URANTIA RAAMAT - 1. Kiri. Kõikne Isa

(UF-EST-001-2010-1)

URANTIA RAAMAT   

I OSA: Keskne Universum ja Superuniversumid



1. Kiri. Kõikne Isa

Paper 1 : The Universal Father

KÕIKNE Isa on kõige loodu Jumal, kõikide asjade ja olendite Esimene Allikas ja Kese. Mõelge Jumalast kõigepealt kui loojast, siis kui juhtijast ja viimaks kui lõpmatust alalhoidjast. Inimkonnale hakkas selguma tõde Kõikse Isa kohta siis, kui prohvet lausus: „Sina, Jumal, oled ainus — mitte kedagi ei ole sinu kõrval! Sina oled loonud taeva, taevaste taeva ja kõik, mis selle peal on; sina hoiad ja juhid neid. Sinu Pojad tegid universumid. Sa riietad end valgusega nagu rüüga, sa tõmbad taevad laiali nagu vaiba.” Vaid arusaam Kõiksest Isast — ühestainsast Jumalast paljude jumalate asemel — võimaldas surelikul inimesel aduda Isa kui jumalikku loojat ja lõpmatut juhtijat.

1:0.1 (21.1) THE Universal Father is the God of all creation, the First Source and Center of all things and beings. First think of God as a creator, then as a controller, and lastly as an infinite upholder. The truth about the Universal Father had begun to dawn upon mankind when the prophet said: “You, God, are alone; there is none beside you. You have created the heaven and the heaven of heavens, with all their hosts; you preserve and control them. By the Sons of God were the universes made. The Creator covers himself with light as with a garment and stretches out the heavens as a curtain.” Only the concept of the Universal Father — one God in the place of many gods — enabled mortal man to comprehend the Father as divine creator and infinite controller.

Kõik planeedisüsteemide müriaadid loodi selleks, et neid lõpuks asustaksid paljud erinevad mõistuslikud olendid, kes suudavad tunda Jumalat, võtta vastu jumalikku armastust ning ka ise Jumalat armastada. Universumite universum on Jumala looming ja erinevate loodud-olendite eluase. „Jumal lõi taevad ja moodustas maa — ta rajas universumid ja ei loonud seda maailma ilmaaegu, vaid on valmistanud, et seal elataks.”

1:0.2 (21.2) The myriads of planetary systems were all made to be eventually inhabited by many different types of intelligent creatures, beings who could know God, receive the divine affection, and love him in return. The universe of universes is the work of God and the dwelling place of his diverse creatures. “God created the heavens and formed the earth; he established the universe and created this world not in vain; he formed it to be inhabited.”

Kõik valgustatud maailmad tunnevad ja palveldavad Kõikset Isa, kõige loodu igavest loojat ja lõpmatut alalhoidjat. Loendamatute universumite tahteolendid on asunud pikale-pikale teele Paradiisi, võtnud ette igavesti kestva ja pingutava, kuid köitva avastusretke, et jõuda Jumal-Isani. Aja laste transtsendentne eesmärk on leida igavene Jumal, mõista jumalikku olemust, tunda Kõikset Isa. Jumalat tundvatel olenditel on vaid üks ülim püüe, üksainus kõikevõitev ihalus: saada oma sfääris temataoliseks, niisuguseks, nagu on tema oma paradiislikus isikutäiuses ja oma õiglase ülimuslikkuse kõikses sfääris. Igavikus elav Kõikne Isa on andnud ülima käsu: „Teie olge täiuslikud, nõnda nagu mina olen täiuslik.” Armastuse ja halastusega on Paradiisi sõnumitoojad kandnud seda jumalikku üleskutset läbi ajastute ja universumite isegi nii madalate loomset päritolu loodud-olenditeni, nagu on Urantia inimrassid.

1:0.3 (21.3) The enlightened worlds all recognize and worship the Universal Father, the eternal maker and infinite upholder of all creation. The will creatures of universe upon universe have embarked upon the long, long Paradise journey, the fascinating struggle of the eternal adventure of attaining God the Father. The transcendent goal of the children of time is to find the eternal God, to comprehend the divine nature, to recognize the Universal Father. God-knowing creatures have only one supreme ambition, just one consuming desire, and that is to become, as they are in their spheres, like him as he is in his Paradise perfection of personality and in his universal sphere of righteous supremacy. From the Universal Father who inhabits eternity there has gone forth the supreme mandate, “Be you perfect, even as I am perfect.” In love and mercy the messengers of Paradise have carried this divine exhortation down through the ages and out through the universes, even to such lowly animal-origin creatures as the human races of Urantia.

See suurejooneline ja kõikehaarav käsk püüelda jumaliku täiuse poole on täiusliku Jumala loodud edasipürgivate olendite esmane ülesanne ning selle täitmine peaks olema ka nende ülim soov. See võimalus saavutada jumalikku täiust on kõigi inimeste igavese vaimse progressi lõplik ja kindel eesmärk.

1:0.4 (22.1) This magnificent and universal injunction to strive for the attainment of the perfection of divinity is the first duty, and should be the highest ambition, of all the struggling creature creation of the God of perfection. This possibility of the attainment of divine perfection is the final and certain destiny of all man’s eternal spiritual progress.

Urantia surelikel pole erilist lootust saada täiuslikuks selle sõna lõpmatus tähenduses, kuid oma teed alustavatel ränduritel, nagu seda on selle planeedi inimesed, on täiesti võimalik jõuda lõpmatu Jumala poolt surelikule inimesele seatud taevase ja jumaliku eesmärgini. Kui nad selle eesmärgi saavutavad, on nad kõiges, mis puudutab eneseteostust ja meele arendamist, oma jumaliku täiuse sfääris niisama täiuslikud, kui seda on Jumal ise oma lõpmatuse ja igaviku sfääris. Säärane täius ei tarvitse olla ei kõikne ainelises mõttes ega intellektuaalselt kõikehõlmav ja lõplik vaimse kogemuse tasandil, kuid see on lõplik ja täielik tahte jumalikkuse, isiksuse motivatsiooni täiuslikkuse ning jumalateadvuse kõikides määratletud aspektides.

1:0.5 (21.2) Urantia mortals can hardly hope to be perfect in the infinite sense, but it is entirely possible for human beings, starting out as they do on this planet, to attain the supernal and divine goal which the infinite God has set for mortal man; and when they do achieve this destiny, they will, in all that pertains to self-realization and mind attainment, be just as replete in their sphere of divine perfection as God himself is in his sphere of infinity and eternity. Such perfection may not be universal in the material sense, unlimited in intellectual grasp, or final in spiritual experience, but it is final and complete in all finite aspects of divinity of will, perfection of personality motivation, and God-consciousness.

See on jumaliku käsu „Teie olge täiuslikud, nõnda nagu mina olen täiuslik” tõeline tähendus. See käsk virgutab surelikku inimest aina edasi minema ja kutsub teda ikka sissepoole selles pikas ja köitvas jõupingutuses saavutada üha kõrgemaid ja kõrgemaid vaimseid väärtusi ning universumi tõelisi tähendustasandeid. See grandioosne universumite Jumala otsing on kõikide aja ja ruumi maailmade asukate ülim avastusretk.

1:0.6 (22.3) This is the true meaning of that divine command, “Be you perfect, even as I am perfect,” which ever urges mortal man onward and beckons him inward in that long and fascinating struggle for the attainment of higher and higher levels of spiritual values and true universe meanings. This sublime search for the God of universes is the supreme adventure of the inhabitants of all the worlds of time and space.

1. Isa nimi

1. The Father’s Name

Kõikidest nimedest, mille all universumites Jumal-Isa tuntakse, kohtab kõige sagedamini neid, mis määratlevad teda kui Esimest Allikat ja Universumi Keset. Esimest Isa nimetatakse eri universumites ning ühe ja sellesama universumi eri sektorites mitmete nimedega. Nimed, mida loodud-olend annab Loojale, sõltuvad suuresti sellest, missugune on loodud-olendi arusaam Loojast. Esimene Allikas ja Universumi Kese pole end iial avaldanud nime kaudu, vaid ikka ja alati oma loomuse kaudu. Kui usume, et oleme selle Looja lapsed, on täiesti loomulik, et me teda lõpuks Isaks kutsume. Ent see on meie enda valitud nimi ning tuleneb sellest, et me tunnistame oma isiklikku suhet Esimese Allika ja Keskmega.

1:1.1 (22.4) Of all the names by which God the Father is known throughout the universes, those which designate him as the First Source and the Universe Center are most often encountered. The First Father is known by various names in different universes and in different sectors of the same universe. The names which the creature assigns to the Creator are much dependent on the creature’s concept of the Creator. The First Source and Universe Center has never revealed himself by name, only by nature. If we believe that we are the children of this Creator, it is only natural that we should eventually call him Father. But this is the name of our own choosing, and it grows out of the recognition of our personal relationship with the First Source and Center.

Kõikne Isa ei suru universumite tahtelistele intellektiolenditele mitte kunagi peale ühtki kohustuslikku tunnistamise, formaalse palveldamise või orjaliku teenimise vormi. Aja ja ruumi maailmade arenevad asukad peavad ise oma südames ta ära tundma, teda armastama ja vabatahtlikult palveldama. Looja keeldub sundimast ja alistamast oma aineliste olendite vaba vaimset tahet. Oma tahte armastav pühendamine Isa tahte täitmisele on inimese parim kink Jumalale; tegelikult on säärane tahte pühendamine inimese ainuvõimalik eheda väärtusega kink Paradiisi-Isale. Inimene elab, liigub ja on olemas Jumalas; peale niisuguse valiku Isa tahtele alluda ei leidu mitte midagi, mida inimene saaks Jumalale anda, ja universumite tahteliste intellektiolendite sellised otsused on tolle tõelise palveldamise reaalsus, mis on nii meeltmööda Looja-Isa armastusest kantud loomusele.

1:1.2 (22.5) The Universal Father never imposes any form of arbitrary recognition, formal worship, or slavish service upon the intelligent will creatures of the universes. The evolutionary inhabitants of the worlds of time and space must of themselves — in their own hearts — recognize, love, and voluntarily worship him. The Creator refuses to coerce or compel the submission of the spiritual free wills of his material creatures. The affectionate dedication of the human will to the doing of the Father’s will is man’s choicest gift to God; in fact, such a consecration of creature will constitutes man’s only possible gift of true value to the Paradise Father. In God, man lives, moves, and has his being; there is nothing which man can give to God except this choosing to abide by the Father’s will, and such decisions, effected by the intelligent will creatures of the universes, constitute the reality of that true worship which is so satisfying to the love-dominated nature of the Creator Father.

Kui olete kord saanud tõeliselt teadlikuks Jumalast, kui te olete tegelikult avastanud majesteetliku Looja ning hakanud kogema jumaliku juhtija pideva ja sisima kohaloleku teostumist, siis leiate vastavalt oma valgustatusele ning viisile ja meetodile, mille kaudu jumalikud Pojad Jumalat ilmutavad, Kõiksele Isale nime, mis kõige sobivamalt väljendab teie arusaama Esimesest Suurest Allikast ja Keskmest. Nõnda on Loojal eri maailmades ja mitmesugustes universumites palju nimesid, mis vaimselt seoselt tähendavad kõik ühte ja sedasama, kuid sõnades ja sümbolites väljendatuna peegeldab iga nimi seda austuse määra ja sügavust, mida selle maailma loodud-olendid oma südames tema vastu tunnevad.

1:1.3 (22.6) When you have once become truly God-conscious, after you really discover the majestic Creator and begin to experience the realization of the indwelling presence of the divine controller, then, in accordance with your enlightenment and in accordance with the manner and method by which the divine Sons reveal God, you will find a name for the Universal Father which will be adequately expressive of your concept of the First Great Source and Center. And so, on different worlds and in various universes, the Creator becomes known by numerous appellations, in spirit of relationship all meaning the same but, in words and symbols, each name standing for the degree, the depth, of his enthronement in the hearts of his creatures of any given realm.

Universumite universumi keskme lähedal tuntakse Kõikset Isa üldiselt nimede all, mille tähendust võib tõlgendada kui Esimest Allikat. Kaugemal kosmoses asuvates universumites tähendab Kõikse Isa märkimiseks kasutatav termin sagedamini Kõikset Keset. Veelgi kaugemal tähtedevahelises avaruses, samuti nagu teie kohaliku universumi keskuses, tuntakse teda Esimese Loova Allika ja Jumaliku Keskmena. Ühes lähedal asuvas tähtkujus kutsutakse Jumalat Universumite Isaks, teisal Igaveseks Alalhoidjaks, ida pool aga Jumalikuks Juhtijaks. Teda on nimetatud veel Valguste Isaks, Elu Kingiks ja Kõikvõimsaks.

1:1.4 (23.1) Near the center of the universe of universes, the Universal Father is generally known by names which may be regarded as meaning the First Source. Farther out in the universes of space, the terms employed to designate the Universal Father more often mean the Universal Center. Still farther out in the starry creation, he is known, as on the headquarters world of your local universe, as the First Creative Source and Divine Center. In one near-by constellation God is called the Father of Universes. In another, the Infinite Upholder, and to the east, the Divine Controller. He has also been designated the Father of Lights, the Gift of Life, and the All-powerful One.

Neis maailmades, kus mõni Paradiisi-Poeg on elanud oma annetumiselu, teatakse Jumalat üldiselt mingi sellise nime all, mis kätkeb isiklikku suhet, õrna armastust ja isalikku kiindumust. Teie tähtkuju keskuses räägitakse Jumalast kui Kõiksest Isast ning teie kohaliku asustatud süsteemi eri planeetidel tuntakse teda kui Isade Isa, Paradiisi-Isa, Havona-Isa ja Vaimset Isa. Need, kes tunnevad Jumalat Paradiisi-Poegade annetumisilmutuse kaudu, annavad lõpuks järele loodud-olendi ja tema Looja liigutavate suhete tundelisele võlule ja nimetavad Jumalat „meie Isaks”.

1:1.5 (23.2) On those worlds where a Paradise Son has lived a bestowal life, God is generally known by some name indicative of personal relationship, tender affection, and fatherly devotion. On your constellation headquarters God is referred to as the Universal Father, and on different planets in your local system of inhabited worlds he is variously known as the Father of Fathers, the Paradise Father, the Havona Father, and the Spirit Father. Those who know God through the revelations of the bestowals of the Paradise Sons, eventually yield to the sentimental appeal of the touching relationship of the creature-Creator association and refer to God as “our Father.”

Sugu omavate olenditega asustatud planeedil, maailmas, kus intellektiolendite südameist on lahutamatud vanemlikud tunded, muutub termin „Isa” igavese Jumala märkimisel eriti väljendusrikkaks ja sobivaks. Teie planeedil Urantial on ta kõige pare-mini tuntud ja kõige üldisemalt tunnustatud nime Jumal all. Nimi, mis te talle omistate, ei ole kuigi tähtis; oluline on see, et te tunneksite teda ja püüaksite olla temasarnased. Teie vanad prohvetid kutsusid teda õigusega „igaveseks Jumalaks” ja kõnelesid temast kui kellestki, kes „elab igavikus”.

1:1.6 (23.3) On a planet of sex creatures, in a world where the impulses of parental emotion are inherent in the hearts of its intelligent beings, the term Father becomes a very expressive and appropriate name for the eternal God. He is best known, most universally acknowledged, on your planet, Urantia, by the name God. The name he is given is of little importance; the significant thing is that you should know him and aspire to be like him. Your prophets of old truly called him “the everlasting God” and referred to him as the one who “inhabits eternity.”

2. Jumala reaalsus

2. The Reality of God

Jumal on vaimumaailma kõige põhilisem reaalsus, Jumal on meelesfääride tõeallikas, Jumal jätab ainelises maailmas varju kõik muu. Kõikide loodud intellektide jaoks on Jumal isiksus, universumite universumi jaoks on ta igavese reaalsuse Esimene Allikas ja Kese. Jumal ei sarnane ei inimese ega masinaga. Esimene Isa on kõikne vaim, igavene tõde, lõpmatu reaalsus ja isa-isiksus.

1:2.1 (23.4) God is primal reality in the spirit world; God is the source of truth in the mind spheres; God overshadows all throughout the material realms. To all created intelligences God is a personality, and to the universe of universes he is the First Source and Center of eternal reality. God is neither manlike nor machinelike. The First Father is universal spirit, eternal truth, infinite reality, and father personality.

Igavene Jumal on lõpmata palju rohkem kui idealiseeritud reaalsus või isikustatud universum. Jumal ei ole lihtsalt inimese ülim ihalus, sureliku otsingute objekt. Jumal pole ka pelk mõiste, õiglust esindav jõupotentsiaal. Kõikne Isa ei ole looduse sünonüüm ega isikustunud loodusseadus. Jumal on transtsendentne tõelisus, mitte lihtsalt inimese tavaarusaam ülimatest väärtustest. Jumal ei ole kõige vaimselt olulise psühholoogiline koondumispunkt, ka pole ta „inimese õilsaim looming”. Inimeste arvates võib Jumal olla ükskõik missugune neist käsitustest või siis kõik need koos, kuid ta on enamat. Ta on päästja ja armastav Isa kõikide jaoks, kes naudivad vaimset rahu maa peal ning ihkavad surmas kogeda isiksuse ellujäämist.

1:2.2 (23.5) The eternal God is infinitely more than reality idealized or the universe personalized. God is not simply the supreme desire of man, the mortal quest objectified. Neither is God merely a concept, the power-potential of righteousness. The Universal Father is not a synonym for nature, neither is he natural law personified. God is a transcendent reality, not merely man’s traditional concept of supreme values. God is not a psychological focalization of spiritual meanings, neither is he “the noblest work of man.” God may be any or all of these concepts in the minds of men, but he is more. He is a saving person and a loving Father to all who enjoy spiritual peace on earth, and who crave to experience personality survival in death.

Inimkogemuses näitab Jumala tegelikku olemasolu see, et inimese sisimas on olemas jumalik kohalolek, vaimne Järelevaataja, kes on saadetud Paradiisist elama inimese surelikku meelde, et ta abistaks seal igavesti ellujääva surematu hinge arengut. Niisuguse jumaliku Kohandaja olemasolu inimteadvuses näitavad kolm kogemuslikku ilmingut:

1:2.3 (24.1) The actuality of the existence of God is demonstrated in human experience by the indwelling of the divine presence, the spirit Monitor sent from Paradise to live in the mortal mind of man and there to assist in evolving the immortal soul of eternal survival. The presence of this divine Adjuster in the human mind is disclosed by three experiential phenomena:

1. intellektuaalne suutlikkus Jumalat tunda — teadlikkus Jumalast;

1:2.4 (24.2) 1. The intellectual capacity for knowing God — God-consciousness.

2. vaimne soov Jumalat leida — jumalaotsimine;

1:2.5 (24.3) 2. The spiritual urge to find God — God-seeking.

3. isiklik ihalus olla nagu Jumal — kogu südamest tulev soov täita Isa tahet.

1:2.6 (24.4) 3. The personality craving to be like God — the wholehearted desire to do the Father’s will.

Jumala eksistentsi ei saa eales tõestada ei teaduslik eksperiment ega puhtloogiline arutluskäik. Seda saab teha ainult inimkogemus, ent ometi on õige arusaam Jumala reaalsusest loogika seisukohalt arukas, filosoofia seisukohalt usutav, religiooni jaoks vältimatu ning isiksuse ellujäämislootuse seisukohalt asendamatu.

1:2.7 (24.5) The existence of God can never be proved by scientific experiment or by the pure reason of logical deduction. God can be realized only in the realms of human experience; nevertheless, the true concept of the reality of God is reasonable to logic, plausible to philosophy, essential to religion, and indispensable to any hope of personality survival.

Need, kes tunnevad Jumalat, on kogenud tema kohalolekut. Selliste Jumalat tundvate surelike isiklik kogemus Jumala olemasolust on ainus ümberlükkamatu tõend, mida üks inimolend võib teisele pakkuda. Jumala eksistentsi pole ühelgi moel võimalik tõestada, kui ei võeta arvesse sidet, mis ühendab inimmeelele omast jumalateadvust ja Mõttekohandajat, kes elab surelikus intellektis ja kelle inimene sai kingitusena kaasa Kõikselt Isalt.

1:2.8 (24.6) Those who know God have experienced the fact of his presence; such God-knowing mortals hold in their personal experience the only positive proof of the existence of the living God which one human being can offer to another. The existence of God is utterly beyond all possibility of demonstration except for the contact between the God-consciousness of the human mind and the God-presence of the Thought Adjuster that indwells the mortal intellect and is bestowed upon man as the free gift of the Universal Father.

Teoorias võite te mõelda Jumalast kui Loojast — ja ta on tõesti isiklikult loonud Paradiisi ja täiusliku keskse universumi —, ent kõik aja ja ruumi universumid on loonud ning korrastanud Loojate-Poegade Paradiisikorpused. Kõikne Isa pole isiklikult loonud kohalikku Nebadoni universumit; universum, milles teie elate, on tema Poja Miikaeli looming. Ehkki Isa ise ei loo isiklikult arenevaid universumeid, juhib ta siiski paljusid nendevahelisi üldisi seoseid ja nende mõningaid ainelise, mõistusliku ning vaimuenergia ilminguid. Jumal-Isa on isiklikult loonud Paradiisiuniversumi ning koos Igavese Pojaga kõik teised isikulised universumite loojad.

1:2.9 (24.7) In theory you may think of God as the Creator, and he is the personal creator of Paradise and the central universe of perfection, but the universes of time and space are all created and organized by the Paradise corps of the Creator Sons. The Universal Father is not the personal creator of the local universe of Nebadon; the universe in which you live is the creation of his Son Michael. Though the Father does not personally create the evolutionary universes, he does control them in many of their universal relationships and in certain of their manifestations of physical, mindal, and spiritual energies. God the Father is the personal creator of the Paradise universe and, in association with the Eternal Son, the creator of all other personal universe Creators.

Aineliste universumite universumi füüsilise juhtijana toimib Esimene Allikas ja Kese igavese Paradiisisaare algkujude järgi ning selle absoluutse gravitatsioonikeskme kaudu rakendab igavene Jumal kosmilist juhtimist füüsilisel tasandil ühtmoodi nii keskses universumis kui ka kogu universumite universumis. Meelena toimib Jumal Lõpmatu Vaimu Jumaluses, isiksusena avaldub Jumal Igavese Poja isikus ning Igavese Poja jumalalaste isikutes. See Esimese Allika ja Keskme suhe kooskõlastatud Paradiisi-Isikute ja Absoluutidega ei välista vähimalgi määral Kõikse Isa vahetut isiklikku tegevust kõiges loodus ja selle kõikidel tasanditel. Oma osadeks jagatud vaimu kohaloleku kaudu on Looja-Isa vahetus kontaktis oma loodud laste ja oma loodud universumitega.

1:2.10 (24.8) As a physical controller in the material universe of universes, the First Source and Center functions in the patterns of the eternal Isle of Paradise, and through this absolute gravity center the eternal God exercises cosmic overcontrol of the physical level equally in the central universe and throughout the universe of universes. As mind, God functions in the Deity of the Infinite Spirit; as spirit, God is manifest in the person of the Eternal Son and in the persons of the divine children of the Eternal Son. This interrelation of the First Source and Center with the co-ordinate Persons and Absolutes of Paradise does not in the least preclude the direct personal action of the Universal Father throughout all creation and on all levels thereof. Through the presence of his fragmentized spirit the Creator Father maintains immediate contact with his creature children and his created universes.

3. Jumal on kõikne vaim

3. God is a Universal Spirit

„Jumal on vaim.” Ta on kõikne vaimne kohalolek. Kõikne Isa on lõpmatu vaimne reaalsus, ta on „suveräänne, igavene, surematu, nähtamatu, ainuke tõeline Jumal”. Ehkki te olete „Jumala lapsed”, ei tohi te arvata, et Isa on oma vormilt ja kujult teiesarnane, kuna öeldud on, et te olete loodud „tema näo järgi” ja teis elavad Saladuslikud Järelevaatajad, kes on pärit tema igavese kohaloleku keskpunktist. Vaimolendid on reaalsed, kuigi inimese silm neid ei näe; nad ei ole lihast ja verest.

1:3.1 (25.1) “God is spirit.” He is a universal spiritual presence. The Universal Father is an infinite spiritual reality; he is “the sovereign, eternal, immortal, invisible, and only true God.” Even though you are “the offspring of God,” you ought not to think that the Father is like yourselves in form and physique because you are said to be created “in his image” — indwelt by Mystery Monitors dispatched from the central abode of his eternal presence. Spirit beings are real, notwithstanding they are invisible to human eyes; even though they have not flesh and blood.

Muistne prohvet ütles: „Vaata, ta läheb minust mööda, aga mina ei näe teda, ta käib üha, aga mina ei märka teda.” Me võime pidevalt näha Jumala kätetööd ning selgesti hoomata tema majesteetlike tegude ainelisi tunnusmärke, ent vaid harva saame silmata tema jumalikkuse nähtavat avaldumist; nähtamatuks jääb ka tema inimesse suunatud vaimu kohalolek.

1:3.2 (25.2) Said the seer of old: “Lo, he goes by me, and I see him not; he passes on also, but I perceive him not.” We may constantly observe the works of God, we may be highly conscious of the material evidences of his majestic conduct, but rarely may we gaze upon the visible manifestation of his divinity, not even to behold the presence of his delegated spirit of human indwelling.

Kõikne Isa ei ole nähtamatu mitte sellepärast, et ta end aineliselt piiratud ja nappide vaimsete võimetega alamate loodud-olendite eest peidab. Pigem on asi selles, et „Sa ei tohi näha mu palet, sest ükski inimene ei või mind näha ja jääda elama”. Ükski aineline inimene ei saa näha Vaimjumalat ja säilitada oma surelikku olemasolu. Alamatel vaimolenditel või ükskõik millistel ainelistel isiksustel on võimatu läheneda jumaliku isiksuse kohaloleku ülevusele ja vaimsele hiilgusele. Isa isiku kohaloleku vaimne sära on „valgus, millele ei saa ligineda ainuski surelik; valgus, mida ükski aineline olend ei ole näinud ega saagi näha”. Aga selleks, et tunda Jumalat usust kantud nägemise abil, mille annab vaimsustunud meel, pole vaja teda näha sureliku keha silmadega.

1:3.3 (25.3) The Universal Father is not invisible because he is hiding himself away from the lowly creatures of materialistic handicaps and limited spiritual endowments. The situation rather is: “You cannot see my face, for no mortal can see me and live.” No material man could behold the spirit God and preserve his mortal existence. The glory and the spiritual brilliance of the divine personality presence is impossible of approach by the lower groups of spirit beings or by any order of material personalities. The spiritual luminosity of the Father’s personal presence is a “light which no mortal man can approach; which no material creature has seen or can see.” But it is not necessary to see God with the eyes of the flesh in order to discern him by the faith-vision of the spiritualized mind.

Täies ulatuses jagab Kõikse Isa vaimolemust tema kaaseksisteeriv mina, Paradiisi Igavene Poeg. Nii Isa kui ka Poeg jagavad võrdselt, täielikult ja piiranguteta kõikset ja igavest vaimu Lõpmatu Vaimuga, kes on nendega kooskõlastatud isiksus. Iseendas ja iseendast väljapoole on Jumala vaim absoluutne; Pojas on ta määratlemata omadustega, Vaimus kõikne — neis kõigis ja kõikide kaudu aga lõpmatu.

1:3.4 (25.4) The spirit nature of the Universal Father is shared fully with his coexistent self, the Eternal Son of Paradise. Both the Father and the Son in like manner share the universal and eternal spirit fully and unreservedly with their conjoint personality co-ordinate, the Infinite Spirit. God’s spirit is, in and of himself, absolute; in the Son it is unqualified, in the Spirit, universal, and in and by all of them, infinite.

Jumal on kõikne vaim, Jumal on kõikne isik. Piiritletud loodu ülim isikuline reaalsus on vaim, isikulise kosmose lõplik reaalsus on absoniitne vaim. Vaid lõpmatuse tasandid on absoluutsed ning vaid sellistel tasanditel saavad mateeria, meel ja vaim lõplikult üheks.

1:3.5 (25.5) God is a universal spirit; God is the universal person. The supreme personal reality of the finite creation is spirit; the ultimate reality of the personal cosmos is absonite spirit. Only the levels of infinity are absolute, and only on such levels is there finality of oneness between matter, mind, and spirit.

Potentsiaalselt on Jumal-Isa mateeria, meele ja vaimu ülim juhtija universumites. Enda loodud tahteolendite hiigelhulgaga on Jumal vahetus ühenduses ainult oma isiksuse ulatusliku mõjupiirkonna kaudu, kuid temaga saab sidet (väljaspool Paradiisi) vaid tema fragmentaarsete olemusvormide kohalolekus; universumites kujutavad need endast Jumala tahet. Surelike ajaolendite meeles elaval Paradiisi-vaimul, kes aitab seal areneda ellujääva loodud-olendi surematul hingel, on Kõikse Isa olemus ja jumalikkus. Kuid niisuguste arenevate loodud-olendite meel pärineb kohalikest universumitest ja peab jõudma jumalikule täiusele oma vaimsetest saavutustest johtuvate kogemuslike muutuste kaudu, mis tulenevad vältimatult sellest, et loodud-olend otsustab täita taevase Isa tahet.

1:3.6 (25.6) In the universes God the Father is, in potential, the overcontroller of matter, mind, and spirit. Only by means of his far-flung personality circuit does God deal directly with the personalities of his vast creation of will creatures, but he is contactable (outside of Paradise) only in the presences of his fragmented entities, the will of God abroad in the universes. This Paradise spirit that indwells the minds of the mortals of time and there fosters the evolution of the immortal soul of the surviving creature is of the nature and divinity of the Universal Father. But the minds of such evolutionary creatures originate in the local universes and must gain divine perfection by achieving those experiential transformations of spiritual attainment which are the inevitable result of a creature’s choosing to do the will of the Father in heaven.

Inimese sisimas kogemuses on meel ühendatud mateeriaga. Niisugune aineline meel ei saa pärast keha surma ellu jääda. Ellujäämistee peitub inimese tahte niisuguses kohaldamises ja sureliku meele sellistes muutustes, mille kaudu Jumalat tundev intellekt võtab järk-järgult vastu vaimu õpetusi ja muutub lõpuks vaimust juhituks. See inimmeele evolutsioon alates algsest ühendusest mateeriaga kuni liitumiseni vaimuga viib selleni, et sureliku meele potentsiaalselt vaimsed faasid muutuvad surematu hinge morontiareaalsuseks. Mateeriale allutatud surelik meel muutub üha ainelisemaks ning lõppkokkuvõttes lakkab isiksus olemast. Vaimule alluva meele saatus on saada pidevalt vaimsemaks, sulada lõpuks ühte ellujääva ja juhtiva jumaliku vaimuga ning saavutada nõnda ellujäämine ja isiksuse eksistentsi igavikulisus.

1:3.7 (26.1) In the inner experience of man, mind is joined to matter. Such material-linked minds cannot survive mortal death. The technique of survival is embraced in those adjustments of the human will and those transformations in the mortal mind whereby such a God-conscious intellect gradually becomes spirit taught and eventually spirit led. This evolution of the human mind from matter association to spirit union results in the transmutation of the potentially spirit phases of the mortal mind into the morontia realities of the immortal soul. Mortal mind subservient to matter is destined to become increasingly material and consequently to suffer eventual personality extinction; mind yielded to spirit is destined to become increasingly spiritual and ultimately to achieve oneness with the surviving and guiding divine spirit and in this way to attain survival and eternity of personality existence.

Mina tulen Igavikust ja olen korduvalt tagasi pöördunud Kõikse Isa ligidusse. Mina tunnen Esimese Allika ja Keskme, Igavese ja Kõikse Isa tegelikkust ja isiksust. Tean, et suur Jumal on absoluutne, igavene ja lõpmatu, aga ka hea, jumalik ja armuline. Tean tõde, mis sisaldub kahes suures kuulutuses „Jumal on vaim” ja „Jumal on armastus”, ning universumi jaoks avalduvad need kaks omadust kõige täielikumalt Igaveses Pojas.

1:3.8 (26.2) I come forth from the Eternal, and I have repeatedly returned to the presence of the Universal Father. I know of the actuality and personality of the First Source and Center, the Eternal and Universal Father. I know that, while the great God is absolute, eternal, and infinite, he is also good, divine, and gracious. I know the truth of the great declarations: “God is spirit” and “God is love,” and these two attributes are most completely revealed to the universe in the Eternal Son.

4. Jumala müsteerium

4. The Mystery of God

Jumala täiuslikkuse lõpmatus on nii suur, et muudab ta igavesti müsteeriumiks. Kõikidest Jumala käsitamatutest saladustest suurim on see, et jumalik elab sureliku meele sisimas. See, kuidas Kõikne Isa viibib ajaolendi juures, on kõikidest universumi müsteeriumidest ülim, sest jumalik kohalolek inimmeeles on saladuste saladus.

1:4.1 (26.3) The infinity of the perfection of God is such that it eternally constitutes him mystery. And the greatest of all the unfathomable mysteries of God is the phenomenon of the divine indwelling of mortal minds. The manner in which the Universal Father sojourns with the creatures of time is the most profound of all universe mysteries; the divine presence in the mind of man is the mystery of mysteries.

Surelike füüsilised kehad on „Jumala templid”. Ehkki Suveräänsed Loojad-Pojad lähenevad oma asustatud maailmade loodud-olenditele ja „tõmbavad kõiki enese juurde”, ehkki nad seisavad teadvuse „ukse taga” ja „koputavad” ning tulevad heameelega kõikide juurde, kes „avavad oma südame ukse”, ehkki Loojate-Poegade ja nende surelike olendite vahel on tõepoolest olemas niisugune väga lähedane isiklik suhe, on surelikes inimestes ometi midagi Jumalast endast, midagi, mis tõesti elab nende sisimas ja millele nende kehad on templiks.

1:4.2 (26.4) The physical bodies of mortals are “the temples of God.” Notwithstanding that the Sovereign Creator Sons come near the creatures of their inhabited worlds and “draw all men to themselves”; though they “stand at the door” of consciousness “and knock” and delight to come in to all who will “open the doors of their hearts”; although there does exist this intimate personal communion between the Creator Sons and their mortal creatures, nevertheless, mortal men have something from God himself which actually dwells within them; their bodies are the temples thereof.

Kui teie aeg siin saab ümber, kui olete ajalikul kujul oma maise matka lõpuni käinud, kui teie lihalik, katsumusi tulvil teekond lõpeb, kui põrm, millest on kokku pandud teie surelik ihu, „saab tagasi põrmuks, millest on see võetud”, siis saab ilmsiks, et teis elav „vaim läheb tagasi Jumala juurde, kes tema on andnud”. Selle planeedi igas moraaliolendis elab osake Jumalast, killuke jumalikkusest. See ei ole veel teie omand, kuid see on määratud saama teiega üheks, kui jääte ellu pärast sureliku eksistentsi lõppu.

1:4.3 (26.5) When you are through down here, when your course has been run in temporary form on earth, when your trial trip in the flesh is finished, when the dust that composes the mortal tabernacle “returns to the earth whence it came”; then, it is revealed, the indwelling “Spirit shall return to God who gave it.” There sojourns within each moral being of this planet a fragment of God, a part and parcel of divinity. It is not yet yours by right of possession, but it is designedly intended to be one with you if you survive the mortal existence.

Me kohtume selle Jumala müsteeriumiga pidevalt ning meid viib hämmingusse selle pidevalt avarduv lõputu panoraam, milles avaldub tõde tema lõpmatust headusest, lõputust armust, võrratust tarkusest ja suurepärasest olemusest.

1:4.4 (26.6) We are constantly confronted with this mystery of God; we are nonplused by the increasing unfolding of the endless panorama of the truth of his infinite goodness, endless mercy, matchless wisdom, and superb character.

Selles jumalikus müsteeriumis sisaldub ainuomane erinevus piiritletu ja lõpmatu, ajaliku ja igavikulise, aegruumilise loodu ja Kõikse Looja, materiaalse ja vaimse, inimese ebatäiuse ja Paradiisi Jumaluse täiuse vahel. Kõikse armastuse Jumal ilmutab ennast alati kõikidele oma loodud-olenditele vastavalt nende suutlikkusele vaimselt aduda jumalikku tõde, ilu ja headust.

1:4.5 (26.7) The divine mystery consists in the inherent difference which exists between the finite and the infinite, the temporal and the eternal, the time-space creature and the Universal Creator, the material and the spiritual, the imperfection of man and the perfection of Paradise Deity. The God of universal love unfailingly manifests himself to every one of his creatures up to the fullness of that creature’s capacity to spiritually grasp the qualities of divine truth, beauty, and goodness.

Igale vaimolendile ja igale surelikule universumite universumi igas sfääris ja igas maailmas ilmutab Kõikne Isa ennast kogu selles armulikkuses ja jumalikkuses, mida niisugused vaimolendid ja surelikud suudavad näha ja mõista. Jumal ei tee vahet, kas olendid on vaimsed või ainelised. Jumalik kohalolek, mida naudivad kõik universumi lapsed igal ajahetkel, sõltub ainuüksi loodud-olendi võimest vastu võtta ja tajuda mateeriaülese maailma vaimset tegelikkust.

1:4.6 (27.1) To every spirit being and to every mortal creature in every sphere and on every world of the universe of universes, the Universal Father reveals all of his gracious and divine self that can be discerned or comprehended by such spirit beings and by such mortal creatures. God is no respecter of persons, either spiritual or material. The divine presence which any child of the universe enjoys at any given moment is limited only by the capacity of such a creature to receive and to discern the spirit actualities of the supermaterial world.

Inimese vaimse kogemuse reaalsusena ei ole Jumal müsteerium. Kui aga proovida materiaalsele füüsilisele meelele selgitada vaimumaailma kuuluvaid reaalsusi, ilmnevad saladused: nii peened ja nii sügavad saladused, et vaid Jumalat tundva sureliku usk võib korda saata filosoofilise ime — piiritletu tunneb ära Lõpmatu, aja ja ruumi aineliste maailmade arenevad surelikud tajuvad igavest Jumalat.

1:4.7 (27.2) As a reality in human spiritual experience God is not a mystery. But when an attempt is made to make plain the realities of the spirit world to the physical minds of the material order, mystery appears: mysteries so subtle and so profound that only the faith-grasp of the God-knowing mortal can achieve the philosophic miracle of the recognition of the Infinite by the finite, the discernment of the eternal God by the evolving mortals of the material worlds of time and space.

5. Kõikse Isa isiksus

5. Personality of the Universal Father

Ärge lubage seda, et Jumala suurus, tema lõpmatus ähmastaks või varjutaks tema isiksust. „Kas see, kes kõrva on loonud, ei peaks kuulma? Kas see, kes silma on valmistanud, ei peaks nägema?” Kõikne Isa on jumaliku isiksuse tipp, kõiges loodus on ta isiksuse lähe ja saatus. Jumal on ühtaegu nii lõpmatu kui ka isikuline; ta on lõpmatu isiksus. Tõesti, Isa on isiksus, hoolimata sellest, et tema isiku lõpmatus seab ta alatiseks kõrgemale aineliste ja piiritletud olendite mõistmisvõimest.

1:5.1 (27.3) Do not permit the magnitude of God, his infinity, either to obscure or eclipse his personality. “He who planned the ear, shall he not hear? He who formed the eye, shall he not see?” The Universal Father is the acme of divine personality; he is the origin and destiny of personality throughout all creation. God is both infinite and personal; he is an infinite personality. The Father is truly a personality, notwithstanding that the infinity of his person places him forever beyond the full comprehension of material and finite beings.

Jumal on palju enamat kui inimmõistuse arusaam isiksusest; ta on isegi mõõtmatult rohkem, kui võib endas kätkeda ükskõik milline arusaam üliisiksusest. Kuid on täiesti kasutu arutleda nende jumaliku isiksuse haaramatute käsituste üle selle ainelise loodud-olendi meelega, kelle kõrgeim arusaam olendi reaalsusest koosneb isiksuse ideest ja ideaalist. Ainelise loodud-olendi kõrgeim võimalik arusaam Kõiksest Loojast seisneb jumaliku isiksuse üleva idee vaimsetes ideaalides. Järelikult võite küll teada, et Jumal peab olema palju enamat, kui seda suudab väljendada inimlik arusaam isiksusest, kuid samal ajal teate ka täpselt, et Kõikne Isa ei saa olla mitte midagi vähemat kui igavene, lõpmatu, tõeline, hea ja imeline isiksus.

1:5.2 (27.4) God is much more than a personality as personality is understood by the human mind; he is even far more than any possible concept of a superpersonality. But it is utterly futile to discuss such incomprehensible concepts of divine personality with the minds of material creatures whose maximum concept of the reality of being consists in the idea and ideal of personality. The material creature’s highest possible concept of the Universal Creator is embraced within the spiritual ideals of the exalted idea of divine personality. Therefore, although you may know that God must be much more than the human conception of personality, you equally well know that the Universal Father cannot possibly be anything less than an eternal, infinite, true, good, and beautiful personality.

Jumal ei peida ennast ühegi oma loodud-olendi eest. Jumal on nii paljudele olendirühmadele kättesaamatu ainult seepärast, et ta „elab ligipääsmatus valguses, millele ükski aineline loodud-olend ei saa läheneda”. Jumaliku isiksuse hiiglaslikkus ja aulisus ületab arenguteel olevate surelike ebatäiusliku meele piirid. Ta „on mõõtnud pihuga vee, määranud oma käe ulatusega universumi. See on tema, kes istub maasõõri kohal, kes tõmbab lahti taevad otsekui kardina ja laotab laiali kui universumi, kus elada”. „Tõstke oma silmad kõrgele ja vaadake, kes on loonud kõik seal? Tema, kes nende väe viib välja täiearvuliselt, kes nimetab neid kõiki nimepidi”, ja nii on tõsi, et „Jumala nähtamatuid tegusid mõistetakse osaliselt asjade kaudu, mida tema on loonud”. Praegu ja sellistena, nagu te olete, tuleb teil näha nähtamatut Loojat tema rohkearvulise ja mitmekesise loodu kaudu ning ka tema Poegade ja nende arvukate alamate ilmutuste ning hoolitsuse ja kaitse kaudu.

1:5.3 (27.5) God is not hiding from any of his creatures. He is unapproachable to so many orders of beings only because he “dwells in a light which no material creature can approach.” The immensity and grandeur of the divine personality is beyond the grasp of the unperfected mind of evolutionary mortals. He “measures the waters in the hollow of his hand, measures a universe with the span of his hand. It is he who sits on the circle of the earth, who stretches out the heavens as a curtain and spreads them out as a universe to dwell in.” “Lift up your eyes on high and behold who has created all these things, who brings out their worlds by number and calls them all by their names”; and so it is true that “the invisible things of God are partially understood by the things which are made.” Today, and as you are, you must discern the invisible Maker through his manifold and diverse creation, as well as through the revelation and ministration of his Sons and their numerous subordinates.

Ehkki ainelised surelikud ei saa Jumala isikut näha, peaksid nad rõõmustama kinnituse üle, et ta on isik, ning uskudes möönma tõde, mis räägib, kuidas Kõikne Isa armastas maailma nii väga, et tagas selle madalat päritolu asukaile igavese vaimse edasimineku võimaluse, ja et tal „on hea meel oma lastest”. Jumalal ei puudu ükski neist üleinimlikest ja jumalikest omadustest, mis moodustavad täiusliku, igavese, armastava ja lõpmatu Looja isiksuse.

1:5.4 (28.1) Even though material mortals cannot see the person of God, they should rejoice in the assurance that he is a person; by faith accept the truth which portrays that the Universal Father so loved the world as to provide for the eternal spiritual progression of its lowly inhabitants; that he “delights in his children.” God is lacking in none of those superhuman and divine attributes which constitute a perfect, eternal, loving, and infinite Creator personality.

Kohalikus loodus (kui superuniversumi isikkond välja arvata) ei avaldu Jumal isiklikult ega paikselt, vaid üksnes Paradiisi Loojate-Poegade kaudu, kes on asustatud maailmade isad ja kohalike universumite suveräänid. Oleks loodud-olendi usk täiuslik, teaks ta täpselt: olles näinud Loojat-Poega, on ta ühtlasi näinud ka Kõikset Isa; Isa otsides ei püüaks ega eeldakski ta näha kedagi muud kui Poega. Surelikul inimesel on lihtsalt täiesti võimatu näha Jumalat enne, kui ta saavutab täieliku vaimse ümberkujunemise ja jõuab tegelikult Paradiisi.

1:5.5 (28.2) In the local creations (excepting the personnel of the superuniverses) God has no personal or residential manifestation aside from the Paradise Creator Sons who are the fathers of the inhabited worlds and the sovereigns of the local universes. If the faith of the creature were perfect, he would assuredly know that when he had seen a Creator Son he had seen the Universal Father; in seeking for the Father, he would not ask nor expect to see other than the Son. Mortal man simply cannot see God until he achieves completed spirit transformation and actually attains Paradise.

Paradiisi Loojate-Poegade olemus ei hõlma kõiki Esimese Suure Allika ja Keskme lõpmatu olemuse universaalse absoluutsuse määratlematuid potentsiaale, ent Kõikne Isa on igal moel jumalikult esindatud Loojates-Poegades. Isa ja tema Pojad on üks. Need Miikaeli klassi kuuluvad Paradiisi-Pojad on täiuslikud isiksused, koguni eeskuju kõikidele kohaliku universumi isiksustele alates Helkjast Koidutähest kuni kõige madalama, loomset evolutsiooni esindava areneva inimolendini.

1:5.6 (28.3) The natures of the Paradise Creator Sons do not encompass all the unqualified potentials of the universal absoluteness of the infinite nature of the First Great Source and Center, but the Universal Father is in every way divinely present in the Creator Sons. The Father and his Sons are one. These Paradise Sons of the order of Michael are perfect personalities, even the pattern for all local universe personality from that of the Bright and Morning Star down to the lowest human creature of progressing animal evolution.

Ilma Jumalata ja tema suure ning keskse isiksuseta poleks kogu hiiglaslikus universumite universumis üldse isiksust. Jumal on isiksus.

1:5.7 (28.4) Without God and except for his great and central person, there would be no personality throughout all the vast universe of universes. God is personality.

Vaatamata sellele, et Jumal on igavene võim, majesteetlik kohalolek, transtsendentne ideaal ja hiilgav vaim — ehkki ta on kõike seda ja veel lõpmatult enamgi —, on ta tõeliselt ja igaveselt täiuslik Looja-isiksus, isik, kes „võib tunda ja keda tuntakse”, kes „võib armastada ja keda armastatakse” ning kes võib olla meie sõber, samal ajal kui teie saate tuntuks Jumala sõpradena, nagu on tuntuks saanud teisedki inimesed. Ta on reaalne vaim ja vaimne reaalsus.

1:5.8 (28.5) Notwithstanding that God is an eternal power, a majestic presence, a transcendent ideal, and a glorious spirit, though he is all these and infinitely more, nonetheless, he is truly and everlastingly a perfect Creator personality, a person who can “know and be known,” who can “love and be loved,” and one who can befriend us; while you can be known, as other humans have been known, as the friend of God. He is a real spirit and a spiritual reality.

Ärgem kahelgem, et Kõikne Isa on eeskätt isiksus — siis, kui näeme, kuidas Kõikne Isa ilmutab ennast kogu oma universumis, kui tajume teda elamas oma lugematutes loodud-olendites, kui märkame teda tema Suveräänsete Poegade isikuis, kui tajume tema jumalikku kohalolekut jätkuvalt kõigis paigus, nii lähedal kui kaugel. Kõigest sellest ulatuslikust levikust hoolimata jääb ta ehedaks isikuks ja on igavesti püsivas isiklikus ühenduses oma loendamatute olenditega, kes on laiali pillutatud kogu universumite universumis.

1:5.9 (28.6) As we see the Universal Father revealed throughout his universe; as we discern him indwelling his myriads of creatures; as we behold him in the persons of his Sovereign Sons; as we continue to sense his divine presence here and there, near and afar, let us not doubt nor question his personality primacy. Notwithstanding all these far-flung distributions, he remains a true person and everlastingly maintains personal connection with the countless hosts of his creatures scattered throughout the universe of universes.

Arusaam Kõikse Isa isiksusest kui avaram ja tõelisem jumalakäsitus on inimkonnani jõudnud peaasjalikult ilmutuse kaudu. Mõistus, tarkus ja usukogemus — kõik nad vihjavad ja viitavad Jumala isiksusele, ent täielikult nad seda ei tõesta. Isegi inimeses elav Mõttekohandaja on eelisikuline. Iga usundi tõesust ja küpsust näitab see, kuidas see religioon mõistab Jumala lõpmatut isiksust ja adub Jumaluse absoluutset ühtsust. Kui mingi usund on Jumala ühtsust juba möönnud, saab usuküpsuse mõõdupuuks arusaam isikulisest Jumalusest.

1:5.10 (28.7) The idea of the personality of the Universal Father is an enlarged and truer concept of God which has come to mankind chiefly through revelation. Reason, wisdom, and religious experience all infer and imply the personality of God, but they do not altogether validate it. Even the indwelling Thought Adjuster is prepersonal. The truth and maturity of any religion is directly proportional to its concept of the infinite personality of God and to its grasp of the absolute unity of Deity. The idea of a personal Deity becomes, then, the measure of religious maturity after religion has first formulated the concept of the unity of God.

Algeline religioon tundis paljusid isikulisi jumalaid ja need olid loodud inimese näo järgi. Ilmutus kinnitab Jumala isiksuse mõiste paikapidavust, mis Esimese Põhjuse teaduslikus postulaadis on pelgalt üks võimalus ning millele filosoofilises idees Kõiksest Ühtsusest vihjatakse vaid teatud mööndustega. Üksnes isiksusliku lähenemise kaudu on võimalik üldse hakata mõistma Jumala ühtsust. Esimese Allika ja Keskme isiksuse eitamine asetab filosoofilise dilemma ette, kas valida materialism või panteism.

1:5.11 (29.1) Primitive religion had many personal gods, and they were fashioned in the image of man. Revelation affirms the validity of the personality concept of God which is merely possible in the scientific postulate of a First Cause and is only provisionally suggested in the philosophic idea of Universal Unity. Only by personality approach can any person begin to comprehend the unity of God. To deny the personality of the First Source and Center leaves one only the choice of two philosophic dilemmas: materialism or pantheism.

Sügavamalt mõtiskledes Jumaluse üle, tuleb isiksuse mõiste lahus hoida kehalise reaalsuse ideest. Aineline keha pole ei inimese ega Jumala isiksuse lahutamatu tingimus. Kehalise reaalsuse ideest johtuv viga tõuseb ilmekalt esile inimomase filosoofia mõlemas äärmuses. Materialism väidab, et kuna inimene kaotab surres oma keha, lakkab ta isiksusena olemast; panteism kinnitab, et Jumalal pole keha ja järelikult ei ole ta isik. Inimese tasandist kõrgemale tõusnud arenev isiksus tegutseb meele ja vaimu ühtsuses.

1:5.12 (29.2) In the contemplation of Deity, the concept of personality must be divested of the idea of corporeality. A material body is not indispensable to personality in either man or God. The corporeality error is shown in both extremes of human philosophy. In materialism, since man loses his body at death, he ceases to exist as a personality; in pantheism, since God has no body, he is not, therefore, a person. The superhuman type of progressing personality functions in a union of mind and spirit.

Isiksus ei ole lihtsalt Jumala lahutamatu omadus, pigem märgib see lõpmatu ole-muse täielikkuse ja ühinenud jumaliku tahte kooskõlastatust, mis leiab täiusliku väljenduse igavikulisuses ja universaalsuses. Isiksus oma ülimas tähenduses on Jumala ilmutus universumite universumile.

1:5.13 (29.3) Personality is not simply an attribute of God; it rather stands for the totality of the co-ordinated infinite nature and the unified divine will which is exhibited in eternity and universality of perfect expression. Personality, in the supreme sense, is the revelation of God to the universe of universes.

Et Jumal on igavene, kõikne, absoluutne ja lõpmatu, ei suurene ta teadmised ega kasva tarkus. Jumal ei omanda uusi kogemusi, nagu seda võiks oletada või sellest aru saada piiritletud inimene. Oma igavese isiksuse raames aga naudib ta eneseteostuse pidevat avardumist, mis on mõnes mõttes võrreldav ja sarnane sellega, kuidas arenevate maailmade piiritletud olendid hangivad uusi kogemusi.

1:5.14 (29.4) God, being eternal, universal, absolute, and infinite, does not grow in knowledge nor increase in wisdom. God does not acquire experience, as finite man might conjecture or comprehend, but he does, within the realms of his own eternal personality, enjoy those continuous expansions of self-realization which are in certain ways comparable to, and analogous with, the acquirement of new experience by the finite creatures of the evolutionary worlds.

Lõpmatu Jumala absoluutne täius sunniks teda taluma täiuslikkuse määratlemata lõplikkusest tulenevaid kohutavaid piiranguid, kui Kõikne Isa ei osaleks otseselt hiiglasliku universumi iga ebatäiusliku hinge isiksusvõitluses, mille eesmärgiks on jumalikul toel tõusta kõrgemate, vaimselt täiuslike maailmadeni. See universumite universumi iga vaimolendi ja iga sureliku olendi üha avarduv kogemus on osake Isa lakkamatult avarduvast Jumaluse-teadvusest, pideva eneseteostuse lõpmatust jumalikust ringkäigust.

1:5.15 (29.5) The absolute perfection of the infinite God would cause him to suffer the awful limitations of unqualified finality of perfectness were it not a fact that the Universal Father directly participates in the personality struggle of every imperfect soul in the wide universe who seeks, by divine aid, to ascend to the spiritually perfect worlds on high. This progressive experience of every spirit being and every mortal creature throughout the universe of universes is a part of the Father’s ever-expanding Deity-consciousness of the never-ending divine circle of ceaseless self-realization.

On sõna-sõnalt tõsi, et „kõikides sinu kannatustes kannatab ka tema”. „Kõikides sinu rõõmudes rõõmustab ta sinus ja ühes sinuga.” Tema eelisikuline jumalik vaim on tõeline osake sinust. Paradiisisaar reageerib universumite universumi kõikidele füüsilistele muutustele; Igavene Poeg hõlmab kõige loodu vaimuimpulsid; Ühine Toimija hõlmab kogu avarduva kosmose meeleilminguid. Kõikne Isa tajub oma jumaliku teadvuse täiuses kogu ajas ja ruumis areneva loodu iga olemusvormi, olendi ja isiksuse avarduva meele ning kõrgemaletõusva vaimu kasvavate pingutuste kõiki individuaalseid kogemusi. Ja kõik see on täht-tähelt tõsi, sest „tema sees elame ja liigume ja oleme meie”.

1:5.16 (29.6) It is literally true: “In all your afflictions he is afflicted.” “In all your triumphs he triumphs in and with you.” His prepersonal divine spirit is a real part of you. The Isle of Paradise responds to all the physical metamorphoses of the universe of universes; the Eternal Son includes all the spirit impulses of all creation; the Conjoint Actor encompasses all the mind expression of the expanding cosmos. The Universal Father realizes in the fullness of the divine consciousness all the individual experience of the progressive struggles of the expanding minds and the ascending spirits of every entity, being, and personality of the whole evolutionary creation of time and space. And all this is literally true, for “in Him we all live and move and have our being.”

6. Isiksus universumis

6. Personality in the Universe

Inimisiksus on aegruumiline vari, mida heidab jumaliku Looja isiksus. Ning midagi olemasolevat ei saa eales õigesti mõista tema varju põhjal. Varje tuleks tõlgendada tõelise substantsi terminitega.

1:6.1 (29.7) Human personality is the time-space image-shadow cast by the divine Creator personality. And no actuality can ever be adequately comprehended by an examination of its shadow. Shadows should be interpreted in terms of the true substance.

Teaduse jaoks on Jumal põhjus, filosoofia jaoks idee, religiooni jaoks isik, koguni armastav taevane Isa. Teadlasele tähendab Jumal algset jõudu, filosoofile hüpoteesi ühtsusest, usklikule elavat vaimset kogemust. Inimese ebaadekvaatset Kõikse Isa isiksuse käsitust võib täiustada ainult inimese vaimne progress universumis, kuid tõeliselt adekvaatseks muutub see üksnes siis, kui aja- ja ruumi-palverändurid jõuavad lõpuks Paradiisi elava Jumala jumalikku embusse.

1:6.2 (30.1) God is to science a cause, to philosophy an idea, to religion a person, even the loving heavenly Father. God is to the scientist a primal force, to the philosopher a hypothesis of unity, to the religionist a living spiritual experience. Man’s inadequate concept of the personality of the Universal Father can be improved only by man’s spiritual progress in the universe and will become truly adequate only when the pilgrims of time and space finally attain the divine embrace of the living God on Paradise.

Ärge laske kunagi silmist erinevaid vaatepunkte isiksusele — seda, mida näeb Jumal, ja seda, mida näeb inimene. Inimene näeb ja mõistab isiksust piiritletusest lõpmatusse vaadates, aga Jumal vaatab lõpmatusest piiritletusse. Inimese isiksus on kõige madalamat liiki, Jumala oma aga kõrgeim, koguni ülim, lõplik ja absoluutne. Seepärast pididki täiuslikumad arusaamad jumalikust isiksusest kannatlikult ootama aega, mil ilmusid täiuslikumad ideed inimisiksusest, eriti aga süvatähenduslik ilmutus nii inimese kui ka Jumala isiksusest Looja-Poja Miikaeli annetuselu kaudu Urantial.

1:6.3 (30.2) Never lose sight of the antipodal viewpoints of personality as it is conceived by God and man. Man views and comprehends personality, looking from the finite to the infinite; God looks from the infinite to the finite. Man possesses the lowest type of personality; God, the highest, even supreme, ultimate, and absolute. Therefore did the better concepts of the divine personality have patiently to await the appearance of improved ideas of human personality, especially the enhanced revelation of both human and divine personality in the Urantian bestowal life of Michael, the Creator Son.

Surelikus meeles elava eelisikulise jumaliku vaimu kohalolek ise on juba tema tegeliku olemasolu kindel tõend, ent jumaliku isiksuse mõistest võib aru saada üksnes ehedas isiklikus usukogemuses peituva vaimse mõistmise kaudu. Ükskõik missugust isikut — kas inimlikku või jumalikku — võib tunda ja mõista selle isiku välistest reageeringutest või ainelisest kohalolekust sõltumata.

1:6.4 (30.3) The prepersonal divine spirit which indwells the mortal mind carries, in its very presence, the valid proof of its actual existence, but the concept of the divine personality can be grasped only by the spiritual insight of genuine personal religious experience. Any person, human or divine, may be known and comprehended quite apart from the external reactions or the material presence of that person.

Kahe isiku sõpruseks on teatav kõlbeline sarnasus ja vaimne kooskõla vältimatu, ent vaevalt võiks armastav isiksus avada end isikule, kellele armastus on võõras. Pääsemaks vähegi lähemale jumaliku isiksuse tundmisele, tuleb kõik isiksuse võimed ja anded täielikult pühendada selle eesmärgi saavutamisele, loiust ehk osalisest pühendumisest ei piisa.

1:6.5 (30.4) Some degree of moral affinity and spiritual harmony is essential to friendship between two persons; a loving personality can hardly reveal himself to a loveless person. Even to approach the knowing of a divine personality, all of man’s personality endowments must be wholly consecrated to the effort; halfhearted, partial devotion will be unavailing.

Mida täiuslikumalt inimene ennast mõistab ning kaasinimeste isiksuslikke väärtusi hinnata oskab, seda enam ihkab ta tunda Algset Isiksust ning seda tõsisemalt üritab selline Jumalat tundev inimene saada Algse Isiksuse sarnaseks. Te võite vaielda Jumalat puudutavate arvamuste üle, kuid temaga ja temas saavutatud kogemus väljub inimlike vastuolude ja pelgalt intellektuaalse loogika raamest ning küünib neist kõrgemale. Jumalat tundev inimene ei kirjelda oma vaimseid kogemusi uskmatute veenmiseks, vaid selleks, et usklike meelt ülendada ja vastastikku rahuldust leida.

1:6.6 (30.5) The more completely man understands himself and appreciates the personality values of his fellows, the more he will crave to know the Original Personality, and the more earnestly such a God-knowing human will strive to become like the Original Personality. You can argue over opinions about God, but experience with him and in him exists above and beyond all human controversy and mere intellectual logic. The God-knowing man describes his spiritual experiences, not to convince unbelievers, but for the edification and mutual satisfaction of believers.

Eeldada, et universum on tunnetatav ja mõistetav, tähendab eeldada, et universumi on loonud meel ja seda juhib isiksus. Inimmeel suudab hoomata vaid teiste meelte -olgu siis inimlike või üleinimlike — meeleilminguid. Kui inimisiksus suudab kogeda universumit, siis on kuskil selles universumis varjul jumalik meel ja tegelik isiksus.

1:6.7 (30.6) To assume that the universe can be known, that it is intelligible, is to assume that the universe is mind made and personality managed. Man’s mind can only perceive the mind phenomena of other minds, be they human or superhuman. If man’s personality can experience the universe, there is a divine mind and an actual personality somewhere concealed in that universe.

Jumal on vaim — vaimisiksus, inimenegi on vaim — potentsiaalne vaimisiksus. Jeesus Naatsaretlane jõudis selle vaimisiksusliku potentsiaali täieliku teostamiseni inimkogemuses. Seepärast saabki ta Isa tahtele pühendatud elust Jumala isiksuse kõige ehedam ja ideaalsem ilmutus inimestele. Ehkki Kõikse Isa isiksust saab mõista vaid tõelise usukogemuse kaudu, innustab meid Jumala isiksuse teostumise ja ilmutumise täiuslik esitus tõeliselt inimomases kogemuses — Jeesuse maises elus.

1:6.8 (30.7) God is spirit — spirit personality; man is also a spirit — potential spirit personality. Jesus of Nazareth attained the full realization of this potential of spirit personality in human experience; therefore his life of achieving the Father’s will becomes man’s most real and ideal revelation of the personality of God. Even though the personality of the Universal Father can be grasped only in actual religious experience, in Jesus’ earth life we are inspired by the perfect demonstration of such a realization and revelation of the personality of God in a truly human experience.

7. Isiksuse arusaama vaimne väärtus

7. Spiritual Value of the Personality Concept

Kui Jeesus rääkis „elavast Jumalast”, viitas ta isikulisele Jumalusele — taevasele Isale. Arusaam Jumaluse isiksusest hõlbustab osadust, see soosib arukat palveldamist, see edendab värskendavat usalduslikkust. Mitteisikuliste asjade vahel võib täheldada küll vastastikust mõju, aga mitte osadust. Osadussuhet isa ja poja, nagu ka Jumala ja inimese vahel ei saa olla, kui mõlemad ei ole isikud. Ainult isikud suudavad üksteisega suhelda, kuigi säärast isikulist suhtlemist võib suuresti hõlbustada just niisuguse ebaisikulise olemusvormi olemasolu, nagu seda on Mõttekohandaja.

1:7.1 (31.1) When Jesus talked about “the living God,” he referred to a personal Deity — the Father in heaven. The concept of the personality of Deity facilitates fellowship; it favors intelligent worship; it promotes refreshing trustfulness. Interactions can be had between nonpersonal things, but not fellowship. The fellowship relation of father and son, as between God and man, cannot be enjoyed unless both are persons. Only personalities can commune with each other, albeit this personal communion may be greatly facilitated by the presence of just such an impersonal entity as the Thought Adjuster.

Inimene ei jõua ühendusse Jumalaga nõnda, nagu veetilk võiks ühineda ookeaniga. Inimene saavutab jumaliku ühtsuse üha ulatuslikuma vaimse ühenduse kaudu, selle kaudu, et ta suhtleb isikulise Jumalaga ning et ta olemus muutub ajapikku ikka jumalikumaks, sest ta allub kogu südamest ja arukalt jumalikule tahtele. Niisugune eriline suhe saab olemas olla vaid isikute vahel.

1:7.2 (31.2) Man does not achieve union with God as a drop of water might find unity with the ocean. Man attains divine union by progressive reciprocal spiritual communion, by personality intercourse with the personal God, by increasingly attaining the divine nature through wholehearted and intelligent conformity to the divine will. Such a sublime relationship can exist only between personalities.

Arusaam tõest võib kõne alla tulla ka ilma isikuta, ilu mõiste võib olemas olla ilma isikuta, jumalikku headust aga saab mõista ainult isikulises seoses. Ainult isik saab armastada ja olla armastatud. Isegi ilu ja tõde võiksid jääda ilma ellujäämislootusest, kui nad poleks isikulise Jumala, armastava Isa lahutamatud omadused.

1:7.3 (31.3) The concept of truth might possibly be entertained apart from personality, the concept of beauty may exist without personality, but the concept of divine goodness is understandable only in relation to personality. Only a person can love and be loved. Even beauty and truth would be divorced from survival hope if they were not attributes of a personal God, a loving Father.

Me ei suuda täielikult mõista, kuidas Jumal saab olla esmane, muutumatu, kõikvõimas ja täiuslik, kui teda samal ajal ümbritseb pidevalt muutuv ja ilmselt seadustega piiratud universum, suhteliste ebatäiuste arenev universum. Omaenda kogemustest võime aga teada, et see on tõsi: säilib ju meis kõigis isiksuse identiteet ja tahteühtsus, hoolimata sellest, et nii meie ise kui ka meie keskkond on lakkamatus muutumises.

1:7.4 (31.4) We cannot fully understand how God can be primal, changeless, all-powerful, and perfect, and at the same time be surrounded by an ever-changing and apparently law-limited universe, an evolving universe of relative imperfections. But we can know such a truth in our own personal experience since we all maintain identity of personality and unity of will in spite of the constant changing of both ourselves and our environment.

Lõplikku universumireaalsust ei suuda mõista ei matemaatika, loogika ega filosoofia, sellega tuleb toime vaid isiklik kogemus, mille annab järkjärguline allumine isikulise Jumala jumalikule tahtele. Ei teadus, filosoofia ega teoloogia suuda tõestada Jumala isikulisust. Ainult taevase Isa usupoegade isiklik kogemus saab viia tegelikule vaimsele arusaamisele Jumala isiksusest.

1:7.5 (31.5) Ultimate universe reality cannot be grasped by mathematics, logic, or philosophy, only by personal experience in progressive conformity to the divine will of a personal God. Neither science, philosophy, nor theology can validate the personality of God. Only the personal experience of the faith sons of the heavenly Father can effect the actual spiritual realization of the personality of God.

Parem arusaamine universumi isiksusest võimaldab mõista, et on olemas identiteet, eneseteadvus, oma tahe ja enese avaldamise võimalus. Need iseloomulikud jooned aga eeldavad veel osadust teiste ja võrdsete isiksustega — sellistega, kes on olemas Paradiisi Jumaluste isiksuslikes ühendustes. Ning nende ühenduste absoluutne ühtsus on nii täiuslik, et jumalikkus saab tuntuks jagamatuse, ühtsuse kaudu. „Issand Jumal on ainus.” Isiksuse jagamatus ei takista Jumalat annetamast oma vaimu, et see elaks surelike inimeste südameis. Inim-isa isiksuse jagamatus ei tõkesta surelike poegade ja tütarde ilmaletulekut.

1:7.6 (31.6) The higher concepts of universe personality imply: identity, self-consciousness, self-will, and possibility for self-revelation. And these characteristics further imply fellowship with other and equal personalities, such as exists in the personality associations of the Paradise Deities. And the absolute unity of these associations is so perfect that divinity becomes known by indivisibility, by oneness. “The Lord God is one.” Indivisibility of personality does not interfere with God’s bestowing his spirit to live in the hearts of mortal men. Indivisibility of a human father’s personality does not prevent the reproduction of mortal sons and daughters.

See jagamatuse mõiste koos ühtsuse kontseptsiooniga vihjab, et Jumaluse lõplikkus ületab nii aja kui ka ruumi. Järelikult ei saa aeg ja ruum olla ei absoluutsed ega lõpmatud. Esimene Allikas ja Kese on see lõpmatus, kes määratlematuna ületab kõik meele, mateeria ja vaimu piirid.

1:7.7 (31.7) This concept of indivisibility in association with the concept of unity implies transcendence of both time and space by the Ultimacy of Deity; therefore neither space nor time can be absolute or infinite. The First Source and Center is that infinity who unqualifiedly transcends all mind, all matter, and all spirit.

Paradiisi-Kolmsuse fakt ei eira mingil moel jumaliku ühtsuse tõde. Paradiisi Jumaluse kolm isiksust on kõikides oma reageeringutes universumi reaalsusele ja kõikides oma suhetes loodud-olenditega otsekui üks. Nende kolme igavese isiku olemasolu ei lükka ümber Jumaluse jagamatuse tõde. Tean hästi, et minu käsutuses pole ainsatki keelt, mille abil surelikule meelele selgeks teha, missugustena need universumi probleemid meile paistavad. Aga ärge kaotage julgust: kõik kõnealused asjad ei ole peensusteni selged isegi nendele kõrgetele olenditele, kes kuuluvad minuga ühte ja samasse Paradiisi-olendite rühma. Pidage alati meeles, et Jumalusega seostuvad sügavad tõed saavad järk-järgult selgemaks sedamööda, kuidas teie meel muutub surelike Paradiisi-tee pika tõusu järjestikustel epohhidel üha vaimsemaks.

1:7.8 (31.8) The fact of the Paradise Trinity in no manner violates the truth of the divine unity. The three personalities of Paradise Deity are, in all universe reality reactions and in all creature relations, as one. Neither does the existence of these three eternal persons violate the truth of the indivisibility of Deity. I am fully aware that I have at my command no language adequate to make clear to the mortal mind how these universe problems appear to us. But you should not become discouraged; not all of these things are wholly clear to even the high personalities belonging to my group of Paradise beings. Ever bear in mind that these profound truths pertaining to Deity will increasingly clarify as your minds become progressively spiritualized during the successive epochs of the long mortal ascent to Paradise.

[Esitanud Jumalik Nõuandja, taevaste isiksuste rühma liige, kelle seitsmenda superuniversumi keskuse Uversa Päevilt Vanad määrasid üle vaatama selle peagi ilmuva ilmutuse neid osi, mis puudutavad kohaliku Nebadoni universumi piiridest väljuvat. Mulle on tehtud ülesandeks anda oma panus nende kirjade koostamisse, mis kirjeldavad Jumala olemust ja lahutamatuid omadusi, sest olen selles vallas kõikide asustatud maailmade kõrgeim teabeallikas. Olen teeninud Jumaliku Nõuandjana kõigis seitsmes superuniversumis ning olen kaua viibinud Paradiisis, kõikide asjade keskmes. Palju kordi olen nautinud ülimat õnne viibida Kõikse Isa vahetu isikulise kohaloleku juures. Olen vääramatult autoriteetne esitama seda, mis on reaalne ja tõde Isa olemusest ning lahutamatutest omadustest, sest ma tean, millest räägin.]

1:7.9 (32.1) [Presented by a Divine Counselor, a member of a group of celestial personalities assigned by the Ancients of Days on Uversa, the headquarters of the seventh superuniverse, to supervise those portions of this forthcoming revelation which have to do with affairs beyond the borders of the local universe of Nebadon. I am commissioned to sponsor those papers portraying the nature and attributes of God because I represent the highest source of information available for such a purpose on any inhabited world. I have served as a Divine Counselor in all seven of the superuniverses and have long resided at the Paradise center of all things. Many times have I enjoyed the supreme pleasure of a sojourn in the immediate personal presence of the Universal Father. I portray the reality and truth of the Father’s nature and attributes with unchallengeable authority; I know whereof I speak.]





Back to Top