URANTIA RAAMAT - 41. Kiri. Kohaliku universumi füüsilised aspektid

(UF-EST-001-2010-1)

URANTIA RAAMAT   

II OSA: Kohalik Universum



41. Kiri. Kohaliku universumi füüsilised aspektid

Paper 41 : Physical Aspects of the Local Universe

IGA kohalikku loodut kõigist teistest eristavaks iseloomulikuks ruuminähtuseks on Loova Vaimu kohalolek. Kogu Nebadoni täidab kindlalt Salvingtoni Jumaliku Hoolekandja kohalolek ruumis, see kohalolek lõpeb niisama kindlalt meie kohaliku universumi välispiiridel. See, mida meie kohaliku universumi Emavaim täidab, ongi Nebadon; väljapoole tema kohalolekust ruumis ulatuv osa on Nebadoni-väline, kuhu kuuluvad Orvontoni superuniversumi Nebadoni-välised ruumialad — teised kohalikud universumid.

41:0.1 (455.1) THE characteristic space phenomenon which sets off each local creation from all others is the presence of the Creative Spirit. All Nebadon is certainly pervaded by the space presence of the Divine Minister of Salvington, and such presence just as certainly terminates at the outer borders of our local universe. That which is pervaded by our local universe Mother Spirit is Nebadon; that which extends beyond her space presence is outside Nebadon, being the extra-Nebadon space regions of the superuniverse of Orvonton — other local universes.

Kuigi suuruniversumi halduskorralduses on keskse universumi, superuniversumi ja kohalike universumite valitsuste vahel selged piirid ja need jaotused on astronoomiliselt paralleelsed Havona ning seitsme superuniversumi eraldatusega ruumis, ei ole kohalike universumite vahel mingeid selgeid füüsilisi eraldusjooni. Orvontonis on suur- ja väikesektorid (meile) küll selgelt eristatavad, kuid kohalike universumite füüsilisi piire ei ole kerge kindlaks määrata. Põhjus on selles, et nende kohalike loodute halduskorraldus vastab teatavatele loomisprintsiipidele, millele allub superuniversumi üldise energialaengu jaotus, kuid nende füüsilised komponendid, ruumisfäärid — päikesed, tumedad saared, planeedid jne — pärinevad eeskätt udukogudest, ja seetõttu vastab nende astronoomiline välimus Tervikuniversumi Arhitektide teatavatele loomiseelsetele (transtsendentsetele) kavadele.

41:0.2 (455.2) While the administrative organization of the grand universe discloses a clear-cut division between the governments of the central, super-, and local universes, and while these divisions are astronomically paralleled in the space separation of Havona and the seven superuniverses, no such clear lines of physical demarcation set off the local creations. Even the major and minor sectors of Orvonton are (to us) clearly distinguishable, but it is not so easy to identify the physical boundaries of the local universes. This is because these local creations are administratively organized in accordance with certain creative principles governing the segmentation of the total energy charge of a superuniverse, whereas their physical components, the spheres of space — suns, dark islands, planets, etc. — take origin primarily from nebulae, and these make their astronomical appearance in accordance with certain precreative (transcendental) plans of the Architects of the Master Universe.

Ühe kohaliku universumi aladel võib olla üks või mitu — isegi palju — niisuguseid udukogusid, nii nagu Nebadongi moodustus füüsiliselt Andronoveri ja teiste udukogude järglasteks olnud tähtedest ja planeetidest. Nebadoni sfääridel on mitmesuguseid udukogudest esivanemaid, kuid neil kõigil oli midagi ühist kosmoses liikumisel ja seda liikumist suunasid võimsusesuunajate arukad pingutused, et tekitada meie praegune kosmosekehade kogum, milles kehad rändavad püsiva kooslusena superuniversumi orbiitidel.

41:0.3 (455.3) One or more — even many — such nebulae may be encompassed within the domain of a single local universe even as Nebadon was physically assembled out of the stellar and planetary progeny of Andronover and other nebulae. The spheres of Nebadon are of diverse nebular ancestry, but they all had a certain minimum commonness of space motion which was so adjusted by the intelligent efforts of the power directors as to produce our present aggregation of space bodies, which travel along together as a contiguous unit over the orbits of the superuniverse.

Niisugune koosseis on kohalikul tähepilvel Nebadonil, mis liigub praegu üha stabiilsemal orbiidil ümber Amburi keskme selles Orvontoni väiksemas sektoris, kuhu kuulub meie kohalik loodu.

41:0.4 (455.4) Such is the constitution of the local star cloud of Nebadon, which today swings in an increasingly settled orbit about the Sagittarius center of that minor sector of Orvonton to which our local creation belongs.

1. Nebadoni võimsuskeskused

1. The Nebadon Power Centers

Spiraalsed ja muud udukogud, kosmosesfääride emarattad, on käima pandud Paradiisi jõukorraldajate poolt. Kui udukogud on arenenud gravitatsioonile reagee rima, asendavad nende mõju superuniversumites tegutsevad võimsuskeskused ja füüsilised ülemjuhid, kes sellest alates võtavad vastutuse tähtede ja planeetide järglaspõlvkondade füüsilise evolutsiooni suunamise eest täielikult enda peale. Seda Nebadoni universumi-eelset füüsilist järelevalvet kooskõlastati meie Looja-Poja saabudes kohe tema universumi korrastamise kavaga. Selle Jumala Paradiisi-Poja aladel moodustasid Ülimad Võimsuskeskused ja Füüsilised Meisterjuhtijad koostöös hiljem ilmunud Morontia Võimsusejuhendajate ja teistega selle hiigelsuure sideliinide, energiaringluste ja võimsusradade kompleksi, mis seob Nebadoni paljud kosmosekehad kindlalt kokku üheks terviklikuks haldusüksuseks.

41:1.1 (455.5) The spiral and other nebulae, the mother wheels of the spheres of space, are initiated by Paradise force organizers; and following nebular evolution of gravity response, they are superseded in superuniverse function by the power centers and physical controllers, who thereupon assume full responsibility for directing the physical evolution of the ensuing generations of stellar and planetary offspring. This physical supervision of the Nebadon preuniverse was, upon the arrival of our Creator Son, immediately co-ordinated with his plan for universe organization. Within the domain of this Paradise Son of God, the Supreme Power Centers and the Master Physical Controllers collaborated with the later appearing Morontia Power Supervisors and others to produce that vast complex of communication lines, energy circuits, and power lanes which firmly bind the manifold space bodies of Nebadon into one integrated administrative unit.

Meie universumisse on määratud alaliselt sada neljanda klassi Ülimat Võimsuskeskust. Need olendid võtavad vastu Uversa kolmanda klassi keskustelt saabuvad võimsusliinid ja saadavad madaldatud pingega ning muudetud ringlused edasi meie tähtkujude ja süsteemide võimsuskeskustesse. Need võimsuskeskused koos moodustavad elava juhtimis- ja tasakaalustamissüsteemi, mis hoiab tasakaalus ja jaotab energiaid, mis muidu kõiguksid ja muutuksid. Võimsuskeskusi aga ei huvita ajutised ja lokaalsed energiavapustused, näiteks päikeseplekid ja süsteemi elektrihäired, sest valgus ja elekter ei ole kosmose põhienergiad, vaid on teisejärgulised lisa-avaldumisvormid.

41:1.2 (456.1) One hundred Supreme Power Centers of the fourth order are permanently assigned to our local universe. These beings receive the incoming lines of power from the third-order centers of Uversa and relay the down-stepped and modified circuits to the power centers of our constellations and systems. These power centers, in association, function to produce the living system of control and equalization which operates to maintain the balance and distribution of otherwise fluctuating and variable energies. Power centers are not, however, concerned with transient and local energy upheavals, such as sun spots and system electric disturbances; light and electricity are not the basic energies of space; they are secondary and subsidiary manifestations.

Sada kohaliku universumi keskust asuvad Salvingtonil, kus nad toimivad täpselt selle sfääri energiakeskmes. Arhitektuurseid sfääre, nagu seda on Salvington, Edentia ja Jerusem, valgustatakse, soojendatakse ja varustatakse energiaga viisidel, mis teevad nad kosmosepäikestest üsna sõltumatuks. Need sfäärid on ehitatud — tellimuse järgi — võimsuskeskuste ja füüsiliste juhtijate poolt ning need olid kavandatud avaldama suurt mõju energia jaotamisele. Tuginedes oma tegevuses neile energiajuhtimise koondumiskohtadele, suunavad võimsuskeskused oma elava kohalolekuga kosmosesse füüsilisi energiaid ja juhivad neid eri kanalitesse. Need energiaringlused on kõigi füüsilis-aineliste ning morontialik-vaimsete nähtuste aluseks.

41:1.3 (456.2) The one hundred local universe centers are stationed on Salvington, where they function at the exact energy center of that sphere. Architectural spheres, such as Salvington, Edentia, and Jerusem, are lighted, heated, and energized by methods which make them quite independent of the suns of space. These spheres were constructed — made to order — by the power centers and physical controllers and were designed to exert a powerful influence over energy distribution. Basing their activities on such focal points of energy control, the power centers, by their living presences, directionize and channelize the physical energies of space. And these energy circuits are basic to all physical-material and morontia-spiritual phenomena.

Nebadoni põhilistesse alajaotustesse, sajasse tähtkujusse, on määratud igasse kümme viienda klassi Ülimat Võimsuskeskust. Teie tähtkujus Norlatiadekis ei paikne nad keskussfääril, vaid asuvad tohutu tähesüsteemi keskel, mis on tähtkuju füüsiline tuum. Edential on kümme nendega seotud mehaanilist juhtijat ja kümme frandalanki, kes on lähedal asuvate võimsuskeskustega täiuslikus ja pidevas ühenduses.

41:1.4 (456.3) Ten Supreme Power Centers of the fifth order are assigned to each of Nebadon’s primary subdivisions, the one hundred constellations. In Norlatiadek, your constellation, they are not stationed on the headquarters sphere but are situated at the center of the enormous stellar system which constitutes the physical core of the constellation. On Edentia there are ten associated mechanical controllers and ten frandalanks who are in perfect and constant liaison with the near-by power centers.

Igas kohalikus süsteemis, täpselt gravitatsioonikeskmes, asub üks kuuenda klassi Ülim Võimsuskeskus. Satania süsteemis asub sinna määratud võimsuskeskus tumedal kosmosesaarel süsteemi astronoomilises keskmes. Paljud niisugused tumedad saared on suured dünamod, mis panevad liikuma ja suunavad teatavaid kosmoseenergiaid, ning neid looduslikke tingimusi kasutab tõhusalt ära Satania Võimsuskeskus, kelle elusmass toimib ühenduslülina kõrgemate keskustega, suunates rohkem materialiseerunud võimsusevood kosmose arenguplaneetidel asuvaile Füüsilistele Meisterjuhtijatele.

41:1.5 (456.4) One Supreme Power Center of the sixth order is stationed at the exact gravity focus of each local system. In the system of Satania the assigned power center occupies a dark island of space located at the astronomic center of the system. Many of these dark islands are vast dynamos which mobilize and directionize certain space-energies, and these natural circumstances are effectively utilized by the Satania Power Center, whose living mass functions as a liaison with the higher centers, directing the streams of more materialized power to the Master Physical Controllers on the evolutionary planets of space.

2. Satania füüsilised juhtijad

2. The Satania Physical Controllers

Kuigi Füüsiliste Meisterjuhtijate teenistus ulatub koos võimsuskeskustega üle kogu suuruniversumi, on kergem aru saada nende tegevusest kohalikus süsteemis, näiteks Satanial. Satania on üks sajast kohalikust süsteemist, millest koosneb Norlatiadeki tähtkuju haldussüsteem, ning tema vahetuteks naabriteks on Sandmatia, Assuntia, Porogia, Sortoria, Rantulia ja Glantonia süsteemid. Norlatiadeki süsteemid on paljuski üksteisest erinevad, kuid nad kõik on arenevad ja edenevad, väga sarnased Sataniale.

41:2.1 (456.5) While the Master Physical Controllers serve with the power centers throughout the grand universe, their functions in a local system, such as Satania, are more easy of comprehension. Satania is one of one hundred local systems which make up the administrative organization of the constellation of Norlatiadek, having as immediate neighbors the systems of Sandmatia, Assuntia, Porogia, Sortoria, Rantulia, and Glantonia. The Norlatiadek systems differ in many respects, but all are evolutionary and progressive, very much like Satania.

Satania ise koosneb enam kui seitsmest tuhandest astronoomilisest rühmast ehk füüsilisest süsteemist, millest vähesed sarnanevad oma päritolult teie Päikesesüsteemiga. Satania astronoomiline kese on tohutu tume kosmosesaar, mis asub koos teda ümbritsevate sfääridega üsna lähedal süsteemi valitsuse keskusele.

41:2.2 (457.1) Satania itself is composed of over seven thousand astronomical groups, or physical systems, few of which had an origin similar to that of your solar system. The astronomic center of Satania is an enormous dark island of space which, with its attendant spheres, is situated not far from the headquarters of the system government.

Kui sinna määratud võimsuskeskuse kohalolek välja arvata, keskendub Satania kogu füüsilise energiasüsteemi juhtimine Jerusemile. Sellel keskussfääril asuv Füüsiline Meisterjuhtija töötab kooskõlas süsteemi võimsuskeskusega, teenides Jerusemil asuva võimsusinspektorite keskuse sideülemana ja tegutsedes kogu kohaliku süsteemi piires.

41:2.3 (457.2) Except for the presence of the assigned power center, the supervision of the entire physical-energy system of Satania is centered on Jerusem. A Master Physical Controller, stationed on this headquarters sphere, works in co-ordination with the system power center, serving as liaison chief of the power inspectors headquartered on Jerusem and functioning throughout the local system.

Energia suunamist ringlustesse ja kanalitesse juhivad viissada tuhat elavat ja arukat energiakäsitsejat, kes on hajutatud üle kogu Satania. Nende füüsiliste juhtijate tegevuse kaudu on juhendavatel võimsuskeskustel täielik ja täiuslik kontroll enamiku põhiliste kosmoseenergiate üle, kaasa arvatud väga kuumade taevakehade ja tumedate energialaenguga sfääride kiirgus. See elavate olemusvormide rühm saab liikvele panna, muundada, teisendada, käsitseda ja edastada peaaegu kõiki korrastatud kosmose füüsilisi energiaid.

41:2.4 (457.3) The circuitizing and channelizing of energy is supervised by the five hundred thousand living and intelligent energy manipulators scattered throughout Satania. Through the action of such physical controllers the supervising power centers are in complete and perfect control of a majority of the basic energies of space, including the emanations of highly heated orbs and the dark energy-charged spheres. This group of living entities can mobilize, transform, transmute, manipulate, and transmit nearly all of the physical energies of organized space.

Elul on loomupärane võime kõikset energiat liikvele panna ja muundada. Te teate, kuidas taimne elu muudab ainelise valgusenergia taimeriigi mitmesugusteks avaldumisvormideks. Te tunnete ka viisi, kuidas seda taimset energiat saab muundada loomse tegevuse nähtusteks, kuid te ei tea tegelikult midagi võimsusesuunajate ja füüsiliste juhtijate tegevusest, kes on võimelised paljusid kosmoseenergiaid liikvele panema, muundama, suunama ja koondama.

41:2.5 (457.4) Life has inherent capacity for the mobilization and transmutation of universal energy. You are familiar with the action of vegetable life in transforming the material energy of light into the varied manifestations of the vegetable kingdom. You also know something of the method whereby this vegetative energy can be converted into the phenomena of animal activities, but you know practically nothing of the technique of the power directors and the physical controllers, who are endowed with ability to mobilize, transform, directionize, and concentrate the manifold energies of space.

Need energiavaldkondade olendid ei tegele otseselt energia kui elusolendite ellu kuuluva teguriga, isegi mitte füsioloogilise keemiaga. Mõnikord huvitab neid elu füüsiliste algete loomine, niisuguste energiasüsteemide väljatöötamine, mis võivad olla elava energia füüsilisteks kandjateks elementaarsete aineliste organismide jaoks. Füüsilised ülemjuhid on teatud mõttes seotud ainelise energia elueelsete avaldumisvormidega, nii nagu meeleabivaimud tegelevad ainelise meele vaimueelsete funktsioonidega.

41:2.6 (457.5) These beings of the energy realms do not directly concern themselves with energy as a component factor of living creatures, not even with the domain of physiological chemistry. They are sometimes concerned with the physical preliminaries of life, with the elaboration of those energy systems which may serve as the physical vehicles for the living energies of elementary material organisms. In a way the physical controllers are related to the preliving manifestations of material energy as the adjutant mind-spirits are concerned with the prespiritual functions of material mind.

Need võimsust juhtivad ja energiat suunavad intellektiolendid peavad kohandama oma meetodeid igal sfääril vastavaks planeedi füüsilisele ehitusele ja arhitektuurile. Nad kasutavad alati oma kaaskonda kuuluvate füüsikute ja teiste tehniliste nõuandjate arvutusi ning järeldusi väga kuumade päikeste ja muud liiki ülisuure laenguga tähtede kohaliku mõju kohta. Arvestada tuleb isegi tohutuid külmi ja tumedaid kosmosehiide ning suurt hulka tähetolmupilvi: kõik need ainelised asjad mõjutavad energiakäsitsemise praktilisi probleeme.

41:2.7 (457.6) These intelligent creatures of power control and energy direction must adjust their technique on each sphere in accordance with the physical constitution and architecture of that planet. They unfailingly utilize the calculations and deductions of their respective staffs of physicists and other technical advisers regarding the local influence of highly heated suns and other types of supercharged stars. Even the enormous cold and dark giants of space and the swarming clouds of star dust must be reckoned with; all of these material things are concerned in the practical problems of energy manipulation.

Arenevate asustatud maailmade võimsusenergia juhtimise eest vastutavad Füüsilised Meisterjuhtijad, kuid need olendid ei vastuta kõigi energiahäirete eest Urantial. Neil häiretel võib olla mitmeid põhjusi, millest mõned ei kuulu füüsiliste hooldajate jurisdiktsiooni alla ega allu nende kontrollile. Urantia asub tohututel energialiinidel, see on väike planeet hiiglaslike masside ringluses ja kohalikud juhtijad rakendavad vahel määratul arvul oma klassi esindajaid, püüdes neid energialiine ühtlustada. Satania füüsiliste ringlustega õnnestub see neil üsna hästi, kuid neil on raske isoleerida end Norlatiadeki võimsatest vooludest.

41:2.8 (457.7) The power-energy supervision of the evolutionary inhabited worlds is the responsibility of the Master Physical Controllers, but these beings are not responsible for all energy misbehavior on Urantia. There are a number of reasons for such disturbances, some of which are beyond the domain and control of the physical custodians. Urantia is in the lines of tremendous energies, a small planet in the circuit of enormous masses, and the local controllers sometimes employ enormous numbers of their order in an effort to equalize these lines of energy. They do fairly well with regard to the physical circuits of Satania but have trouble insulating against the powerful Norlatiadek currents.

3. Meie tähtedest kaaslased

3. Our Starry Associates

Satanias valavad valgust ja energiat välja üle kahe tuhande ereda päikese, teie enda Päike on keskmise suurusega lõõskav taevakeha. Kolmekümnest teile lähimast päike sest on vaid kolm eredamad. Universumi Võimsusesuunajad algatavad spetsiaalsed energiavoolud, mis mõjuvad üksiktähtede ja nende süsteemide vahel. Need lõõmavad päikesed koos tumedate kosmosehiidudega on võimsuskeskuste ja füüsiliste juhtijate jaoks omamoodi jaamad aineliste loodute energiaringluste tõhusaks koondamiseks ja suunamiseks.

41:3.1 (458.1) There are upward of two thousand brilliant suns pouring forth light and energy in Satania, and your own sun is an average blazing orb. Of the thirty suns nearest yours, only three are brighter. The Universe Power Directors initiate the specialized currents of energy which play between the individual stars and their respective systems. These solar furnaces, together with the dark giants of space, serve the power centers and physical controllers as way stations for the effective concentrating and directionizing of the energy circuits of the material creations.

Nebadoni päikesed ei erine teiste universumite päikestest. Kõigi päikeste, tumedate saarte, planeetide ja satelliitide, isegi meteooride aineline koostis on üsna ühesugune. Nende päikeste keskmine diameeter on umbes üks miljon kuussada tuhat kilomeetrit, teie Päikesel on see veidi väiksem. Universumi suurima tähe, Antaarese tähepilve diameeter on nelisada viiskümmend korda teie Päikese diameetrist suurem ning see on kuuskümmend miljonit korda suurema ruumalaga. Kuid kõigi nende tohutute päikeste jaoks on küllalt ruumi. Neil on liikumiseks suhteliselt niisama palju ruumi kui oleks tosinal ringleval apelsinil Urantia sisemuses, kui planeet oleks seest õõnes.

41:3.2 (458.2) The suns of Nebadon are not unlike those of other universes. The material composition of all suns, dark islands, planets, and satellites, even meteors, is quite identical. These suns have an average diameter of about one million miles, that of your own solar orb being slightly less. The largest star in the universe, the stellar cloud Antares, is four hundred and fifty times the diameter of your sun and is sixty million times its volume. But there is abundant space to accommodate all of these enormous suns. They have just as much comparative elbow room in space as one dozen oranges would have if they were circulating about throughout the interior of Urantia, and were the planet a hollow globe.

Kui liiga suured päikesed udukogude emarattalt eemale paiskuvad, siis lagunevad nad peagi tükkideks või kaksiktähtedeks. Algselt on kõik päikesed kindlasti gaasilised, kuigi hiljem võivad nad ajutiselt eksisteerida ka poolvedelas olekus. Kui teie Päike omandas gaasi ülirõhu mõjul sellise poolvedela oleku, ei olnud ta piisavalt suur, et ekvaatorit mööda lõheneda, mis on üks kaksiktähtede moodustumise viise.

41:3.3 (458.3) When suns that are too large are thrown off a nebular mother wheel, they soon break up or form double stars. All suns are originally truly gaseous, though they may later transiently exist in a semiliquid state. When your sun attained this quasi-liquid state of supergas pressure, it was not sufficiently large to split equatorially, this being one type of double star formation.

Kui päikesed jäävad alla kümnendiku teie Päikese suurusest, siis tõmbuvad need tulekerad kiiresti kokku, tihenevad ja jahtuvad. Kui nad on üle kolmekümne korra teie Päikesest suuremad — ehk õigemini, kui neis sisaldub kolmkümmend korda rohkem tegelikku ainet —, lõhenevad nad kergesti kaheks eraldi taevakehaks ning need osad saavad kas uute süsteemide keskmeteks või jäävad teineteise gravitatsiooni haardesse ja pöörlevad ühise keskme ümber üht liiki kaksiktähtedena.

41:3.4 (458.4) When less than one tenth the size of your sun, these fiery spheres rapidly contract, condense, and cool. When upwards of thirty times its size — rather thirty times the gross content of actual material — suns readily split into two separate bodies, either becoming the centers of new systems or else remaining in each other’s gravity grasp and revolving about a common center as one type of double star.

Viimane suur kosmiline purse Orvontonil oli erakordne kaksiktähe plahvatus, mille valgus jõudis Urantiani aastal 1572 pKr. See palang oli nii tugev, et plahvatus oli selgesti nähtav ka päevavalgel.

41:3.5 (458.5) The most recent of the major cosmic eruptions in Orvonton was the extraordinary double star explosion, the light of which reached Urantia in A.D. 1572. This conflagration was so intense that the explosion was clearly visible in broad daylight.

Mitte kõik tähed ei ole tahked, kuid mõned vanemad on. Mõnel punakal, nõrgalt helkival tähel on tohutu massi kese nii tihedaks muutunud, et selle iseloomustamiseks võiks öelda, et niisuguse tähe üks kuupsentimeeter kaaluks Urantial ligi 166 kilogrammi. Tohutu rõhk, millega kaasneb soojuse ja ringleva energia kaotus, on toonud põhiliste aineosakeste orbiidid üha tihedamini kokku, kuni algab juba elektronide tihenemine. See jahtumis- ja kokkutõmbumisprotsess võib jätkuda ultimaatonite piirava ja kriitilise tihenemise plahvatuspunktini.

41:3.6 (458.6) Not all stars are solid, but many of the older ones are. Some of the reddish, faintly glimmering stars have acquired a density at the center of their enormous masses which would be expressed by saying that one cubic inch of such a star, if on Urantia, would weigh six thousand pounds. The enormous pressure, accompanied by loss of heat and circulating energy, has resulted in bringing the orbits of the basic material units closer and closer together until they now closely approach the status of electronic condensation. This process of cooling and contraction may continue to the limiting and critical explosion point of ultimatonic condensation.

Enamik hiiglaslikest päikestest on suhteliselt noored; enamik kääbustähtedest on vanad, kuid mitte kõik. Kokkupõrkest tekkinud kääbused võivad olla väga noored ja hõõguda tugeva valge valgusega noore tähe punase sära algastet üldse läbi tegemata. Nii väga noored kui ka väga vanad päikesed helendavad tavaliselt punakalt. Kollane varjund näitab keskmist noorust või lähenevat vanadust, kuid erkvalge osutab jõulisele ja pikaajalisele täiskasvanuelule.

41:3.7 (459.1) Most of the giant suns are relatively young; most of the dwarf stars are old, but not all. The collisional dwarfs may be very young and may glow with an intense white light, never having known an initial red stage of youthful shining. Both very young and very old suns usually shine with a reddish glow. The yellow tinge indicates moderate youth or approaching old age, but the brilliant white light signifies robust and extended adult life.

Kuigi kõik noorukieas päikesed ei läbi pulsatsiooni etappi — vähemasti mitte nähtavat —, võib kosmost vaadeldes näha paljusid niisuguseid nooremaid tähti, mille hiiglaslikud hingamistsüklid vältavad kaks kuni seitse päeva. Teie oma Päike kannab veel kaasas oma noorusaegade võimsate ülesvoogamiste vähenevat pärandit, kuid see periood on pikenenud endistelt kolme ja poole päevastelt pulseerimistelt praeguste üheteistkümne ja poole aastaste päikeseplekkide tsükliteni.

41:3.8 (459.2) While all adolescent suns do not pass through a pulsating stage, at least not visibly, when looking out into space you may observe many of these younger stars whose gigantic respiratory heaves require from two to seven days to complete a cycle. Your own sun still carries a diminishing legacy of the mighty upswellings of its younger days, but the period has lengthened from the former three and one-half day pulsations to the present eleven and one-half year sunspot cycles.

Tähtede muutlikkusel on palju põhjusi. Mõnede kaksiktähtede puhul põhjustavad valguse kiiret perioodilist muutumist loodenähtused, mis on tingitud kiiresti muutuvast vahekaugusest, kui need kaks taevakeha oma orbiitidel liiguvad. Need gravitatsioonilised muutused kutsuvad esile korrapäraseid ja korduvaid sähvatusi, meteooride kinnipüüdmisest pinnale ladestuv energiaaine seevastu tekitaks suhteliselt järsu valgussähvatuse, mis taanduks kiiresti selle päikese tavaliseks ereduseks. Mõnikord püüab täht kinni nõrgenenud gravitatsioonijoonele sattunud meteooridevoo ja siis põhjustavad kokkupõrked vahel tähtedel sähvatusi, kuid enamasti tulenevad need nähtused siiski ainult sisemistest fluktuatsioonidest.

41:3.9 (459.3) Stellar variables have numerous origins. In some double stars the tides caused by rapidly changing distances as the two bodies swing around their orbits also occasion periodic fluctuations of light. These gravity variations produce regular and recurrent flares, just as the capture of meteors by the accretion of energy-material at the surface would result in a comparatively sudden flash of light which would speedily recede to normal brightness for that sun. Sometimes a sun will capture a stream of meteors in a line of lessened gravity opposition, and occasionally collisions cause stellar flare-ups, but the majority of such phenomena are wholly due to internal fluctuations.

Ühes muutlike tähtede rühmas sõltub valguse fluktueerimisperiood otseselt heledusest ja selle asjaolu teadmine võimaldab astronoomidel kasutada neid päikesi universumimajakatena või täpsete mõõtmispunktidena kaugete täheparvede edasiseks uurimiseks. See meetod võimaldab väga täpselt mõõta tähtede vahemaid isegi üle miljoni valgusaasta kaugusel. Paremad mõõtmismeetodid ja täiustuv teleskoobitehnika teeb kunagi Orvontoni superuniversumi kümme suurt alajaotust täielikumalt nähtavaks, vähemalt kaheksat neist tohututest sektoritest tunnete te siis ära hiiglaslike ja küllaltki sümmeetriliste täheparvedena.

41:3.10 (459.4) In one group of variable stars the period of light fluctuation is directly dependent on luminosity, and knowledge of this fact enables astronomers to utilize such suns as universe lighthouses or accurate measuring points for the further exploration of distant star clusters. By this technique it is possible to measure stellar distances most precisely up to more than one million light-years. Better methods of space measurement and improved telescopic technique will sometime more fully disclose the ten grand divisions of the superuniverse of Orvonton; you will at least recognize eight of these immense sectors as enormous and fairly symmetrical star clusters.

4. Päikese tihedus

4. Sun Density

Teie Päikese mass on veidi suurem, kui teie füüsikud arvavad, nende arvutuste järgi on see ligikaudu kaks oktiljonit (2 x 1027) tonni. See jääb praegu kõige tihedamate ja kõige hõredamate tähtede massi vahepeale, Päikese aine tihedus on poolteist korda suurem kui vee tihedus. Kuid teie Päike ei ole vedel ega tahke, see on gaasiline. Nii see on, kuigi on raske seletada, kuidas gaasiline aine võib olla nii suure või veelgi suurema tihedusega.

41:4.1 (459.5) The mass of your sun is slightly greater than the estimate of your physicists, who have reckoned it as about two octillion (2 x 1027) tons. It now exists about halfway between the most dense and the most diffuse stars, having about one and one-half times the density of water. But your sun is neither a liquid nor a solid — it is gaseous — and this is true notwithstanding the difficulty of explaining how gaseous matter can attain this and even much greater densities.

Gaasiline, vedel ja tahke olek tulenevad aatomite-molekulide vahekorrast, kuid tihedus sõltub ruumi ja massi suhtest. Tihedus on võrdeline ruumis sisalduva massiga ja pöördvõrdeline massis oleva vaba ruumiga, see tähendab aine tuumade ja nende ümber tiirlevate osakeste vahelise ruumiga ning samuti nende aineosakeste sisemise ruumiga.

41:4.2 (459.6) Gaseous, liquid, and solid states are matters of atomic-molecular relationships, but density is a relationship of space and mass. Density varies directly with the quantity of mass in space and inversely with the amount of space in mass, the space between the central cores of matter and the particles which whirl around these centers as well as the space within such material particles.

Jahtuvad tähed võivad füüsiliselt olla gaasilised ja samal ajal ülimalt tihedad. Te ei tunne päikese üligaase, kuid need ja teised ebatavalised ainevormid näitavad, kuidas isegi mittetahked päikesed võivad saavutada rauaga võrdse tiheduse — umbes nagu Urantial — ning jääda siiski ülimalt kuuma gaasilisse olekusse, jätkates oma eksistentsi päikestena. Neil tihedatel üligaasidel on erakordselt väikesed aatomid, need sisaldavad vähe elektrone. Niisugused päikesed on oma vabad ultimaatonlikud energiavarud suures osas kaotanud.

41:4.3 (459.7) Cooling stars can be physically gaseous and tremendously dense at the same time. You are not familiar with the solar supergases, but these and other unusual forms of matter explain how even nonsolid suns can attain a density equal to iron — about the same as Urantia — and yet be in a highly heated gaseous state and continue to function as suns. The atoms in these dense supergases are exceptionally small; they contain few electrons. Such suns have also largely lost their free ultimatonic stores of energy.

Üks teile lähedane päike, mis alustas oma elu umbes samasuguse massiga nagu teie omagi, on nüüd kokku tõmbunud peaaegu Urantia-suuruseks ja muutunud nelikümmend tuhat korda teie Päikesest tihedamaks. Selle kuuma-külma gaasilis-tahke päikese 1 kuupsentimeeter kaalub ligikaudu 55 kilogrammi. Ning see päike särab endiselt nõrga punaka hõõgusega, sureva valgusmonarhi seniilse kumaga.

41:4.4 (460.1) One of your near-by suns, which started life with about the same mass as yours, has now contracted almost to the size of Urantia, having become forty thousand times as dense as your sun. The weight of this hot-cold gaseous-solid is about one ton per cubic inch. And still this sun shines with a faint reddish glow, the senile glimmer of a dying monarch of light.

Enamik päikesi siiski ei ole nii tihedad. Üks teie lähemaid naabreid on täpselt samasuguse tihedusega, kui on teie atmosfäär merepinnal. Kui te oleksite selle päikese sisemuses, ei suudaks te eristada mitte midagi. Ja kui temperatuur võimaldaks, võiksite te läbi minna enamikust päikestest, mis öötaevas siravad, ning te näeksite niisama palju ainet, kui tajute seda oma maiste eluruumide õhus.

41:4.5 (460.2) Most of the suns, however, are not so dense. One of your nearer neighbors has a density exactly equal to that of your atmosphere at sea level. If you were in the interior of this sun, you would be unable to discern anything. And temperature permitting, you could penetrate the majority of the suns which twinkle in the night sky and notice no more matter than you perceive in the air of your earthly living rooms.

Massiivsel päikesel Veluntial, ühel suurimal Orvontonis, on tihedus vaid üks tuhandik Urantia atmosfääri tihedusest. Kui sellel oleks teie atmosfääriga sarnane koostis ning see ei oleks ülikuum, valitseks seal niisugune vaakum, et inimolendid lämbuksid selle sees või pinnal väga kiiresti.

41:4.6 (460.3) The massive sun of Veluntia, one of the largest in Orvonton, has a density only one one-thousandth that of Urantia’s atmosphere. Were it in composition similar to your atmosphere and not superheated, it would be such a vacuum that human beings would speedily suffocate if they were in or on it.

Veel ühel Orvontoni hiiglasel on pinnatemperatuur praegu veidi alla kolme tuhande kraadi. Selle diameeter on üle neljasaja kaheksakümne miljoni kilomeetri — see mahutaks nii teie Päikese kui ka maakera praeguse orbiidi. Ja vaatamata oma tohutule suurusele — nelikümmend miljonit korda suurem teie Päikese mõõtmetest — on selle mass vaid ligikaudu kolmkümmend korda sellest suurem. Neil hiiglaslikel päikestel on nii ulatuslikud kroonid, et need ulatuvad peaaegu ühest päikesest teiseni.

41:4.7 (460.4) Another of the Orvonton giants now has a surface temperature a trifle under three thousand degrees. Its diameter is over three hundred million miles — ample room to accommodate your sun and the present orbit of the earth. And yet, for all this enormous size, over forty million times that of your sun, its mass is only about thirty times greater. These enormous suns have an extending fringe that reaches almost from one to the other.

5. Päikese kiirgus

5. Solar Radiation

Seda, et kosmosepäikesed ei ole väga tihedad, tõendab ka neist pidevate vooludena eralduv valgusenergia. Ülisuure tiheduse läbipaistmatus hoiaks valgust kinni, kuni valgusenergia rõhk jõuab plahvatuspunktini. Päikese sees tekkiv tohutu valguse- või gaasirõhk paiskab välja sellise energiavoo, mis tungib läbi kosmose miljonite ja miljonite kilomeetrite kaugusele, et varustada energia, valguse ning soojusega kaugeid planeete. Viis meetrit Urantia tihedusega pinnast tõkestaks tõhusalt kogu röntgenikiirguse ja valgusenergia väljapääsu päikesest, kuni aatomite lõhustumise tagajärjel toimuv energia kogunemine põhjustaks siserõhu tõusu, nii et see ületaks lõpuks gravitatsiooni tohutu väljapoole suunduva plahvatusega.

41:5.1 (460.5) That the suns of space are not very dense is proved by the steady streams of escaping light-energies. Too great a density would retain light by opacity until the light-energy pressure reached the explosion point. There is a tremendous light or gas pressure within a sun to cause it to shoot forth such a stream of energy as to penetrate space for millions upon millions of miles to energize, light, and heat the distant planets. Fifteen feet of surface of the density of Urantia would effectually prevent the escape of all X rays and light-energies from a sun until the rising internal pressure of accumulating energies resulting from atomic dismemberment overcame gravity with a tremendous outward explosion.

Valgus, mis kõrgetel temperatuuridel on läbipaistmatute seinte vahele surutud, on tõukavate gaaside mõjul väga plahvatusohtlik. Valgus on reaalne. Kui lähtuda sellest, mil viisil te arvutate energia ja võimsuse väärtust oma maailmas, oleks päikesevalgus väärtusega kaks miljonit dollarit kilogrammi eest ikkagi odav energia.

41:5.2 (460.6) Light, in the presence of the propulsive gases, is highly explosive when confined at high temperatures by opaque retaining walls. Light is real. As you value energy and power on your world, sunlight would be economical at a million dollars a pound.

Teie Päikese sisemus on hiiglaslik röntgenikiirguse generaator. Päikesi hoiab seestpoolt koos nende võimsate kiirguste lakkamatu voog.

41:5.3 (460.7) The interior of your sun is a vast X-ray generator. The suns are supported from within by the incessant bombardment of these mighty emanations.

Röntgenikiirtega kiirendatud elektronil kulub üle poole miljoni aasta, et jõuda keskmise päikese keskpunktist tema pinnale, kust see suundub kosmose-seiklusele; võib-olla hakkab ta soojendama asustatud planeeti või jääb mõne meteoori haardesse, osaleb aatomi sünnis, tõmbub tugeva laenguga tumedasse kosmosesaarde või lõpetab oma kosmoselennu samasuguse päikese pinnal nagu see, millelt ta väljus.

41:5.4 (460.8) It requires more than one-half million years for an X-ray-stimulated electron to work its way from the very center of an average sun up to the solar surface, whence it starts out on its space adventure, maybe to warm an inhabited planet, to be captured by a meteor, to participate in the birth of an atom, to be attracted by a highly charged dark island of space, or to find its space flight terminated by a final plunge into the surface of a sun similar to the one of its origin.

Päikese sisemusest lähtuvad röntgenikiired laevad väga kuumi ja ergastatud elektrone energiaga, millest piisab nende kandumiseks läbi kosmose, mööda segava aine hulgalistest pidurdavatest mõjudest ja kõrvalekallutavatest gravitatsioonitõmmetest edasi kaugete süsteemide sfäärideni. Päikese gravitatsioonihaardest pääsemiseks vajalikust suurest energiakiirusest piisab, et kindlustada päikesekiire edasilevimine muutumatu kiirusega, kuni ta kohtab suuremaid ainemasse; siis muundub see teiste energiate vabanedes kiiresti soojuseks.

41:5.5 (461.1) The X rays of a sun’s interior charge the highly heated and agitated electrons with sufficient energy to carry them out through space, past the hosts of detaining influences of intervening matter and, in spite of divergent gravity attractions, on to the distant spheres of the remote systems. The great energy of velocity required to escape the gravity clutch of a sun is sufficient to insure that the sunbeam will travel on with unabated velocity until it encounters considerable masses of matter; whereupon it is quickly transformed into heat with the liberation of other energies.

Energia, kas siis valgusena või muus vormis, liigub läbi kosmose otse edasi. Ainelise eksistentsi tegelikud osakesed läbivad ruumi nagu kuulirahe. Nad liiguvad sirge ja katkematu joone või voona, kui neid ei mõjuta tugevamad jõud ning kui nad ei allu aine massi lineaarsele gravitatsioonitõmbele ega Paradiisisaare ringja gravitatsiooni kohalolekule.

41:5.6 (461.2) Energy, whether as light or in other forms, in its flight through space moves straight forward. The actual particles of material existence traverse space like a fusillade. They go in a straight and unbroken line or procession except as they are acted on by superior forces, and except as they ever obey the linear-gravity pull inherent in material mass and the circular-gravity presence of the Isle of Paradise.

Näib, et päikeseenergiat pannakse liikuma lainetena, kuid see tuleneb mitmesugustest samaaegsetest mõjudest. Ükski korrastatud energia vorm ei kulge laineliselt, vaid sirgjoont mööda. Jõuenergia teise või kolmanda vormi kohalolek võib põhjustada vaadeldava voo näilist liikumist laineliselt, nii nagu tugeva tuulega kaasneva pimestava rajuvihma ajal langeb vesi mõnikord alla ojade või lainetena. Vihmapiisad langevad sirgjoont mööda, katkematu voona, kuid tuule mõjul paistab vesi langevat ojadena ja vihmapiiskade lainetena.

41:5.7 (461.3) Solar energy may seem to be propelled in waves, but that is due to the action of coexistent and diverse influences. A given form of organized energy does not proceed in waves but in direct lines. The presence of a second or a third form of force-energy may cause the stream under observation to appear to travel in wavy formation, just as, in a blinding rainstorm accompanied by a heavy wind, the water sometimes appears to fall in sheets or to descend in waves. The raindrops are coming down in a direct line of unbroken procession, but the action of the wind is such as to give the visible appearance of sheets of water and waves of raindrops.

Teatavate teiseste ja muude avastamata energiate mõju teie kohaliku universumi ruumipiirkondades on niisugune, et päikesekiirgus näib saabuvat lainete kujul ja olevat peale selle tükeldatud pisikesteks kindla pikkuse ja kaaluga lõikudeks. Ja tegelikult nii see ongi. Vaevalt võite loota, et te hakkate valguse käitumisest paremini aru saama enne, kui te pole omandanud selgemat ettekujutust Nebadoni ruumialadel toimivate kosmosejõudude ja päikeseenergiate vastastikusest toimest ning seostest. Teie praegune segadus tuleneb samuti probleemi puudulikust mõistmisest, sest tervikuniversum hõlmab ka isikulise ja mitteisikulise juhtimise omavahel seotud tegevusi — Ühise Toimija ja Määratlematu Absoluudi kohalolekuid, tegusid ja kooskõlastamisi.

41:5.8 (461.4) The action of certain secondary and other undiscovered energies present in the space regions of your local universe is such that solar-light emanations appear to execute certain wavy phenomena as well as to be chopped up into infinitesimal portions of definite length and weight. And, practically considered, that is exactly what happens. You can hardly hope to arrive at a better understanding of the behavior of light until such a time as you acquire a clearer concept of the interaction and interrelationship of the various space-forces and solar energies operating in the space regions of Nebadon. Your present confusion is also due to your incomplete grasp of this problem as it involves the interassociated activities of the personal and nonpersonal control of the master universe — the presences, the performances, and the co-ordination of the Conjoint Actor and the Unqualified Absolute.

6. Kosmoserändur kaltsium

6. Calcium — The Wanderer of Space

Spektraalnähtuste dešifreerimisel tuleks arvestada, et kosmos ei ole tühi. Mõnikord muundavad kosmost läbivat valgust veidi kogu korrastatud ruumis ringlevad mitmesugused energia- ja ainevormid. Mõned tundmatule ainele viitavad jooned teie Päikese spektris tulenevad hästi tuntud elementide muundunud vormidest, mida hõljub hajusalt kõikjal kosmoses ja mis on Päikese ürgelementide vahelistes ägedates lahingutes kaotuse osaliseks jäänud aatomid. Kosmos on täis niisuguseid uitavaid jäänuseid, eriti aga naatriumi ja kaltsiumi.

41:6.1 (461.5) In deciphering spectral phenomena, it should be remembered that space is not empty; that light, in traversing space, is sometimes slightly modified by the various forms of energy and matter which circulate in all organized space. Some of the lines indicating unknown matter which appear in the spectra of your sun are due to modifications of well-known elements which are floating throughout space in shattered form, the atomic casualties of the fierce encounters of the solar elemental battles. Space is pervaded by these wandering derelicts, especially sodium and calcium.

Kaltsium on tegelikult tervet Orvontoni ruumi täitva aine põhielement. Kogu meie superuniversum on pisikeste pihustatud kivitükkidega üle puistatud. Kivi on sisuliselt planeetide ja kosmosesfääride põhiline ehitusmaterjal. Kosmiline pilv, suur kosmosetekk, koosneb suuremas osas muundunud kaltsiumiaatomitest, kaltsium on üks levinumaid ja püsivamaid elemente. See kannatab välja Päikesest põhjustatud ionisatsiooni — lõhustamise — ja säilitab oma iseärasuse — ühinemisvalmiduse — ka pärast seda, kui teda on tabanud hävitav röntgenikiirgus ja purustanud Päikese kõrge temperatuur. Omaduste püsivuselt ja pikaealisuselt ületab kaltsium kõiki teisi levinumaid ainevorme.

41:6.2 (461.6) Calcium is, in fact, the chief element of the matter-permeation of space throughout Orvonton. Our whole superuniverse is sprinkled with minutely pulverized stone. Stone is literally the basic building matter for the planets and spheres of space. The cosmic cloud, the great space blanket, consists for the most part of the modified atoms of calcium. The stone atom is one of the most prevalent and persistent of the elements. It not only endures solar ionization — splitting — but persists in an associative identity even after it has been battered by the destructive X rays and shattered by the high solar temperatures. Calcium possesses an individuality and a longevity excelling all of the more common forms of matter.

Nagu teie füüsikud on õigesti oletanud, sõidavad need moonutatud päikesekaltsiumi jäägid sõna otseses mõttes valguskiirte peal igasuguste vahemaade taha ning see hõlbustab tohutult nende laia levikut üle kogu kosmose. Ka naatriumi aatom on teatud modifikatsioonides võimeline valguse ja energiaga kaasa liikuma. Kaltsiumi sangaritegu on seda tähelepanuväärsem, et selle elemendi mass on naatriumi omast peaaegu kaks korda suurem. Kohalik ruum on täis kaltsiumi just seepärast, et kaltsium pääseb Päikese fotosfäärist modifitseerunud kujul välja otse väljuvate päikesekiirte „turjal”. Kõigist Päikese elementidest õnnestub kaltsiumil, vaatamata oma suhteliselt suurele massile — sisaldab ta ju kahtkümmet tiirlevat elektroni —, kõige edukamalt pääseda Päikese sisemusest välisruumi. Sellega on seletatav, miks Päikest katab 9600 kilomeetri paksune kaltsiumikiht — gaasiline kivikiht — ja seda vaatamata asjaolule, et pinna alla jääb üheksateist kergemat elementi ja arvukalt raskemaid.

41:6.3 (462.1) As your physicists have suspected, these mutilated remnants of solar calcium literally ride the light beams for varied distances, and thus their widespread dissemination throughout space is tremendously facilitated. The sodium atom, under certain modifications, is also capable of light and energy locomotion. The calcium feat is all the more remarkable since this element has almost twice the mass of sodium. Local space-permeation by calcium is due to the fact that it escapes from the solar photosphere, in modified form, by literally riding the outgoing sunbeams. Of all the solar elements, calcium, notwithstanding its comparative bulk — containing as it does twenty revolving electrons — is the most successful in escaping from the solar interior to the realms of space. This explains why there is a calcium layer, a gaseous stone surface, on the sun six thousand miles thick; and this despite the fact that nineteen lighter elements, and numerous heavier ones, are underneath.

Kaltsium on Päikese temperatuuridel aktiivne ja mitmekülgne element. Tema aatomi kahel välisel elektroniorbiidil on kaks vilgast ja lõdvalt seotud elektroni, mis on teineteisele väga lähedal. Aatomite võitluse algul kaotab kaltsium algul kõige välimise elektroni, seejärel hakkab ta üheksateistkümnendat elektroni üheksateistkümnenda ja kahekümnenda orbiidi vahel meisterlikult edasi-tagasi lennutama. Heites seda üheksateistkümnendat elektroni tema enda orbiidi ja kadunud seltsilise orbiidi vahel edasi-tagasi enam kui kakskümmend viis tuhat korda sekundis, võib muundunud kiviaatom osaliselt gravitatsiooni trotsida ja sõita edukalt päikesekiirte, väljuvate valgus- ja energiakiirte peal vabadusse seiklema. Kaltsiumiaatom liigub edasi nõkshaaval, haarates päikesekiirt ja lastes selle taas vabaks umbes kakskümmend viis tuhat korda igas sekundis. Ja seepärast ongi kivi kosmosemaailmade põhikomponent. Kaltsium on kõige osavam päikesevanglast põgeneja.

41:6.4 (462.2) Calcium is an active and versatile element at solar temperatures. The stone atom has two agile and loosely attached electrons in the two outer electronic circuits, which are very close together. Early in the atomic struggle it loses its outer electron; whereupon it engages in a masterful act of juggling the nineteenth electron back and forth between the nineteenth and twentieth circuits of electronic revolution. By tossing this nineteenth electron back and forth between its own orbit and that of its lost companion more than twenty-five thousand times a second, a mutilated stone atom is able partially to defy gravity and thus successfully to ride the emerging streams of light and energy, the sunbeams, to liberty and adventure. This calcium atom moves outward by alternate jerks of forward propulsion, grasping and letting go the sunbeam about twenty-five thousand times each second. And this is why stone is the chief component of the worlds of space. Calcium is the most expert solar-prison escaper.

Akrobaadist kaltsiumielektroni väledust näitab asjaolu, et kui Päikese temperatuuri- ja röntgenikiirguse jõud paiskavad ta kõrgemale orbiidile, siis jääb ta sinna vaid umbes sekundi miljondikosaks; aga enne, kui aatomituuma elektri-gravitatsioonijõud ta vanale orbiidile tagasi tõmbab, jõuab ta teha miljon tiiru ümber tuuma.

41:6.5 (462.3) The agility of this acrobatic calcium electron is indicated by the fact that, when tossed by the temperature-X-ray solar forces to the circle of the higher orbit, it only remains in that orbit for about one one-millionth of a second; but before the electric-gravity power of the atomic nucleus pulls it back into its old orbit, it is able to complete one million revolutions about the atomic center.

Teie Päike on andnud ära tohutul hulgal kaltsiumi, kaotanud seda suurtes kogustes kramplike pursete ajal Päikesesüsteemi moodustumisel. Suur osa Päikese kaltsiumist sisaldub praegu Päikese väliskestas.

41:6.6 (462.4) Your sun has parted with an enormous quantity of its calcium, having lost tremendous amounts during the times of its convulsive eruptions in connection with the formation of the solar system. Much of the solar calcium is now in the outer crust of the sun.

Tuleks meeles pidada, et spektraalanalüüsid näitavad ainult Päikese pinna koostist. Päikese spektris on näiteks palju rauajooni, kuid raud ei ole Päikeses põhielement. See nähtus tuleneb peaaegu täielikult päikesepinna praegusest temperatuurist, mis on ligikaudu 3300 kraadi ja mis on raua spektri registreerimiseks väga soodne.

41:6.7 (462.5) It should be remembered that spectral analyses show only sun-surface compositions. For example: Solar spectra exhibit many iron lines, but iron is not the chief element in the sun. This phenomenon is almost wholly due to the present temperature of the sun’s surface, a little less than 6,000 degrees, this temperature being very favorable to the registry of the iron spectrum.

7. Päikeseenergia allikad

7. Sources of Solar Energy

Paljude päikeste, ka teie Päikese sisemine temperatuur on palju kõrgem, kui üldiselt arvatakse. Päikese sisemuses terveid aatomeid tegelikult ei ole, nad kõik on nii kõrgetele temperatuuridele omase intensiivse röntgenikiirtega pommitamise tagajärjel enam või vähem lagunenud. Olenemata sellest, missugused ainelised elemendid võivad ilmneda päikese väliskihtides, muudab hävitavate röntgenikiirte lagundav toime need sisemuses kõik väga sarnaseks. Röntgenikiirgus on suur atomaarse eksistentsi ühtlustaja.

41:7.1 (463.1) The internal temperature of many of the suns, even your own, is much higher than is commonly believed. In the interior of a sun practically no whole atoms exist; they are all more or less shattered by the intensive X-ray bombardment which is indigenous to such high temperatures. Regardless of what material elements may appear in the outer layers of a sun, those in the interior are rendered very similar by the dissociative action of the disruptive X rays. X ray is the great leveler of atomic existence.

Teie Päikese pinnatemperatuur on ligikaudu 3300 kraadi, kuid see tõuseb seespool kiiresti, kuni jõuab keskosas uskumatu väärtuseni — ligikaudu 19 400 000 kraadini. (Kõik need temperatuurid on teie Celsiuse skaala järgi.)

41:7.2 (463.2) The surface temperature of your sun is almost 6,000 degrees, but it rapidly increases as the interior is penetrated until it attains the unbelievable height of about 35,000,000 degrees in the central regions. (All of these temperatures refer to your Fahrenheit scale.)

Kõik need nähtused viitavad tohutule energiakulule, ja päikeseenergia allikad on tähtsuse järjekorras järgmised:

41:7.3 (463.3) All of these phenomena are indicative of enormous energy expenditure, and the sources of solar energy, named in the order of their importance, are:

1. aatomite ja lõpuks ka elektronide annihilatsioon;

41:7.4 (463.4) 1. Annihilation of atoms and, eventually, of electrons.

2. elementide muundumised, kaasa arvatud sellega vabanevate radioaktiivsete energiate rühm;

41:7.5 (463.5) 2. Transmutation of elements, including the radioactive group of energies thus liberated.

3. teatavate universaalsete kosmoseenergiate kuhjumine ja nende ülekanne;

41:7.6 (463.6) 3. The accumulation and transmission of certain universal space-energies.

4. kosmiline aine ja lakkamatult lõõskavatesse päikestesse sööstvad meteoorid;

41:7.7 (463.7) 4. Space matter and meteors which are incessantly diving into the blazing suns.

5. päikese kokkutõmbumine: päikese jahtumine ja järgnev kokkutõmbumine annab mõnikord rohkem energiat ja soojust kui kosmiline aine;

41:7.8 (463.8) 5. Solar contraction; the cooling and consequent contraction of a sun yields energy and heat sometimes greater than that supplied by space matter.

6. kõrgetel temperatuuridel muundab raskusjõu toime teatava ringlustesse lülitatud võimsuse kiirgusenergiateks;

41:7.9 (463.9) 6. Gravity action at high temperatures transforms certain circuitized power into radiative energies.

7. valgus ja muu aine, mis tõmmatakse pärast päikesest väljumist koos teiste päikesevälise päritoluga energiatega sellesse tagasi.

41:7.10 (463.10) 7. Recaptive light and other matter which are drawn back into the sun after having left it, together with other energies having extrasolar origin.

Päikesed on mähkunud kuumadest gaasidest koosnevasse reguleerivasse tekki (mõnikord on temperatuur selles miljoneid kraade), mis stabiliseerib soojuskadusid ja hoiab ka muul viisil ära soojuse hajumise tõttu tekkivaid ohtlikke kõikumisi. Päikese aktiivse elu jooksul jääb sisemuse 19 400 000-kraadine temperatuur peaaegu muutumatuks, kuigi välistemperatuur järjest langeb.

41:7.11 (463.11) There exists a regulating blanket of hot gases (sometimes millions of degrees in temperature) which envelops the suns, and which acts to stabilize heat loss and otherwise prevent hazardous fluctuations of heat dissipation. During the active life of a sun the internal temperature of 35,000,000 degrees remains about the same quite regardless of the progressive fall of the external temperature.

Püüdke kujutleda 19 400 000-kraadist kuumust koos teatavate gravitatsioonirõhkudega kui elektronide keemispunkti. Niisugusel rõhul ja temperatuuril lagunevad kõik aatomid elektronideks ja oma muudeks algkomponentideks; isegi elektronid ja teised ultimaatonite ühendused võivad laguneda, kuid ultimaatoneid päikesed lagundada ei suuda.

41:7.12 (463.12) You might try to visualize 35,000,000 degrees of heat, in association with certain gravity pressures, as the electronic boiling point. Under such pressure and at such temperature all atoms are degraded and broken up into their electronic and other ancestral components; even the electrons and other associations of ultimatons may be broken up, but the suns are not able to degrade the ultimatons.

Nende päikesetemperatuuride mõjul saavad ultimaatonid ja elektronid tohutu kiirenduse, vähemalt need elektronid, mis kirjeldatud tingimustes veel eksisteerivad. Te mõistate, mida kõrge temperatuur tähendab ultimaatonite ja elektronide tegevuse kiirendamisel, kui te mõtlete hetkeks sellele, et üks tavaline veetilk sisaldab üle miljardi triljoni aatomi. Selles tilgas sisaldub energia, mida kulutab rohkem kui sajahobujõulise võimsusega seade kaheaastase pideva töö jooksul. Praegu teie Päikesesüsteemi Päikese poolt igas sekundis kiiratavast kogusoojusest piisaks Urantia kõigi ookeanide vee keemaajamiseks vaid ühe sekundiga.

41:7.13 (463.13) These solar temperatures operate to enormously speed up the ultimatons and the electrons, at least such of the latter as continue to maintain their existence under these conditions. You will realize what high temperature means by way of the acceleration of ultimatonic and electronic activities when you pause to consider that one drop of ordinary water contains over one billion trillions of atoms. This is the energy of more than one hundred horsepower exerted continuously for two years. The total heat now given out by the solar system sun each second is sufficient to boil all the water in all the oceans on Urantia in just one second of time.

Igavesti võivad särama jääda ainult need päikesed, mis tegutsevad otseselt universumienergia põhivoolude kanalites. Need hõõguvad päikesed lõõmavad lõputult edasi, sest nad saavad oma ainekadusid täiendada kosmoseenergiast ja muust analoogilisest ringlevast energiast. Kuid neist taaslaadimise peakanalitest kaugele jäävad päikesed on määratud energiast tühjenema — järk-järgult jahtuma ja lõpuks läbi põlema.

41:7.14 (464.1) Only those suns which function in the direct channels of the main streams of universe energy can shine on forever. Such solar furnaces blaze on indefinitely, being able to replenish their material losses by the intake of space-force and analogous circulating energy. But stars far removed from these chief channels of recharging are destined to undergo energy depletion — gradually cool off and eventually burn out.

Neid surnud või surevaid päikesi võib noorendada kokkupõrkel saadav löök või siis saab neid taas laadida teatavate mittehelendavate kosmosesaartega või lähedal asuvate väiksemate päikeste või süsteemide gravitatsiooni arvel. Enamik surnud päikesi teeb kirjeldatud või muudel arenguviisidel läbi taaselustumise. Need, mis jäävad uuesti laadimata, on määratud hävima massiplahvatuse läbi, kui gravitatsioonist põhjustatud aine tihenemine saavutab energiarõhu, mis on ultimaatonite tihenemise kriitiline piir. Need kaduvad päikesed lähetavad seega energiat selle kõige haruldasemas vormis, mis sobib imeliselt varustama energiaga teisi, soodsamalt paiknevaid päikesi.

41:7.15 (464.2) Such dead or dying suns can be rejuvenated by collisional impact or can be recharged by certain nonluminous energy islands of space or through gravity-robbery of near-by smaller suns or systems. The majority of dead suns will experience revivification by these or other evolutionary techniques. Those which are not thus eventually recharged are destined to undergo disruption by mass explosion when the gravity condensation attains the critical level of ultimatonic condensation of energy pressure. Such disappearing suns thus become energy of the rarest form, admirably adapted to energize other more favorably situated suns.

8. Päikeseenergia reaktsioonid

8. Solar-Energy Reactions

Kosmoseenergia kanalitega ühendatud päikestes vabaneb päikeseenergia mitmesuguste keeruliste tuumareaktsioonide ahela kaudu, millest kõige tavalisem on vesiniku-süsiniku-heeliumi reaktsioon. Selles muundumises toimib süsinik energiakatalüsaatorina, sest vesinikku heeliumiks muundav protsess ei muuda süsinikku tegelikult mitte mingil viisil. Teatavates tingimustes kõrgel temperatuuril tungib vesinik läbi süsiniku tuuma. Et süsinik ei saa kinni hoida rohkem kui nelja prootonit, hakkab ta küllastusastmeni jõudes samapalju prootoneid kiirgama, kui tuleb uusi. Selles reaktsioonis saavad sisenevatest vesinikuosakestest välja tulles heeliumiaatomid.

41:8.1 (464.3) In those suns which are encircuited in the space-energy channels, solar energy is liberated by various complex nuclear-reaction chains, the most common of which is the hydrogen-carbon-helium reaction. In this metamorphosis, carbon acts as an energy catalyst since it is in no way actually changed by this process of converting hydrogen into helium. Under certain conditions of high temperature the hydrogen penetrates the carbon nuclei. Since the carbon cannot hold more than four such protons, when this saturation state is attained, it begins to emit protons as fast as new ones arrive. In this reaction the ingoing hydrogen particles come forth as a helium atom.

Vesinikusisalduse vähenemine suurendab päikese heledust. Lõpuni põlevates päikestes saavutab heledus maksimumi vesiniku ammendumisel. Pärast seda piiri säilib heledus tänu gravitatsioonist põhjustatud kokkutõmbumisele. Niisugune täht muutub lõpuks niinimetatud valgeks kääbuseks, äärmuseni tihenenud keraks.

41:8.2 (464.4) Reduction of hydrogen content increases the luminosity of a sun. In the suns destined to burn out, the height of luminosity is attained at the point of hydrogen exhaustion. Subsequent to this point, brilliance is maintained by the resultant process of gravity contraction. Eventually, such a star will become a so-called white dwarf, a highly condensed sphere.

Kui suurtes päikestes — väikestes rõngasududes — on vesinik ammendunud ja gravitatsiooniline kokkutõmbumine alanud ning kui see taevakeha ei ole piisavalt läbipaistmatu, et säiliks välimisi gaasipiirkondi toetav rõhk, vajub see päike äkki kokku. Gravitatsioonilis-elektrilised muutused tekitavad suurel hulgal pisikesi elektripotentsiaalita osakesi, mis pääsevad päikese sisemusest kergesti välja, põhjustades hiiglasliku päikese kokkulangemise mõne päeva jooksul. Andromeeda udu hiiglasliku noova kokkuvarisemise umbes viiskümmend aastat tagasi põhjustas just niisugune „paoosakeste” põgenemine. See tohutu täht varises kokku Urantia aja järgi neljakümne minutiga.

41:8.3 (464.5) In large suns — small circular nebulae — when hydrogen is exhausted and gravity contraction ensues, if such a body is not sufficiently opaque to retain the internal pressure of support for the outer gas regions, then a sudden collapse occurs. The gravity-electric changes give origin to vast quantities of tiny particles devoid of electric potential, and such particles readily escape from the solar interior, thus bringing about the collapse of a gigantic sun within a few days. It was such an emigration of these “runaway particles” that occasioned the collapse of the giant nova of the Andromeda nebula about fifty years ago. This vast stellar body collapsed in forty minutes of Urantia time.

Tavaliselt jääb see tohutu väljatunginud ainekogus suurte udugaasipilvedena jahtuva päikese ülejäänud osa lähedusse. Sellega on seletatav ka paljude korrapäratute udude päritolu, näiteks Vähi udu tekkis umbes üheksasada aastat tagasi ning selles on praegugi veel näha emasfäär kui üksildane täht korrapäratu udumassi keskme lähedal.

41:8.4 (464.6) As a rule, the vast extrusion of matter continues to exist about the residual cooling sun as extensive clouds of nebular gases. And all this explains the origin of many types of irregular nebulae, such as the Crab nebula, which had its origin about nine hundred years ago, and which still exhibits the mother sphere as a lone star near the center of this irregular nebular mass.

9. Päikese stabiilsus

9. Sun Stability

Suuremad päikesed hoiavad oma elektrone nii tugeva gravitatsiooniga kinni, et valgus pääseb välja vaid võimsate röntgenikiirte abiga. Need abistavad kiired tungivad läbi kogu kosmose ning aitavad säilitada energia ultimaatonlikke põhiühendusi. Päikese algusaegade suured energiakaod pärast maksimumtemperatuuri saavutamist — ligikaudu 19 400 000 kraadi — ei tulene mitte niivõrd valguse kiirgumisest kui ultimaatonlikust lekkest. Ultimaatonite energiad pääsevad kosmosesse ja hakkavad seal osalema elektronide ühendamises ja energia materialiseerimises, see on päikese noorusaegade tõeline energiatorm.

41:9.1 (465.1) The larger suns maintain such a gravity control over their electrons that light escapes only with the aid of the powerful X rays. These helper rays penetrate all space and are concerned in the maintenance of the basic ultimatonic associations of energy. The great energy losses in the early days of a sun, subsequent to its attainment of maximum temperature — upwards of 35,000,000 degrees — are not so much due to light escape as to ultimatonic leakage. These ultimaton energies escape out into space, to engage in the adventure of electronic association and energy materialization, as a veritable energy blast during adolescent solar times.

Aatomid ja elektronid alluvad gravitatsioonile. Ultimaatonid ei allu kohalikule gravitatsioonile, ainelise külgetõmbe vastastikusele mõjule, kuid nad on täiesti kuulekad absoluutsele ehk Paradiisi gravitatsioonile, universumite universumi universaalse ja igavese ringi liikumissuunale ja tiirlemisele. Ultimaatonlik energia ei kuuletu lähemal või kaugemal paiknevate ainemasside lineaarsele ehk otsesele gravitatsioonitõmbele, kuid see tiirleb alati kaugele ulatuva loodu suurt ellipsit mööda.

41:9.2 (465.2) Atoms and electrons are subject to gravity. The ultimatons are not subject to local gravity, the interplay of material attraction, but they are fully obedient to absolute or Paradise gravity, to the trend, the swing, of the universal and eternal circle of the universe of universes. Ultimatonic energy does not obey the linear or direct gravity attraction of near-by or remote material masses, but it does ever swing true to the circuit of the great ellipse of the far-flung creation.

Teie enda keskne Päike kiirgab peaaegu sada miljardit tonni tegelikku ainet aastas, hiiglaslikud päikesed aga kaotavad oma kasvu algul, esimese miljardi aasta jooksul ainet vapustaval määral. Päikese elu stabiliseerub pärast sisetemperatuuri tõusu maksimumini, mil hakkab eralduma aatomisisene energia. Ja just selles kriitilises punktis kalduvad suuremad päikesed kramplikult pulseeruma.

41:9.3 (465.3) Your own solar center radiates almost one hundred billion tons of actual matter annually, while the giant suns lose matter at a prodigious rate during their earlier growth, the first billion years. A sun’s life becomes stable after the maximum of internal temperature is reached, and the subatomic energies begin to be released. And it is just at this critical point that the larger suns are given to convulsive pulsations.

Päikese stabiilsus sõltub täielikult gravitatsiooni ja soojuse vahelise võitluse tasakaalust — tohututest rõhkudest, mida tasakaalustavad kujuteldamatult kõrged temperatuurid. Päikese sisegaaside elastsus toetab mitmesugusest ainest koosnevaid välimisi kihte, ja kui gravitatsioon on soojusega tasakaalus, võrdub välimiste ainete kaal täpselt alumiste ja sisemiste gaaside temperatuurirõhuga. Paljudes nooremates tähtedes põhjustab jätkuv gravitatsiooniline tihenemine sisemuse temperatuuri edasise tõusu. Sisetemperatuuri tõustes aga muutub üligaaside tuulte sisemine röntgenikiirguse rõhk nii kõrgeks, et päike hakkab gravitatsiooni ja soojuse vahelise tasakaalu taastamiseks oma välimisi kihte kesktõukejõu mõjul kosmosesse paiskama.

41:9.4 (465.4) Sun stability is wholly dependent on the equilibrium between gravity-heat contention — tremendous pressures counterbalanced by unimagined temperatures. The interior gas elasticity of the suns upholds the overlying layers of varied materials, and when gravity and heat are in equilibrium, the weight of the outer materials exactly equals the temperature pressure of the underlying and interior gases. In many of the younger stars continued gravity condensation produces ever-heightening internal temperatures, and as internal heat increases, the interior X-ray pressure of supergas winds becomes so great that, in connection with the centrifugal motion, a sun begins to throw its exterior layers off into space, thus redressing the imbalance between gravity and heat.

Teie Päike on juba ammu saavutanud suhtelise tasakaalu paisumis- ja kokkutõmbumistsüklite vahel, mis noorematel tähtedel põhjustavad hiiglaslikke pulsatsioone. Teie Päike saab peagi kuus miljardit aastat vanaks. Ta läbib praegu oma kõige ökonoomsemat perioodi. Praeguse efektiivsusega särab ta veel rohkem kui kakskümmend viis miljardit aastat. Tõenäoliselt tuleb tal ka osaline efektiivsuse langusperiood, mis on niisama pikk kui tema noorusaeg ja stabiilne periood kokku.

41:9.5 (465.5) Your own sun has long since attained relative equilibrium between its expansion and contraction cycles, those disturbances which produce the gigantic pulsations of many of the younger stars. Your sun is now passing out of its six billionth year. At the present time it is functioning through the period of greatest economy. It will shine on as of present efficiency for more than twenty-five billion years. It will probably experience a partially efficient period of decline as long as the combined periods of its youth and stabilized function.

10. Asustatud maailmade päritolu

10. Origin of Inhabited Worlds

Mõned muutlikud tähed, mis on maksimaalse pulseerimise staadiumis või selleni jõudmas, tekitavad praegu allsüsteeme, millest paljud kujunevad lõppkokkuvõttes teie enda Päikese ja selle ümber tiirlevate planeetide sarnaseks. Teie Päike oli just niisuguses võimsa pulseerimise seisundis, kui tema lähedale jõudis massiivne Angona süsteem ja Päikese välispinnalt hakkas lausa ojadena — pideva vooluna — eralduma ainet. Protsess jätkus üha suurema ägedusega kuni taevakehade maksimaalse lähenemiseni, mil jõuti Päikese koospüsimise piirini ning Päikesest purskus välja tohutu ainekogus, teie Päikesesüsteemi esivanem. Samasugustes oludes võib ligitõmbava taevakeha maksimaalne lähenemine tõmmata mõnikord ära terved planeedid, isegi neljandiku või kolmandiku päikesest. Nendest suurtest pursetest moodustuvad teatavad iseäralikud pilvedesse mähkunud maailmad, sfäärid, mis on üsna sarnased Jupiteri ja Saturniga.

41:10.1 (465.6) Some of the variable stars, in or near the state of maximum pulsation, are in process of giving origin to subsidiary systems, many of which will eventually be much like your own sun and its revolving planets. Your sun was in just such a state of mighty pulsation when the massive Angona system swung into near approach, and the outer surface of the sun began to erupt veritable streams — continuous sheets — of matter. This kept up with ever-increasing violence until nearest apposition, when the limits of solar cohesion were reached and a vast pinnacle of matter, the ancestor of the solar system, was disgorged. In similar circumstances the closest approach of the attracting body sometimes draws off whole planets, even a quarter or third of a sun. These major extrusions form certain peculiar cloud-bound types of worlds, spheres much like Jupiter and Saturn.

Enamik päikesesüsteeme on aga hoopis teistsuguse päritoluga kui teie oma ning see kehtib isegi nende kohta, mis tekkisid gravitatsiooniloodete mõjul. Ent kuidas maailm ka poleks moodustunud, kujundab gravitatsioon alati sellest päikesesüsteemi tüüpi loodu, see tähendab, keskse päikese või tumeda saare koos planeetide, nende kaaslaste, kuude ja meteooridega.

41:10.2 (466.1) The majority of solar systems, however, had an origin entirely different from yours, and this is true even of those which were produced by gravity-tidal technique. But no matter what technique of world building obtains, gravity always produces the solar system type of creation; that is, a central sun or dark island with planets, satellites, subsatellites, and meteors.

Üksikmaailmade füüsilise oleku individuaalsed aspektid on suures osas määratud tekkeviisiga, astronoomilise asendiga ja füüsilise keskkonnaga. Tähtsad tegurid on ka vanus, suurus, pöörlemiskiirus ja läbi kosmose liikumise kiirus. Kuid gaaside kokkutõmbumisega või tahke aine lisandumisega tekkinud maailmadele on iseloomulikud mäestikud, ja kui need maailmad ei ole liiga väikesed, siis nende varase eluea jooksul ka vesi ja õhk. Sulaolekus taevakehadest lahtirebenenud või kokkupõrkamisel tekkinud maailmad on mõnikord ilma ulatuslike mäeaheliketa.

41:10.3 (466.2) The physical aspects of the individual worlds are largely determined by mode of origin, astronomical situation, and physical environment. Age, size, rate of revolution, and velocity through space are also determining factors. Both the gas-contraction and the solid-accretion worlds are characterized by mountains and, during their earlier life, when not too small, by water and air. The molten-split and collisional worlds are sometimes without extensive mountain ranges.

Kõigi nende uute maailmade varasematel ajastutel on sageli maavärinaid ning neid kõiki iseloomustavad suured füüsilised vapustused. See kehtib eriti gaaside kokkutõmbumisest tekkinud sfääride kohta, maailmade kohta, mis on sündinud mõne üksikpäikese varase tihenemise ja kokkutõmbumise järel mahajäetud tohututest udurõngastest. Kahese päritoluga planeedid nagu Urantia teevad läbi vähem ägeda ja tormilise noorusea. Kuid teie maailm on siiski kogenud varast võimsate murrangute faasi, mida iseloomustasid vulkaanipursked, maavärinad, üleujutused ja kohutavad tormid.

41:10.4 (466.3) During the earlier ages of all these new worlds, earthquakes are frequent, and they are all characterized by great physical disturbances; especially is this true of the gas-contraction spheres, the worlds born of the immense nebular rings which are left behind in the wake of the early condensation and contraction of certain individual suns. Planets having a dual origin like Urantia pass through a less violent and stormy youthful career. Even so, your world experienced an early phase of mighty upheavals, characterized by volcanoes, earthquakes, floods, and terrific storms.

Urantia asub Satania äärel suhteliselt eraldi, teie Päikesesüsteem (välja arvatud üks erand) aga kõige kaugemal Jerusemist. Kuid Satania ise on Norlatiadeki eelviimane süsteem ning see tähtkuju läbib praegu Nebadoni välimist äärt. Te olite tõepoolest kogu loodu kõige tähtsusetumaid planeete, kuni Miikaeli annetumine tõstis teie planeedi auseisusesse ja tekitas selle vastu universumis suure huvi. Mõnikord saab viimane esimeseks ja kõige tähtsusetum tõesti suurimaks.

41:10.5 (466.4) Urantia is comparatively isolated on the outskirts of Satania, your solar system, with one exception, being the farthest removed from Jerusem, while Satania itself is next to the outermost system of Norlatiadek, and this constellation is now traversing the outer fringe of Nebadon. You were truly among the least of all creation until Michael’s bestowal elevated your planet to a position of honor and great universe interest. Sometimes the last is first, while truly the least becomes greatest.

[Esitanud Peaingel koostöös Nebadoni Võimsuskeskuste Ülemaga.]

41:10.6 (466.5) [Presented by an Archangel in collaboration with the Chief of Nebadon Power Centers.]





Back to Top