URANTIA RAAMAT - 53. Kiri. Luciferi mäss

(UF-EST-001-2010-1)

URANTIA RAAMAT   

II OSA: Kohalik Universum



53. Kiri. Luciferi mäss

Paper 53 : The Lucifer Rebellion

LUCIFER oli Nebadoni särav esimese astme Lanonandek-Poeg. Ta oli teinud läbi teenistuse paljudes süsteemides, oli olnud oma rühma kõrge nõuandja ning oli väljapaistvalt tark, terane ja teokas. Lucifer oli oma klassist number 37, ja kui ta sai Melkisedekitelt lähetuse, loeti teda üheks sajast kõige võimekamast ja säravamast isiksusest enam kui seitsmesaja tuhande omasuguse seas. Sellest suurepärasest algusest jõudis ta pahede ja eksimuste läbi patu rüppe ning on nüüd üks Nebadoni kolmest Süsteemi Suveräänist, kes on oma mina sunnil alistunud võltsile isikliku vabaduse sofistikale — heitnud kõrvale universumiustavuse ja vennalikud kohustused, jäänud pimedaks kosmiliste suhete suhtes.

53:0.1 (601.1) LUCIFER was a brilliant primary Lanonandek Son of Nebadon. He had experienced service in many systems, had been a high counselor of his group, and was distinguished for wisdom, sagacity, and efficiency. Lucifer was number 37 of his order, and when commissioned by the Melchizedeks, he was designated as one of the one hundred most able and brilliant personalities in more than seven hundred thousand of his kind. From such a magnificent beginning, through evil and error, he embraced sin and now is numbered as one of three System Sovereigns in Nebadon who have succumbed to the urge of self and surrendered to the sophistry of spurious personal liberty — rejection of universe allegiance and disregard of fraternal obligations, blindness to cosmic relationships.

Nebadoni universumis, Kristus Miikaeli valdustes, on kümme tuhat asustatud maailmade süsteemi. Kogu Lanonandek-Poegade ajaloo vältel, kogu nende töös kõigis neis tuhandetes süsteemides ja universumi keskuses on leidunud vaid kolm Süsteemi Suverääni, kes on Looja-Poja valitsuse ära põlanud.

53:0.2 (601.2) In the universe of Nebadon, the domain of Christ Michael, there are ten thousand systems of inhabited worlds. In all the history of Lanonandek Sons, in all their work throughout these thousands of systems and at the universe headquarters, only three System Sovereigns have ever been found in contempt of the government of the Creator Son.

1. Mässu juhid

1. The Leaders of Rebellion

Lucifer ei olnud tõusuolend, ta oli kohalikust universumist pärit loodud Poeg ja tema kohta on öeldud: „Sa olid laitmatu kõigil oma teedel alates su loomispäevast, kuni sinus leiti ülekohut.” Ta oli korduvalt Edentia Kõigekõrgematega nõu pidanud. Lucifer valitses „Jumala pühal mäel”, Jerusemi valitsemismäel, sest ta oli suure, 607 asustatud maailmast koosneva süsteemi tegevjuht.

53:1.1 (601.3) Lucifer was not an ascendant being; he was a created Son of the local universe, and of him it was said: “You were perfect in all your ways from the day you were created till unrighteousness was found in you.” Many times had he been in counsel with the Most Highs of Edentia. And Lucifer reigned “upon the holy mountain of God,” the administrative mount of Jerusem, for he was the chief executive of a great system of 607 inhabited worlds.

Lucifer oli suursugune olend, särav isiksus, kes seisis universumi valitsusvõimude reas kõrvuti tähtkujude Kõigekõrgemate Isadega. Vaatamata Luciferi üleastumisele hoidusid talle alluvad intellektid enne Miikaeli annetumist Urantial tema suhtes lugupidamatust ja nördimust üles näitamast. Isegi Miikaeli peaingel ei esitanud Moosese ülestõusmise ajal „süüdistavat otsust, vaid ütles: „Kohtunik sõidelgu sind.”” Otsustamisõigus kuulub sellistes asjades Päevilt Vanadele, superuniversumi valitsejatele.

53:1.2 (601.4) Lucifer was a magnificent being, a brilliant personality; he stood next to the Most High Fathers of the constellations in the direct line of universe authority. Notwithstanding Lucifer’s transgression, subordinate intelligences refrained from showing him disrespect and disdain prior to Michael’s bestowal on Urantia. Even the archangel of Michael, at the time of Moses’ resurrection, “did not bring against him an accusing judgment but simply said, ‘the Judge rebuke you.’” Judgment in such matters belongs to the Ancients of Days, the rulers of the superuniverse.

Lucifer on nüüd Satania langenud ja troonilt tõugatud Suverään. Enesekesksus on väga hukatuslik, isegi taevariigi kõrgetele isiksustele. Luciferi kohta öeldi: „Su ilu tõttu läks su süda ülbeks, oma hiilguse pärast kaotasid sa tarkuse.” Teie vana aja prohvet nägi Luciferi kurba seisukorda, kui ta kirjutas: „Kuidas sa ometi oled, oo Lucifer, hommiku poeg, alla langenud taevast! Kuidas oled paisatud maha sina, kes sa julgesid maailmad segadusse ajada!”

53:1.3 (601.5) Lucifer is now the fallen and deposed Sovereign of Satania. Self-contemplation is most disastrous, even to the exalted personalities of the celestial world. Of Lucifer it was said: “Your heart was lifted up because of your beauty; you corrupted your wisdom because of your brightness.” Your olden prophet saw his sad estate when he wrote: “How are you fallen from heaven, O Lucifer, son of the morning! How are you cast down, you who dared to confuse the worlds!”

Urantial oli Luciferist vähe kuulda, sest ta määras esimese asevalitseja Saatana teie planeedile oma ettevõtmist propageerima. Saatan oli sama esimese astme Lanonandekite rühma liige, kuid ei olnud kunagi olnud Süsteemi Suverään. Ta asus kogu hingega Luciferi mässu toetama. „Kurat” ei ole keegi muu kui Caligastia, Urantia troonilt tõugatud Planeedivürst ja teisene Lanonandek-Poeg. Miikaeli viibimise ajal Urantial lihalikul kujul lõid Lucifer, Saatan ja Caligastia omavahel tema annetumismissiooni läbikukutamiseks liidu. Kuid neid tabas selge ebaõnn.

53:1.4 (602.1) Very little was heard of Lucifer on Urantia owing to the fact that he assigned his first lieutenant, Satan, to advocate his cause on your planet. Satan was a member of the same primary group of Lanonandeks but had never functioned as a System Sovereign; he entered fully into the Lucifer insurrection. The “devil” is none other than Caligastia, the deposed Planetary Prince of Urantia and a Son of the secondary order of Lanonandeks. At the time Michael was on Urantia in the flesh, Lucifer, Satan, and Caligastia were leagued together to effect the miscarriage of his bestowal mission. But they signally failed.

Abaddon oli Caligastia kaaskonna ülem. Ta järgnes mässus oma isandale ning on tegutsenud sellest saadik Urantia mässajate tegevjuhina. Peeltsebul oli reetliku Caligastia jõududega ühinenud truudusetute keskteeliste juht.

53:1.5 (602.2) Abaddon was the chief of the staff of Caligastia. He followed his master into rebellion and has ever since acted as chief executive of the Urantia rebels. Beelzebub was the leader of the disloyal midway creatures who allied themselves with the forces of the traitorous Caligastia.

Kõigi nende paheliste isiksuste sümboliks sai lõpuks lohemadu. Miikaeli võiduga „laskus Gabriel Salvingtonilt alla ja aheldas lohemao (kõik mässuliste juhid) terveks ajastuks”. Jerusemi seeravitest mässajate kohta on kirjutatud: „Ja tema inglid, kes oma seisust ei hoidnud, vaid jätsid maha oma eluaseme, pani ta kinni igaveste ahelatega pilkasesse pimedusse kuni suure kohtupäevani.”

53:1.6 (602.3) The dragon eventually became the symbolic representation of all these evil personages. Upon the triumph of Michael, “Gabriel came down from Salvington and bound the dragon (all the rebel leaders) for an age.” Of the Jerusem seraphic rebels it is written: “And the angels who kept not their first estate but left their own habitation, he has reserved in sure chains of darkness to the judgment of the great day.”

2. Mässu põhjused

2. The Causes of Rebellion

Lucifer ja tema esimene abi Saatan olid valitsenud Jerusemil enam kui viissada tuhat aastat, enne kui nad hakkasid end oma südames seadma Kõikse Isa ja tema tolleaegse asemikust Poja Miikaeli vastu.

53:2.1 (602.4) Lucifer and his first assistant, Satan, had reigned on Jerusem for more than five hundred thousand years when in their hearts they began to array themselves against the Universal Father and his then vicegerent Son, Michael.

Satania süsteemis ei olnud erilisi ega iseäralikke tingimusi, mis oleksid mässumõtet sisendanud või seda soodustanud. Meie arvates tekkis ja kujunes see mõte Luciferi meeles ning ta oleks võinud algatada sellise mässu kõikjal, kus iganes ta oleks ametis olnud. Kõigepealt teatas Lucifer oma kavatsustest Saatanale, kuid tema võimeka ja targa abilise meele hukutamiseks kulus mitu kuud. Ent kui Saatan oli kord mässuteooriate poole pöördunud, sai temast julge ja tõsimeelne „enesekehtestamise ja vabaduse” propageerija.

53:2.2 (602.5) There were no peculiar or special conditions in the system of Satania which suggested or favored rebellion. It is our belief that the idea took origin and form in Lucifer’s mind, and that he might have instigated such a rebellion no matter where he might have been stationed. Lucifer first announced his plans to Satan, but it required several months to corrupt the mind of his able and brilliant associate. However, when once converted to the rebel theories, he became a bold and earnest advocate of “self-assertion and liberty.”

Mitte keegi ei sisendanud Luciferile mässumõtet. Mõte enesekehtestamisest vastu Miikaeli tahet ja Kõikse Isa kavu, nagu Miikael neid esindas, pärines tema enda meelest. Tal olid olnud Looja-Pojaga lähedased ja alati südamlikud suhted. Mitte kunagi enne vaimustumist omaenda meelest ei olnud Lucifer avalikult väljendanud rahulolematust universumi haldamise suhtes. Vaatamata tema vaikimisele olid Päevilt Ühtsed Salvingtonil enam kui saja tuhande standardaja aasta jooksul Uversale peegeldanud, et Luciferi meel ei olnud igas suhtes rahul. Need teated edastati ka Loojale-Pojale ja Norlatiadeki Tähtkujude Isadele.

53:2.3 (602.6) No one ever suggested rebellion to Lucifer. The idea of self-assertion in opposition to the will of Michael and to the plans of the Universal Father, as they are represented in Michael, had its origin in his own mind. His relations with the Creator Son had been intimate and always cordial. At no time prior to the exaltation of his own mind did Lucifer openly express dissatisfaction about the universe administration. Notwithstanding his silence, for more than one hundred years of standard time the Union of Days on Salvington had been reflectivating to Uversa that all was not at peace in Lucifer’s mind. This information was also communicated to the Creator Son and the Constellation Fathers of Norlatiadek.

Kogu selle aja jooksul muutus Lucifer kogu universumi haldamise kava suhtes üha kriitilisemaks, kuid kuulutas alati kõigest südamest ustavust Ülimatele Valitsejatele. Tema truudusetus avaldus esimest korda otseselt Gabrieli külaskäigu ajal Jerusemi, vaid mõned päevad enne Luciferi Vabadusdeklaratsiooni avalikku väljakuulutamist. Kindel teadmine ähvardava mässu algusest avaldas Gabrielile nii sügavat muljet, et ta suundus otsekohe Edentiale Tähtkujude Isadega nõu pidama avaliku mässu puhul rakendatavate meetmete üle.

53:2.4 (602.7) Throughout this period Lucifer became increasingly critical of the entire plan of universe administration but always professed wholehearted loyalty to the Supreme Rulers. His first outspoken disloyalty was manifested on the occasion of a visit of Gabriel to Jerusem just a few days before the open proclamation of the Lucifer Declaration of Liberty. Gabriel was so profoundly impressed with the certainty of the impending outbreak that he went direct to Edentia to confer with the Constellation Fathers regarding the measures to be employed in case of open rebellion.

Väga raske on nimetada täpset põhjust või põhjusi, mis lõpuks Luciferi mässus kulmineerusid. Teame kindlalt vaid üht: ükskõik kuidas see algselt ka ei alanud, tekkis see siiski Luciferi meeles. Ilmselt viis kasvav eneseuhkus ta enesepettuseni, nii et Lucifer veenis end mõnda aega tõepoolest selles, et tema poolt kavandatav mäss toob süsteemile — kui mitte kogu universumile — tegelikult kasu. Selleks ajaks, kui talle sai selgeks ta pettekujutluste nurjumine, oli ta kahtlemata läinud juba liiga kaugele, et esialgne ja kurjale ässitav uhkus oleks tal lubanud asja katki jätta. Mingil hetkel selle kogemuse jooksul kaotas ta siiruse, ning pahe arenes tahtlikuks ja põikpäiseks patuks. Seda tõendab ka selle särava tegevjuhi edasine käitumine. Talle pakuti kaua võimalust kahetseda, kuid pakutud halastuse võtsid vastu vaid mõned tema alluvad. Edentia Päevilt Ustav esitas Tähtkuju Isade palvel isiklikult Miikaeli kava nende skandaalsete mässajate päästmiseks, kuid Looja-Poja halastus lükati alati üha suurema põlguse ja nördimusega tagasi.

53:2.5 (603.1) It is very difficult to point out the exact cause or causes which finally culminated in the Lucifer rebellion. We are certain of only one thing, and that is: Whatever these first beginnings were, they had their origin in Lucifer’s mind. There must have been a pride of self that nourished itself to the point of self-deception, so that Lucifer for a time really persuaded himself that his contemplation of rebellion was actually for the good of the system, if not of the universe. By the time his plans had developed to the point of disillusionment, no doubt he had gone too far for his original and mischief-making pride to permit him to stop. At some point in this experience he became insincere, and evil evolved into deliberate and willful sin. That this happened is proved by the subsequent conduct of this brilliant executive. He was long offered opportunity for repentance, but only some of his subordinates ever accepted the proffered mercy. The Faithful of Days of Edentia, on the request of the Constellation Fathers, in person presented the plan of Michael for the saving of these flagrant rebels, but always was the mercy of the Creator Son rejected and rejected with increasing contempt and disdain.

3. Luciferi manifest

3. The Lucifer Manifesto

Millest ka ei olnud tekkinud rahutus Luciferi ja Saatana südameis, tuli see lõpuks avalikuks Luciferi Vabadusdeklaratsiooni kujul. Mässajate üritus esitati kolme punktina:

53:3.1 (603.2) Whatever the early origins of trouble in the hearts of Lucifer and Satan, the final outbreak took form as the Lucifer Declaration of Liberty. The cause of the rebels was stated under three heads:

1. Kõikse Isa reaalsus. Lucifer väitis, et Kõikset Isa tegelikult ei eksisteeri, et füüsiline gravitatsioon ja kosmoseenergia on universumile loomuomased ning et Isa on Paradiisi-Poegade leiutatud müüt, võimaldamaks neil Isa nimel universumi valitsemist jätkata. Ta eitas, et isiksus on Kõikse Isa kingitus. Ta vihjas isegi, et lõpetanud mängivad Paradiisi-Poegadega kokku, selleks et kogu loodule pettust peale suruda, sest nad ei ole kunagi andnud väga selgepiirilist ettekujutust Isa tegelikust isiksusest, nagu seda Paradiisis tajutakse. Ta pidas aukartuse põhjuseks teadmatust. See süüdistus oli julge, kohutav ja pühadust teotav. Kahtlemata ajendas just see lõpetanute vastu suunatud varjatud rünnak tõusuteelistest kodanikke tol ajal Jerusemil mässaja kõigile ettepanekutele kindlalt vastu seisma ja vankumatuks jääma.

53:3.2 (603.3) 1. The reality of the Universal Father. Lucifer charged that the Universal Father did not really exist, that physical gravity and space-energy were inherent in the universe, and that the Father was a myth invented by the Paradise Sons to enable them to maintain the rule of the universes in the Father’s name. He denied that personality was a gift of the Universal Father. He even intimated that the finaliters were in collusion with the Paradise Sons to foist fraud upon all creation since they never brought back a very clear-cut idea of the Father’s actual personality as it is discernible on Paradise. He traded on reverence as ignorance. The charge was sweeping, terrible, and blasphemous. It was this veiled attack upon the finaliters that no doubt influenced the ascendant citizens then on Jerusem to stand firm and remain steadfast in resistance to all the rebel’s proposals.

2. Looja-Poja Miikaeli universumivalitsus. Lucifer väitis, et kohalikud süsteemid peaksid olema autonoomsed. Ta tõstis protesti Miikaeli, Looja-Poja õiguse vastu hakata Nebadoni suverääniks hüpoteetilise Paradiisi-Isa nimel ning nõuda kõigilt isiksustelt truudust selle nähtamatu Isa suhtes. Ta väitis, et kogu palveldamiskava on kaval plaan Paradiisi-Poegade ülendamiseks. Ta oli nõus tunnistama Miikaeli oma Looja-isana, kuid mitte oma Jumalana ja õiguspärase valitsejana.

53:3.3 (603.4) 2. The universe government of the Creator Son — Michael. Lucifer contended that the local systems should be autonomous. He protested against the right of Michael, the Creator Son, to assume sovereignty of Nebadon in the name of a hypothetical Paradise Father and require all personalities to acknowledge allegiance to this unseen Father. He asserted that the whole plan of worship was a clever scheme to aggrandize the Paradise Sons. He was willing to acknowledge Michael as his Creator-father but not as his God and rightful ruler.

Eriti vihaselt ründas ta Päevilt Vanade — „võõraste võimukandjate” õigust sekkuda kohalike süsteemide ja universumite asjadesse. Ta mõistis need valitsejad hukka kui türannid ja anastajad. Ta õhutas oma poolehoidjaid uskuma, et ükski neist valitsejaist ei saaks kuidagi sekkuda täieliku omavalitsuse tegevusse, kui vaid inimestel ja inglitel oleks vaprust ennast maksma panna ja julgelt oma õigusi nõuda.

53:3.4 (603.5) Most bitterly did he attack the right of the Ancients of Days — “foreign potentates” — to interfere in the affairs of the local systems and universes. These rulers he denounced as tyrants and usurpers. He exhorted his followers to believe that none of these rulers could do aught to interfere with the operation of complete home rule if men and angels only had the courage to assert themselves and boldly claim their rights.

Ta väitis, et Päevilt Vanade hulka kuuluvate täideviijate tegevust kohalikes süsteemides saaks takistada, kui põliselanikest olendid oma sõltumatuse maksma paneksid. Tema sõnul on süsteemi isiksused sünnipäraselt surematud, ülestõusmine on loomulik ja automaatne ning kõik olendid elaksid igavesti, kui Päevilt Vanade täideviijad meelevaldselt ja ebaõiglaselt ei tegutseks.

53:3.5 (603.6) He contended that the executioners of the Ancients of Days could be debarred from functioning in the local systems if the native beings would only assert their independence. He maintained that immortality was inherent in the system personalities, that resurrection was natural and automatic, and that all beings would live eternally except for the arbitrary and unjust acts of the executioners of the Ancients of Days.

3. Rünnak surelike tõusuolendite koolituse universumikava vastu. Lucifer väitis, et tõususurelike nii põhjalikuks koolituseks universumi haldamisprintsiipide alal kulutatakse liiga palju aega ja energiat ning et need printsiibid on ebaeetilised ja väärad. Ta protesteeris igavikupikkuse kava vastu, millega kosmosesurelikke valmistatakse ette mingiks tundmatuks saatuseks, ning pidas lõpetanute korpuse viibimist Jerusemil tõenduseks selle kohta, et neid surelikke on tervete ajastute vältel ette valmistatud mingiks saatuseks, mis on lihtsalt väljamõeldis. Ta osutas pilkavalt asjaolule, et lõpetanud pole jõudnud aulisema saatuseni kui tagasipöördumine niisama tähtsusetutele sfääridele, nagu on nende päritolusfäärid. Ta vihjas sellele, et nende otsustusvõimet on rikutud liigse distsiplineerimise ja pikaajalise koolitusega ning et nad on tegelikult oma surelikud kaaslased reetnud, sest teevad nüüd koostööd kavaga, mis on suunatud kogu loodu orjastamisele tõususurelike müütilise igavese saatuse fiktsioonide nimel. Ta propageeris, et kõik tõusuolendid peaksid nautima individuaalse enesemääramise vabadust. Ta ründas kogu tõususurelike kava, mille patrooniks on Jumala Paradiisi-Pojad ja mida toetab Lõpmatu Vaim, ning mõistis selle hukka.

53:3.6 (604.1) 3. The attack upon the universal plan of ascendant mortal training. Lucifer maintained that far too much time and energy were expended upon the scheme of so thoroughly training ascending mortals in the principles of universe administration, principles which he alleged were unethical and unsound. He protested against the agelong program for preparing the mortals of space for some unknown destiny and pointed to the presence of the finaliter corps on Jerusem as proof that these mortals had spent ages of preparation for some destiny of pure fiction. With derision he pointed out that the finaliters had encountered a destiny no more glorious than to be returned to humble spheres similar to those of their origin. He intimated that they had been debauched by overmuch discipline and prolonged training, and that they were in reality traitors to their mortal fellows since they were now co-operating with the scheme of enslaving all creation to the fictions of a mythical eternal destiny for ascending mortals. He advocated that ascenders should enjoy the liberty of individual self-determination. He challenged and condemned the entire plan of mortal ascension as sponsored by the Paradise Sons of God and supported by the Infinite Spirit.

Ning selle Vabadusdeklaratsiooniga käivitaski Lucifer oma meeletu pimeduse- ja surmapeo.

53:3.7 (604.2) And it was with such a Declaration of Liberty that Lucifer launched his orgy of darkness and death.

4. Mässu puhkemine

4. Outbreak of the Rebellion

Luciferi manifest esitati Satania salajasel aastakoosolekul klaasmerel, Jerusemilt kokkutulnud vägede juuresolekul, aasta viimasel päeval, umbes kakssada tuhat Urantia aastat tagasi. Saatan teatas, et universumijõude — füüsilist, intellektuaalset ja vaimset jõudu — küll palveldatakse, kuid truuks jäädakse vaid tegelikule ja praegusele valitsejale Luciferile, „inimeste ja inglite sõbrale” ja „vabaduse Jumalale”.

53:4.1 (604.3) The Lucifer manifesto was issued at the annual conclave of Satania on the sea of glass, in the presence of the assembled hosts of Jerusem, on the last day of the year, about two hundred thousand years ago, Urantia time. Satan proclaimed that worship could be accorded the universal forces — physical, intellectual, and spiritual — but that allegiance could be acknowledged only to the actual and present ruler, Lucifer, the “friend of men and angels” and the “God of liberty.”

Luciferi mässu sõjahüüuks oli enesekehtestamine. Üks tema põhiargumente oli, et kui omavalitsus on hea ja õige Melkisedekitele ja teistele rühmadele, sobib see niisama hästi kõigile intellektiklassidele. Ta propageeris julgelt ja järjekindlalt „meele võrdsust” ja „intellektide vendlust”. Ta väitis, et igasugune valitsus peaks piirduma kohalike planeetidega ja nende vabatahtliku konföderatsiooniga kohalikes süsteemides. Igasugune muu juhendamine oleks lubamatu. Ta lubas Planeedivürstidele, et need hakkavad maailmu valitsema tegevjuhtidena. Ta mõistis avalikult hukka seadusandliku tegevuse tähtkuju keskuses ning õigusemõistmise universumi keskusmaailmas. Ta väitis, et kõik need valitsuse funktsioonid tuleks koondada süsteemide keskusmaailmadesse, ning alustas omaenda seadusandliku kogu loomist ja moodustas omaenda kohtud Saatana jurisdiktsiooni all. Ning ta käskis ka usust taganevate maailmade Vürstidel teha sama.

53:4.2 (604.4) Self-assertion was the battle cry of the Lucifer rebellion. One of his chief arguments was that, if self-government was good and right for the Melchizedeks and other groups, it was equally good for all orders of intelligence. He was bold and persistent in the advocacy of the “equality of mind” and “the brotherhood of intelligence.” He maintained that all government should be limited to the local planets and their voluntary confederation into the local systems. All other supervision he disallowed. He promised the Planetary Princes that they should rule the worlds as supreme executives. He denounced the location of legislative activities on the constellation headquarters and the conduct of judicial affairs on the universe capital. He contended that all these functions of government should be concentrated on the system capitals and proceeded to set up his own legislative assembly and organized his own tribunals under the jurisdiction of Satan. And he directed that the princes on the apostate worlds do the same.

Kogu Luciferi halduskabinet läks täies koosseisus üle ning vannutati avalikult „vabastatud maailmade ja süsteemide” uue juhi valitsusametnikeks.

53:4.3 (604.5) The entire administrative cabinet of Lucifer went over in a body and were sworn in publicly as the officers of the administration of the new head of “the liberated worlds and systems.”

Kuigi Nebadonis oli juba enne toimunud kaks mässu, olid need olnud kaugetes tähtkujudes. Need ülestõusud olid Luciferi arvates sellepärast ebaõnnestunud, et enamik intellektiolendeid ei olnud oma juhtidega kaasa läinud. Ta väitis et „enamus valitseb” ning et „meel on eksimatu”. Universumi valitsejate poolt talle antud vabadus näis paljusid tema jumalavallatuid väiteid kinnitavat. Ta trotsis kõiki endast ülemaid, kuid need nagu ei pannud tema tegusid tähelegi. Talle anti tema hukutava kava piiramatuks ja takistamatuks teostamiseks vabad käed.

53:4.4 (605.1) While there had been two previous rebellions in Nebadon, they were in distant constellations. Lucifer held that these insurrections were unsuccessful because the majority of the intelligences failed to follow their leaders. He contended that “majorities rule,” that “mind is infallible.” The freedom allowed him by the universe rulers apparently sustained many of his nefarious contentions. He defied all his superiors; yet they apparently took no note of his doings. He was given a free hand to prosecute his seductive plan without let or hindrance.

Lucifer viitas kõigile halastavatele viivitustele õigusemõistmises kui tõenditele, et Paradiisi-Poegade valitsus on võimetu mässu peatama. Ta astus avalikult Miikaeli, Immanueli ja Päevilt Vanade vastu ning heitis neile ülbelt väljakutse, ja kui mingit vastust ei järgnenud, osutas sellele kui kindlale tõendile universumi ja superuniversumi valitsuste võimetusest.

53:4.5 (605.2) All the merciful delays of justice Lucifer pointed to as evidence of the inability of the government of the Paradise Sons to stop the rebellion. He would openly defy and arrogantly challenge Michael, Immanuel, and the Ancients of Days and then point to the fact that no action ensued as positive evidence of the impotency of the universe and the superuniverse governments.

Gabriel oli kõigi nende truudusetute sammude ajal isiklikult kohal ning teatas vaid, et kõneleb Miikaeli nimel, kui selleks tuleb aeg, ning et kõik olendid võivad vabalt ja sekkumata oma valiku teha, et „Isa Poegade valitsus soovib ainult vabatahtlikku, kõigest südamest tulevat ning eksitavate argumentide suhtes kindlaks jäävat ustavust ja armastust”.

53:4.6 (605.3) Gabriel was personally present throughout all these disloyal proceedings and only announced that he would, in due time, speak for Michael, and that all beings would be left free and unmolested in their choice; that the “government of the Sons for the Father desired only that loyalty and devotion which was voluntary, wholehearted, and sophistry-proof.”

Luciferil lubati oma mässuline valitsus moodustada ja täielikult sisse seada, enne kui Gabriel hakkas vaidlustama lahkulöömisõigust või mässulisele propagandale vastu töötama. Kuid Tähtkujude Isad piirasid nende truudusetute isiksuste tegevuse kohe Satania süsteemiga. Vaatamata sellele oli viivitusperiood kogu Satania ustavatele olenditele suur proovilepaneku ja läbikatsumise aeg. Mitu aastat oli kõik kaootiline ja eluasemeilmades valitses suur segadus.

53:4.7 (605.4) Lucifer was permitted fully to establish and thoroughly to organize his rebel government before Gabriel made any effort to contest the right of secession or to counterwork the rebel propaganda. But the Constellation Fathers immediately confined the action of these disloyal personalities to the system of Satania. Nevertheless, this period of delay was a time of great trial and testing to the loyal beings of all Satania. All was chaotic for a few years, and there was great confusion on the mansion worlds.

5. Konflikti olemus

5. Nature of the Conflict

Satania mässu puhkedes pidas Miikael nõu oma Paradiisi-venna Immanueliga. Pärast seda otsustavat kõnelust teatas Miikael, et ta kasutab sama taktikat, mis oli olnud talle iseloomulik ka varasemate selletaoliste mässude korral — mittesekkumist.

53:5.1 (605.5) Upon the outbreak of the Satania rebellion, Michael took counsel of his Paradise brother, Immanuel. Following this momentous conference, Michael announced that he would pursue the same policy which had characterized his dealings with similar upheavals in the past, an attitude of noninterference.

Selle ja kahe eelmise mässu ajal polnud Nebadoni universumis mingit absoluutset ega isiklikku suveräänset võimu. Miikael valitses jumaliku õigusega, Kõikse Isa asemikuna, kuid veel mitte oma isikliku õigusega. Ta ei olnud oma annetumiselujärguga lõpule jõudnud, talle ei olnud veel antud „kogu meelevalda taevas ja maa peal”.

53:5.2 (605.6) At the time of this rebellion and the two which preceded it there was no absolute and personal sovereign authority in the universe of Nebadon. Michael ruled by divine right, as vicegerent of the Universal Father, but not yet in his own personal right. He had not completed his bestowal career; he had not yet been vested with “all power in heaven and on earth.”

Alates mässu puhkemisest kuni Miikaeli tõstmiseni Nebadoni suveräänse valitseja troonile ei sekkunud Miikael kunagi Luciferi mässuliste jõudude tegevusse, neil lasti peaaegu kakssada tuhat Urantia aastat vabalt tegutseda. Praegu on Kristus Miikaelil niisuguste truudusetusepuhangute koheseks, isegi viivitamatuks lahendamiseks piisavalt jõudu ja võimu, kuid kahtleme, kas see suveräänne valitsusvõim ajendaks teda teisiti toimima, kui mõni mäss veel peaks puhkema.

53:5.3 (605.7) From the outbreak of rebellion to the day of his enthronement as sovereign ruler of Nebadon, Michael never interfered with the rebel forces of Lucifer; they were allowed to run a free course for almost two hundred thousand years of Urantia time. Christ Michael now has ample power and authority to deal promptly, even summarily, with such outbreaks of disloyalty, but we doubt that this sovereign authority would lead him to act differently if another such upheaval should occur.

Et Miikael eelistas jääda Luciferi mässu tegelikust sõjategevusest eemale, kutsus Gabriel oma isikliku kaaskonna Edentiale, ja pidanud nõu Kõigekõrgematega, otsustas Satania ustavate vägede juhtimise üle võtta. Miikael jäi Salvingtonile, kuid Gabriel suundus Jerusemile ja seadis end sisse sfääril, mis oli pühendatud Isale — samale Kõiksele Isale, kelle isiksuses Lucifer ja Saatan olid kahelnud —, ning tõi sinna kogunenud ustavate isiksuste vägede ees välja Miikaeli võitluslipu, kogu loodu Kolmsus-valitsuse ainelise embleemi, millel on kolm taevassinist kontsentrilist ringi valgel taustal.

53:5.4 (605.8) Since Michael elected to remain aloof from the actual warfare of the Lucifer rebellion, Gabriel called his personal staff together on Edentia and, in counsel with the Most Highs, elected to assume command of the loyal hosts of Satania. Michael remained on Salvington while Gabriel proceeded to Jerusem, and establishing himself on the sphere dedicated to the Father — the same Universal Father whose personality Lucifer and Satan had questioned — in the presence of the forgathered hosts of loyal personalities, he displayed the banner of Michael, the material emblem of the Trinity government of all creation, the three azure blue concentric circles on a white background.

Luciferi embleemiks oli valge lipp ühe punase ringiga, mille keskel oli must ring.

53:5.5 (606.1) The Lucifer emblem was a banner of white with one red circle, in the center of which a black solid circle appeared.

„Ja sõda tõusis taevas; Miikaeli väejuht ja tema inglid sõdisid lohe (Luciferi, Saatana ja usust taganenud Vürstide) vastu, ja lohe sõdis ja tema mässajatest inglid, kuid nad ei saanud võimust.” See „sõda taevas” ei olnud füüsiline lahing, nagu Urantial sellist konflikti ette kujutataks. Võitluse alguspäevil jutlustas Lucifer pidevalt planeedi amfiteatris. Gabriel paljastas lakkamatult mässaja argumente amfiteatri lähedal sisseseatud keskuses. Mitmesugused sfääril viibinud isiksused, kes oma hoiakutes kahtlesid, rändasid nende arutelude vahel edasi-tagasi, kuni jõudsid lõpliku otsuseni.

53:5.6 (606.2) “There was war in heaven; Michael’s commander and his angels fought against the dragon (Lucifer, Satan, and the apostate princes); and the dragon and his rebellious angels fought but prevailed not.” This “war in heaven” was not a physical battle as such a conflict might be conceived on Urantia. In the early days of the struggle Lucifer held forth continuously in the planetary amphitheater. Gabriel conducted an unceasing exposure of the rebel sophistries from his headquarters taken up near at hand. The various personalities present on the sphere who were in doubt as to their attitude would journey back and forth between these discussions until they arrived at a final decision.

Kuid see taevane sõda oli väga kohutav ja väga reaalne. Ehkki polnud barbaarsusi, mis on sedavõrd iseloomulikud füüsilisele sõjategevusele ebaküpsetes maailmades, oli see konflikt ometi kaugelt hukutavam: ainelises lahingus on ohus aineline elu, kuid taevast sõda peeti igavese elu pärast.

53:5.7 (606.3) But this war in heaven was very terrible and very real. While displaying none of the barbarities so characteristic of physical warfare on the immature worlds, this conflict was far more deadly; material life is in jeopardy in material combat, but the war in heaven was fought in terms of life eternal.

6. Ustav seeravist väejuht

6. A Loyal Seraphic Commander

Ajavahemikul vaenu puhkemisest kuni uue süsteemivalitseja ja tema kaaskonna saabumiseni panid arvukad isiksused andumusest ja ustavusest toime palju üllaid ja innustavaid tegusid. Kuid kõige põnevam kõigist neist andumuse ajel tehtud kangelastegudest oli Satania keskuse seeravite teise väejuhi Manotia julge käitumine.

53:6.1 (606.4) There were many noble and inspiring acts of devotion and loyalty which were performed by numerous personalities during the interim between the outbreak of hostilities and the arrival of the new system ruler and his staff. But the most thrilling of all these daring feats of devotion was the courageous conduct of Manotia, the second in command of the Satania headquarters’ seraphim.

Mässu puhkemisel Jerusemil ühines seeravivägede juht Luciferiga. Sellega on kahtlemata seletatav ka nii paljude neljanda klassi, süsteemi haldurseeravite eksiteele sattumine. Seeravite juhti pimestas vaimselt Luciferi särav isiksus, tema võluvad maneerid kütkestasid taevaste olendite alamaid klasse. Nad lihtsalt ei suutnud aru saada, et nii pimestav isiksus võiks eksida.

53:6.2 (606.5) At the outbreak of rebellion on Jerusem the head of the seraphic hosts joined the Lucifer cause. This no doubt explains why such a large number of the fourth order, the system administrator seraphim, went astray. The seraphic leader was spiritually blinded by the brilliant personality of Lucifer; his charming ways fascinated the lower orders of celestial beings. They simply could not comprehend that it was possible for such a dazzling personality to go wrong.

Mitte väga ammu, kirjeldades Luciferi mässu algusega seotud kogemusi, ütles Manotia: „Kuid mu kõige rõõmustavam hetk oli põnev seiklus seoses Luciferi mässuga, mil ma seeravite teise väejuhina keeldusin osalemast kavandatavas solvangus Miikaeli vastu ja vägevad mässajad püüdsid mind koondatud liitlasvägedega hävitada. Jerusemil oli tohutu kaos, kuid ükski ustav seerav ei saanud viga.

53:6.3 (606.6) Not long since, in describing the experiences associated with the onset of the Lucifer rebellion, Manotia said: “But my most exhilarating moment was the thrilling adventure connected with the Lucifer rebellion when, as second seraphic commander, I refused to participate in the projected insult to Michael; and the powerful rebels sought my destruction by means of the liaison forces they had arranged. There was a tremendous upheaval on Jerusem, but not a single loyal seraphim was harmed.

Kui mu otsene ülemus läks üle reeturite poolele, langes mulle kui süsteemi segaste seeraviasjade faktilisele suunajale kohustus juhtida Jerusemi inglivägesid. Kuigi minu enda klassi tohutu suur rühm oli mu hüljanud, toetasid mind moraalselt Melkisedekid ja abistas võimekalt enamik Ainelisi Poegi, keda suurepäraselt toetasid Jerusemi tõususurelikud.

53:6.4 (606.7) “Upon the default of my immediate superior it devolved upon me to assume command of the angelic hosts of Jerusem as the titular director of the confused seraphic affairs of the system. I was morally upheld by the Melchizedeks, ably assisted by a majority of the Material Sons, deserted by a tremendous group of my own order, but magnificently supported by the ascendant mortals on Jerusem.

Olles Luciferi lahkulöömise tõttu automaatselt tähtkuju ringlustest välja heidetud, sõltusime oma teabekogumiskorpusest, kes ustavalt edastasid meie appihüüdeid Edentiale lähedal asuvast Rantulia süsteemist. Me leidsime, et kord, ustavuse juurde kuuluv lojaalsus ja tõe vaim võidutsevad juba oma loomu poolest mässu enesekehtestamise ja niinimetatud isikliku vabaduse üle. Suutsime jätkata, pärast Luciferi saabus uus ja väärikas Süsteemi Suverään. Ja kohe pärast seda määrati mind Urantia Melkisedekitest hooldajate korpusesse, mis võttis enda jurisdiktsiooni alla ustavad seeraviklassid selles reeturlikus maailmas, milles Caligastia oli kuulutanud oma sfääri „vabastatud maailmade ja vabastatud isiksuste” uue kavandatud süsteemi liikmeks, nagu pakkus välja Lucifer „vääriti valitsetavate ja vääriti hallatavate Satania maailmade vabadust armastavatele, vabalt mõtlevatele ja tulevikku vaatavatele intellektidele” esitatud Vabadusdeklaratsioonis.

53:6.5 (606.8) “Having been automatically thrown out of the constellation circuits by the secession of Lucifer, we were dependent on the loyalty of our intelligence corps, who forwarded calls for help to Edentia from the near-by system of Rantulia; and we found that the kingdom of order, the intellect of loyalty, and the spirit of truth were inherently triumphant over rebellion, self-assertion, and so-called personal liberty; we were able to carry on until the arrival of the new System Sovereign, the worthy successor of Lucifer. And immediately thereafter I was assigned to the corps of the Melchizedek receivership of Urantia, assuming jurisdiction over the loyal seraphic orders on the world of the traitorous Caligastia, who had proclaimed his sphere a member of the newly projected system of ‘liberated worlds and emancipated personalities’ proposed in the infamous Declaration of Liberty issued by Lucifer in his call to the ‘liberty-loving, free-thinking, and forward-looking intelligences of the misruled and maladministered worlds of Satania.’”

See ingel teenib Urantial praegugi, seeravite juhi abina.

53:6.6 (607.1) This angel is still in service on Urantia, functioning as associate chief of seraphim.

7. Mässu ajalugu

7. History of the Rebellion

Luciferi mäss hõlmas kogu süsteemi. Kolmkümmend seitse lahkulöövat Planeedivürsti pöörasid oma maailmade valitsused suures osas põlismässaja poolele. Ainult Panoptia Planeedivürstil ei õnnestunud oma rahvast kaasa haarata. Selle maailma rahvas koondus Melkisedekite juhendamisel Miikaeli toetama. Ellanora, üks noor naine sellest surelike maailmast, võttis inimrasside juhtimise enda kanda ning selles riidudest räsitud maailmas ei läinud ükski hing Luciferi võitluslipu alla. Ning need ustavad panoptialased on teeninud sellest ajast saadik Jerusemi seitsmendas üleminekumaailmas Isa sfääri ja seitsme seda ümbritseva kinnipidamismaailma valvurite ja ehitajatena. Panoptialased teenivad neis maailmades mitte ainult valvuritena, vaid täidavad ka Miikaeli isiklikke korraldusi nende sfääride kaunistamiseks mingiks tulevaseks ja veel teadmata otstarbeks. Nad teevad seda tööd vahepeatusena teel Edentiale.

53:7.1 (607.2) The Lucifer rebellion was system wide. Thirty-seven seceding Planetary Princes swung their world administrations largely to the side of the archrebel. Only on Panoptia did the Planetary Prince fail to carry his people with him. On this world, under the guidance of the Melchizedeks, the people rallied to the support of Michael. Ellanora, a young woman of that mortal realm, grasped the leadership of the human races, and not a single soul on that strife-torn world enlisted under the Lucifer banner. And ever since have these loyal Panoptians served on the seventh Jerusem transition world as the caretakers and builders on the Father’s sphere and its surrounding seven detention worlds. The Panoptians not only act as the literal custodians of these worlds, but they also execute the personal orders of Michael for the embellishment of these spheres for some future and unknown use. They do this work as they tarry en route to Edentia.

Kogu selle perioodi jooksul propageeris Caligastia Luciferi üritust Urantial. Melkisedekid astusid tõhusalt usust taganenud Planeedivürsti vastu, kuid ohjeldamatu vabaduse sofistikal ja enesekehtestamise pettekujutlustel olid kõik võimalused noore ja arenemata maailma primitiivsete rahvaste petmiseks.

53:7.2 (607.3) Throughout this period Caligastia was advocating the cause of Lucifer on Urantia. The Melchizedeks ably opposed the apostate Planetary Prince, but the sophistries of unbridled liberty and the delusions of self-assertion had every opportunity for deceiving the primitive peoples of a young and undeveloped world.

Kogu lahkulöömispropaganda tuli läbi viia isiklike pingutustega, sest süsteemi ringlusejuhendajad olid teabeleviteenistuse ja kõik teised planeetidevahelised suhtlemiskanalid katkestanud. Mässu tegelikul puhkemisel isoleeriti kogu Satania süsteem nii tähtkuju kui ka universumi ringlustest. Sel ajal saabusid kõik sõnumid ja saadeti edasi seeravite ja Üksildaste Sõnumitoojatega. Ka langenud maailmad lõigati ringlustest ära, et Lucifer ei saaks neid kanaleid oma nurjatute plaanide edendamiseks kasutada. Kuni põlismässaja elab Satania piires, neid ringlusi ei taastata.

53:7.3 (607.4) All secession propaganda had to be carried on by personal effort because the broadcast service and all other avenues of interplanetary communication were suspended by the action of the system circuit supervisors. Upon the actual outbreak of the insurrection the entire system of Satania was isolated in both the constellation and the universe circuits. During this time all incoming and outgoing messages were dispatched by seraphic agents and Solitary Messengers. The circuits to the fallen worlds were also cut off, so that Lucifer could not utilize this avenue for the furtherance of his nefarious scheme. And these circuits will not be restored so long as the archrebel lives within the confines of Satania.

See oli Lanonandeki mäss. Kohaliku universumi kõrgemad pojaseisuse klassid Luciferi lahkulöömisega ei ühinenud, kuigi üksikud mässulistel planeetidel elavad Elukandjad lasid end truudusetute Vürstide mässust mõnevõrra mõjutada. Ükski Kolmsustatud Poegadest ei sattunud eksiteele. Melkisedekid, peainglid ja Kirkad Õhtutähed olid kõik Miikaelile ustavad ja võitlesid koos Gabrieliga ägedalt Isa tahte ja Poja valitsuse eest.

53:7.4 (607.5) This was a Lanonandek rebellion. The higher orders of local universe sonship did not join the Lucifer secession, although a few of the Life Carriers stationed on the rebel planets were somewhat influenced by the rebellion of the disloyal princes. None of the Trinitized Sons went astray. The Melchizedeks, archangels, and the Brilliant Evening Stars were all loyal to Michael and, with Gabriel, valiantly contended for the Father’s will and the Son’s rule.

Ükski Paradiisi-päritolu olend truudust ei murdnud. Nad lõid koos Üksildaste Sõnumitoojatega endale Vaimu maailma peakorteri ja jäid Edentia Päevilt Ustavate juhtimise alla. Ükski lepitajatest ei taganenud usust, samuti ei eksinud ükski taevastest kroonikutest. Kuid morontiakaaslased ja Eluasemeilmade Õpetajad kandsid suuri kaotusi.

53:7.5 (608.1) No beings of Paradise origin were involved in disloyalty. Together with the Solitary Messengers they took up headquarters on the world of the Spirit and remained under the leadership of the Faithful of Days of Edentia. None of the conciliators apostatized, nor did a single one of the Celestial Recorders go astray. But a heavy toll was taken of the Morontia Companions and the Mansion World Teachers.

Seeravite ülimast klassist ei läinud kaotsi ühtki inglit, kuid järgmisest klassist, kõrgematest, sattus üsna suur rühm pettuse ohvriks ja meelitati lõksu. Ka kolmandast klassist, juhendavate seeravite seast, sattusid eksiteele vähesed. Kuid kohutav murdumine toimus neljandas rühmas, haldurseeravite seas, kes määratakse tavaliselt süsteemide keskusmaailmadesse ülesandeid täitma. Manotia päästis neist peaaegu kaks kolmandikku, kuid veidi üle kolmandiku järgnes oma juhile mässajate ridadesse. Kolmandik kõigist haldurseeravite juurde kinnistatud Jerusemi keerubitest läks kaduma koos oma truudusetute seeravitega.

53:7.6 (608.2) Of the supreme order of seraphim, not an angel was lost, but a considerable group of the next order, the superior, were deceived and ensnared. Likewise a few of the third or supervisor order of angels were misled. But the terrible breakdown came in the fourth group, the administrator angels, those seraphim who are normally assigned to the duties of the system capitals. Manotia saved almost two thirds of them, but slightly over one third followed their chief into the rebel ranks. One third of all the Jerusem cherubim attached to the administrator angels were lost with their disloyal seraphim.

Inglitest planeediabiliste seast sattus pettuse ohvriks peaaegu kolmandik Aineliste Poegade juurde määratutest ning lõksu langes ka peaaegu kümme protsenti üleminekuhoolekandjatest. Johannes nägi seda sümboolselt, kui ta kirjutas suurest punasest lohest, öeldes: „Tema saba pühkis ära kolmanda osa taevatähti ja paiskas need alla pimedusse.”

53:7.7 (608.3) Of the planetary angelic helpers, those assigned to the Material Sons, about one third were deceived, and almost ten per cent of the transition ministers were ensnared. In symbol John saw this when he wrote of the great red dragon, saying: “And his tail drew a third part of the stars of heaven and cast them down in darkness.”

Inglite ridades olid kaotused suurimad, kuid truudusetutega läks kaasa enamik madalamatest intellektiklassidest. Satanias kaotatud 681 217 Ainelisest Pojast olid üheksakümmend viis protsenti Luciferi mässu ohvrid. Neil üksikplaneetidel, kelle Planeedivürstid ühinesid Luciferi üritusega, läks kaduma arvukalt keskteelisi.

53:7.8 (608.4) The greatest loss occurred in the angelic ranks, but most of the lower orders of intelligence were involved in disloyalty. Of the 681,227 Material Sons lost in Satania, ninety-five per cent were casualties of the Lucifer rebellion. Large numbers of midway creatures were lost on those individual planets whose Planetary Princes joined the Lucifer cause.

See mäss oli kõigist Nebadonis toimunud selletaolistest sündmustest paljuski kõige laiema levikuga ja hävitavam. Selles mässus osales rohkem isiksusi kui kahes eelmises kokku. Ning Luciferile ja Saatanale on igaveseks häbiks, et nende erisaadikud ei säästnud laste koole lõpetanute kultuuriplaneedil, vaid püüdsid pigem rikkuda neid areneva meelega isikuid, kes olid halastusest päästetud arengumaailmadest.

53:7.9 (608.5) In many respects this rebellion was the most widespread and disastrous of all such occurrences in Nebadon. More personalities were involved in this insurrection than in both of the others. And it is to their everlasting dishonor that the emissaries of Lucifer and Satan spared not the infant-training schools on the finaliter cultural planet but rather sought to corrupt these developing minds in mercy salvaged from the evolutionary worlds.

Tõususurelikud olid kergesti rünnatavad, kuid pidasid mässu sofistikale paremini vastu kui alamad vaimud. Kuigi alamates eluasemeilmades langes paljusid, kes ei olnud saavutanud lõplikku ühtesulamist oma Kohandajatega, on tõusukava tarkuse iseloomustamiseks kroonikates jäädvustatud, et Luciferi mässus ei osalenud ühtki Jerusemil elanud Satania tõusukodanikku.

53:7.10 (608.6) The ascending mortals were vulnerable, but they withstood the sophistries of rebellion better than the lower spirits. While many on the lower mansion worlds, those who had not attained final fusion with their Adjusters, fell, it is recorded to the glory of the wisdom of the ascension scheme that not a single member of the Satania ascendant citizenship resident on Jerusem participated in the Lucifer rebellion.

Kõigis Nebadoni teabelevijaamades tungles iga tund ja iga päev ärevaid vaatlejaid kõikmõeldavatest taevastest intellektiklassidest, kes uurisid pingsalt Satania mässu bülletääne ja rõõmustasid, kui teadetes jutustati pidevalt tõususurelike vankumatust ustavusest, sellest, kuidas tõususurelikud seisid oma Melkisedekite juhtimisel edukalt vastu kõigi nende kavalate ja paheliste jõudude ühistele ja pikaajalistele pingutustele, jõududele, kes nii kiiresti lahkulöömise ja patu võitluslippude ümber kogunesid.

53:7.11 (608.7) Hour by hour and day by day the broadcast stations of all Nebadon were thronged by the anxious watchers of every imaginable class of celestial intelligence, who intently perused the bulletins of the Satania rebellion and rejoiced as the reports continuously narrated the unswerving loyalty of the ascending mortals who, under their Melchizedek leadership, successfully withstood the combined and protracted efforts of all the subtle evil forces which so swiftly gathered around the banners of secession and sin.

„Taevase sõja” algusest kuni Luciferi järglase ametisseseadmiseni kulus süsteemi aja järgi üle kahe aasta. Kuid lõpuks Suverään saabus, maandudes oma kaaskonnaga klaasmerel. Ma olin Gabrieli poolt Edentiale koondatud reservide hulgas ja mäletan hästi Lanaforge'i esimest sõnumit Norlatiadeki Tähtkuju Isale. See kõlas järgmiselt: „Ükski Jerusemi kodanik pole kaduma läinud. Kõik tõususurelikud tegid läbi tuleproovi ning tulid otsustavast katsest välja võidurõõmsate ja igati võidukatena.” Ja Salvingtoni, Uversasse ning Paradiisi läks see sõnum, mis kinnitas, et parim ja kindlaim kaitse mässu ja patu vastu on surelike tõusutee ellujäämiskogemus. Selles Jerusemi üllaste ja ustavate surelike rühmas oli täpselt 187 432 811 liiget.

53:7.12 (608.8) It was over two years of system time from the beginning of the “war in heaven” until the installation of Lucifer’s successor. But at last the new Sovereign came, landing on the sea of glass with his staff. I was among the reserves mobilized on Edentia by Gabriel, and I well remember the first message of Lanaforge to the Constellation Father of Norlatiadek. It read: “Not a single Jerusem citizen was lost. Every ascendant mortal survived the fiery trial and emerged from the crucial test triumphant and altogether victorious.” And on to Salvington, Uversa, and Paradise went this message of assurance that the survival experience of mortal ascension is the greatest security against rebellion and the surest safeguard against sin. This noble Jerusem band of faithful mortals numbered just 187,432,811.

Lanaforge'i saabumisega kukutati põlismässajad troonilt ja jäeti igasugusest valitsusvõimust ilma, kuid neil lubati Jerusemil, morontiasfääridel ja isegi asustatud maailmades vabalt liikuda. Nad jätkasid oma petmist ja meelitamist inimeste ja inglite meeli eksitades. Kuid nende tööpaika Jerusemi haldusmäel, „nende aset ei olnud enam”.

53:7.13 (609.1) With the arrival of Lanaforge the archrebels were dethroned and shorn of all governing powers, though they were permitted freely to go about Jerusem, the morontia spheres, and even to the individual inhabited worlds. They continued their deceptive and seductive efforts to confuse and mislead the minds of men and angels. But as concerned their work on the administrative mount of Jerusem, “their place was found no more.”

Kuigi Lucifer jäi ilma kogu oma haldusvõimust Satanias, polnud tol ajal ühtki kohaliku universumi võimu ega kohut, mis oleks võinud nurjatut mässajat kinni pidada või hävitada, sest Miikael ei olnud tol ajal suveräänne valitseja. Päevilt Vanad toetasid Tähtkuju Isasid süsteemi valitsuse ülevõtmisel, kuid ei ole siiani alla saatnud ühtki otsust paljude ikka veel lahendamata kaebuste kohta, mis puudutasid Luciferi, Saatana ja nende kaaslaste praegust staatust ning tulevast korraldust.

53:7.14 (609.2) While Lucifer was deprived of all administrative authority in Satania, there then existed no local universe power nor tribunal which could detain or destroy this wicked rebel; at that time Michael was not a sovereign ruler. The Ancients of Days sustained the Constellation Fathers in their seizure of the system government, but they have never handed down any subsequent decisions in the many appeals still pending with regard to the present status and future disposition of Lucifer, Satan, and their associates.

Seega lubati neil põlismässajatel kogu süsteemis ringi rännata ja püüda oma rahulolematuse ning enesekehtestamise doktriini jätkuvalt läbi suruda. Kuid Urantia aja peaagu kahesaja tuhande aasta jooksul pole nad suutnud ühtki teist maailma ära petta. Pärast kolmekümne seitsme maailma langemist pole ükski Satania maailm kaduma läinud, isegi mitte nooremad maailmad, mis asustati pärast seda mässupäeva.

53:7.15 (609.3) Thus were these archrebels allowed to roam the entire system to seek further penetration for their doctrines of discontent and self-assertion. But in almost two hundred thousand Urantia years they have been unable to deceive another world. No Satania worlds have been lost since the fall of the thirty-seven, not even those younger worlds peopled since that day of rebellion.

8. Inimese Poeg Urantial

8. The Son of Man on Urantia

Lucifer ja Saatan rändasid Satania süsteemis vabalt ringi, kuni Miikaeli annetumismissioon Urantial lõpule jõudis. Viimati olid nad teie maailmas nende ühise rünnaku ajal Inimese Poja vastu.

53:8.1 (609.4) Lucifer and Satan freely roamed the Satania system until the completion of the bestowal mission of Michael on Urantia. They were last on your world together during the time of their combined assault upon the Son of Man.

Varem, kui Planeedivürstid, „Jumala Pojad” perioodiliselt kokku tulid, „tuli ka Saatan nende sekka”, väites, et ta esindab kõiki langenud Planeedivürstide isoleeritud maailmu. Kuid pärast Miikaeli viimast annetumist pole talle Jerusemil seda vabadust antud. Pärast Luciferi ja Saatana püüet Miikaeli hukutada tema lihas annetumise ajal on kaastunne nende vastu kogu Satanias väljaspool isoleeritud patuseid maailmu kadunud.

53:8.2 (609.5) Formerly, when the Planetary Princes, the “Sons of God,” were periodically assembled, “Satan came also,” claiming that he represented all of the isolated worlds of the fallen Planetary Princes. But he has not been accorded such liberty on Jerusem since Michael’s terminal bestowal. Subsequent to their effort to corrupt Michael when in the bestowal flesh, all sympathy for Lucifer and Satan has perished throughout all Satania, that is, outside the isolated worlds of sin.

Miikaeli annetumisega lõppes Luciferi mäss kogu Satanias, välja arvatud usust taganenud Planeedivürstide planeetidel. Ja selle poolest oligi tähtis Jeesuse isiklik kogemus vahetult enne tema lihalikku surma, kui ta ühel päeval hüüdis oma jüng ritele: „Ma nägin Saatana nagu välgu taevast maha langevat.” See oli tulnud koos Luciferiga Urantiale viimast otsustavat võitlust pidama.

53:8.3 (609.6) The bestowal of Michael terminated the Lucifer rebellion in all Satania aside from the planets of the apostate Planetary Princes. And this was the significance of Jesus’ personal experience, just before his death in the flesh, when he one day exclaimed to his disciples, “And I beheld Satan fall as lightning from heaven.” He had come with Lucifer to Urantia for the last crucial struggle.

Inimese Poeg oli oma edus kindel ja teadis, et tema võit teie maailmas paneks tema igipõliste vaenlaste staatuse igaveseks paika mitte ainult Satanias, vaid ka kahes teises süsteemis, kuhu patt oli tunginud. Kui teie Meister vastas Luciferi ettepanekutele rahulikult ja jumaliku kindlusega: „Tagane minust, Saatan,” tähendas see surelikele ellujäämist ja inglitele kaitstust. See oligi põhimõtteliselt Luciferi mässu tegelik lõpp. Uversa kohtud ei ole veel, tõsi küll, langetanud täidesaatvat otsust Gabrieli kaebuse kohta, kes palus mässajate hävitamist, kuid see korraldus kahtlemata kord ka antakse, sest esimene samm selle kohtuasja ärakuulamiseks on juba astutud.

53:8.4 (609.7) The Son of Man was confident of success, and he knew that his triumph on your world would forever settle the status of his agelong enemies, not only in Satania but also in the other two systems where sin had entered. There was survival for mortals and security for angels when your Master, in reply to the Lucifer proposals, calmly and with divine assurance replied, “Get you behind me, Satan.” That was, in principle, the real end of the Lucifer rebellion. True, the Uversa tribunals have not yet rendered the executive decision regarding the appeal of Gabriel praying for the destruction of the rebels, but such a decree will, no doubt, be forthcoming in the fullness of time since the first step in the hearing of this case has already been taken.

Inimese Poeg tunnistas Caligastiat Urantia ametliku Vürstina peaaegu oma surmani. Jeesus ütles: „Nüüd käib kohus üle selle maailma; nüüd tõugatakse välja selle maailma vürst.” Ja veel hiljem, päris enne oma elutöö lõppu, teatas ta: „Selle maailma vürsti üle on kohus mõistetud.” Ning see on seesama troonilt kukutatud ja häbistatud Vürst, keda nimetati kunagi „Urantia Jumalaks”.

53:8.5 (610.1) Caligastia was recognized by the Son of Man as the technical Prince of Urantia up to near the time of his death. Said Jesus: “Now is the judgment of this world; now shall the prince of this world be cast down.” And then still nearer the completion of his lifework he announced, “The prince of this world is judged.” And it is this same dethroned and discredited Prince who was once termed “God of Urantia.”

Miikaeli viimane tegu enne Urantialt lahkumist oli pakkuda Caligastiale ja Daligastiale halastust, kuid need põlgasid tema hoolitseva pakkumise ära. Teie usust taganenud Planeedivürstil Caligastial on Urantial ikka veel oma nurjatute kavade läbiviimiseks vabad käed, kuid tal pole absoluutselt mingit võimu, et inimeste meelde tungida ning ta ei saa ka nende hinge siseneda, et püüda neid kiusatusse ajada või hukutada, kui nad just tõesti ise ei soovi tema nurjatut juuresolekut.

53:8.6 (610.2) The last act of Michael before leaving Urantia was to offer mercy to Caligastia and Daligastia, but they spurned his tender proffer. Caligastia, your apostate Planetary Prince, is still free on Urantia to prosecute his nefarious designs, but he has absolutely no power to enter the minds of men, neither can he draw near to their souls to tempt or corrupt them unless they really desire to be cursed with his wicked presence.

Enne Miikaeli annetumist püüdsid need pimeduse valitsejad oma võimu Urantial säilitada ning seisid järjekindlalt vähem tähtsate ja alluvate taevaste isiksuste vastu. Kuid nelipühist saadik on reeturlik Caligastia ja tema niisama põlastusväärne kaaslane Daligastia alandlikud Paradiisi Mõttekohandajate jumaliku majesteetlikkuse ja kaitsva Tõe Vaimu, Miikaeli vaimu ees, mida on kõigele lihalikule välja valatud.

53:8.7 (610.3) Before the bestowal of Michael these rulers of darkness sought to maintain their authority on Urantia, and they persistently withstood the minor and subordinate celestial personalities. But since the day of Pentecost this traitorous Caligastia and his equally contemptible associate, Daligastia, are servile before the divine majesty of the Paradise Thought Adjusters and the protective Spirit of Truth, the spirit of Michael, which has been poured out upon all flesh.

Ühelgi langenud vaimul pole siiski kunagi olnud võimu Jumala lapse meelde tungida ega tema hinge kimbutada. Ei Saatan ega Caligastia suutnud puudutada Jumala poegade usku ega sellele läheneda; usk on tõhus soomusrüü patu ja kurjuse vastu. Tõsi on: „Jumalast sündinu hoiab end ja tige ei puutu temasse.”

53:8.8 (610.4) But even so, no fallen spirit ever did have the power to invade the minds or to harass the souls of the children of God. Neither Satan nor Caligastia could ever touch or approach the faith sons of God; faith is an effective armor against sin and iniquity. It is true: “He who is born of God keeps himself, and the wicked one touches him not.”

Kuigi üldiselt arvatakse, et nõrgad ja kombelõdvad surelikud satuvad kuradite ja deemonite mõju alla, alistuvad nad tegelikult vaid omaenda loomupärastele ja halbadele kalduvustele ning vääratavad omaenda loomulike kalduvuste tõttu. Kuradile on omistatud palju pahesid, mis talle ei kuulu. Caligastia on olnud pärast Kristuse ristilöömist suhteliselt võimetu.

53:8.9 (610.5) In general, when weak and dissolute mortals are supposed to be under the influence of devils and demons, they are merely being dominated by their own inherent and debased tendencies, being led away by their own natural propensities. The devil has been given a great deal of credit for evil which does not belong to him. Caligastia has been comparatively impotent since the cross of Christ.

9. Mässu praegune seis

9. Present Status of the Rebellion

Luciferi mässu alguspäevil pakkus Miikael kõigile mässajatele pääsmisvõimalust. Kõigile, kes väljendavad oma siirast kahetsust, lubas ta andestada ja universumiteenistuses mingi uue ameti anda, kui ta saab universumi täielikuks suverääniks. Ükski eestvedajatest seda halastavat pakkumist vastu ei võtnud. Kuid tuhanded inglid ja taevased olendid alamatest klassidest, kaasa arvatud sadade Aineliste Poegade ja Tütarde seast, võtsid panoptialaste halastuse vastu ja nad rehabiliteeriti Jeesuse ülestõusmisel tuhat üheksasada aastat tagasi. Pärast seda on need olendid üle viidud Jerusemi Isa maailma, kus neid tuleb hoida ametlikult seni, kuni Uversa kohtud on Gabrieli ja Luciferi vahelises kohtuasjas otsuse langetanud. Kuid pole kahtlust, et kui tehakse otsus lõplikuks hävitamiseks, vabastatakse need kahetsevad ja päästetud isiksused hävitamisest. Need hooldusvalvealused hinged töötavad nüüd Isa maailma eest hoolitsemisel koos panoptialastega.

53:9.1 (610.6) Early in the days of the Lucifer rebellion, salvation was offered all rebels by Michael. To all who would show proof of sincere repentance, he offered, upon his attainment of complete universe sovereignty, forgiveness and reinstatement in some form of universe service. None of the leaders accepted this merciful proffer. But thousands of the angels and the lower orders of celestial beings, including hundreds of the Material Sons and Daughters, accepted the mercy proclaimed by the Panoptians and were given rehabilitation at the time of Jesus’ resurrection nineteen hundred years ago. These beings have since been transferred to the Father’s world of Jerusem, where they must be held, technically, until the Uversa courts hand down a decision in the matter of Gabriel vs. Lucifer. But no one doubts that, when the annihilation verdict is issued, these repentant and salvaged personalities will be exempted from the decree of extinction. These probationary souls now labor with the Panoptians in the work of caring for the Father’s world.

Peapettur pole Urantial viibinud pärast seda, kui ta püüdis nurjata Miikaeli annetumise lõpuleviimist ja lõplikult ning kindlalt Nebadoni tingimusteta juhiks saamist. Kui Miikael sai lõpuks seatud Nebadoni universumi juhiks, võtsid Uversa Päevilt Vanade esindajad Luciferi vahi alla ning ta on olnud sellest ajast saadik vang Jerusemi üleminekusfääride Isa rühma esimesel satelliidil. Ja siin näevad teiste maailmade ja süsteemide valitsejad Satania truudusetu Suverääni lõppu. Paulus teadis nende mässuliste juhtide staatusest pärast Miikaeli annetumist, sest ta kirjutas Caligastia juhtidest kui „taevaalustest kurjuse vaimudest”.

53:9.2 (611.1) The archdeceiver has never been on Urantia since the days when he sought to turn back Michael from the purpose to complete the bestowal and to establish himself finally and securely as the unqualified ruler of Nebadon. Upon Michael’s becoming the settled head of the universe of Nebadon, Lucifer was taken into custody by the agents of the Uversa Ancients of Days and has since been a prisoner on satellite number one of the Father’s group of the transition spheres of Jerusem. And here the rulers of other worlds and systems behold the end of the unfaithful Sovereign of Satania. Paul knew of the status of these rebellious leaders following Michael’s bestowal, for he wrote of Caligastia’s chiefs as “spiritual hosts of wickedness in the heavenly places.”

Kui Miikaelist sai Nebadoni ülim suverään, taotles ta Päevilt Vanadelt volitusi kõigi Luciferi mässus osalenud isiksuste interneerimiseks seniks, kuni superuniversumi kohtud teevad otsuse Gabrieli ja Luciferi vahelises kohtuasjas, mis võeti Uversa ülemkohtus arvele teie aja järgi peaaegu kakssada tuhat aastat tagasi. Süsteemi keskusmaailma rühma kohta rahuldasid Päevilt Vanad Miikaeli taotluse, tehes vaid ühe erandi: Saatanal lubati langenud maailmade usust taganenud Vürste perioodiliselt külastada, kuni need usust taganenud maailmad võtavad vastu mõne teise Jumala Poja või kuni Uversa kohtud hakkavad Gabrieli ja Luciferi vahelises kohtuasjas otsust langetama.

53:9.3 (611.2) Michael, upon assuming the supreme sovereignty of Nebadon, petitioned the Ancients of Days for authority to intern all personalities concerned in the Lucifer rebellion pending the rulings of the superuniverse tribunals in the case of Gabriel vs. Lucifer, placed on the records of the Uversa supreme court almost two hundred thousand years ago, as you reckon time. Concerning the system capital group, the Ancients of Days granted the Michael petition with but a single exception: Satan was allowed to make periodic visits to the apostate princes on the fallen worlds until another Son of God should be accepted by such apostate worlds, or until such time as the courts of Uversa should begin the adjudication of the case of Gabriel vs. Lucifer.

Saatan sai tulla Urantiale sellepärast, et teie juures ei elanud alaliselt ühtki Poega — ei Planeedivürsti ega Ainelist Poega. Nüüd on Urantia Planeedivürsti asemikuks kuulutatud Machiventa Melkisedek ning Gabrieli ja Luciferi vahelise kohtuasja arutamise algus on märgiks, et kõigis isoleeritud maailmades on sisseseadmisel planeedi ajutine valitsemiskord. Saatan külastas tõesti perioodiliselt Caligastiat ja teisi langenud Vürste päris kuni nende ilmutuste esitamiseni, mil Gabrieli taotlus põlismässajate hävitamiseks esimest korda ära kuulati. Praegu on Saatan Jerusemi vanglamaailmades tingimusteta vangistuses.

53:9.4 (611.3) Satan could come to Urantia because you had no Son of standing in residence — neither Planetary Prince nor Material Son. Machiventa Melchizedek has since been proclaimed vicegerent Planetary Prince of Urantia, and the opening of the case of Gabriel vs. Lucifer has signalized the inauguration of temporary planetary regimes on all the isolated worlds. It is true that Satan did periodically visit Caligastia and others of the fallen princes right up to the time of the presentation of these revelations, when there occurred the first hearing of Gabriel’s plea for the annihilation of the archrebels. Satan is now unqualifiedly detained on the Jerusem prison worlds.

Pärast Miikaeli lõplikku annetumist pole keegi kogu Satanias soovinud minna vanglamaailmadesse vangistatud mässajate eest hoolitsema. Ja petturi ürituse poole pole võidetud enam ühtki olendit. See seis on püsinud tuhat üheksasada aastat muutumatuna.

53:9.5 (611.4) Since Michael’s final bestowal no one in all Satania has desired to go to the prison worlds to minister to the interned rebels. And no more beings have been won to the deceiver’s cause. For nineteen hundred years the status has been unchanged.

Me ei oota Satania praeguste kitsenduste kaotamist enne Päevilt Vanade lõplikku korraldust peamässajad hävitada. Luciferi eluajal süsteemi ringlusi veel ei taastata. Ta ise on aga olnud vahepeal täiesti passiivne.

53:9.6 (611.5) We do not look for a removal of the present Satania restrictions until the Ancients of Days make final disposition of the archrebels. The system circuits will not be reinstated so long as Lucifer lives. Meantime, he is wholly inactive.

Mäss Jerusemil on lõppenud. See lõpeb langenud maailmades niipea, kui saabuvad jumalikud Pojad. Usume, et kõik mässajad, kes üldse halastuse vastu võtaksid, on seda teinud. Me ootame äkkteadaannet nende reeturite isiksuste eksistentsi lõpetamise kohta. Me ootame teadet Uversa otsuse kohta nende vangistatud mässajate likvideerimine lõpule viia. Siis otsite nende kohti, kuid ei leia neid enam. „Kõik, kes sind maailmades tundsid, on sinu pärast kohkunud; sa muutusid hirmutiseks, kuid nüüd sind ei ole enam iialgi.” Ja nii on kõik need vääritud reeturid, „nagu ei oleks neid olnudki”. Kõik ootavad Uversa otsust.

53:9.7 (611.6) The rebellion has ended on Jerusem. It ends on the fallen worlds as fast as divine Sons arrive. We believe that all rebels who will ever accept mercy have done so. We await the flashing broadcast that will deprive these traitors of personality existence. We anticipate the verdict of Uversa will be announced by the executionary broadcast which will effect the annihilation of these interned rebels. Then will you look for their places, but they shall not be found. “And they who know you among the worlds will be astonished at you; you have been a terror, but never shall you be any more.” And thus shall all of these unworthy traitors “become as though they had not been.” All await the Uversa decree.

Seitse Satania vaimupimeduses vanglamaailma on olnud terveid ajastuid kogu Nebadonile pühaks hoiatuseks, kuulutades kõnekalt ja tõhusalt suurt tõde, „et üleastujate tee on raske”, „et igas patus peitub omaenda hävingu seeme”, „et patu palk on surm”.

53:9.8 (611.7) But for ages the seven prison worlds of spiritual darkness in Satania have constituted a solemn warning to all Nebadon, eloquently and effectively proclaiming the great truth “that the way of the transgressor is hard”; “that within every sin is concealed the seed of its own destruction”; that “the wages of sin is death.”

[Esitanud Manovandet Melkisedek, kes kuulus kunagi Urantia hooldajate hulka.]

53:9.9 (612.1) [Presented by Manovandet Melchizedek, onetime attached to the receivership of Urantia.]





Back to Top