URANTIA RAAMAT - 79. Kiri. Andiitide siirdumine hommikumaadesse

(UF-EST-001-2010-1)

URANTIA RAAMAT   

III OSA: Urantia Ajalugu



79. Kiri. Andiitide siirdumine hommikumaadesse

Paper 79 : Andite Expansion in the Orient

INIMSOO kodumaa on Aasia. Andon ja Fonta sündisid selle mandri ühel lõunapoolsel poolsaarel. Praeguse Afganistani mägismaadele rajas nende järglane Badonan algelise kultuurikeskuse, mis püsis üle poole miljoni aasta. Siin, inimsoo idapoolses koondumispunktis, eristusid sangikrahvad andoniitide tüvikonnast ja nende esimene kodumaa, esimesed jahimaad ja esimene lahinguväli olid Aasias. Edela-Aasia oli tunnistajaks dalamaatlaste, nodiitide, adamiitide ja andiitide järjestikustele tsivilisatsioonidele ning neilt aladelt levisid nüüdisaegse tsivilisatsiooni potentsiaalid üle kogu maailma.

79:0.1 (878.1) ASIA is the homeland of the human race. It was on a southern peninsula of this continent that Andon and Fonta were born; in the highlands of what is now Afghanistan, their descendant Badonan founded a primitive center of culture that persisted for over one-half million years. Here at this eastern focus of the human race the Sangik peoples differentiated from the Andonic stock, and Asia was their first home, their first hunting ground, their first battlefield. Southwestern Asia witnessed the successive civilizations of Dalamatians, Nodites, Adamites, and Andites, and from these regions the potentials of modern civilization spread to the world.

1. Turkestani andiidid

1. The Andites of Turkestan

Enam kui kahekümne viie tuhande aasta jooksul ehk peaaegu kuni aastani 2000 eKr elasid Euraasia südames valdavalt, kuigi väheneval määral andiidid. Turkestani madalikel pöördusid andiidid Euroopa poole, liikudes ringi ümber sisemaajärvede, selle piirkonna mägismaadelt imbusid nad aga itta. Ida-Turkestan (Sinkiang) ja vähemal määral ka Tiibet olid iidsed väravad, mille kaudu Mesopotaamia rahvad tungisid üle mägede kollase inimese põhjapoolsetele aladele. Andiitide imbumine Indiasse kulges kaheti — Turkestani mägismaadelt Punjabi ja Iraani karjamaadelt läbi Belutšistani. See varane sisseränne ei olnud mingis mõttes vallutusretk, see oli pigem andiidi hõimude pidev vool Lääne-Indiasse ja Hiinasse.

79:1.1 (878.2) For over twenty-five thousand years, on down to nearly 2000 B.C., the heart of Eurasia was predominantly, though diminishingly, Andite. In the lowlands of Turkestan the Andites made the westward turning around the inland lakes into Europe, while from the highlands of this region they infiltrated eastward. Eastern Turkestan (Sinkiang) and, to a lesser extent, Tibet were the ancient gateways through which these peoples of Mesopotamia penetrated the mountains to the northern lands of the yellow men. The Andite infiltration of India proceeded from the Turkestan highlands into the Punjab and from the Iranian grazing lands through Baluchistan. These earlier migrations were in no sense conquests; they were, rather, the continual drifting of the Andite tribes into western India and China.

Andiidi segakultuuri keskused püsisid peaaegu viisteist tuhat aastat Sinkiangis Tarimi jõgikonnas ja lõuna pool Tiibeti mägismaal, kus andiidid olid andoniitidega ulatuslikult segunenud. Tarimi org oli tõelise andiitide kultuuri idapoolseim eelpost. Andiidid ehitasid siia oma asulad ja sõlmisid kaubandussuhted edumeelsete hiinlastega idas ja andoniitidega põhjas. Tarimi org oli tol ajal viljakas maa, sest sademeid oli rohkesti. Ida pool laius avar Gobi rohumaa, kus karjakasvatajad hakkasid järk-järgult põllundusele üle minema. See tsivilisatsioon hävis, kui vihma toovad tuuled nihkusid kagusse, aga omal ajal konkureeris Mesopotaamia endaga.

79:1.2 (878.3) For almost fifteen thousand years centers of mixed Andite culture persisted in the basin of the Tarim River in Sinkiang and to the south in the highland regions of Tibet, where the Andites and Andonites had extensively mingled. The Tarim valley was the easternmost outpost of the true Andite culture. Here they built their settlements and entered into trade relations with the progressive Chinese to the east and with the Andonites to the north. In those days the Tarim region was a fertile land; the rainfall was plentiful. To the east the Gobi was an open grassland where the herders were gradually turning to agriculture. This civilization perished when the rain winds shifted to the southeast, but in its day it rivaled Mesopotamia itself.

Aastaks 8000 eKr hakkas Kesk-Aasia mägismaa üha suurem põuasus andiite orgudesse ja merekallastele ajama. Süvenev põud sundis neid minema Niiluse, Eufrati, Induse ja Kollase jõe orgudesse ja kutsus andiidi tsivilisatsioonis esile ka uue arengu. Hakkas tekkima uus arvukas klass, kaupmehed.

79:1.3 (878.4) By 8000 B.C. the slowly increasing aridity of the highland regions of central Asia began to drive the Andites to the river bottoms and the seashores. This increasing drought not only drove them to the valleys of the Nile, Euphrates, Indus, and Yellow rivers, but it produced a new development in Andite civilization. A new class of men, the traders, began to appear in large numbers.

Kui kliima muutis küttimise rändavatele andiitidele ebatulusaks, ei järginud nad vanemate rasside arengut ega hakanud karjakasvatajateks. Tekkis kaubandus ja linnaelu. Egiptusest läbi Mesopotaamia ja Turkestani kuni Hiina ja India jõgedeni hakkasid tsiviliseeritumad hõimud koonduma tootmise ja kaubandusega tegelevatesse linnadesse. Kesk-Aasia kaubandusmetropoliks sai Adonia, mis asus praeguse Ašhabadi lähedal. Nii maismaal kui ka veeteedel kiirenes kivi-, metalli- puidu- ja keraamikakaubandus.

79:1.4 (879.1) When climatic conditions made hunting unprofitable for the migrating Andites, they did not follow the evolutionary course of the older races by becoming herders. Commerce and urban life made their appearance. From Egypt through Mesopotamia and Turkestan to the rivers of China and India, the more highly civilized tribes began to assemble in cities devoted to manufacture and trade. Adonia became the central Asian commercial metropolis, being located near the present city of Ashkhabad. Commerce in stone, metal, wood, and pottery was accelerated on both land and water.

Ent üha süvenev põud põhjustas andiitide suureneva väljarännu Kaspia merest lõunasse ja itta jäävatelt aladelt. Sisserändelaine pöördus põhjast lõunasse ja Babüloonia ratsanikud tungisid Mesopotaamiasse.

79:1.5 (879.2) But ever-increasing drought gradually brought about the great Andite exodus from the lands south and east of the Caspian Sea. The tide of migration began to veer from northward to southward, and the Babylonian cavalrymen began to push into Mesopotamia.

Kesk-Aasia üha suurema põuasuse mõjul elanikkond kahanes, samuti vähenes nende rahvaste sõjakus. Kui sademete vähenemine põhja pool surus nomaadidest andoniite lõunasse, toimus andiitide tohutu väljaränd Turkestanist. See oli niinimetatud aarialaste lõplik liikumine Vahemere idarannikule ja Indiasse. Sellega kulmineerus Aadama segunenud järeltulijate kauakestnud hajumine, mille käigus need arenenumad rassid täiustasid mõningal määral kõiki Aasia rahvaid ja enamikku Vaikse ookeani saarte rahvastest.

79:1.6 (879.3) Increasing aridity in central Asia further operated to reduce population and to render these people less warlike; and when the diminishing rainfall to the north forced the nomadic Andonites southward, there was a tremendous exodus of Andites from Turkestan. This is the terminal movement of the so-called Aryans into the Levant and India. It culminated that long dispersal of the mixed descendants of Adam during which every Asiatic and most of the island peoples of the Pacific were to some extent improved by these superior races.

Üle idapoolkera laiali hajudes jäid andiidid seega ilma oma kodumaast nii Mesopotaamias kui ka Turkestanis, sest andoniitide ulatuslik lõuna poole liikumine vähendas andiitide osakaalu sel määral, et nad peaaegu kadusid.

79:1.7 (879.4) Thus, while they dispersed over the Eastern Hemisphere, the Andites were dispossessed of their homelands in Mesopotamia and Turkestan, for it was this extensive southward movement of Andonites that diluted the Andites in central Asia nearly to the vanishing point.

Kuid isegi kahekümnendal sajandil pärast Kristust on veel turaani ja tiibeti rahvaste seas andiidi vere jälgi, millest annavad tunnistust neis piirkondades vahetevahel leiduvad blondid inimtüübid. Varased Hiina ürikud räägivad punapäistest nomaadidest, kes elasid Kollase jõe äärsetest rahumeelsetest asulatest põhjas, ja säilinud on ka joonistusi, milles on tõetruult jäädvustatud nii blondi andiidi kui ka brüneti mongoli tüübi olemasolu Tarimi jõgikonnas neil kaugetel aegadel.

79:1.8 (879.5) But even in the twentieth century after Christ there are traces of Andite blood among the Turanian and Tibetan peoples, as is witnessed by the blond types occasionally found in these regions. The early Chinese annals record the presence of the red-haired nomads to the north of the peaceful settlements of the Yellow River, and there still remain paintings which faithfully record the presence of both the blond-Andite and the brunet-Mongolian types in the Tarim basin of long ago.

Kesk-Aasia andiitide varjatud sõjalised anded tulid viimati eredalt ilmsiks 1200. a pKr, mil mongolid asusid Tšingis-khaani juhtimisel vallutama suuremat osa Aasia mandrist. Ja nagu vana aja andiidid, nii kuulutasid ka need sõjamehed, et on olemas vaid „üks Jumal taevas”. Nende impeeriumi varase lagunemise tõttu lükkus õhtumaa ja idamaa vaheliste kultuurisuhete tekkimine kauaks edasi ja pidurdas tunduvalt monoteistliku arusaama levikut Aasias.

79:1.9 (879.6) The last great manifestation of the submerged military genius of the central Asiatic Andites was in A.D. 1200, when the Mongols under Genghis Khan began the conquest of the greater portion of the Asiatic continent. And like the Andites of old, these warriors proclaimed the existence of “one God in heaven.” The early breakup of their empire long delayed cultural intercourse between Occident and Orient and greatly handicapped the growth of the monotheistic concept in Asia.

2. India vallutamine andiitide poolt

2. The Andite Conquest of India

India on ainus paik, kus segunesid kõik Urantia rassid, ja andiitide sissetung lisas neile viimase tüvikonna. Mäestikes Indiast loodes tekkisid sangikrassid ja eranditult kõigi nende rasside liikmed jõudsid varakult India alakontinendile, jättes endast maha kõige heterogeensema rasside segu, mis Urantial on kunagi elanud. Vana India oli nagu sisserändavate rasside valgala. Poolsaare alumine osa oli varem veidi kitsam kui praegu, Gangese ja Induse deltad on kujunenud suures osas viimase viiekümne tuhande aasta jooksul.

79:2.1 (879.7) India is the only locality where all the Urantia races were blended, the Andite invasion adding the last stock. In the highlands northwest of India the Sangik races came into existence, and without exception members of each penetrated the subcontinent of India in their early days, leaving behind them the most heterogeneous race mixture ever to exist on Urantia. Ancient India acted as a catch basin for the migrating races. The base of the peninsula was formerly somewhat narrower than now, much of the deltas of the Ganges and Indus being the work of the last fifty thousand years.

India varaseimad rassisegud tekkisid saabunud punase ja kollase rassi segunemisest põliselanikest andoniitidega. Seda rühma nõrgendas hiljem asjaolu, et see neelas endasse suure osa väljasurevast idapoolsetest rohelistest rahvastest ning ka oranžist rassist, ent parandas veidi sinise inimese lisandumine, samas sai see taas tugevasti kannatada indigorassi suurte hulkadega kokkusulamise tõttu. Niinimetatud India põliselanikud esindavad vaevalt küll neid varaseid inimesi; pigem on nad kõige vähemarenenud lõuna-ja idapoolne haru, mis jäi nii varaste andiitide kui ka nende hiljem ilmunud aaria sugulaste poolt täielikult puutumata.

79:2.2 (879.8) The earliest race mixtures in India were a blending of the migrating red and yellow races with the aboriginal Andonites. This group was later weakened by absorbing the greater portion of the extinct eastern green peoples as well as large numbers of the orange race, was slightly improved through limited admixture with the blue man, but suffered exceedingly through assimilation of large numbers of the indigo race. But the so-called aborigines of India are hardly representative of these early people; they are rather the most inferior southern and eastern fringe, which was never fully absorbed by either the early Andites or their later appearing Aryan cousins.

Aastaks 20 000 eKr oli Lääne-India elanikkond saanud lisaks juba Aadama verd ja üheski teises rahvas Urantia ajaloos pole kunagi kombineerunud nii palju erinevaid rasse. Kahjuks olid aga teisesed sangiktüvikonnad veel valdavad ja oli tõeline õnnetus, et sellest ammusest rasside sulatusahjust puudusid nii suures osas sinine ja punane inimene. Kui oleks olnud rohkem esmaseid sangiktüvikondi, oleksid need andnud suure panuse tsivilisatsiooni, mis oleks võinud veelgi vägevamaks kujuneda. Tegelikult läks nii, et punane inimene hävitas end ise Ameerika mandritel, sinine inimene lahutas meelt Euroopas ja Aadama varased järglased (ning enamik hilisematest) ilmutasid vähe soovi seguneda tumedamat nahavärvi rahvastega, olgu siis Indias, Aafrikas või mujal.

79:2.3 (880.1) By 20,000 B.C. the population of western India had already become tinged with the Adamic blood, and never in the history of Urantia did any one people combine so many different races. But it was unfortunate that the secondary Sangik strains predominated, and it was a real calamity that both the blue and the red man were so largely missing from this racial melting pot of long ago; more of the primary Sangik strains would have contributed very much toward the enhancement of what might have been an even greater civilization. As it developed, the red man was destroying himself in the Americas, the blue man was disporting himself in Europe, and the early descendants of Adam (and most of the later ones) exhibited little desire to admix with the darker colored peoples, whether in India, Africa, or elsewhere.

Ligikaudu 15 000 a eKr kutsus kasvava rahvastiku surve kogu Turkestanis ja Iraanis esile andiitide esimese tõeliselt ulatusliku liikumise India poole. Need arenenud rahvad valgusid enam kui viieteistkümne sajandi jooksul läbi Belutšistani mägismaade, levisid Induse ja Gangese orgudesse ning liikusid aeglaselt lõuna poole Dekkanisse. See andiitide surve loodest tõrjus paljud vähemarenenud lõuna- ja idapoolsed rahvad Birmasse ning Lõuna-Hiinasse, kuid mitte sel määral, et päästa sissetungijate rassi kadumisest.

79:2.4 (880.2) About 15,000 B.C. increasing population pressure throughout Turkestan and Iran occasioned the first really extensive Andite movement toward India. For over fifteen centuries these superior peoples poured in through the highlands of Baluchistan, spreading out over the valleys of the Indus and Ganges and slowly moving southward into the Deccan. This Andite pressure from the northwest drove many of the southern and eastern inferiors into Burma and southern China but not sufficiently to save the invaders from racial obliteration.

India suutmatusel saavutada Euraasias hegemooniat olid suures osas topograafilised põhjused: elanikkonna surve põhjast surus lihtsalt enamiku rahvast lõunasse, aina ahtamaks jäävale Dekkani territooriumile, mida ümbritses igast küljest meri. Kui oleks saanud rännata naabermaadele, oleks vähemarenenud rahvad igas suunas välja tõrjutud ja arenenumad tüvikonnad saavutanuksid kõrgema tsivilisatsiooni.

79:2.5 (880.3) The failure of India to achieve the hegemony of Eurasia was largely a matter of topography; population pressure from the north only crowded the majority of the people southward into the decreasing territory of the Deccan, surrounded on all sides by the sea. Had there been adjacent lands for emigration, then would the inferiors have been crowded out in all directions, and the superior stocks would have achieved a higher civilization.

Nüüd aga püüdsid need varased andiidid meeleheitlikult oma identiteeti säilitada ja tõkestada rassi allaneelamist sel teel, et kehtestasid segaabieludele ranged piirangud. Aastaks 10 000 eKr olid andiidid sellele vaatamata kadunud, kuid rahvas oli sellest sulandumisest tunduvalt paranenud.

79:2.6 (880.4) As it was, these earlier Andite conquerors made a desperate attempt to preserve their identity and stem the tide of racial engulfment by the establishment of rigid restrictions regarding intermarriage. Nonetheless, the Andites had become submerged by 10,000 B.C., but the whole mass of the people had been markedly improved by this absorption.

Rasside segunemine on alati kasulik, sest soodustab kultuuri mitmekesisust ja sunnib tsivilisatsiooni edasi liikuma, ent kui rassitüvikondade vähemarenenud elemendid on ülekaalus, jäävad need saavutused lühiajalisteks. Paljukeelne kultuur võib säilida vaid siis, kui arenenumad tüvikonnad paljunevad vähemarenenutega võrreldes suuremal hulgal. Vähemarenenute piiramatu paljunemine, kui arenenumate paljunemine üha väheneb, mõjub kultuursele tsivilisatsioonile alati hukatuslikult.

79:2.7 (880.5) Race mixture is always advantageous in that it favors versatility of culture and makes for a progressive civilization, but if the inferior elements of racial stocks predominate, such achievements will be short-lived. A polyglot culture can be preserved only if the superior stocks reproduce themselves in a safe margin over the inferior. Unrestrained multiplication of inferiors, with decreasing reproduction of superiors, is unfailingly suicidal of cultural civilization.

Kui andiidi vallutajaid oleks olnud kolm korda rohkem või kui nad oleksid kõige vähemsoovitava kolmandiku oranži-rohelise-indigorassi segust välja tõrjunud või hävitanud, oleks Indiast saanud üks maailma tsivilisatsiooni juhtivaid keskusi, mis oleks ligi meelitanud rohkem hilisemaid mesopotaamlaste laineid, kui need voolasid Turkestani ja sealt põhja poole Euroopasse.

79:2.8 (880.6) Had the Andite conquerors been in numbers three times what they were, or had they driven out or destroyed the least desirable third of the mixed orange-green-indigo inhabitants, then would India have become one of the world’s leading centers of cultural civilization and undoubtedly would have attracted more of the later waves of Mesopotamians that flowed into Turkestan and thence northward to Europe.

3. Draviidide India

3. Dravidian India

Andiitidest India-vallutajate segunemisel põlisrahva tüvikondadega tekkis lõppkokkuvõttes see segarahvas, keda on nimetatud draviidideks. Varasematel ja puhtamatel draviididel olid head eeldused kultuurisaavutusteks, aga need nõrgenesid üha, kui andiidi pärand muutus aina ahtamaks. See hukutaski India tärkava tsivilisatsiooni peaaegu kaksteist tuhat aastat tagasi. Ent ka selle vähese Aadama vere sissevool kiirendas tunduvalt ühiskonna arengut. Liittüvikond tõi kohe esile kõige mitmekülgsema tolleaegse kultuuri.

79:3.1 (881.1) The blending of the Andite conquerors of India with the native stock eventually resulted in that mixed people which has been called Dravidian. The earlier and purer Dravidians possessed a great capacity for cultural achievement, which was continuously weakened as their Andite inheritance became progressively attenuated. And this is what doomed the budding civilization of India almost twelve thousand years ago. But the infusion of even this small amount of the blood of Adam produced a marked acceleration in social development. This composite stock immediately produced the most versatile civilization then on earth.

Üsna varsti pärast India vallutamist kaotasid draviidi andiidid rassilise ja kultuurilise sideme Mesopotaamiaga, aga mere- ja karavaniteede hilisem avanemine taastas need sidemed; India pole viimase kümne tuhande aasta jooksul kunagi Mesopotaamiaga läänes ja ka Hiinaga idas sidemeid päriselt katkestanud, kuigi tõkestavad mäed soodustasid palju enam suhtlemist läänega.

79:3.2 (881.2) Not long after conquering India, the Dravidian Andites lost their racial and cultural contact with Mesopotamia, but the later opening up of the sea lanes and the caravan routes re-established these connections; and at no time within the last ten thousand years has India ever been entirely out of touch with Mesopotamia on the west and China to the east, although the mountain barriers greatly favored western intercourse.

India rahvaste kõrgem kultuur ja usulised kalduvused pärinevad draviidi ülemvõimu varajastest aegadest ja tulenevad osaliselt asjaolust, et Indiasse jõudis nii varajaste andiitide kui ka hilisemate aarialaste sissetungidega palju setiidi preestreid. India religiooni ajalugu läbiv monoteism pärineb seega adamiitide õpetustest teises aias.

79:3.3 (881.3) The superior culture and religious leanings of the peoples of India date from the early times of Dravidian domination and are due, in part, to the fact that so many of the Sethite priesthood entered India, both in the earlier Andite and in the later Aryan invasions. The thread of monotheism running through the religious history of India thus stems from the teachings of the Adamites in the second garden.

Juba 16 000 a eKr jõudis Indiasse sajast setiidi preestrist koosnenud rühm ning nad oleksid selle paljukeelse rahva läänepoolse osa usuliselt peaaegu vallutanud. Ent nende religioon ei jäänud püsima. Viie tuhande aastaga mandusid nende doktriinid Paradiisi-Kolmsusest kolmühtseks tulejumala sümboliks.

79:3.4 (881.4) As early as 16,000 B.C. a company of one hundred Sethite priests entered India and very nearly achieved the religious conquest of the western half of that polyglot people. But their religion did not persist. Within five thousand years their doctrines of the Paradise Trinity had degenerated into the triune symbol of the fire god.

Ent enam kui seitsme tuhande aasta jooksul, kuni andiitide migratsioonide lõpuni, jäi India elanike religioosne staatus palju kõrgemaks kui maailmas üldiselt. Indial oli tol ajal lootust muutuda kultuuri, religiooni, filosoofia ja majanduse alal maailma juhtivaks tsivilisatsiooniks. Ning kui lõunapoolsed rahvad poleks andiite täielikult endasse neelanud, oleks see siht tõenäoliselt teostunud.

79:3.5 (881.6) But for more than seven thousand years, down to the end of the Andite migrations, the religious status of the inhabitants of India was far above that of the world at large. During these times India bid fair to produce the leading cultural, religious, philosophic, and commercial civilization of the world. And but for the complete submergence of the Andites by the peoples of the south, this destiny would probably have been realized.

Draviidi kultuurikeskused asusid jõgede, põhiliselt Induse ja Gangese orus ja Dekkanis kolme suure jõe ääres, mis voolasid läbi Ida-Ghatide merre. Lääne-Ghatide ranniku asulad saavutasid oma esiletõusu tänu mere kaudu toimuvatele kontaktidele Sumeriga.

79:3.6 (881.6) The Dravidian centers of culture were located in the river valleys, principally of the Indus and Ganges, and in the Deccan along the three great rivers flowing through the Eastern Ghats to the sea. The settlements along the seacoast of the Western Ghats owed their prominence to maritime relationships with Sumeria.

Draviidid olid esimesi rahvaid, kes ehitasid linnu ning tegelesid laialdaselt ekspordi ja impordiga nii maa kui ka mere kaudu. Aastaks 7000 eKr. käisid kaamelikaravanid regulaarselt kauges Mesopotaamias; draviidi laevateed laienesid mööda rannikut üle Araabia mere Sumeri linnadeni Pärsia lahe ääres ja Bengali lahes jõuti Lääne-India saarteni. Need meresõitjad ja kaupmehed tõid Sumerist kaasa tähestiku ja kirjakunsti.

79:3.7 (881.7) The Dravidians were among the earliest peoples to build cities and to engage in an extensive export and import business, both by land and sea. By 7000 B.C. camel trains were making regular trips to distant Mesopotamia; Dravidian shipping was pushing coastwise across the Arabian Sea to the Sumerian cities of the Persian Gulf and was venturing on the waters of the Bay of Bengal as far as the East Indies. An alphabet, together with the art of writing, was imported from Sumeria by these seafarers and merchants.

Kaubandussuhted aitasid suuresti kaasa kosmopoliitilise kultuuri edasisele mitmekesistumisele, mille tulemusena tekkisid varakult paljud linnaelu mugavused ja isegi luksus. Kui hiljem ilmunud aarialased Indiasse jõudsid, ei tundnud nad küll draviidides ära oma sangikrassidesse neeldunud andiidi nõbusid, kuid leidsid eest hästiarenenud tsivilisatsiooni. Vaatamata bioloogilisele piiratusele rajasid draviidid kõrge tsivilisatsiooni. See levis hästi üle kogu India ja püsib Dekkanis praegugi.

79:3.8 (881.8) These commercial relationships greatly contributed to the further diversification of a cosmopolitan culture, resulting in the early appearance of many of the refinements and even luxuries of urban life. When the later appearing Aryans entered India, they did not recognize in the Dravidians their Andite cousins submerged in the Sangik races, but they did find a well-advanced civilization. Despite biologic limitations, the Dravidians founded a superior civilization. It was well diffused throughout all India and has survived on down to modern times in the Deccan.

4. Aarialaste sissetung Indiasse

4. The Aryan Invasion of India

Teist korda jõudsid andiidid Indiasse aarialaste peaaegu viissada aastat kestnud sissetungina kolmanda aastatuhande keskel enne Kristust. See sisseränne tähistas andiitide lõplikku lahkumist oma kodumaalt Turkestanist.

79:4.1 (882.1) The second Andite penetration of India was the Aryan invasion during a period of almost five hundred years in the middle of the third millennium before Christ. This migration marked the terminal exodus of the Andites from their homelands in Turkestan.

Aarialaste varased keskused rajati kõikjale India põhjaossa, eriti loodepiirkonda. Neil sissetungijatel jäi maa vallutamine pooleli ja see tegematajätmine sai neile saatuslikuks, sest nad neeldusid oma väikesearvulisuse tõttu lõunapoolsetesse draviididesse, kes hõivasid seejärel kogu poolsaare, välja arvatud Himaalaja provintsid.

79:4.2 (882.2) The early Aryan centers were scattered over the northern half of India, notably in the northwest. These invaders never completed the conquest of the country and subsequently met their undoing in this neglect since their lesser numbers made them vulnerable to absorption by the Dravidians of the south, who subsequently overran the entire peninsula except the Himalayan provinces.

Aarialased jätsid rassiliselt Indiasse vähe jälgi, välja arvatud põhjapoolsetesse provintsidesse. Dekkanis oli nende mõju rohkem kultuuriline ja usuline kui rassiline. Niinimetatud aaria veri püsis Põhja-Indias rohkem hilisemate vallutajate, kaupmeeste ja misjonäride mõjul, mitte niivõrd seetõttu, et nad viibisid neis piirkondades suurte hulkadena. Aaria vere pidev imbumine Punjabi toimus kuni esimese sajandini enne Kristust, kusjuures viimased sissevoolud kaasnesid hellenistlike rahvaste sõjakäikudega.

79:4.3 (882.3) The Aryans made very little racial impression on India except in the northern provinces. In the Deccan their influence was cultural and religious more than racial. The greater persistence of the so-called Aryan blood in northern India is not only due to their presence in these regions in greater numbers but also because they were reinforced by later conquerors, traders, and missionaries. Right on down to the first century before Christ there was a continuous infiltration of Aryan blood into the Punjab, the last influx being attendant upon the campaigns of the Hellenistic peoples.

Lõpuks segunesid aarialased ja draviidid Gangese madalikul ja lõid kõrge kultuuri, hiljem tugevdas seda keskust kirdepoolse Hiina panus.

79:4.4 (882.4) On the Gangetic plain Aryan and Dravidian eventually mingled to produce a high culture, and this center was later reinforced by contributions from the northeast, coming from China.

Indias jõudis aegade jooksul õitsenguni mitu erinevat ühiskonnakorda aarialaste pooldemokraatlikest süsteemidest kuni despootlike ja monarhistlike valitsemisvormideni. Kuid ühiskonna kõige iseloomulikum joon oli suurte sotsiaalsete kastide püsimine, millele olid alguse pannud oma rassi identiteeti säilitada püüdvad aarialased. See keeruline kastisüsteem on säilinud praegusajani.

79:4.5 (882.5) In India many types of social organizations flourished from time to time, from the semidemocratic systems of the Aryans to despotic and monarchial forms of government. But the most characteristic feature of society was the persistence of the great social castes that were instituted by the Aryans in an effort to perpetuate racial identity. This elaborate caste system has been preserved on down to the present time.

Kõik neli suurt kasti peale esimese moodustati asjatuks osutunud katsena vältida aaria vallutajate rassilist ühtesulamist oma vähemarenenud alamatega. Kuid kõrgeim kast, õpetajad-preestrid, pärineb setiitidest; kahekümnendal sajandil pärast Kristust elavad braahmanid on teise aia preestrite otsesed kultuurilised järeltulijad, ehkki nende õpetused erinevad suuresti nende kuulsusrikaste eelkäijate omadest.

79:4.6 (882.6) Of the four great castes, all but the first were established in the futile effort to prevent racial amalgamation of the Aryan conquerors with their inferior subjects. But the premier caste, the teacher-priests, stems from the Sethites; the Brahmans of the twentieth century after Christ are the lineal cultural descendants of the priests of the second garden, albeit their teachings differ greatly from those of their illustrious predecessors.

Kui aarialased Indiasse saabusid, tõid nad kaasa Jumaluse kontseptsiooni, mille olid säilitanud oma vanades teise aia religiooni pärimustes. Kuid brahmanismi preestrid ei suutnud tagasi tõrjuda paganlikku mõju, mis tekkis järsul kokkupuutel Dekkani primitiivsemate religioonidega pärast aaria rassi kadumist. Seetõttu langes elanikkond suures osas madalamatele religioonidele omase orjastava ebausu kütkeisse; ja nii ei õnnestunudki Indial luua kõrget tsivilisatsiooni, mis aimus varasematest aegadest.

79:4.7 (882.7) When the Aryans entered India, they brought with them their concepts of Deity as they had been preserved in the lingering traditions of the religion of the second garden. But the Brahman priests were never able to withstand the pagan momentum built up by the sudden contact with the inferior religions of the Deccan after the racial obliteration of the Aryans. Thus the vast majority of the population fell into the bondage of the enslaving superstitions of inferior religions; and so it was that India failed to produce the high civilization which had been foreshadowed in earlier times.

Vaimne ärkamine kuuendal sajandil enne Kristust ei jäänud Indias püsima ja oli juba enne Muhamedi sissetungi hääbunud. Ent kunagi võib veel kerkida esile suurem Gautama, kes viib kogu India otsima elavat Jumalat, ning maailm näeb siis, kuidas kannavad vilja need kultuuripotentsiaalid, mis on olemas ka sellel mitmekülgsel rahval, kes nii kaua on paigalpüsiva vaimse nägemuse halvava mõju all nagu koomas lebanud.

79:4.8 (882.8) The spiritual awakening of the sixth century before Christ did not persist in India, having died out even before the Mohammedan invasion. But someday a greater Gautama may arise to lead all India in the search for the living God, and then the world will observe the fruition of the cultural potentialities of a versatile people so long comatose under the benumbing influence of an unprogressing spiritual vision.

Kultuur toetub bioloogilisele alusele, aga ainuüksi kast ei suutnud aaria kultuuri püsivaks muuta, sest just religioon, tõeline religioon on selle kõrgema energia vältimatu allikas, mis juhib rajama inimestevahelisel vendlusel põhinevat arenenud tsivilisatsiooni.

79:4.9 (883.1) Culture does rest on a biologic foundation, but caste alone could not perpetuate the Aryan culture, for religion, true religion, is the indispensable source of that higher energy which drives men to establish a superior civilization based on human brotherhood.

5. Punane inimene ja kollane inimene

5. Red Man and Yellow Man

Kui India lugu räägib põhiliselt andiitide vallutustest ja lõpuks vanematesse arenevatesse rahvastesse neeldumisest, siis Ida-Aasia puhul tuleb rääkida pigem esmastest sangikutest, eriti punasest ja kollasest inimesest. Need kaks rassi pääsesid suures osas segunemisest alaväärtusliku neandertali tüvikonnaga, mis sinist inimest Euroopas nii palju tagasi viis; sellega säilitasid nad esmase sangiktüübi kõrge potentsiaali.

79:5.1 (883.2) While the story of India is that of Andite conquest and eventual submergence in the older evolutionary peoples, the narrative of eastern Asia is more properly that of the primary Sangiks, particularly the red man and the yellow man. These two races largely escaped that admixture with the debased Neanderthal strain which so greatly retarded the blue man in Europe, thus preserving the superior potential of the primary Sangik type.

Varased neandertallased olid levinud kogu Euraasias ja nende idapoolne tiib oli alaväärtuslike loomalike tüvikondadega veelgi enam saastunud. Need inimesest madalamad tüübid suruti lõunasse sama viienda jääliustikuga, mis oli nii kaua tõkestanud sangikute rännet Ida-Aasiasse. Ja kui punane inimene liikus ümber India mäestike kirdesse, leidis ta eest neist madalamatest tüüpidest vaba Kirde-Aasia. Punaste rasside hõimukord kujunes välja varem kui ühelgi teisel rahval ja nad olid esimesed, kes lahkusid sangikute koondumiskohast Kesk-Aasias. Vähearenenud neandertali tüvikonnad hävitati või tõrjuti hiljem liikvele läinud kollaste hõimude poolt mandrilt välja. Aga punase inimese ülemvõim Ida-Aasias oli kestnud enne kollaste hõimude saabumist peaaegu sada tuhat aastat.

79:5.2 (883.3) While the early Neanderthalers were spread out over the entire breadth of Eurasia, the eastern wing was the more contaminated with debased animal strains. These subhuman types were pushed south by the fifth glacier, the same ice sheet which so long blocked Sangik migration into eastern Asia. And when the red man moved northeast around the highlands of India, he found northeastern Asia free from these subhuman types. The tribal organization of the red races was formed earlier than that of any other peoples, and they were the first to migrate from the central Asian focus of the Sangiks. The inferior Neanderthal strains were destroyed or driven off the mainland by the later migrating yellow tribes. But the red man had reigned supreme in eastern Asia for almost one hundred thousand years before the yellow tribes arrived.

Enam kui kolmsada tuhat aastat tagasi jõudis Hiinasse mööda rannikut kollase rassi põhiosa. Nad tungisid iga aastatuhandega üha kaugemale sisemaale, kuid puutusid oma rändavate tiibeti vendadega kokku alles suhteliselt hilisel ajal.

79:5.3 (883.4) More than three hundred thousand years ago the main body of the yellow race entered China from the south as coastwise migrants. Each millennium they penetrated farther and farther inland, but they did not make contact with their migrating Tibetan brethren until comparatively recent times.

Üha kiirem rahvastiku kasv sundis põhja poole liikuvat kollast rassi alustama tungi punase inimese jahimaadele. See sissetung koos rasside loomuliku vastasusega kulmineerus vaenuga ja nii algas otsustav võitlus Kaug-Ida viljakate maade pärast.

79:5.4 (883.5) Growing population pressure caused the northward-moving yellow race to begin to push into the hunting grounds of the red man. This encroachment, coupled with natural racial antagonism, culminated in increasing hostilities, and thus began the crucial struggle for the fertile lands of farther Asia.

Lugu sellest ajastutepikkusest võitlusest punase ja kollase rassi vahel on üks Urantia ajaloo kangelaslugusid. Need kaks arenenud rassi pidasid enam kui kakssada tuhat aastat kibedat ja lakkamatut sõda. Varasemates võitlustes olid üldiselt edukamad punased inimesed, nende röövretked tegid kollaste asulates suurt laastamistööd. Aga kollane inimene oli sõjapidamiskunstis võimekas õpilane ja ilmutas varakult tähelepanuväärset võimet elada oma kaasmaalastega rahus; hiinlastele sai esimesena selgeks, et ühenduses peitub jõud. Punastel hõimudel jätkusid vastastikku hävitavad konfliktid ja neid tabasid peagi korduvad lüüasaamised halastamatute hiinlaste agressiivsete rünnakute tagajärjel, sest nad jätkasid oma armutut tungi põhja poole.

79:5.5 (883.6) The story of this agelong contest between the red and yellow races is an epic of Urantia history. For over two hundred thousand years these two superior races waged bitter and unremitting warfare. In the earlier struggles the red men were generally successful, their raiding parties spreading havoc among the yellow settlements. But the yellow man was an apt pupil in the art of warfare, and he early manifested a marked ability to live peaceably with his compatriots; the Chinese were the first to learn that in union there is strength. The red tribes continued their internecine conflicts, and presently they began to suffer repeated defeats at the aggressive hands of the relentless Chinese, who continued their inexorable march northward.

Sada tuhat aastat tagasi võitlesid suures osas hävitatud punase rassi hõimud, selg vastu viimase jääkatte taanduvat jääd, ja kui maasild itta üle Beringi maakitsuse läbitavaks muutus, jätsid need hõimud Aasia mandri külalislahkuseta ranniku pikemalt mõtlemata maha. Sellest on möödas juba kaheksakümmend viis tuhat aastat, kui viimased puhtad punased inimesed Aasiast lahkusid, aga pikk võitlus jättis võidukale kollasele rassile oma geneetilise pitseri. Põhja-Hiina elanikud koos andoniitidest siberlastega sulandasid endasse üsna palju punast tüvikonda ja said sellest ka ohtrasti kasu.

79:5.6 (883.7) One hundred thousand years ago the decimated tribes of the red race were fighting with their backs to the retreating ice of the last glacier, and when the land passage to the West, over the Bering isthmus, became passable, these tribes were not slow in forsaking the inhospitable shores of the Asiatic continent. It is eighty-five thousand years since the last of the pure red men departed from Asia, but the long struggle left its genetic imprint upon the victorious yellow race. The northern Chinese peoples, together with the Andonite Siberians, assimilated much of the red stock and were in considerable measure benefited thereby.

Põhja-Ameerika indiaanlased ei ole kunagi kokku puutunud isegi Aadama ja Eeva andiitidest järeltulijatega, sest nad tõrjuti oma kodumaalt Aasiast välja juba viiskümmend tuhat aastat enne Aadama tulekut. Andiitide rände ajajärgul levisid puhtad punased tüvikonnad üle Põhja-Ameerika nomaadihõimudena, küttidena, kes tegelesid vähesel määral ka põllundusega. Pärast Ameerika mandritele saabumist jäid need rassid ja kultuurirühmad ülejäänud maailmast peaaegu täielikult isoleerituks kuni kristliku ajastu esimese aastatuhande lõpuni, mil Euroopa valged rassid nad avastasid. Kuni selle ajani olid eskimod kõige valgemad inimesed, keda punase inimese põhjapoolsed hõimud olid kunagi näinud.

79:5.7 (884.1) The North American Indians never came in contact with even the Andite offspring of Adam and Eve, having been dispossessed of their Asiatic homelands some fifty thousand years before the coming of Adam. During the age of Andite migrations the pure red strains were spreading out over North America as nomadic tribes, hunters who practiced agriculture to a small extent. These races and cultural groups remained almost completely isolated from the remainder of the world from their arrival in the Americas down to the end of the first millennium of the Christian era, when they were discovered by the white races of Europe. Up to that time the Eskimos were the nearest to white men the northern tribes of red men had ever seen.

Punane ja kollane rass olid ainsad inimtüvikonnad, kes ilma andiitide mõjuta üldse kõrge tsivilisatsioonini jõudsid. Vanim Ameerika indiaanlaste kultuur oli Onamonalontoni keskus Californias, aga aastaks 35 000 eKr oli see ammu kadunud. Mehhikos, Kesk-Ameerikas ja Lõuna-Ameerika mägedes rajas hilisemad ja püsivamad tsivilisatsioonid rass, mis oli valdavalt punane, kuid sisaldas üsna palju lisandeid kollasest, oranžist ja sinisest rassist.

79:5.8 (884.2) The red and the yellow races are the only human stocks that ever achieved a high degree of civilization apart from the influences of the Andites. The oldest Amerindian culture was the Onamonalonton center in California, but this had long since vanished by 35,000 B.C. In Mexico, Central America, and in the mountains of South America the later and more enduring civilizations were founded by a race predominantly red but containing a considerable admixture of the yellow, orange, and blue.

Need tsivilisatsioonid olid sangikute arengu tulemus, vaatamata sellele, et Peruusse jõudis ka andiidi vere jälgi. Kui välja arvata eskimod Põhja-Ameerikas ja mõned Polüneesia andiidid Lõuna-Ameerikas, ei olnud läänepoolkera rahvastel kuni esimese aastatuhande lõpuni pärast Kristust ülejäänud maailmaga mingeid kontakte. Melkisedekite algses kavas Urantia rasse täiustada oli ette nähtud, et miljon Aadama puhast järeltulijat peab siirduma Ameerika punaseid inimesi täiustama.

79:5.9 (884.3) These civilizations were evolutionary products of the Sangiks, notwithstanding that traces of Andite blood reached Peru. Excepting the Eskimos in North America and a few Polynesian Andites in South America, the peoples of the Western Hemisphere had no contact with the rest of the world until the end of the first millennium after Christ. In the original Melchizedek plan for the improvement of the Urantia races it had been stipulated that one million of the pure-line descendants of Adam should go to upstep the red men of the Americas.

6. Hiina tsivilisatsiooni koidik

6. Dawn of Chinese Civilization

Mingil ajal pärast punase inimese tõrjumist Põhja-Ameerikasse surusid laialilevivad hiinlased andoniidid Ida-Aasia jõeorgudest välja: põhja poole Siberisse ja läände Turkestani, kus nad puutusid peagi kokku andiitide kõrge kultuuriga.

79:6.1 (884.4) Sometime after driving the red man across to North America, the expanding Chinese cleared the Andonites from the river valleys of eastern Asia, pushing them north into Siberia and west into Turkestan, where they were soon to come in contact with the superior culture of the Andites.

Birmas ja Indo-Hiina poolsaarel India ja Hiina kultuurid segunesid, sulasid kokku ning panid aluse neil aladel järjestikustele tsivilisatsioonidele. Siin on kadunud rohelise rassi osakaal püsinud suurem kui kusagil mujal maailmas.

79:6.2 (884.5) In Burma and the peninsula of Indo-China the cultures of India and China mixed and blended to produce the successive civilizations of those regions. Here the vanished green race has persisted in larger proportion than anywhere else in the world.

Vaikse ookeani saartel elas palju erinevaid rasse. Lõunapoolsetel ja suurematel saartel elasid rahvad, kelles oli suur rohelise ja indigovere osakaal. Põhjapoolsetel saartel elasid andoniidid ja hiljem rassid, kelle hulgas oli suur osa kollastel ja punastel tüvikondadel. Jaapani rahva esivanemad tõrjuti mandrilt välja alles 12 000 a eKr põhjapoolsete hiina hõimude võimsa tungiga piki rannikut. Nende lõplik väljaränd polnud põhjustatud niivõrd rahvastikusurvest kui nende juhi algatusest, keda nad olid hakanud jumalikuks olendiks pidama.

79:6.3 (884.6) Many different races occupied the islands of the Pacific. In general, the southern and then more extensive islands were occupied by peoples carrying a heavy percentage of green and indigo blood. The northern islands were held by Andonites and, later on, by races embracing large proportions of the yellow and red stocks. The ancestors of the Japanese people were not driven off the mainland until 12,000 B.C., when they were dislodged by a powerful southern-coastwise thrust of the northern Chinese tribes. Their final exodus was not so much due to population pressure as to the initiative of a chieftain whom they came to regard as a divine personage.

Nagu India ja Vahemere idaranniku rahvadki, rajasid kollase inimese võidukad hõimud oma esimesed keskused ranniku äärde ja jõgede kallastele. Rannikuasulatel läks hilisematel aastatel halvasti, sest üha suuremate üleujutuste ja jõgede voolusuuna muutuste tõttu ei olnud madalikulinnades enam võimalik elada.

79:6.4 (885.1) Like the peoples of India and the Levant, victorious tribes of the yellow man established their earliest centers along the coast and up the rivers. The coastal settlements fared poorly in later years as the increasing floods and the shifting courses of the rivers made the lowland cities untenable.

Kakskümmend tuhat aastat tagasi olid hiinlaste esivanemad ehitanud üles tosin tugevat algelise kultuuri ja hariduse keskust, eriti piki Kollast ja Jangtse jõge. Ja nüüd said need keskused jõudu juurde Sinkiangist ja Tiibetist saabuvate arenenud segarahvaste pidevast voolust. Sisseränne Tiibetist Jangtse orgu ei olnud nii laiaulatuslik kui põhja pool ning Tiibeti keskused polnud ka nii edasijõudnud kui Tarimi jõgikonna omad. Ent mõlemad liikumised kandsid teataval hulgal andiidi verd ida poole jõeäärsetesse asulatesse.

79:6.5 (885.2) Twenty thousand years ago the ancestors of the Chinese had built up a dozen strong centers of primitive culture and learning, especially along the Yellow River and the Yangtze. And now these centers began to be reinforced by the arrival of a steady stream of superior blended peoples from Sinkiang and Tibet. The migration from Tibet to the Yangtze valley was not so extensive as in the north, neither were the Tibetan centers so advanced as those of the Tarim basin. But both movements carried a certain amount of Andite blood eastward to the river settlements.

Iidse kollase rassi ülemvõim tulenes neljast tähtsast tegurist.

79:6.6 (885.3) The superiority of the ancient yellow race was due to four great factors:

1. Geneetiline. Erinevalt oma sinistest sugulastest Euroopas olid nii punased kui ka kollased rassid suures osas pääsenud segunemisest alaväärtuslike inimtüvikondadega. Põhjahiinlased, keda oli arenenuma punase ja andoniidi tüvikondade väheste kogustega juba tugevdatud, said peagi kasu üsna suurest andiidi vere sissevoolust. Lõunahiinlastel selles suhtes nii hästi ei läinud. Nad olid pikka aega kannatanud rohelise rassiga sulandumise tagajärjel, pärast seda nõrgestas neid aga veelgi vähearenenud rahvaste massiline sissevool, keda draviidi-andiidi sissetung oli Indiast välja tõrjunud. Ka tänapäeva Hiinas on põhja- ja lõunapoolne rass selgelt erinevad.

79:6.7 (885.4) 1. Genetic. Unlike their blue cousins in Europe, both the red and yellow races had largely escaped mixture with debased human stocks. The northern Chinese, already strengthened by small amounts of the superior red and Andonic strains, were soon to benefit by a considerable influx of Andite blood. The southern Chinese did not fare so well in this regard, and they had long suffered from absorption of the green race, while later on they were to be further weakened by the infiltration of the swarms of inferior peoples crowded out of India by the Dravidian-Andite invasion. And today in China there is a definite difference between the northern and southern races.

2. Sotsiaalne. Kollasele rassile sai varakult selgeks omavahelise rahu väärtus. Nende sisemine rahumeelsus soodustas sedavõrd elanikkonna kasvu, et kindlustas nende tsivilisatsiooni leviku paljude miljonite seas. 25 000 kuni 5000 a eKr oli kõrgeim tsivilisatsioonitase Urantial just Kesk- ja Põhja-Hiinas. Kollane inimene jõudis esimesena rassisolidaarsuseni — saavutas esimesena suuremastaabilise kultuurilise, sotsiaalse ja poliitilise tsivilisatsiooni.

79:6.8 (885.5) 2. Social. The yellow race early learned the value of peace among themselves. Their internal peaceableness so contributed to population increase as to insure the spread of their civilization among many millions. From 25,000 to 5000 B.C. the highest mass civilization on Urantia was in central and northern China. The yellow man was first to achieve a racial solidarity — the first to attain a large-scale cultural, social, and political civilization.

15 000 a eKr elanud hiinlased olid agressiivsed sõjapidajad; neid ei olnud nõrgestanud ülemäärane minevikuaustus ning need peaaegu kaksteist miljonit hiinlast moodustasid kompaktse, ühist keelt rääkiva terviku. Sel ajajärgul ehitasid nad üles tõelise riigi, mis oli palju ühtsem ja homogeensem kui teised nende ajaloolised poliitilised ühendused.

79:6.9 (885.6) The Chinese of 15,000 B.C. were aggressive militarists; they had not been weakened by an overreverence for the past, and numbering less than twelve million, they formed a compact body speaking a common language. During this age they built up a real nation, much more united and homogeneous than their political unions of historic times.

3. Vaimne. Hiinlased olid andiitide rännete ajal üks maailma vaimseimaid rahvaid. Pikaajaline kinnipidamine Singlangtoni kuulutatud Ühe Tõe palveldamisest säilitas nende edumaa enamiku teiste rahvaste ees. Edumeelne ja edasijõudnud religioon on sageli otsustav kultuuri arengut stimuleeriv tegur: sel ajal kui India kidus, rühkis Hiina edasi religiooni ergutava mõju tõttu, milles tõde käsitati ülima Jumalusena.

79:6.10 (885.7) 3. Spiritual. During the age of Andite migrations the Chinese were among the more spiritual peoples of earth. Long adherence to the worship of the One Truth proclaimed by Singlangton kept them ahead of most of the other races. The stimulus of a progressive and advanced religion is often a decisive factor in cultural development; as India languished, so China forged ahead under the invigorating stimulus of a religion in which truth was enshrined as the supreme Deity.

Tõe palveldamine ajendas kartmatult uurima loodusseadusi ja inimkonna potentsiaale. Hiinlased olid juba kuus tuhat aastat tagasi usinad õpilased ja agarad tõeotsijad.

79:6.11 (885.8) This worship of truth was provocative of research and fearless exploration of the laws of nature and the potentials of mankind. The Chinese of even six thousand years ago were still keen students and aggressive in their pursuit of truth.

4. Geograafiline. Hiina on läänest kaitstud mägedega ja idast Vaikse ookeaniga. Rünnakutele on lahti vaid põhjaosa ja alates punase inimese aegadest kuni andiitide hilisemate järeltulijate saabumiseni ei elanud põhjas ühtki agressiivset rassi.

79:6.12 (885.9) 4. Geographic. China is protected by the mountains to the west and the Pacific to the east. Only in the north is the way open to attack, and from the days of the red man to the coming of the later descendants of the Andites, the north was not occupied by any aggressive race.

Ja kui poleks olnud tõkestavaid mägesid ja hilisemat vaimse kultuuri langust, oleks kollane rass kahtlemata meelitanud enda juurde suurema osa andiitide rännetest Turkestanist ja nad oleks kindlasti maailma tsivilisatsioonis kiiresti ülemvõimu saavutanud.

79:6.13 (886.1) And but for the mountain barriers and the later decline in spiritual culture, the yellow race undoubtedly would have attracted to itself the larger part of the Andite migrations from Turkestan and unquestionably would have quickly dominated world civilization.

7. Andiidid jõuavad Hiinasse

7. The Andites Enter China

Ligikaudu viisteist tuhat aastat tagasi ületasid andiidid suure hulgana Ti Tao mäekuru ja levisid laiali üle Kollase jõe ülemjooksu oru Hiina Kansu asulatesse. Peagi tungisid nad ida poole Henani, kus asusid kõige edumeelsemad asulad. Need sissetungijad läänest olid pooleldi andoniidid ja pooleldi andiidid.

79:7.1 (886.2) About fifteen thousand years ago the Andites, in considerable numbers, were traversing the pass of Ti Tao and spreading out over the upper valley of the Yellow River among the Chinese settlements of Kansu. Presently they penetrated eastward to Honan, where the most progressive settlements were situated. This infiltration from the west was about half Andonite and half Andite.

Kollase jõe äärsed põhjapoolsed kultuurikeskused olid olnud alati edumeelsemad kui lõunapoolsed asulad Jangtse ääres. Mõne tuhande aasta jooksul pärast nende arenenumate surelike väikeste rühmade saabumist olid Kollase jõe äärsed asulad juba Jangtse küladest ette jõudnud ja saavutanud oma lõunpoolsete vendadega võrreldes kõrge positsiooni, mille on praeguseni säilitanud.

79:7.2 (886.3) The northern centers of culture along the Yellow River had always been more progressive than the southern settlements on the Yangtze. Within a few thousand years after the arrival of even the small numbers of these superior mortals, the settlements along the Yellow River had forged ahead of the Yangtze villages and had achieved an advanced position over their brethren in the south which has ever since been maintained.

Andiite polnud eriti palju ning nende kultuur ei olnud ka nii palju kõrgem, kuid nendega ühtesulamise tulemusena tekkis mitmekülgsem tüvikond. Põhjahiinlased said andiidi tüvikonnast just nii palju, et see stimuleeris veidi nende loomupäraselt võimekat meelt, kuid mitte sedavõrd, et sütitada neid rahutu, uuriva uudishimuga, mis on väga iseloomulik põhjapoolsetele valgetele rahvastele. See andiitide pärandi piiratud sissevool häiris sangiktüübi loomupärast stabiilsust vähe.

79:7.3 (886.4) It was not that there were so many of the Andites, nor that their culture was so superior, but amalgamation with them produced a more versatile stock. The northern Chinese received just enough of the Andite strain to mildly stimulate their innately able minds but not enough to fire them with the restless, exploratory curiosity so characteristic of the northern white races. This more limited infusion of Andite inheritance was less disturbing to the innate stability of the Sangik type.

Andiitide hilisemad lained tõid kaasa Mesopotaamia kultuurisaavutusi, eriti kehtib see viimaste läänest tulnud sisserändelainete kohta. Need täiustasid tunduvalt Põhja-Hiina majandus- ja hariduselu ning kuigi nende mõju kollase rassi religioossele kultuurile oli lühiajaline, aitasid andiitide hilisemad järeltulijad vaimsele ärkamisele palju kaasa. Andiidi legendid Eedeni ja Dalamatia ilust mõjutasid siiski hiina pärimusi; varajastes hiina legendides asus „jumalate maa” läänes.

79:7.4 (886.5) The later waves of Andites brought with them certain of the cultural advances of Mesopotamia; this is especially true of the last waves of migration from the west. They greatly improved the economic and educational practices of the northern Chinese; and while their influence upon the religious culture of the yellow race was short-lived, their later descendants contributed much to a subsequent spiritual awakening. But the Andite traditions of the beauty of Eden and Dalamatia did influence Chinese traditions; early Chinese legends place “the land of the gods” in the west.

Hiina rahvas hakkas ehitama linnu ja tegelema tootmisega alles vähem kui 10 000 a eKr, pärast kliima muutumist Turkestanis ja hilisemate andiidi immigrantide saabumist. See uue vere sissevool ei andnud kollase inimese tsivilisatsioonile küll midagi olulist juurde, kuid stimuleeris kõrgemate hiina tüvikondade varjatud omaduste kiiret arengut. Alates Henanist kuni Shenxini hakkasid arenenud tsivilisatsiooni potentsiaalid vilja kandma. Sellest ajast pärinevad metalli töötlemine ja kõik tootmiskunstid.

79:7.5 (886.6) The Chinese people did not begin to build cities and engage in manufacture until after 10,000 B.C., subsequent to the climatic changes in Turkestan and the arrival of the later Andite immigrants. The infusion of this new blood did not add so much to the civilization of the yellow man as it stimulated the further and rapid development of the latent tendencies of the superior Chinese stocks. From Honan to Shensi the potentials of an advanced civilization were coming to fruit. Metalworking and all the arts of manufacture date from these days.

Teatavad sarnasused Vana-Hiina ja Mesopotaamia ajaarvestuses, astronoomias ja valitsussüsteemis tulenesid nende kahe teineteisest kaugel paiknenud keskuse kaubandussuhetest. Hiina kaupmehed reisisid maismaateid mööda läbi Turkestani Mesopotaamiasse juba sumerite ajal. See vahetus ei olnud muidugi ühepoolne — sellest sai suurt kasu Eufrati org, samuti Gangese madaliku elanikkond. Ent kolmandal aastatuhandel enne Kristust toimunud kliimamuutused ja nomaadide sissetungid vähendasid tunduvalt mööda Kesk-Aasia karavaniteid kulgenud kaubanduse mahtu.

79:7.6 (886.7) The similarities between certain of the early Chinese and Mesopotamian methods of time reckoning, astronomy, and governmental administration were due to the commercial relationships between these two remotely situated centers. Chinese merchants traveled the overland routes through Turkestan to Mesopotamia even in the days of the Sumerians. Nor was this exchange one-sided — the valley of the Euphrates benefited considerably thereby, as did the peoples of the Gangetic plain. But the climatic changes and the nomadic invasions of the third millennium before Christ greatly reduced the volume of trade passing over the caravan trails of central Asia.

8. Hiina hilisem tsivilisatsioon

8. Later Chinese Civilization

Kui punane inimene kannatas ülemäärase sõjategevuse tõttu, siis hiinlaste kohta võib öelda, et nende riikluse arengut lükkas edasi Aasia-vallutuste põhjalikkus. Neil oli suur rassisolidaarsuse potentsiaal, kuid see jäi päriselt välja arenemata, sest puudus pidev stiimul alalise välisagressiooniohu näol.

79:8.1 (887.1) While the red man suffered from too much warfare, it is not altogether amiss to say that the development of statehood among the Chinese was delayed by the thoroughness of their conquest of Asia. They had a great potential of racial solidarity, but it failed properly to develop because the continuous driving stimulus of the ever-present danger of external aggression was lacking.

Kui Ida-Aasia vallutamine oli lõpule viidud, hakkas iidne militaarriik järk-järgult lagunema — kunagised sõjad olid unustatud. Kangelaslikust võitlusest punase rassiga olid alles vaid hägused legendid iidsetest lahingutest vibuküttidest rahvastega. Hiinlased hakkasid juba varakult põllundusega tegelema, mis tugevdas veelgi nende rahumeelseid kalduvusi ning põllunduse seisukohalt väga soodne maa ja rahvaarvu suhe tegi elu riigis veelgi rahulikumaks.

79:8.2 (887.2) With the completion of the conquest of eastern Asia the ancient military state gradually disintegrated — past wars were forgotten. Of the epic struggle with the red race there persisted only the hazy tradition of an ancient contest with the archer peoples. The Chinese early turned to agricultural pursuits, which contributed further to their pacific tendencies, while a population well below the land-man ratio for agriculture still further contributed to the growing peacefulness of the country.

Teadlikkus varasematest saavutustest (mis praegu on mõnevõrra vähenenud), valdavalt põllundusega tegeleva rahva konservatiivsus ja hästiarenenud perekonnaelu viisid koos esivanemate sügavale austamisele, mis kulmineerus möödunud aegade inimeste nii hardas austamises, et see oli juba peaaegu nende palveldamine. Peaaegu samasugune suhtumine valitses Euroopa valgete rasside seas umbes viissada aastat pärast Kreeka-Rooma tsivilisatsiooni lagunemist.

79:8.3 (887.3) Consciousness of past achievements (somewhat diminished in the present), the conservatism of an overwhelmingly agricultural people, and a well-developed family life equaled the birth of ancestor veneration, culminating in the custom of so honoring the men of the past as to border on worship. A very similar attitude prevailed among the white races in Europe for some five hundred years following the disruption of Greco-Roman civilization.

Usk „Ainsasse Tõesse” ja selle palveldamine, nagu õpetas Singlangton, ei surnud kunagi päriselt välja, ent aja möödudes hakkas uue ja kõrgema tõe otsinguid varjutama üha kasvav tendents austada seda, mis oli juba juurdunud. Kollase rassi vaimusuurus kaldus tundmatu otsinguilt kõrvale tuntu säilitamisele. Ja seetõttu ongi maailma kunagi kõige kiiremini edasi liikunud tsivilisatsiooni areng seiskunud.

79:8.4 (887.4) The belief in, and worship of, the “One Truth” as taught by Singlangton never entirely died out; but as time passed, the search for new and higher truth became overshadowed by a growing tendency to venerate that which was already established. Slowly the genius of the yellow race became diverted from the pursuit of the unknown to the preservation of the known. And this is the reason for the stagnation of what had been the world’s most rapidly progressing civilization.

4000 kuni 500 a eKr viidi lõpule kollase rassi poliitiline taasühendamine, ent Jangtse ja Kollase jõe keskused olid kultuuriliidu juba sõlminud. See hilisemate hõimurühmade poliitiline taasühendamine ei toimunud ilma kokkupõrgeteta, kuid sõda ei hinnatud ühiskonnas endiselt; esivanemate palveldamine, üha uued dialektid ja vajaduse puudumine sõjaliste aktsioonide järele paljude aastatuhandete jooksul olid teinud selle rahva eriti rahumeelseks.

79:8.5 (887.5) Between 4000 and 500 B.C. the political reunification of the yellow race was consummated, but the cultural union of the Yangtze and Yellow river centers had already been effected. This political reunification of the later tribal groups was not without conflict, but the societal opinion of war remained low; ancestor worship, increasing dialects, and no call for military action for thousands upon thousands of years had rendered this people ultrapeaceful.

Vaatamata suutmatusele viia lõpule arenenud riikluse paljutõotav varane arenguetapp, liikus kollane rass tsivilisatsiooni kunstide viljelemisel üha edasi, eriti põllunduse ja aianduse valdkonnas. Shenxi ja Henani põllumeeste veeprobleemi lahendamine nõudis rühmade koostööd. Need niisutusega ja pinnase säilitamisega seotud mured aitasid üsna suurel määral kaasa põllumeeste omavahelisele sõltuvusele ja sellest tulenevalt rahu edendamisele.

79:8.6 (887.6) Despite failure to fulfill the promise of an early development of advanced statehood, the yellow race did progressively move forward in the realization of the arts of civilization, especially in the realms of agriculture and horticulture. The hydraulic problems faced by the agriculturists in Shensi and Honan demanded group co-operation for solution. Such irrigation and soil-conservation difficulties contributed in no small measure to the development of interdependence with the consequent promotion of peace among farming groups.

Kirjaoskuse areng ja koolide asutamine hakkasid peagi ennenägematus ulatuses soodustama teadmiste levikut, kuid raskesti omandatav mõistekirjasüsteem pani vaatamata trükikunsti varasele leiutamisele õpetatud klassidele arvulise piiri. Ja mis kõige halvem, jätkus kiire sotsiaalne standardiseerumine ja religioosne-filosoofiline dogmatiseerumine. Esivanemate austamise religioosse arengu muutis veelgi keerukamaks hulk sellega liituvaid palveldamisega seotud ebauske, kuid tõelise Jumala-kontseptsiooni jäljed jäid Shang-ti üleriigilises kummardamises pikaks ajaks püsima.

79:8.7 (887.7) Soon developments in writing, together with the establishment of schools, contributed to the dissemination of knowledge on a previously unequaled scale. But the cumbersome nature of the ideographic writing system placed a numerical limit upon the learned classes despite the early appearance of printing. And above all else, the process of social standardization and religio-philosophic dogmatization continued apace. The religious development of ancestor veneration became further complicated by a flood of superstitions involving nature worship, but lingering vestiges of a real concept of God remained preserved in the imperial worship of Shang-ti.

Esivanemate harda austamise suureks nõrkuseks on, et see edendab tagasivaatavat filosoofiat. Kui mõistlik ka ei oleks minevikust tarkust koguda, on siiski rumal pidada minevikku ainsaks tõeallikaks. Tõde on suhteline ja avarduv: see elab alati olevikus, omandades uue väljenduse igas põlvkonnas — isegi igas inimelus.

79:8.8 (888.1) The great weakness of ancestor veneration is that it promotes a backward-looking philosophy. However wise it may be to glean wisdom from the past, it is folly to regard the past as the exclusive source of truth. Truth is relative and expanding; it lives always in the present, achieving new expression in each generation of men — even in each human life.

Esivanemate austamise väga tugev külg on perekonna väärtustamine. Hiina kultuuri hämmastav stabiilsus ja püsivus tuleneb perekonna suurest tähtsusest, sest tsivilisatsioon sõltub otseselt perekonna tõhusast funktsioneerimisest; Hiinas omandas perekond ühiskondliku tähtsuse, isegi religioosse tähenduse, milleni on jõudnud vaid vähesed teised rahvad.

79:8.9 (888.2) The great strength in a veneration of ancestry is the value that such an attitude places upon the family. The amazing stability and persistence of Chinese culture is a consequence of the paramount position accorded the family, for civilization is directly dependent on the effective functioning of the family; and in China the family attained a social importance, even a religious significance, approached by few other peoples.

Laste andumus ja perekonnatruudus, mida kasvav esivanematekultus nõudis, kindlustas kõrgelt arenenud perekonnasuhete ja kestvate perekonnarühmade väljakujunemise, mis omakorda soodustas järgmiste tegurite arengut tsivilisatsiooni säilitamisel:

79:8.10 (888.3) The filial devotion and family loyalty exacted by the growing cult of ancestor worship insured the building up of superior family relationships and of enduring family groups, all of which facilitated the following factors in the preservation of civilization:

1. vara ja rikkuse säilitamine;

79:8.11 (888.4) 1. Conservation of property and wealth.

2. mitme põlvkonna kogemuste liitmine;

79:8.12 (888.5) 2. Pooling of the experience of more than one generation.

3. laste tõhus harimine minevikukunstide ja -teaduste alal;

79:8.13 (888.6) 3. Efficient education of children in the arts and sciences of the past.

4. tugeva kohusetunde arenemine, moraali tugevnemine ja üha kasvav eetiline tundlikkus.

79:8.14 (888.7) 4. Development of a strong sense of duty, the enhancement of morality, and the augmentation of ethical sensitivity.

Hiina tsivilisatsiooni kujunemisperiood, mis algas andiitide tulekuga, jätkus kuni suure eetilise, kõlbelise ja poolreligioosse ärkamiseni kuuendal sajandil enne Kristust. Hiina pärimustes on säilinud ähmaseid mälestusi minevikus toimunud arengust: üleminekust emaperekonnalt isaperekonnale, põllunduse algusest, arhitektuuri tekkest, tootmise alustamisest — kõigest sellest jutustatakse järgemööda. Ning käesolev jutustus annab täpsemini kui ükski teine samalaadne lugu pildi selle suurepärase rahva suurejoonelisest tõusust kõrgemale barbarite tasemelt. Selle ajaga jõudis hiina rahvas algelisest agraarühiskonnast kõrgema ühiskonnakorrani, millesse kuulusid linnad, tootmine, metallitöötlemine, kaubavahetus, valitsus, kirjaoskus, matemaatika, kunstid, teadus ja trükikunst.

79:8.15 (888.8) The formative period of Chinese civilization, opening with the coming of the Andites, continues on down to the great ethical, moral, and semireligious awakening of the sixth century before Christ. And Chinese tradition preserves the hazy record of the evolutionary past; the transition from mother- to father-family, the establishment of agriculture, the development of architecture, the initiation of industry — all these are successively narrated. And this story presents, with greater accuracy than any other similar account, the picture of the magnificent ascent of a superior people from the levels of barbarism. During this time they passed from a primitive agricultural society to a higher social organization embracing cities, manufacture, metalworking, commercial exchange, government, writing, mathematics, art, science, and printing.

Ja nii on kollase rassi iidne tsivilisatsioon püsinud sajandeid. Esimesed tähtsad edusammud tehti Hiina kultuuris juba peaaegu nelikümmend tuhat aastat tagasi ja kuigi on toimunud ka palju tagasilangusi, pakub Hani poegade tsivilisatsioon kõige katkematuma pildi pidevast edasiliikumisest kuni kahekümnenda sajandini. Valge rassi tehniline ja usuline areng on olnud kõrge, kuid nad pole kunagi ületanud hiinlasi perekonnatruuduse, rühmaeetika ega isikliku moraali poolest.

79:8.16 (888.9) And so the ancient civilization of the yellow race has persisted down through the centuries. It is almost forty thousand years since the first important advances were made in Chinese culture, and though there have been many retrogressions, the civilization of the sons of Han comes the nearest of all to presenting an unbroken picture of continual progression right on down to the times of the twentieth century. The mechanical and religious developments of the white races have been of a high order, but they have never excelled the Chinese in family loyalty, group ethics, or personal morality.

See iidne kultuur on andnud suure panuse inimliku õnne saavutamisse, selle saavutuste õnnistusest on osa saanud miljonid inimolendid. Sajandeid on see suur tsivilisatsioon puhanud kunagistel loorberitel, kuid on nüüd ärkamas, et näha taas sureliku eksistentsi transtsendentseid sihte ja alustada uuesti lakkamatut võitlust lõputu progressi eest.

79:8.17 (888.10) This ancient culture has contributed much to human happiness; millions of human beings have lived and died, blessed by its achievements. For centuries this great civilization has rested upon the laurels of the past, but it is even now reawakening to envision anew the transcendent goals of mortal existence, once again to take up the unremitting struggle for never-ending progress.

[Esitanud Nebadoni Peaingel.]

79:8.18 (888.11) [Presented by an Archangel of Nebadon.]





Back to Top