla, suurendades tema sõltuvust; ka praegu mõjutavad sõjaväevormis mehed tugevasti naiste emotsioone.

84:3.4 (934.3) Primitive women also unintentionally created their dependence on the male by their admiration and applause for his pugnacity and virility. This exaltation of the warrior elevated the male ego while it equally depressed that of the female and made her more dependent; a military uniform still mightily stirs the feminine emotions.

Arenenumate rahvaste seas ei ole naised nii suured ega tugevad kui mehed. Naine on nõrgem ja seetõttu taktitundelisem; ta õppis juba varakult oma soo võlusid ära kasutama. Naine muutus mehest tähelepanelikumaks ja alalhoidlikumaks, kuigi veidi pealiskaudsemaks. Lahinguväljal ja jahil oli mees naisest üle, ent kodus on naine tavaliselt ka kõige tahumatumaid mehi oma osavale juhtimisele allutanud.

84:3.5 (934.4) Among the more advanced races, women are not so large or so strong as men. Woman, being the weaker, therefore became the more tactful; she early learned to trade upon her sex charms. She became more alert and conservative than man, though slightly less profound. Man was woman’s superior on the battlefield and in the hunt; but at home woman has usually outgeneraled even the most primitive of men.

Karjakasvatajale oli kari elatusallikaks, kuid naine pidi neil karjakasvatusaegadel siiski köögiviljatoitu hankima. Ürgaja mees hoidis põllutööst eemale, sest see oli liiga rahulik, liiga üksluine. Vana ebausu järgi arvati ka, et naised kasvatavad üles pare-maid taimi, sest on emad. Paljudes tänapäeva mahajäänud hõimudes valmistavad mehed lihatoite, naised köögiviljatoite, ja kui Austraalia vähearenenud hõimud on rändamas, ei ründa naised kunagi jahiloomi, mees aga ei alandu juurikaid välja kaevama.

84:3.6 (934.5) The herdsman looked to his flocks for sustenance, but throughout these pastoral ages woman must still provide the vegetable food. Primitive man shunned the soil; it was altogether too peaceful, too unadventuresome. There was also an old superstition that women could raise better plants; they were mothers. In many backward tribes today, the men cook the meat, the women the vegetables, and when the primitive tribes of Australia are on the march, the women never attack game, while a man would not stoop to dig a root.

Naine on alati pidanud töötama, vähemalt praeguse ajani on naine olnud alati tõeline tootja. Mees on valinud endale tavaliselt kergema tee ja see ebavõrdsus on püsinud kogu inimsoo ajaloo jooksul. Naine on alati olnud koormakandja, ta kandis perekonna vara ja hoolitses laste eest, jättes mehe käed vabaks võitlemiseks või küttimiseks.

84:3.7 (934.6) Woman has always had to work; at least right up to modern times the female has been a real producer. Man has usually chosen the easier path, and this inequality has existed throughout the entire history of the human race. Woman has always been the burden bearer, carrying the family property and tending the children, thus leaving the man’s hands free for fighting or hunting.

Naise esimene vabanemine toimus siis, kui mees soostus maad harima, tegema seda, mida seni oli naiste tööks peetud. See oli suur edusamm, kui meesvange enam ei tapetud, vaid hakati orjastama põlluharijateks. See vabastas naise, kes sai nüüd rohkem aega pühendada majapidamisele ja laste kasvatamisele.

84:3.8 (934.7) Woman’s first liberation came when man consented to till the soil, consented to do what had theretofore been regarded as woman’s work. It was a great step forward when male captives were no longer killed but were enslaved as agriculturists. This brought about the liberation of woman so that she could devote more time to homemaking and child culture.

Laste toitmine loomapiimaga viis laste varasemale rinnast võõrutamisele, mille tulemusena hakkasid emad rohkem lapsi sünnitama, sest vabanesid mõnikord esinenud ajutisest viljatusest; lehma- ja kitsepiima kasutamine vähendas tunduvalt ka väikelaste suremust. Enne ühiskonna karjakasvatusetappi astumist imetasid emad oma lapsi mõnikord neljanda või viienda eluaastani.

84:3.9 (934.8) The provision of milk for the young led to earlier weaning of babies, hence to the bearing of more children by the mothers thus relieved of their sometimes temporary barrenness, while the use of cow’s milk and goat’s milk greatly reduced infant mortality. Before the herding stage of society, mothers used to nurse their babies until they were four and five years old.

Sõdade vähenemine ürgajal kahandas tunduvalt sugupooltevahelise tööjaotuse ebavõrdsust. Ent naised pidid ikkagi tegema tõsist tööd, kui mehed valvet pidasid. Ühtki laagrit ega küla ei saanud päeval ega öösel valveta jätta, ent seegi töö muutus hõlpsamaks, kui kodustati koer. Põllumajanduse teke tõstis üldiselt naise prestiiži ja ühiskondlikku positsiooni — vähemalt ajani, mil mees ise põlluharijaks hakkas. Ja niipea kui mees asus maad harima, täiustusid põlluharimisviisid otsekohe vaid mõne põlvkonna vältel tunduvalt. Mees oli küttides ja sõda pidades õppinud töökorralduse väärtust ja tõi oma oskused üle ka tootmisse, hiljem aga, võttes üle suure osa naise tööst, täiustas tunduvalt naise kaootilisi töömeetodeid.

84:3.10 (934.9) Decreasing primitive warfare greatly lessened the disparity between the division of labor based on sex. But women still had to do the real work while men did picket duty. No camp or village could be left unguarded day or night, but even this task was alleviated by the domestication of the dog. In general, the coming of agriculture has enhanced woman’s prestige and social standing; at least this was true up to the time man himself turned agriculturist. And as soon as man addressed himself to the tilling of the soil, there immediately ensued great improvement in methods of agriculture, extending on down through successive generations. In hunting and war man had learned the value of organization, and he introduced these techniques into industry and later, when taking over much of woman’s work, greatly improved on her loose methods of labor.

4. Naise seisund varases ühiskonnas

4. Woman’s Status in Early Society

Üldiselt on naise seisund igal ajajärgul üsna tõene abielu kui ühiskondliku institutsiooni evolutsioonilise edenemise kriteerium, abielu enda areng näitab aga küllaltki täpselt inimtsivilisatsiooni edasijõudmist.

84:4.1 (935.1) Generally speaking, during any age woman’s status is a fair criterion of the evolutionary progress of marriage as a social institution, while the progress of marriage itself is a reasonably accurate gauge registering the advances of human civilization.

Naise seisund ühiskonnas on olnud alati paradoksaalne; ta on alati kavalalt mehi juhtinud, ta on alati mehe tugevamat suguiha enda huvides ja enese edasiaitamiseks ära kasutanud. Oma soo võlusid peenelt ära kasutades on ta suutnud sageli mehe üle võimu saavutada, isegi kui mees on teda armetus orjuses hoidnud.

84:4.2 (935.2) Woman’s status has always been a social paradox; she has always been a shrewd manager of men; she has always capitalized man’s stronger sex urge for her own interests and to her own advancement. By trading subtly upon her sex charms, she has often been able to exercise dominant power over man, even when held by him in abject slavery.

Naine polnud ürgajal mehe sõber, armsam, armuke ega kaasa, vaid pigem vara, teenija või ori ja hiljem äripartner, mänguasi ning laste sünnitaja. Vaatamata sellele on korraliku rahuldava seksuaalsuhte juurde kuulunud ikka ka naisepoolne valiku- ja koostööelement ning see on andnud arukale naisele oma otsese isikliku positsiooni mõjutamiseks alati üsna suure jõu, olenemata naissoo positsioonist ühiskonnas. Ent asjaolu, et naised olid pidevalt sunnitud oma orjuse leevendamiseks kavalust kasutama, põhjustas paratamatult mehe usaldamatust ja kahtlustusi.

84:4.3 (935.3) Early woman was not to man a friend, sweetheart, lover, and partner but rather a piece of property, a servant or slave and, later on, an economic partner, plaything, and childbearer. Nonetheless, proper and satisfactory sex relations have always involved the element of choice and co-operation by woman, and this has always given intelligent women considerable influence over their immediate and personal standing, regardless of their social position as a sex. But man’s distrust and suspicion were not helped by the fact that women were all along compelled to resort to shrewdness in the effort to alleviate their bondage.

Sugupooltel on olnud teineteisest arusaamisega alati suuri raskusi. Mehel oli raske naisest aru saada ja tema suhtumine naisesse oli veider segu võhiklikust usaldamatusest ja kartlikust lummusest, kui mitte kahtlustusest ja põlgusest. Paljude hõimude ja rahvaste legendides peetakse hädade põhjustajaks Eevat, Pandorat või mõnda teist naissoo esindajat. Neid lugusid on alati moonutatud, et lasta paista, nagu oleks naine mehele halba toonud, ning kõik see näitab kunagist üleüldist usaldamatust naise suhtes. Preestrite poissmeheelu põhjendati peamiselt naise nurjatusega. Naissoo reputatsiooni vanal ajal ei parandanud ka asjaolu, et enamik oletatavaid nõidu olid naised.

84:4.4 (935.4) The sexes have had great difficulty in understanding each other. Man found it hard to understand woman, regarding her with a strange mixture of ignorant mistrust and fearful fascination, if not with suspicion and contempt. Many tribal and racial traditions relegate trouble to Eve, Pandora, or some other representative of womankind. These narratives were always distorted so as to make it appear that the woman brought evil upon man; and all this indicates the onetime universal distrust of woman. Among the reasons cited in support of a celibate priesthood, the chief was the baseness of woman. The fact that most supposed witches were women did not improve the olden reputation of the sex.

Mehed on pidanud naisi pikka aega iseäralikeks, isegi ebanormaalseteks. Nad on koguni arvanud, et naistel ei ole hinge; seetõttu ei antud neile ka nimesid. Varastel aegadel kardeti esimest seksuaalsuhet naisega väga, mistõttu sai tavaks, et esimene seksuaalsuhe neitsiga jäi preestri ülesandeks. Isegi naise varju peeti ohtlikuks.

84:4.5 (935.5) Men have long regarded women as peculiar, even abnormal. They have even believed that women did not have souls; therefore were they denied names. During early times there existed great fear of the first sex relation with a woman; hence it became the custom for a priest to have initial intercourse with a virgin. Even a woman’s shadow was thought to be dangerous.

Sünnitamise osas kehtis kunagi üldine arvamus, et see teeb naise ohtlikuks ja ebapuhtaks. Paljude hõimude kombed nägid ette, et ema peab pärast lapse sündi läbi tegema põhjaliku puhastustseremoonia. Last ootav naine oli tõrjutud seisundis, ta jäeti üksi, välja arvatud neis rühmades, kus mees temaga koos voodisse heitis. Vanal ajal isegi välditi lapse sündimist majas. Lõpuks lubati vanadel naistel sünnitamise ajal ema juures olla ja sellest tavast tekkis ka ämmaemanda elukutse. Sünnitamise ajal räägiti ja tehti palju mitmesuguseid rumalusi, et sünnitamist hõlbustada. Vastsündinu tavatseti püha veega üle piserdada, et vältida tontide sekkumist.

84:4.6 (935.6) Childbearing was once generally looked upon as rendering a woman dangerous and unclean. And many tribal mores decreed that a mother must undergo extensive purification ceremonies subsequent to the birth of a child. Except among those groups where the husband participated in the lying-in, the expectant mother was shunned, left alone. The ancients even avoided having a child born in the house. Finally, the old women were permitted to attend the mother during labor, and this practice gave origin to the profession of midwifery. During labor, scores of foolish things were said and done in an effort to facilitate delivery. It was the custom to sprinkle the newborn with holy water to prevent ghost interference.

Segunemata hõimudes oli sünnitus suhteliselt kerge ja kestis vaid kaks-kolm tundi, kuid segarasside puhul on see harva nii. Kui naine sünnituse ajal suri, eriti kaksikuid sünnitades, arvati, et ta on vaimuga truudust murdnud. Hiljem pidasid arenenumad hõimud sünnitamisel suremist taeva tahteks; nende naiste kohta öeldi, et nad surid õilsat surma.

84:4.7 (935.7) Among the unmixed tribes, childbirth was comparatively easy, occupying only two or three hours; it is seldom so easy among the mixed races. If a woman died in childbirth, especially during the delivery of twins, she was believed to have been guilty of spirit adultery. Later on, the higher tribes looked upon death in childbirth as the will of heaven; such mothers were regarded as having perished in a noble cause.

Naiste niinimetatud tagasihoidlikkus oma rõivastuse ja enese näitamise suhtes arenes välja surmahirmust, et keegi võib neid menstruatsiooni ajal märgata. Sel ajal teiste silma alla sattumist peeti tõsiseks patuks, tabu rikkumiseks. Vana aja kommete järgi pidi iga naine neiueast kuni sünnitamisvõime kadumiseni olema iga kuu terve nädala täielikus perekondlikus ja sotsiaalses karantiinis. Kõik, mida ta puudutas, millel istus või lamas, oli „rüvetatud”. Kaua aega oli tavaks peksta tütarlast julmalt pärast iga menstruatsiooni, et kurja vaimu tema kehast välja ajada. Ent kui naine oli sünnitamiseast väljas, koheldi teda tavaliselt lugupidavamalt ning talle anti rohkem õigusi ja privileege. Seda kõike arvestades polnud ime, et naisi peeti alamateks olevusteks. Isegi kreeklased pidasid menstrueerivat naist üheks kolmest suurest rüvedusest, ülejäänud kaks olid sealiha ja küüslauk.

84:4.8 (936.1) The so-called modesty of women respecting their clothing and the exposure of the person grew out of the deadly fear of being observed at the time of a menstrual period. To be thus detected was a grievous sin, the violation of a taboo. Under the mores of olden times, every woman, from adolescence to the end of the childbearing period, was subjected to complete family and social quarantine one full week each month. Everything she might touch, sit upon, or lie upon was “defiled.” It was for long the custom to brutally beat a girl after each monthly period in an effort to drive the evil spirit out of her body. But when a woman passed beyond the childbearing age, she was usually treated more considerately, being accorded more rights and privileges. In view of all this it was not strange that women were looked down upon. Even the Greeks held the menstruating woman as one of the three great causes of defilement, the other two being pork and garlic.

Need vanaaja ettekujutused olid küll rumalad, kuid ka mõnevõrra kasulikud, sest andsid tööga ülekoormatud naisele vähemalt noores eas iga kuu ühe nädala tervitatavat puhkust ja aega tulusateks mõtisklusteks. Nii said nad mõistust teravdada, et muul ajal oma meessoost kaaslastega toime tulla. Naiste karantiin kaitses ka mehi sugueluliste liialduste eest, aidates kaudselt kaasa elanike hulga piiramisele ja enesekontrolli parandamisele.

84:4.9 (936.2) However foolish these olden notions were, they did some good since they gave overworked females, at least when young, one week each month for welcome rest and profitable meditation. Thus could they sharpen their wits for dealing with their male associates the rest of the time. This quarantine of women also protected men from over-sex indulgence, thereby indirectly contributing to the restriction of population and to the enhancement of self-control.

Suur edasiminek toimus siis, kui mehelt võeti õigus soovi korral oma naist tappa. Samm edasi oli ka see, et naine võis hakata pulmakinke enda omandiks pidama. Hiljem sai ta seadusliku õiguse vara omada, käsutada ja isegi müüa, kuid tal polnud kaua aega õigust kiriku- ega riigiametit pidada. Naist on alati koheldud rohkem või vähem omandina, seda lausa kahekümnenda sajandini pärast Kristust ja veel selgi sajandil. Ta ei ole veel kõikjal maailmas saavutanud võimalust elada eraldi, vabana mehe kontrolli alt. Ka arenenud rahvaste seas on mehe püüd naist kaitsta tuginenud alati vaikivale ülemvõimule.

84:4.10 (936.3) A great advance was made when a man was denied the right to kill his wife at will. Likewise, it was a forward step when a woman could own the wedding gifts. Later, she gained the legal right to own, control, and even dispose of property, but she was long deprived of the right to hold office in either church or state. Woman has always been treated more or less as property, right up to and in the twentieth century after Christ. She has not yet gained world-wide freedom from seclusion under man’s control. Even among advanced peoples, man’s attempt to protect woman has always been a tacit assertion of superiority.

Ent ürgaja naised ei haletsenud end, nagu kalduvad tegema nende hiljem vabanenud õed. Nad olid ikkagi üsna õnnelikud ja rahul, kuna ei söandanudki paremat või teistsugust eluviisi ette kujutada.

84:4.11 (936.4) But primitive women did not pity themselves as their more recently liberated sisters are wont to do. They were, after all, fairly happy and contented; they did not dare to envision a better or different mode of existence.

5. Naise seisund kommete arenedes

5. Woman under the Developing Mores

Enesejätkamises on naine mehega võrdne, kuid enesesäilitamises kindlalt halvemas olukorras, ja seda pealesunnitud emadusest tulenevat koormust saab kompenseerida vaid areneva tsivilisatsiooni valgustatud kommete ning mehe üha kasvava õiglustundega.

84:5.1 (936.5) In self-perpetuation woman is man’s equal, but in the partnership of self-maintenance she labors at a decided disadvantage, and this handicap of enforced maternity can only be compensated by the enlightened mores of advancing civilization and by man’s increasing sense of acquired fairness.

Ühiskonna arenedes tekkisid naiste seas kõrgemad suguelunormid, sest nad kannatasid suguelukommetest üleastumise tagajärgede all rohkem. Mehe suguelunormid on hakanud aegamööda paranema, pelgalt selle õiglustunde tulemusena, mida tsivilisatsioon nõuab. Loodus ei tea õiglusest midagi, vaid sunnib naist üksi sünnitusvalusid kannatama.

84:5.2 (936.6) As society evolved, the sex standards rose higher among women because they suffered more from the consequences of the transgression of the sex mores. Man’s sex standards are only tardily improving as a result of the sheer sense of that fairness which civilization demands. Nature knows nothing of fairness — makes woman alone suffer the pangs of childbirth.

Nüüdisaegne idee sugupoolte võrdsusest on kaunis ja laieneva tsivilisatsiooni vääriline, kuid looduses seda ei esine. Kui võim on õigus, on mees naise isand; kui valitsevad pigem õigus, rahu ja õiglus, pääseb naine järk-järgult orjusest ja silmapaistmatusest. Naise sotsiaalne seisund on olnud kõigi rahvaste seas ja kõigil aegadel üldiselt pöördvõrdeline militarismiga.

84:5.3 (936.7) The modern idea of sex equality is beautiful and worthy of an expanding civilization, but it is not found in nature. When might is right, man lords it over woman; when more justice, peace, and fairness prevail, she gradually emerges from slavery and obscurity. Woman’s social position has generally varied inversely with the degree of militarism in any nation or age.

Ent mees ei võtnud naiselt õigusi ega andnud neid talle järk-järgult ja vastumeelselt tagasi teadlikult ega tahtlikult: kõik see oli alateadlik ja ettekavatsematu episood ühiskonna evolutsioonis. Kui naisele saabus tõepoolest aeg täiendavaid õigusi omada, siis ta need ka sai ja see kõik toimus olenemata mehe teadlikust suhtumisest. Kombed muutuvad aegamööda, kuid kindlalt, arvestades neid muutusi ühiskonnas, mis tsivilisatsiooni arenedes pidevalt toimuvad. Arenevad kombed hakkasid aegamööda nõudma naiste paremat kohtlemist; hõimud, kes suhtusid naistesse endistviisi julmalt, ei jäänud püsima.

84:5.4 (937.1) But man did not consciously nor intentionally seize woman’s rights and then gradually and grudgingly give them back to her; all this was an unconscious and unplanned episode of social evolution. When the time really came for woman to enjoy added rights, she got them, and all quite regardless of man’s conscious attitude. Slowly but surely the mores change so as to provide for those social adjustments which are a part of the persistent evolution of civilization. The advancing mores slowly provided increasingly better treatment for females; those tribes which persisted in cruelty to them did not survive.

Adamiidid ja nodiidid tunnustasid naisi üha enam ja need rühmad, keda mõjutasid rändavad andiidid, on saanud mõjutusi Eedeni õpetustest naise seisundi kohta ühiskonnas.

84:5.5 (937.1) The Adamites and Nodites accorded women increased recognition, and those groups which were influenced by the migrating Andites have tended to be influenced by the Edenic teachings regarding women’s place in society.

Varased hiinlased ja kreeklased kohtlesid naisi paremini kui enamik neid ümbritsenud rahvaid. Kuid heebrealased olid naiste suhtes äärmiselt umbusklikud. Õhtumaal on naise tõus kulgenud raskelt Pauluse doktriinide tõttu, mis kuulusid ristiusu juurde, kuigi ristiusk arendas kombeid edasi, kehtestades mehele rangemad suguelulised kohustused. Muhameedluses on naise seisund peaaegu lootusetu naise iseäraliku alandamise tõttu ja mitme teise idamaa religiooni õpetuste järgi on tema elu veelgi halvem.

84:5.6 (937.1) The early Chinese and the Greeks treated women better than did most surrounding peoples. But the Hebrews were exceedingly distrustful of them. In the Occident woman has had a difficult climb under the Pauline doctrines which became attached to Christianity, although Christianity did advance the mores by imposing more stringent sex obligations upon man. Woman’s estate is little short of hopeless under the peculiar degradation which attaches to her in Mohammedanism, and she fares even worse under the teachings of several other Oriental religions.

Naist ei vabastanud tõeliselt mitte religioon, vaid teadus; just nüüdisaegne vabrik vabastas naise suures osas kodu piirangutest. Mehe füüsilised võimed ei olnud uues elatise teenimise mehhanismis enam hädavajalikud; teadus muutis elamistingimusi sedavõrd, et mehe jõud polnud naise jõust enam nii palju suurem.

84:5.7 (937.1) Science, not religion, really emancipated woman; it was the modern factory which largely set her free from the confines of the home. Man’s physical abilities became no longer a vital essential in the new maintenance mechanism; science so changed the conditions of living that man power was no longer so superior to woman power.

Need muutused on aidanud vabastada naist kodu orjusest ja muutnud tema seisundit sedavõrd, et tal on üldjoontes sama palju isikuvabadust ja soolist otsustusõigust kui mehel. Kunagi seisnes naise väärtus tema võimes toitu hankida, kuid leidlikkus ja jõukus on võimaldanud tal luua uue maailma, milles tegutseda — oma meeldival ja võluval moel. Nii on tootmine võitnud oma alateadliku ja ettekavatsematu võitluse naise sotsiaalse ning majandusliku vabastamise eest. Evolutsioonil on taas õnnestunud teha seda, mida ei suutnud saavutada isegi ilmutus.

84:5.8 (937.1) These changes have tended toward woman’s liberation from domestic slavery and have brought about such a modification of her status that she now enjoys a degree of personal liberty and sex determination that practically equals man’s. Once a woman’s value consisted in her food-producing ability, but invention and wealth have enabled her to create a new world in which to function — spheres of grace and charm. Thus has industry won its unconscious and unintended fight for woman’s social and economic emancipation. And again has evolution succeeded in doing what even revelation failed to accomplish.

Valgustatud rahvad on reageerinud naise kohta ühiskonnas määravatele õiglusetutele kommetele pendlitaolise äärmuslikkusega. Industrialiseerunud rahvaste seas on naine saanud peaaegu kõik õigused ja ta on vabastatud paljudest kohustustest, näiteks armeeteenistusest. Iga kergendus olelusvõitluses on tulnud kasuks naise vabanemisele ja naine on lõiganud otsest kasu igast sammust monogaamia poole. Nõrgem saab ühiskonna arenedes igast kommete muutusest alati rohkem kasu.

84:5.9 (937.1) The reaction of enlightened peoples from the inequitable mores governing woman’s place in society has indeed been pendulumlike in its extremeness. Among industrialized races she has received almost all rights and enjoys exemption from many obligations, such as military service. Every easement of the struggle for existence has redounded to the liberation of woman, and she has directly benefited from every advance toward monogamy. The weaker always makes disproportionate gains in every adjustment of the mores in the progressive evolution of society.

Tänu paarisabielu ideaalidele on naine võitnud lõpuks tunnustuse, väärikuse, sõltumatuse, võrdsuse ja hariduse, ent pole teada, kas ta osutub kõigi nende uute ja enneolematute saavutuste vääriliseks. Kas nüüdisaegne naine reageerib sellele sotsiaalse vabanemise suursaavutusele jõudeoleku, loiduse, viljatuse ja truudusetusega? Tänapäeval, kahekümnendal sajandil, teeb naine läbi kogu oma pika eksistentsi otsustavaima katse!

84:5.10 (937.1) In the ideals of pair marriage, woman has finally won recognition, dignity, independence, equality, and education; but will she prove worthy of all this new and unprecedented accomplishment? Will modern woman respond to this great achievement of social liberation with idleness, indifference, barrenness, and infidelity? Today, in the twentieth century, woman is undergoing the crucial test of her long world existence!

Naine on mehega võrdne partner soo jätkamisel, seega on ta rassi arenguloos täpselt niisama tähtis kui mees; seetõttu on areng kulgenud üha enam naise õiguste teostumise suunas. Ent naise õigused ei ole mingil juhul mehe õigused. Naine ei saa jõudsalt areneda mehe õiguste toel, nagu ka mees ei saa hästi edasi jõuda naise õiguste najal.

84:5.11 (938.1) Woman is man’s equal partner in race reproduction, hence just as important in the unfolding of racial evolution; therefore has evolution increasingly worked toward the realization of women’s rights. But women’s rights are by no means men’s rights. Woman cannot thrive on man’s rights any more than man can prosper on woman’s rights.

Kummalgi sugupoolel on oma selgepiiriline eluala ja omaenda õigused selle ala piires. Kui naine püüab kõiki mehe õigusi kasutada, asendub meeste rüütellikkus ja eriline vastassoost lugupidamine, mis paljudele naistele praegu osaks saab ja mille nad on nii hiljuti saavutanud, varem või hiljem halastamatu ja emotsioonideta konkurentsiga.

84:5.12 (938.2) Each sex has its own distinctive sphere of existence, together with its own rights within that sphere. If woman aspires literally to enjoy all of man’s rights, then, sooner or later, pitiless and emotionless competition will certainly replace that chivalry and special consideration which many women now enjoy, and which they have so recently won from men.

Tsivilisatsioon ei kaota kunagi mehe ja naise soolise käitumise vahelist kuristikku. Kombed muutuvad ajastust ajastusse, kuid instinktid mitte kunagi. Sünnipärane emaarmastus ei lase vabanenud naisel iialgi tootmises mehele tõsist konkurentsi pakkuda. Kumbki sugupool jääb igavesti oma elualal valitsejaks ning need alad on määratud bioloogiliste ja mõistuslike erinevustega.

84:5.13 (938.3) Civilization never can obliterate the behavior gulf between the sexes. From age to age the mores change, but instinct never. Innate maternal affection will never permit emancipated woman to become man’s serious rival in industry. Forever each sex will remain supreme in its own domain, domains determined by biologic differentiation and by mental dissimilarity.

Kummalegi poolele jääb alati tema eriomane sfäär, kuigi need ikka ja jälle osaliselt kattuvad. Mees ja naine konkureerivad võrdsetel tingimustel vaid sotsiaalselt.

84:5.14 (938.4) Each sex will always have its own special sphere, albeit they will ever and anon overlap. Only socially will men and women compete on equal terms.

6. Mehe ja naise partnerlus

6. The Partnership of Man and Woman

Paljunemistung toob mehed ja naised soo jätkamiseks paratamatult kokku, kuid ainuüksi sellest ei piisa, et kindlustada nende kokkujäämine vastastikuses koostöös — koduloomisel.

84:6.1 (938.5) The reproductive urge unfailingly brings men and women together for self-perpetuation but, alone, does not insure their remaining together in mutual co-operation — the founding of a home.

Igas edukas iniminstitutsioonis sisaldub isiklike huvide vastuolusid, mida on otstarbekalt kooskõlalise töö jaoks kohandatud. Ka koduloomine ei ole selles suhtes erand. Abielu, koduloomise alus, on selle looduses ja ühiskonnas esinevaid sidemeid nii sageli iseloomustava vastuolulise koostöö kõrgeim ilming. Konflikt on vältimatu. Paariheitmine on loomupärane, see on loomulik. Ent abielu ei ole bioloogiline, see on sotsiaalne. Kirg viib mehe ja naise kokku, ent kirest nõrgem lapsevanemainstinkt ja sotsiaalsed kombed hoiavad neid koos.

84:6.2 (938.6) Every successful human institution embraces antagonisms of personal interest which have been adjusted to practical working harmony, and homemaking is no exception. Marriage, the basis of home building, is the highest manifestation of that antagonistic co-operation which so often characterizes the contacts of nature and society. The conflict is inevitable. Mating is inherent; it is natural. But marriage is not biologic; it is sociologic. Passion insures that man and woman will come together, but the weaker parental instinct and the social mores hold them together.

Mees ja naine on tegelikult sama liigi kaks erinevat teisendit, kes elavad tihedas ja lähedases koosluses. Nende seisukohad ja reaktsioonid elule on sisuliselt erinevad, nad on täiesti võimetud teineteisest jäägitult ja tõeliselt aru saama. Sugupooltevaheline täielik mõistmine ei ole saavutatav.

84:6.3 (938.7) Male and female are, practically regarded, two distinct varieties of the same species living in close and intimate association. Their viewpoints and entire life reactions are essentially different; they are wholly incapable of full and real comprehension of each other. Complete understanding between the sexes is not attainable.

Naistel näib olevat rohkem intuitsiooni kui meestel, kuid mõnevõrra vähem loogikat. See-eest on naine olnud alati moraali lipukandja ja inimkonna vaimne juht. Hälli kiigutav käsi on ikka saatust mõjutanud.

84:6.4 (938.8) Women seem to have more intuition than men, but they also appear to be somewhat less logical. Woman, however, has always been the moral standard-bearer and the spiritual leader of mankind. The hand that rocks the cradle still fraternizes with destiny.

Meeste ja naiste erinevus olemuses, reageeringutes, seisukohtades ja mõtlemises ei tohiks sugugi muret tekitada, vaid seda tuleks pidada inimkonnale väga kasulikuks — nii inimkonnale üldse kui ka selle üksikesindajatele. Paljud universumiolendite klassid luuakse isiksuse avaldumise kaheste faasidena. Surelike, Aineliste Poegade ja midsoniitide seas kirjeldatakse seda erinevust mehe ja naisena; seeravite, keerubite ja morontiakaaslaste seas on seda nimetatud positiivseks ehk aktiivseks ja negatiivseks ehk tagasihoidlikuks. Need kahesed ühendused suurendavad tunduvalt mitmekesisust ja ületavad oma sünnipärast piiratust, nagu eatavad kolmühtsed ühendused Paradiisi-Havona süsteemis.

84:6.5 (938.9) The differences of nature, reaction, viewpoint, and thinking between men and women, far from occasioning concern, should be regarded as highly beneficial to mankind, both individually and collectively. Many orders of universe creatures are created in dual phases of personality manifestation. Among mortals, Material Sons, and midsoniters, this difference is described as male and female; among seraphim, cherubim, and Morontia Companions, it has been denominated positive or aggressive and negative or retiring. Such dual associations greatly multiply versatility and overcome inherent limitations, even as do certain triune associations in the Paradise-Havona system.

Mehed ja naised vajavad teineteist oma morontia- ja vaimu-elujärkudel nii nagu surelikul elujärgulgi. Meeste ja naiste seisukohtade erinevused püsivad ka pärast esimest elu ja kõigil tõusuteedel kohalikus ja superuniversumis. Ning isegi Havonas aitavad palverändurid, kes olid kunagi mehed ja naised, ikka veel teineteist Paradiisitõusul. Isegi Lõplikkuse Korpuses ei muundu loodud-olendid nii palju, et kustuksid need isiksusejooned, mida inimesed nimetavad mehelikeks ja naiselikeks omadusteks. Need inimkonna kaks põhiteisendit jäävad alati üksteist intrigeerima, stimuleerima, julgustama ja abistama; nad jäävad alati sõltuvaks vastastikusest koostööst universumi kimbatusttekitavate probleemide lahendamisel ja mitmesuguste kosmiliste raskuste ületamisel.

84:6.6 (939.1) Men and women need each other in their morontial and spiritual as well as in their mortal careers. The differences in viewpoint between male and female persist even beyond the first life and throughout the local and superuniverse ascensions. And even in Havona, the pilgrims who were once men and women will still be aiding each other in the Paradise ascent. Never, even in the Corps of the Finality, will the creature metamorphose so far as to obliterate the personality trends that humans call male and female; always will these two basic variations of humankind continue to intrigue, stimulate, encourage, and assist each other; always will they be mutually dependent on co-operation in the solution of perplexing universe problems and in the overcoming of manifold cosmic difficulties.

Kuigi sugupooled ei saa kunagi loota täielikule vastastikusele mõistmisele, täiendavad nad teineteist tõhusalt, ja kuigi nende koostöös esineb sageli rohkem või vähem isiklikke vastuolusid, suudab see ühiskonda alal hoida ja taastoota. Abielu on institutsioon, mis peaks sugupoolte erinevusi tasakaalustama, hoolitsedes samal ajal tsivilisatsiooni püsimise eest ja kindlustades rassi jätkumise.

84:6.7 (939.2) While the sexes never can hope fully to understand each other, they are effectively complementary, and though co-operation is often more or less personally antagonistic, it is capable of maintaining and reproducing society. Marriage is an institution designed to compose sex differences, meanwhile effecting the continuation of civilization and insuring the reproduction of the race.

Abielu on kõigi iniminstitutsioonide ema, sest see viib otse koduloomisele ja -säilitamisele, mis on ühiskonna struktuuri alus. Perekond on enesesäilitamise mehhanismiga oluliselt seotud, andes ainsana lootust, et inimkonna eksistents jätkub vastavalt tsivilisatsiooni määratud kommetele, pakkudes samal ajal väga tõhusalt ka mõningaid eriti edukaid vorme isikliku heaolu leidmiseks. Perekond on inimese suurim puhtinimlik saavutus, mis kombineerib mehe ja naise bioloogiliste suhete arengut abikaasade sotsiaalsete suhetega.

84:6.8 (939.3) Marriage is the mother of all human institutions, for it leads directly to home founding and home maintenance, which is the structural basis of society. The family is vitally linked to the mechanism of self-maintenance; it is the sole hope of race perpetuation under the mores of civilization, while at the same time it most effectively provides certain highly satisfactory forms of self-gratification. The family is man’s greatest purely human achievement, combining as it does the evolution of the biologic relations of male and female with the social relations of husband and wife.

7. Perekonnaelu ideaalid

7. The Ideals of Family Life

Sugupooled heidavad vaistusid järgides paari, selle loomulikuks tulemuseks on lapsed ja nii tekibki automaatselt perekond. Selline nagu on rassi või rahva perekond, on ka ühiskond. Kui perekond on hea, on ka ühiskond hea. Juudi ja hiina rahva kultuuri stabiilsus tulenebki nende perekonnarühmade tugevusest.

84:7.1 (939.4) Sex mating is instinctive, children are the natural result, and the family thus automatically comes into existence. As are the families of the race or nation, so is its society. If the families are good, the society is likewise good. The great cultural stability of the Jewish and of the Chinese peoples lies in the strength of their family groups.

Naise instinktiivne armastus ja laste eest hoolitsemine tekitas temas huvi edendada abielu ja algelist perekonda. Mees oli sunnitud kodu looma vaid hilisemate kommete ja ühiskondlike tavade survel; huvi abielu ja kodu vastu tekkis temas aegamööda, sest suguakt talle bioloogilisi tagajärgi kaasa ei too.

84:7.2 (939.5) Woman’s instinct to love and care for children conspired to make her the interested party in promoting marriage and primitive family life. Man was only forced into home building by the pressure of the later mores and social conventions; he was slow to take an interest in the establishment of marriage and home because the sex act imposes no biologic consequences upon him.

Seksuaalsuhe on loomulik ilming, kuid abielu ühiskondlik nähtus, mida on alati reguleerinud kombed. Kombed (usulised, kõlbelised ja eetilised) koos omandi, uhkuse ja rüütellikkusega stabiliseerivad abielu- ja perekonnainstitutsiooni. Millal iganes kombed kõikuma löövad, kõigub ka kodu- ja perekonnainstitutsiooni stabiilsus. Abielu on praegu suundumas omandietapilt isiklikku ajajärku. Mees kaitses varem naist, sest naine oli tema vallasvara, ja naine kuuletus talle samal põhjusel. Arvatagu sellisest elukorraldusest mida tahes, see kindlustas siiski stabiilsuse. Praegu ei peeta naist enam omandiks ja on tekkimas uued kombed, mis peaksid abielu- ja koduinstitutsiooni stabiliseerima:

84:7.3 (939.6) Sex association is natural, but marriage is social and has always been regulated by the mores. The mores (religious, moral, and ethical), together with property, pride, and chivalry, stabilize the institutions of marriage and family. Whenever the mores fluctuate, there is fluctuation in the stability of the home-marriage institution. Marriage is now passing out of the property stage into the personal era. Formerly man protected woman because she was his chattel, and she obeyed for the same reason. Regardless of its merits this system did provide stability. Now, woman is no longer regarded as property, and new mores are emerging designed to stabilize the marriage-home institution:

1. religiooni uus roll: õpetus, et vanemate kogemused on tähtsad, kosmosekodanike sigitamise idee, laiem arusaamine soojätkamisprivileegist kui Isale poegade andmisest;

84:7.4 (939.7) 1. The new role of religion — the teaching that parental experience is essential, the idea of procreating cosmic citizens, the enlarged understanding of the privilege of procreation — giving sons to the Father.

2. teaduse uus roll: soojätkamine on muutumas üha vabatahtlikumaks ja allumas inimese kontrollile. Iidsetel aegadel põhjustas teadmatus laste sündi ka siis, kui neid sugugi ei soovitud;

84:7.5 (940.1) 2. The new role of science — procreation is becoming more and more voluntary, subject to man’s control. In ancient times lack of understanding insured the appearance of children in the absence of all desire therefor.

3. naudingu uus funktsioon, mis toob rahva püsimajäämisesse uue teguri: vanaaja inimene jättis soovimatud lapsed surema, nüüdisajal keeldutakse neid sünnitamast;

84:7.6 (940.2) 3. The new function of pleasure lures — this introduces a new factor into racial survival; ancient man exposed undesired children to die; moderns refuse to bear them.

4. lapsevanemainstinkti tugevnemine. Iga põlvkonnaga kaob rahva paljunemisvoost isikuid, kelle lapsevanemainstinkt ei ole piisavalt tugev, et kindlustada laste, järgmise põlvkonna tulevaste lapsevanemate sigitamist.

84:7.7 (940.3) 4. The enhancement of parental instinct — each generation now tends to eliminate from the reproductive stream of the race those individuals in whom parental instinct is insufficiently strong to insure the procreation of children, the prospective parents of the next generation.

Ent kodu kui institutsioon, ühe naise ja ühe mehe partnerlus, pärineb konkreetsemalt Dalamatia ajast ligikaudu pool miljonit aastat tagasi, mil Andoni ja tema otseste järeltulijate monogaamsest eluviisist oli juba ammu loobutud. Perekonnaelu ei olnud enne nodiitide ja hilisemate adamiitide aega eriti kiita. Aadam ja Eeva avaldasid kogu inimkonnale kestvat mõju, esmakordselt maailma ajaloos nähti mehi ja naisi kõrvuti aias töötamas. Eedeni ideaal, kogu perekond töötamas aednikena, oli Urantial uus idee.

84:7.8 (940.4) But the home as an institution, a partnership between one man and one woman, dates more specifically from the days of Dalamatia, about one-half million years ago, the monogamous practices of Andon and his immediate descendants having been abandoned long before. Family life, however, was not much to boast of before the days of the Nodites and the later Adamites. Adam and Eve exerted a lasting influence on all mankind; for the first time in the history of the world men and women were observed working side by side in the Garden. The Edenic ideal, the whole family as gardeners, was a new idea on Urantia.

Varane perekond hõlmas ka töörühma, kuhu kuulusid orjad, ja kõik nad elasid koos ühes elamus. Abielu ja perekond pole alati olnud identsed mõisted, kuid on olnud vajaduste sunnil omavahel tihedalt seotud. Naine on alati soovinud isiklikku perekonda ja ta on lõppkokkuvõttes oma tahtmise ka saavutanud.

84:7.9 (940.5) The early family embraced a related working group, including the slaves, all living in one dwelling. Marriage and family life have not always been identical but have of necessity been closely associated. Woman always wanted the individual family, and eventually she had her way.

Armastus järglaste vastu on üsna üleüldine ja sel on püsimajäämise seisukohalt selge väärtus. Vanaaja inimesed ohverdasid alati ema huvid lapse heaolu nimel; eskimo ema isegi lakub oma beebi üle, selle asemel et teda pesta. Ent ürgaja emad toitsid ja hooldasid vaid väga väikesi lapsi; nagu loomad, heitsid nemadki oma järglased kõrvale, niipea kui need suuremaks kasvasid. Kestvad ja jätkuvad inimsuhted ei ole kunagi põhinenud ainuüksi bioloogilisel kiindumusel. Loomad armastavad oma poegasid, inimene — tsiviliseeritud inimene — armastab ka oma laste lapsi. Mida kõrgem on tsivilisatsioon, seda suurem on vanemate rõõm oma laste edasijõudmise ja edu üle, sellest on tekkinud uus ja kõrgem uhkustunne oma nime üle.

84:7.10 (940.6) Love of offspring is almost universal and is of distinct survival value. The ancients always sacrificed the mother’s interests for the welfare of the child; an Eskimo mother even yet licks her baby in lieu of washing. But primitive mothers only nourished and cared for their children when very young; like the animals, they discarded them as soon as they grew up. Enduring and continuous human associations have never been founded on biologic affection alone. The animals love their children; man — civilized man — loves his children’s children. The higher the civilization, the greater the joy of parents in the children’s advancement and success; thus the new and higher realization of name pride comes into existence.

Vanaaja rahvaste suurtes perekondades ei tarvitsenud tingimata kiindumust olla. Palju lapsi sooviti omada sellepärast, et:

84:7.11 (940.7) The large families among ancient peoples were not necessarily affectional. Many children were desired because:

1. nad olid väärtuslikud töötegijad;

84:7.12 (940.8) 1. They were valuable as laborers.

2. nad olid kindlustus vanaduspõlveks;

84:7.13 (940.9) 2. They were old-age insurance.

3. tütreid oli võimalik müüa;

84:7.14 (940.10) 3. Daughters were salable.

4. perekonnauhkus nõudis nime levitamist;

84:7.15 (940.11) 4. Family pride required extension of name.

5. pojad pakkusid kaitset;

84:7.16 (940.12) 5. Sons afforded protection and defense.

6. tondihirmu tõttu kardeti üksindust;

84:7.17 (940.13) 6. Ghost fear produced a dread of being alone.

7. mõni religioon nõudis järglaste omamist.

84:7.18 (940.14) 7. Certain religions required offspring.

Esivanemakummardajad näevad poegadeta jäämist kogu aja ja igaviku ülima õnnetusena. Nad soovivad üle kõige omada poegi, kes täidaksid võõrustajakohustusi surmajärgsetel pidusöökidel, et teha nõutavaid ohverdusi hinge edasijõudmiseks läbi vaimudemaa.

84:7.19 (940.15) Ancestor worshipers view the failure to have sons as the supreme calamity for all time and eternity. They desire above all else to have sons to officiate in the post-mortem feasts, to offer the required sacrifices for the ghost’s progress through spiritland.

Iidsete ürginimeste seas alustati laste karistamist väga varakult ja laps mõistis üsna pea, et sõnakuulmatus tähendab läbikukkumist või isegi surma, nii nagu see on loomade puhul. Nüüdisaegsele allumatusele aitab tublisti kaasa asjaolu, et tsivilisatsioon kaitseb last rumala teguviisi loomulike tagajärgede eest.

84:7.20 (941.1) Among ancient savages, discipline of children was begun very early; and the child early realized that disobedience meant failure or even death just as it did to the animals. It is civilization’s protection of the child from the natural consequences of foolish conduct that contributes so much to modern insubordination.

Eskimo lapsed kasvavad jõudsalt nii vähese distsiplineerimise ja karistamisega lihtsalt seepärast, et nad on väikesed loomult kuulekad loomad; punaste ja kollaste inimeste lapsed on peaaegu sama kergesti juhitavad. Ent andiidi pärandit omavate rasside lapsed nii rahulikud ei ole: neil on rohkem kujutlusvõimet ja seiklushimu ning nad vajavad enam koolitust ja distsipliini. Nüüdisajal on lastekasvatusprobleemid üha raskemad seepärast, et:

84:7.21 (941.2) Eskimo children thrive on so little discipline and correction simply because they are naturally docile little animals; the children of both the red and the yellow men are almost equally tractable. But in races containing Andite inheritance, children are not so placid; these more imaginative and adventurous youths require more training and discipline. Modern problems of child culture are rendered increasingly difficult by:

1. rassid on suurel määral segunenud;

84:7.22 (941.3) 1. The large degree of race mixture.

2. haridus on kunstlik ja pealiskaudne;

84:7.23 (941.4) 2. Artificial and superficial education.

3. laps ei saa kasvada kultuurseks oma vanemate matkimise teel — vanemad on kaua perekonnast eemal.

84:7.24 (941.5) 3. Inability of the child to gain culture by imitating parents — the parents are absent from the family picture so much of the time.

Vanaaja ideed perekondlikust distsipliinist olid bioloogilised, tekkinud mõistmisest, et vanemad on lapse eluolu loojad. Perekonnaelu üha kõrgemad ideaalid viivad arusaamisele, et lapse sünnitamine maailma ei anna mitte teatavaid vanemaõigusi, vaid toob kaasa ülima vastutuse inimeksistentsi eest.

84:7.25 (941.6) The olden ideas of family discipline were biologic, growing out of the realization that parents were creators of the child’s being. The advancing ideals of family life are leading to the concept that bringing a child into the world, instead of conferring certain parental rights, entails the supreme responsibility of human existence.

Tsivilisatsioon on seisukohal, et vanemad võtavad endale kõik kohustused, lapsel on aga kõik õigused. Lapse austus oma vanemate vastu tekib mitte teadmisest, et vanematel on tekkinud lapse sigitamisega kohustused, vaid loomulikul teel tänu vanemate hoolitsusele, õpetusele ja kiindumusele, mida nad armastavalt üles näitavad, aidates lapsel eluvõitlust võita. Tõeline vanem tegeleb pidevalt teenimise ja hoolitsemisega, mida tark laps õpib tunnustama ja hindama.

84:7.26 (941.7) Civilization regards the parents as assuming all duties, the child as having all the rights. Respect of the child for his parents arises, not in knowledge of the obligation implied in parental procreation, but naturally grows as a result of the care, training, and affection which are lovingly displayed in assisting the child to win the battle of life. The true parent is engaged in a continuous service-ministry which the wise child comes to recognize and appreciate.

Praegusel tööstuse ja linnaelu ajajärgul areneb abieluinstitutsioon majanduslikult uusi radu mööda. Perekonnaelu on muutunud üha kulukamaks ja varem varaks olnud lastest on saanud majanduslikud kohustused. Ent tsivilisatsiooni enda kindlus seisneb ikka veel iga põlvkonna üha kasvavas valmisolekus investeerida järgmise ja tulevaste põlvkondade heaolusse. Ja iga püüe seada vanemate kohustusi riigi või kiriku õlgadele saab tsivilisatsiooni heaolule ja arengule hukatuslikuks.

84:7.27 (941.8) In the present industrial and urban era the marriage institution is evolving along new economic lines. Family life has become more and more costly, while children, who used to be an asset, have become economic liabilities. But the security of civilization itself still rests on the growing willingness of one generation to invest in the welfare of the next and future generations. And any attempt to shift parental responsibility to state or church will prove suicidal to the welfare and advancement of civilization.

Abielu, mille juurde kuuluvad lapsed ja sellest tulenev perekonnaelu, stimuleerib inimloomuse kõrgemaid potentsiaale, avades samal ajal ideaalse tee nende sureliku isiksuse ergastatud omaduste väljendamiseks. Perekond kindlustab inimliigi bioloogilise säilimise. Kodu on loomulik ühiskondlik tegevuspaik, kus kasvavad lapsed saavad omandada verevendluse eetika. Perekond on vendluse põhiüksus, kus vanemad ja lapsed õpivad neid kannatlikkuse, altruismi, sallivuse ja leebuse õppetunde, mis on nii olulised inimestevahelise vendluse teostumiseks.

84:7.28 (941.9) Marriage, with children and consequent family life, is stimulative of the highest potentials in human nature and simultaneously provides the ideal avenue for the expression of these quickened attributes of mortal personality. The family provides for the biologic perpetuation of the human species. The home is the natural social arena wherein the ethics of blood brotherhood may be grasped by the growing children. The family is the fundamental unit of fraternity in which parents and children learn those lessons of patience, altruism, tolerance, and forbearance which are so essential to the realization of brotherhood among all men.

Inimühiskond oleks tunduvalt täiuslikum, kui tsiviliseeritud rahvad võtaksid laialdasemalt kasutusele andiitide perekonnanõukogu tavad. Nende perekondi ei juhitud patriarhaalselt ega autokraatlikult. Nad olid väga vennalikud ja seltsivad, arutasid vabalt ja siiralt iga ettepanekut ja perekondlikku reeglit. Nad olid kogu oma perekonnaelu juhtimisel ideaalselt vennalikud. Ideaalses perekonnas suurendab vennalik andumus nii laste kui ka vanemate kiindumust.

84:7.29 (941.10) Human society would be greatly improved if the civilized races would more generally return to the family-council practices of the Andites. They did not maintain the patriarchal or autocratic form of family government. They were very brotherly and associative, freely and frankly discussing every proposal and regulation of a family nature. They were ideally fraternal in all their family government. In an ideal family filial and parental affection are both augmented by fraternal devotion.

Perekonnaelu on tõelise kõlbluse eelkäija, teadliku kohusetruuduse esiisa. Perekonna sunnitud koostegutsemine stabiliseerib isiksust ja stimuleerib selle kasvu, sest on vaja kohaneda teiste, endast erinevate isiksustega. Ent veel enam: tõeline perekond — hea perekond — ilmutab lapsevanematele Looja suhtumist oma lastesse, samal ajal kui need tõelised vanemad annavad oma lastele esmase ettekujutuse universumi kõigi laste Paradiisi-vanema armastusest, mida neile edaspidi tõusuteel üha enam ilmutatakse.

84:7.30 (942.1) Family life is the progenitor of true morality, the ancestor of the consciousness of loyalty to duty. The enforced associations of family life stabilize personality and stimulate its growth through the compulsion of necessitous adjustment to other and diverse personalities. But even more, a true family — a good family — reveals to the parental procreators the attitude of the Creator to his children, while at the same time such true parents portray to their children the first of a long series of ascending disclosures of the love of the Paradise parent of all universe children.

8. Ihade rahuldamises sisalduvad ohud

8. Dangers of Self-Gratification

Perekonnaelule on suureks ohuks oma kirgede rahuldamise ähvardav tõusulaine, nüüdisaja naudingumaania. Esmane abiellumisajend oli majanduslik, vastassoo külgetõmme oli teisejärguline. Enesesäilitamisele rajatud abielu viis enesejätkamisele ja pakkus samal ajal ka väga meeldivat rahuldust. See on ainus inimühiskonna institutsioon, mis hõlmab kõiki kolme suurt elamismotivatsiooni.

84:8.1 (942.2) The great threat against family life is the menacing rising tide of self-gratification, the modern pleasure mania. The prime incentive to marriage used to be economic; sex attraction was secondary. Marriage, founded on self-maintenance, led to self-perpetuation and concomitantly provided one of the most desirable forms of self-gratification. It is the only institution of human society which embraces all three of the great incentives for living.

Omand oli algselt enesesäilitamise põhiinstitutsioon, abielu toimis aga ainulaadse enesejätkamisinstitutsioonina. Kuigi toidust saadav rahuldus, mäng ja huumor koos regulaarse seksuaalse naudinguga võimaldasid enese rahuldamist, on siiski tõsi, et arenevad kombed ei ole suutnud enese rahuldamiseks ühtki eraldi institutsiooni luua. Kuna niisuguseid erilisi võtteid naudingutest rõõmu tunda ei ole välja arenenud, läbib naudinguhimu täielikult kõiki iniminstitutsioone. Omandi kogumisest on saamas vahend, millega suurendada igat liiki enesega rahulolu, ka abielu peetakse sageli vaid naudinguvahendiks. See praegune ülemäärane järeleandmine oma ihadele — laialt levinud naudingumaania — on suurim oht, mis perekonna sotsiaalset evolutsioonilist institutsiooni, kodu, kunagi on varitsenud.

84:8.2 (942.3) Originally, property was the basic institution of self-maintenance, while marriage functioned as the unique institution of self-perpetuation. Although food satisfaction, play, and humor, along with periodic sex indulgence, were means of self-gratification, it remains a fact that the evolving mores have failed to build any distinct institution of self-gratification. And it is due to this failure to evolve specialized techniques of pleasurable enjoyment that all human institutions are so completely shot through with this pleasure pursuit. Property accumulation is becoming an instrument for augmenting all forms of self-gratification, while marriage is often viewed only as a means of pleasure. And this overindulgence, this widely spread pleasure mania, now constitutes the greatest threat that has ever been leveled at the social evolutionary institution of family life, the home.

Violetne rass tõi inimkonna kogemustesse uue ja alles puudulikult teostunud joone — mänguinstinkti koos huumorimeelega. Teatud määral oli seda ka sangikutes ja andoniitides, kuid adamiidi tüvikond ülendas selle ürgse kalduvuse nautimisvõimeks, uueks ja meeldivaks viisiks rahuldust leida. Peale nälja leevendamise on üheks rahulduse põhitüübiks ka seksuaalne rahuldus ning see meelelise rahulduse vorm tõusis uuele kõrgusele sangikute ja andiitide segunemisel.

84:8.3 (942.4) The violet race introduced a new and only imperfectly realized characteristic into the experience of humankind — the play instinct coupled with the sense of humor. It was there in measure in the Sangiks and Andonites, but the Adamic strain elevated this primitive propensity into the potential of pleasure, a new and glorified form of self-gratification. The basic type of self-gratification, aside from appeasing hunger, is sex gratification, and this form of sensual pleasure was enormously heightened by the blending of the Sangiks and the Andites.

Andiitidele järgnenud rassidele iseloomuliku rahutuse, uudishimu, seiklushimu ja ohjeldamatu naudinguhimu kombinatsioonis peitub tõeline oht. Hinge nälga ei saa rahuldada füüsiliste naudingutega, ebamõistlik naudingujaht ei suurenda armastust kodu ja laste vastu. Kui te ammendaksite isegi kõik kunsti, värvi, heli, rütmi ja muusika varud inimese ehtimiseks, ei saaks te loota, et ülendate sellega hinge või toidate vaimu. Edevus ja mood ei saa hoolitseda koduloomise ja lastekasvatuse eest; uhkus ja rivaalitsemine ei või täiustada järgmiste põlvkondade ellujäämisomadusi.

84:8.4 (942.5) There is real danger in the combination of restlessness, curiosity, adventure, and pleasure-abandon characteristic of the post-Andite races. The hunger of the soul cannot be satisfied with physical pleasures; the love of home and children is not augmented by the unwise pursuit of pleasure. Though you exhaust the resources of art, color, sound, rhythm, music, and adornment of person, you cannot hope thereby to elevate the soul or to nourish the spirit. Vanity and fashion cannot minister to home building and child culture; pride and rivalry are powerless to enhance the survival qualities of succeeding generations.

Kõik edasiliikuvad taevased olendid tunnevad rõõmu puhkusest ja meenutusjuhtide hoolitsusest. Kõik pingutused leida kosutavat meelelahutust ja tegelda meeltülendava ajaviitega on mõttekad; värskendav uni, puhkus, meelelahutus ja iga ajaviide, millega välditakse tüütavat monotoonsust, on kasulikud. Võistlusmängud, jutuvestmine ja isegi hea toidu nautimine võivad enese rahuldamise vormidena sobida. (Kasutades toidu maitsestamiseks soola, mõelge hetkeks, et peaaegu miljon aastat sai inimene soola ainult oma toitu tuhasse kastes.)

84:8.5 (942.6) Advancing celestial beings all enjoy rest and the ministry of the reversion directors. All efforts to obtain wholesome diversion and to engage in uplifting play are sound; refreshing sleep, rest, recreation, and all pastimes which prevent the boredom of monotony are worth while. Competitive games, storytelling, and even the taste of good food may serve as forms of self-gratification. (When you use salt to savor food, pause to consider that, for almost a million years, man could obtain salt only by dipping his food in ashes.)

Laske inimesel elust rõõmu tunda, las inimsugu leiab naudinguid tuhandel ja ühel viisil, las evolutsiooniline inimkond uurib kõiki sobivaid viise rahulolu leidmiseks, neid pikaajalise bioloogilise ülespoole püüdlemise vilju. Inimene on mõned oma praegusaja rõõmud ja naudingud kuhjaga ära teeninud. Ent pidage hoolikalt silmas saatust! Naudingud on tegelikult hukatuslikud, kui neil õnnestub hävitada omand, mis on saanud enesesäilitamise institutsiooniks; enese rahuldamise eest tuleb maksta ka saatuslikku hinda, kui see toob kaasa abielu lagunemise ja perekonnaelu allakäigu ning hävitab kodu kui inimese ülima evolutsioonilise saavutuse, ainsa lootuse tsivilisatsiooni püsimajäämisele.

84:8.6 (943.1) Let man enjoy himself; let the human race find pleasure in a thousand and one ways; let evolutionary mankind explore all forms of legitimate self-gratification, the fruits of the long upward biologic struggle. Man has well earned some of his present-day joys and pleasures. But look you well to the goal of destiny! Pleasures are indeed suicidal if they succeed in destroying property, which has become the institution of self-maintenance; and self-gratifications have indeed cost a fatal price if they bring about the collapse of marriage, the decadence of family life, and the destruction of the home — man’s supreme evolutionary acquirement and civilization’s only hope of survival.

[Esitanud Urantiale määratud seeravite juht.]

84:8.7 (943.2) [Presented by the Chief of Seraphim stationed on Urantia.]





Back to Top